Читать книгу Snaiper idarindel - Albrecht Wacker - Страница 6

Sel perioodil piirdus lahingutegevus löögirühmade rünnakute ja snaiprilaskudega. Sepp oli iga päev jahiretkel, et üllatuslaskudega venelaste kaevikutes segadust külvata. Tema kindlaks positsiooniks oli kaevikutevahelisel eikellegimaal asuv purukstulistatud Vene tank T34. Hommikuhämaruses sai ta märkamatult tanki alla roomata, oli kogu päeva kaitstud ja sai läbi roomikuaukude suurepäraselt venelaste positsioone silmas pidada ning tulistada.

Josef Allerberger oma näiliselt turvalise snaipripositsiooni ees.

Tõusva päikese esimestes kiirtes varitseb Vene snaiper.

Vastupidiselt tavalisele oli ta oma tankialust positsiooni juba neli päeva kasutanud ja viis lasku tulistanud. Kuna venelastel raskerelvi polnud, siis tundis ta end sügaval metallkolossialusel positsioonil täiesti kindlalt ja eksis teadlikult snaiprite esimese reegli vastu, end mitte avastada lasta. Venelased olid vahepeal äärmiselt ettevaatlikuks muutunud ja sihtmärgi leidmine muutus üha keerulisemaks. Nii otsustas Sepp viiendal päeval vaatleja kaasa võtta. Valik langes Tiroolist pärit Balduin Moserile, kellega ta juba mitme nädala eest oli sõbrunenud. Kui noormehed enne koidikut tankipositsiooni poole roomasid, ei osanud nad arvatagi, mida järgnevad tunnid toovad. Kumbki ei adunud surma hingust, mis sel päeval vaatlejat ees ootas. Sepp oli juba liiga sageli oma näiliselt turvaliselt positsioonilt tulistanud. See oli vahepeal oma turvalisuse minetanud, sest vastane oli selle tuvastanud kui ilmselgelt ainsa positsiooni muidu nii varjupakkumatul maastikul. Kuna punaarmeelastel selles rindelõigus parasjagu suurtükiväge polnud, olid nad seni sakslaste snaipri vastu võimetud ja Sepp tanki all turvalises paigas. Nüüd aga oli tal kannul suurim oht – venelaste snaiper, kes tema käekirja tundis ja oma võimalust ootas.

Punakas koidukumas heitis päike stepimaastikule esimesi kiiri. Sepp ja Balduin olid end vahepeal sisse seadnud ja jälgisid tähelepanelikult vaenlase positsioone, et leida mõni ettevaatamatu ohver, kes pahaaimamatus hooletuses üle kaevikuserva oma väljaheitetopsi tühjendama asub. See oli vaid üksik madalal asetseva päikese kiir, mis läigatas binokli klaasil. Sellest oli venelaste täpsuslaskuri jaoks küllalt, et mõista, et nad on positsioonil.

Varjatud positsioonil tõmbas ta relva vinna ja sihtis sinna, kus oli näinud välgatust binokli läätsel. Kannatlikult ootas ta uut välgatust. Hetke pärast kõlas lask. Ent mõlemad pooled olid teineteist silmanud. Binoklit silme ees hoides sosistas Balduin samal hetkel: „Vaata, Sepp, seal eespool, väikesest künkast kahe sõrme kaugusel…“ Venelase lasu plaksatusele järgnes kohe vilisev hääl ja käteplaksu sarnane heli Seppi kõrval. Veri ja lihatükid pritsisid tema vasakule näopoolele. Ta pööras pead ning talle avanes apokalüptiline vaatepilt. Snaipri lõhkekuul oli Balduini binoklit tabades veidi kõrvale kaldunud ja otse tema suus plahvatanud. See oli ohvrilt ära rebinud huuled, lõikehambad, lõua ja poole keelt. Õudusest pungis silmad vahtisid Seppi, samas kui puruksrebitud suuavast kostis kohutavat korinat ja voolas välja vahust verd. Sekundi möödudes tabas teine lask maapinda nende vahel. Otsekohe tõmbus Sepp turvalisele madalale positsioonile ja tiris ka Balduini jalgupidi enda juurde. Enne õhtuhämaruse saabumist polnud positsioonilt võimalik lahkuda, sest see oleks tähendanud kindlat surma vastase snaipri kuulide all. Seega pidid nad selles vastikus paigas konutama ega saanud haavatule abi otsida. Sõbra hirmsat haava nähes tundis Sepp end täiesti abituna ja suutmatuna olukorda kontrollida. Siin polnud kasu sidumisest ega veresoone kinnipigistamisest, vaid vaja läinuks väljaõppinud meedikute kiiret professionaalset abi. Ent see oli võimatu. Keelejäänus paistetas kiiresti mängupalli suuruseks ja sulges hingamisteed. Sepp püüdis haava korrastada ja paistetavat kude kõrvale lükata, kuid selle tulemusel hakkas Balduin korisema ja sai veelgi vähem õhku. Toru või kõri avamine oleks võinud ta päästa. Paraku pidi Sepp abitult oma võitluskaaslase surmavõitlust pealt vaatama. Üha vähem õnnestus haavatul õhku saada ja üha enam verd voolas iga krampliku hingetõmbega kopsudesse. Sepp püüdis tema ülakeha veidi kõrgemale upitada. Abitult rääkis ta haavatule tobedusi sellest, et tuleb vastu pidada, sellest, et ta saab hakkama ja varsti jõuab abi kohale. Surmakrampides haaras ta Seppi käest. Veriseid haavu tekitades tungisid küüned nahasse, kuid Sepp ei tundnud midagi. Seppile tundus, et kulus tunde enne, kui Balduin oma pungis silmi viimast korda müstilise sügavuse ja kurbusega pilgutas, käed hüvastijätuks talle omasel viisil kokku surus, värin keha läbistas, pilk viimaks surmas kustus ja tema vaevadest pääsenud keha kaasvõitleja kätele vajus. Sisemiselt tardunult põrnitses Sepp oma kätel lebavat surnukeha. Hetke pärast vallandus kirjeldamatu pinge krampliku nutuna. Ohjeldamatult nuuksudes leidsid väljapääsu tema abitus, hirm, pinge ja ellujäämisvõitluse pidev stress. Ülejäänud päev kulus tal surnud sõbra ja võitluskaaslase kõrval auvalvet pidades. Tema pea oli otsekui tühjaks puhutud, ei mingeid mõtteid ega tundeid, need kõik olid pisaratega minema uhutud. Ta kogus end ning muutus seesmiselt veelgi nüristunumaks, kalgimaks ja halastamatumaks. Millalgi sellel mitte kunagi lõppeda tahtval päeval, seal tankivraki all märkas ta veidral kombel, et tema ja Balduin polnud juba mitu päeva habet ajanud. Näovigastus, mida ümbritses hilispuberteedi hõre habe, muutis laiba veelgi eemaletõukavamaks.

Balduin Moser vaatamas tõsisel pilgul tundmatusse tulevikku.

Sepp tõi oma langenud kaaslase laiba tagasi oma positsioonile.

See oli omalaadne väärastunud huumor, mis säärastes olukordades tekib. Sepp otsustas, et ei näe laibana nii ebameeldiv välja, kui ta pihta peaks saama. Ta otsustas, et ajab võimaluse korral alati habet. Kummalisel kombel klammerdus ta emotsionaalse enesekaitsena selle veidra mõtte külge. Kuni sõja lõpuni pidas ta tõepoolest raudse distsipliiniga kinni reeglist mitte kunagi surmale ajamata habemega silma vaadata.

Pimeduse saabudes tiris ta surnukeha tanki alt välja ja vedas öö varjus oma positsioonile. Ta esitas kompanii ülemale lühikese aruande ja andis talle üle hukkunu eraldusmärgi, mille ta enne sanitaride juures oli ära võtnud. Järgmisel päeval kaevasid nad koos ühe kaasvõitlejaga Balduinile haua. Lagedas stepis polnud risti valmistamiseks kusagilt oksi võtta ja nii asetasid nad väikesele hauakünkale üksnes langenu teraskiivri, jäädes sinna veel vaikses leinas. Ühes Balduiniga mattis Sepp järjekordse osa oma inimlikust süütusest. Temas juurdus veelgi sügavamalt tingimusteta leppimine sõja halastamatute seadustega.

Veel samal ööl valmistati Vene tank ette õhkimiseks ja lasti järgmisel hommikul demonstratiivselt õhku. Jätkuvalt püsis oht, et venelaste kahuriväe rünnak hävitab need eesliinile jäänud sakslaste positsioonid. Selline rünnak oleks kahju teinud ka tahapoole jäävatele positsioonidele. Meede osutus õigeks, sest vastane käitus veel mõnda aega rahulikult.

Ent juba mõne päeva pärast veeres venelaste rünnak üle jäägrite ja haua. Tankiroomikud lömastasid selle ja unustatult lebas Balduin, nagu kümned tuhanded teised sõdurid, kelle elu selle õitseajal hävitati, Venemaa piiritutes avarustes ja ajaloo anonüümsuses.

20. novembril 1943. aastal algasid venelaste rünnakud. Algul veel nõnda tagasihoidlikult, et kaitse ei osutunud probleemiks. Vaatamata sellele nõudsid need täielikku tähelepanu ja ohvreid, mis edasist võitlusvõimet nõrgendasid. 25. novembri ööl puhkes just 144. mägijäägrite rügemendi rindelõigus äge rünnak, mis halastamatus võitluses ähvardas rügemendi meestest ja sõjamoonast lagedaks teha. Venelased koondasid 3. Mägidivisjoni rindelõiku kakssada tanki ja mitu jalaväerügementi. Viiskümmend tanki pidid ründama 144. rindelõiku.

Kell viis hommikul äratas suurtükiväe rünnak jäägrid kergest unest. Instinktiivselt tõmbusid nad oma kaevikutesse, olles valmis igal hetkel rünnakule asuma. Turmtuli kestis terve tunni, jättes igaühe üksi oma hirmudega. Sõdurid klammerdusid palveid pomisedes maa külge, sellal kui mürsud nende ümber vilistasid. Hommikuhämaruses tuli korraga katkes, tehes ruumi arvukate tankiroomikute lõginale ja kiiksumisele. Omades relvastuse hulgas vaid väheseid tankitõrjerelvi, nõudis vastuhakkamine kahe tankibrigaadi ja jalaväekorpuse kogu julgust. Nagu arvata võiski, roomasid tankid esimese hooga üle 144-nda positsioonide.

Nende kannul ründas jäägreid venelaste jalavägi. Kohe algas äge lähivõitlus, mis kiiresti suundus pataljonide ja korpuse komandopunktidele ning süvatugipunktidele. Teise rünnakulaine korraldasid sovetid leegiheitjatega tankidega. Põletushaavu saanute verd tarretama panevad karjed ja kõrbeva liha lõhn jätsid ellujäänud jäägrite hinge kustumatu jälje. Saksa poolel kukkus kokku igasugune juhtimine. Iga grupp võitles enda elu eest, millega aga sai. Sel päeval leidsid sajad jäägrid kohutava lõpu. Neis lahingutes hävisid ka viimased sõjaka rügemendi riismed. Vange ei võetud ja haavatute eest ei hoolitsetud.

Kui suurtükkide tulemöll sarnanes olemuselt loodusjõududele, mille meelevalda inimene abituna satub, siis tankirünnak kujutas endast täielikku eneseületamist ja enesevalitsust. Iga viimanegi lihaskiud oli viimseni pingul, võimas sisemine hääl kisendas põgenemise järele, sellal kui tankiroomikute surmatoov lõgin suurtükirünnakule järgnenud vaikuses kõrvulukustavaks möirgamiseks paisus ja vaenlase lõhkegranaatide tumedate plahvatustega segunes. Adrenaliin pulseeris sõdurite kehades, lihased värisesid erutusest, mehaaniliselt seati tulirelvad ja granaadid lahinguvalmis. Venelased olid vaid saja meetri kaugusel, kui jäägrite pinge sai leevendust käsuga tuld anda. Juba siis, kui tankid liginesid, uuris Sepp binokliga jalaväelasi ja püüdis varustuse ja relvastuse järgi juhte leida. Nii kiiresti kui võimalik tulistas ta nüüd kehalaskusid tankidel istujate suunas. Kogenud võitlejad taipasid ohtu ja hüppasid otsekohe maha, varjudes soomusmasina taha, et rünnakut aeglustada. Neid aga, kes hirmust tardunult istuma jäid, tulistas Sepp senikaua edasi kui vähegi sai. Viimane lask tabas alati tanki tagavarakütusepaaki, mis paiknes tanki tagaosas. Kui lask eriti hästi õnnestus, jooksis kütus läbi õhutusava mootoriruumi. Mõnikord tõi see kaasa iseenesliku süttimise ja mootoripõleng peatas tanki edasiliikumise. Sepp ja tema kaasvõitlejad tulistasid elu eest, nii kuidas relvad võtsid. Ent vaatamata kõikidele kaotustele ligines venelaste rünnakulaine vältimatult. Vähesed tankitõrjerelvad ja kerged raketi- ja granaadiheitjad olid selle suurpealetungi ees võimetud. Vahemaa vaenlasega vähenes sedavõrd, et võis juba eristada nende nägusid.

Kaitsjate meeleheitlikus tules jäi venelaste jalavägi hea sadakonna meetri kaugusele sakslaste positsioonidest pidama. Kakskümmend tanki roomas mootorite üha ähvardavamaks muutuva möirgamise saatel Seppi lahingupiirkonnas takistusteta jäägrite positsioonide poole. Käiku lasti vähesed tankitõrjemiinid. Muidu oli neil kasutada vaid kokkuseotud tankirusikaid. Sattudes tankide roomikutele, võisid nad need purustada ja muuta tanki manööverdamisvõimetuks. Ent kõikide nende relvade kasutamine nõudis tanki vahetus läheduses viibimist. Tanki nii lähedale laskmine nõudis äärmiselt suurt enesevalitsust. Alles siis, kui tank jõudis kümne meetri kaugusele kaevikutest, jäid sõdurid selle pardarelvade laskekaugusest välja. Nonde nappide meetrite kaugusel oli ka viimane aeg tegutseda. Vastasel juhul oleks tanki meeskond püüdnud kaevikut hävitada, sellest üle sõites, ja tanki kohapeal ringi keerates seda kokku varisema panna nii, et seal viibivad sõdurid saaksid elusalt maetud. Seetõttu jaotati tankitõrjevahendeid vaid kõige kogenenumatele ja sõjas karastunumatule. Tegutsemise kriitiline vahemaa oli ületatud. Nüüd roomasid sõdurid lõhkekehadega tanki suunas, hüppasid siis püsti ja püüdsid lõhkelaengutega tabada torni, mootoreid või roomikuid. Paraku saavutasid vaid vähesed eesmärgi, sest Vene jalaväelased püüdsid kogu jõust sakslastest tankihävitajaid takistada. Vaid viis tanki jäid tuhmide plahvatuste saatel seisma, samas kui ülejäänud sakslaste liinist üle roomasid. Hirmunult kükitasid jäägrid oma aukudes ja kaevikutes.

Sepp kükitas liikumatult oma positsioonil, sellal kui särav koletis kiiksudes ja lõgisedes lähenes. Mitte kõik jäägrid ei suutnud tekkinud närvipinget taluda. Ikka ja jälle hüppas mõni neist üles ja püüdis end meeletult põgenedes ohu eest päästa. Punaarmeelaste püssituli niitis ta halatamatult maha. Seppist umbes kolmekümne meetri kaugusel alustas üks sõdur sõgedat põgenemist. Metsikuid haake tehes tormas ta oma kaasvõitlejate poole. Umbes poolel distantsil niitis vaenlase kuulipildujavalang ta jalust maha. Küünarnukkidele toetudes püüdis ta edasi roomata, purustatud jalad elutult järel lohisemas, samas kui T34 tema poole sõitis. Korraga jäi haavatu lamama, et säästa viimast jõudu tanki eest põgenemiseks. Viimase piiri peal enesevalitsusega laskis ta koletisel enda poole veereda. Siis, kui masinani oli jäänud vaid mõni meeter, rullis ta end kogu jõudu ja kiirust appi võttes kõrvale. Nagu sõjas tihti ette tuleb, jääb teadmata, kas see oli saatus või taipamine või venelasest tankisti oletus. Igatahes jälgis tank otsekui magnetist juhituna haavatu liikumist, kuni too viimaks valust ja jõuetusest paigale jäi. Roomikud haarasid nüüd tema jalad ja tõmbasid ta pääsematult surmaveskisse. Seejuures tõusis sõduri ülakeha üles, otsekui sooviks ta oma raudset timukat emmata. Hetke pärast olid jäsemed tanki alla kadunud. Keset seda õudset olukorda taipas Sepp korraga, et tema kaasvõitleja ei toonud šoki tõttu kuuldavale ainsatki häält. Kui roomik tema vaagnani jõudis, paljastas sõdur hambad otsekui hobune, tema näole ilmus kuratlik irve, mis ei tahtnud sealt enam kaduda ja tema pea paisus otsekui melon. Siis lömastas roomik tema keha. Vormikangas, luud ja sooled segunesid tanki roomikute all värviliseks segadikuks. Ikka veel avatud suust paiskus jõuline erepunase vere juga. Nüüd kadusid ka rind ja pea tankiroomikute alla. Temas jäi maha kokkupressitud, pehme ja vormitu mass, mis peagi Venemaa mulda kadus.

Üllatus oli suur, kui sõjamasinad segamatult edasi roomasid ega üritanud, nagu kardetud, kaitsepositsioone selja tagant rünnata. Ilmselgelt oli tegu kommunikatsioonihäirega nende ja jalaväe vahel või sakslaste vastupanuvõime eksliku hindamisega. Kui tankid olid tagumiste liinide poole suundunud, kogusid jäägrid kähku julgust ja tormasid innukalt kaitseta jäänud jalaväe vastu lahingusse.

Kardetud ja vihatud snaipreid ootas tabamisel kibe saatus. Seepärast hoolitses Sepp enne iga oodatavat rünnakut, et saaks vajadusel oma snaipripüssi kiiresti ära peita. Ka nüüd oli ta laskemoonakasti alla peidiku meisterdanud. Veidi enne seda, kui venelaste rünnakulaine sakslaste kaevikuteni jõudis, surus ta relva ettevalmistatud süvendisse ja haaras püstolkuulipilduja MP40.

Juba tormasidki punaarmeelased hurraahüüete saatel jäägrite positsioonide poole ja algas armutu lähivõitlus. Ürgsetest instinktidest kantuna asusid mehed võitlusse. Võitlus möllas halastamatult. Tumeda raksatusega tabasid püssipärad moondunud nägusid, kuulipildujavalangud muutsid kõhud suitsevaks massiks, labidaterad lõhestasid õlgu ja selgi, täägid ja noad tungisid kehadesse. Surmakarjete, korina, püssilaskude, püssirohusuitsu, higi ja vere taustal kadus inimlikkus, kui sellest siin üldse rääkida sai. Või ilmutas siin end tegelik varjatud inimloomus? Inimene, kes paljude teiste selgroogsete loomade hulgas, kes darvinistliku olelusvõitluse käigus allub ärasöömise või söödud saamise mustrile. Mõistus on sel puhul pigem nutikas tööriist kui ülev anne!

Surmavalt haavatud venelane kukkus otsekui kartulikott ja surus Seppi maadligi. Täägitorge, mis tegelikult talle oli mõeldud, tabas kukkuvat surnukeha ribidesse. Seejuures takerdus ründaja tääk surnukeha ribidesse. Sekundijagu liiga kaua sikutas punaarmeelane oma kinnijäänud relva. Üheainsa hüppega oli Sepp püsti ja andis hirmust jõudu saades talle obaduse suguorganitesse. Vaikne naksatus, mis meenutas küpsise murdumist, andis tunnistust, et rautatud mägisaabas oli purustanud vastase kubemeluu. Valust kõveras kukkus ta, valugrimass näol, selili maha. Juba oli Sepp tema kohal, haaras vastasel kätega kõrist ja surus pöialdega kõrisõlmele. Surmale määratu korises kohutavalt ja tema silmad ähvardasid koobastest välja tungida. Silmanurgast nägi Sepp üht varju enda poole liikumas. Instinktiivselt tõmbas ta pea õlgade vahele ja tema pea pihta sihitud püssipära tabas tumeda mütsatusega teraskiivrit. Veidi uimaselt vajus Sepp külili, hoides käsi kaitseks näo ees, sellal kui venelane uueks löögiks hoogu võttis. Samal hetkel tabas teda selga lähedalt lastud automaadivalang. Veri ja lihatükid pritsisid Seppi peale. Ta kargas püsti ja nägi, kuidas tema automaadiga relvastatud kaasvõitlejale tungis neeru venelase tääk. Kohutavas väljendamatus valus tardus ta otsekui soolasambaks. Püsti tõustes haaras Sepp tema ees lamava surnud venelase relva ja virutas selle raudse toruga vastasele näkku enne, kui too surmavalt haavatud jäägri kehast oma täägi välja jõudis tõmmata. Korina saatel kobrutas verd vormitust massist, mis tema näost järele oli jäänud.

Lahingumöllus kaotas Sepp igasuguse aja-, hirmu- ja valutunde. Mingil hetkel pritsis tema lähedal plahvatanud vene granaat talle näkku kamaka mulda. Seejuures tundis ta vaid nõrka lööki vastu lõuga ja nägu. Alles lahingu lõpus tundis ta vere maitset ja tundis näol ja kaelal kleepjat ollust. Kõik lõppes sama äkki, kui oli alanudki. Käputäis jäägreid seisis keset keskaegset lahinguvälja, mida katsid korisevad, kisendavad, surevad ja surnud sõdurid. „Kuule, Sepp, sa oled ju pihta saanud. Las ma vaatan,“ pöördus üks kaasvõitleja tema poole. Tema parem ninapool oli üles paistetanud ja alahuulde oli tunginud mitu pisitillukest metallitükki. Aga järelemõtlemiseks ega haavade eest hoolitsemiseks polnud aega. Juba lähenes hurraa-hüüete saatel uus laine nõukogude võitlejaid. Vähesed veel võitlusvõimelised jäägrid kogunesid kokku. Langenud kaasvõitlejatelt relvi ja laskemoona haarates tõttasid nad paarisaja meetri kaugusel asuva kaitseliini suunas. Venelaste snaipripüssi pidi Sepp paraku peidikusse maha jätma. Umbes paarikümnest jäägrist koosneval grupil õnnestus taganeda. Nad varjusid ja osutasid ägedat vastupanu.

Neil õnnestus oma positsiooni, kuhu voolas ka teiste kompaniide riismeid, hoida. Sepp nägi, kuidas lõksujäänud end maha lasid ja viis neist, käed allaandmise märgiks üles tõstetud, end venelastele vangi andsid. Jala- ja püssipärahoopidega aeti nad minema.

Kui muidu nägi olukord välja kaotuse järgi, siis oli jäägritel ometi õnnestunud Vene jalaväelased nende tankidest eraldada. Tankid olid otsevõitluses Saksa tankide ja suutükkidega kahjutuks tehtud ning selja tagant neid enam oht ei ähvardanud.

Raadio teel anti järelejäänud üksustele teada, et nende toetuseks on teel kaks tanki ja nende rindelõigus algab peagi vasturünnak, et vene vägesid seal võimalikult kaua kinni hoida. Sõbrad ja vaenlased püüdsid end reorganiseerida. Sepp oli vahepeal relvastunud karabiiniga 98k ja oli ka ilma optilise sihikuta ebatavaliselt osav ja täpne. Tal õnnestus venelaste rünnakrühmi täpse ja kiire tulega, kaasvõitlejate tule varjus, eemal hoida.

Tank oli jalaväelastele väärtuslik abivahend ja sageli igatsetud päästja.

Kulunud oli vaevalt tund, kui liginesid tankid. Kiiresti moodustati rünnakrivi ja algas vasturünnak. Umbkaudu kaheksakümmend veel võitlusvõimelist jäägrit püüdsid tankide toel oma vanu positsioone tagasi vallutada. Venelased olid silmanähtavalt teinud taktikalise valearvestuse ega suutnud kurnatud jõududega rünnakule vastu panna. Ilmselgelt sakslaste rünnakust üllatunult tõmbusid nad oma endistele positsioonidele tagasi. Sepp tahtis muidugi võimalikult kähku oma snaipripüssi peidikust ära tuua ja leidiski selle puutumatult laskemoonakasti alt. Sakslaste rünnak oli sellise hoo saanud, et üksuste juhid otsustasid spontaanselt juhtida vasturünnaku vaenlase positsioonideni. Oma püssi kätte saanud, õnnestus Seppil kiirete ja täpsete rünnakutega vaenlase juhtidele vastaspoolt niivõrd ärritada, et tõhusa kaitseliini organiseerimine ebaõnnestus. Tankidest ilma jäänud ja ilma raskerelvade toeta tõmbus venelaste rindejoon jupphaaval tagasi. Punaarmeelased hakkasid taanduma. Saksa ründajad püüdsid neile seejuures võimalikult suuri kaotusi tekitada. Nii mõnigi vaenlane, kes end põhjendamatult turvaliselt tundis, sai Seppi püssist kuuli. Milline iroonia, et see oli Vene relv! Alles nüüd, pärast sovettide rünnaku kokkuvarisemist, sai sanitaarveebel tema näohaavadega tegelda. Nina tamponeeriti ja plaasterdati kinni. Magnet tõmbas huulest välja metallitükikesed. Seekord ei olnud võimalik end tagalaüksuses koguda. Sepp jäi eesliinile oma üksuse juurde.

Sellises lahingolukorras ei mänginud maskeering üldse mingit rolli. Snaiper otsis lihtsalt lahinguväljal endale hea nähtavusega üldjoontes turvalise koha. Ta tulistas sealt seni, kuni sai, ja otsis uue, kui ta tule alla võeti või võitlusliin märkimisväärselt muutus.

Venelaste kaitseliin lagunes jäägrite otsustava rünnaku all üha enam. Sepp tungis nüüd koos üheteistkümnest kaasvõitlejast koosneva salgaga vaenlase positsioonidele. Nad ei kohanud enam mingit vastutegevust ning leidsid vaid surnuid ja haavatuid. Sellele vaatamata ei andnud pinge järele, kui nad leidsid eest hästiehitatud punkrid, kus võis olla peidus võitlusvõimelisi vaenlasi. Ettevaatlikult ja üksteist vastastikku kattes, lähenesid nad punkrile, kus kostis kummalisi kurisevaid hääli. Üks jäägritest hüüdis vene keeles: „Andke alla! Tulge ülestõstetud kätega välja!“ Kui midagi ei juhtunud, torkas ta oma MP40 toru punkrisse. Mingit liikumist ei olnud, kuid hääled jäid. Ettevaatlikult sisenesid nad punkrisse, kuhu langes läbi laes oleva augu kahvatu valgus. Vaevalt oli esimene jääger sisse astunud, kui ta oma kaaslasi hõikas. Sisenedes avanes Seppile masendav vaatepilt. Seal olid mõne tunni eest vangi langenud viis kaasvõitlejat. Vahutades voolas veri nende mõne minuti eest läbi lõigatud kõridest, põgenevad valvurid olid kartnud endale laskudega tähelepanu tõmmata. Surijate jalad tõmblesid kontrollimatult ja käed kraapisid abitult maapinda. Neid õnnetuid ei saanud enam aidata ja Seppile tundus, et läks väga kaua enne, kui nende piinad lõpule jõudsid ning nende tõmblevad kehad liikumatuks jäid ning lõtvusid.

Sellised läbielamised muutsid ta sisemiselt kalgiks ja halastamatuks. See külvas vihkamise seemne, mis tähendas seda, et ükskõik milline vastane tema laskeulatusse sattus, see tema kuulist langes. See kehtis mõlema vaenupoole puhul. Igaüks leidis kord põhjuse, et oma vaenutegevust teise poole vastu vihaga õigustada.