Читать книгу Snaiper idarindel - Albrecht Wacker - Страница 5

Juba 9. oktoobril 1943. aastal ründas kahekümnekordse ülekaaluga Punaarmee 3. Mägidivisjoni jäänuseid uuesti. Kell kümme hommikul algas möödapääsmatu turmtuli neljasajast suurtükipatareist ja kahesaja kahekümnest katjuušast, ühtekokku viisteist tuhat lasku tunnis. Jälle langes divisjon närvesöövasse abitusse õudusse. Rünnaku lõppedes tõusid jäägrid otsekui vaimud oma positsioonidelt väävliaurusest lõhkirebitud maapinnast. Meeleheitliku julgusega võitlesid nad oma elu eest. Nüüd oli näha, et tõeline sõduriloomus võrsub enesevalitsusest, võitluskogemusest, sitkusest ja rünnakuvalmidusest.

Otsekui tõusulaine valgus nende peale uus rünnak. Tundus, et venelaste sõduritevaru on piiramatu. Sellal, kui Wehrmachti üksused ilma piisava täienduseta üha enam kokku sulasid, vaenlase võitlusvõime üha kasvas. Tänu jaapanlaste keskendumisele Vaikse ookeani lõunaosale oli võimalik mitmed Punaarmee üksused Siberist ära tuua ja läänerindele paisata. Lisaks sellele võeti ilma piiranguteta sõjaväkke kõik mehed alates neljateistkümnendast kuni kuuekümnenda eluaastani. Mitmed sellised suure hurraaga moodustatud üksused olid mõeldud pelgalt kahurilihaks. Neile tõmmati selga sinelid, kuid nende all olid tsiviilriided, ja kahe päeva jooksul õpetati neile käsitulirelvade kasutamist. Nende nekrutiks võtmine ja rindelesaatmine käis nii kiiresti, et igaühele ei jagunud püssigi. Lähtudes sellest, kui palju esimestel rünnakulainetel ohvreid on, said vaid esimeste lainete võitlejad relvad. Hilisemate lainete sõdurid pidid positsioonidelt väljuma relvadeta ja rünnaku käigus langenutelt relvad võtma. Tasakaalustamaks kahurilihaks mõeldud sõdurite hirmu, kasutas venelaste väejuhatus veelgi suuremat hirmu, mida tekitasid nende enda kontrollorganid. Sõdureid ajasid halastamatult lahingusse nende taga liikuvad NKVD üksused. Sepp nägi esmakordselt, kuidas venelased kõhklejad ja kartjad rünnaku käigus kõhklematult maha lasksid ja ülejäänuid halastamatult sakslaste tule alla ajasid. Rünnakulaine rünnakulaine järel rullus sakslaste positsioonide poole. Jäägrite kontsentreeritud tuli niitis Vene sõdureid nagu loogu. Tekkisid kirjeldamatud lahinguväljad. Sakslaste positsioonide ette kerkisid surnud ja raskelt haavatud venelaste vallid.

Kogu päeva panid jäägrid vastu venelaste jalaväerünnakutele. Nende positsioonide ees lamas kirjeldamatul hulgal surnuid ja raskelt haavatuid. Mõne tunni pärast roomasid üle nende kehade Vene tankide T-34 roomikud.

Uued ründajad pidid ronima üle oma langenud võitluskaaslaste ja kasutasid neid kuulikaitseks ning enda varjamiseks. Kohati lamasid surnud nii kõrgetes kuhjades, et venelaste rünnak takerdus tekkinud barjääri taha. Nüüd pidid tankid jälle teed rajama ja sõitsid halastamatult üle enda haavatute, üle takistuse, mille moodustasid üksteise peal lamavad kehad. Valju laksatusega vajusid surnukehad kokku. Kondid raksusid tankiroomikute all nagu kuivanud puuoksad. Kõik need lömastatud laibavirnad, mille kohal kostsid kirjeldamatud oiged ja surmahirmukarjed, ületasid taluvuse piiri. Võitlus muutus hullumeelsuseks. Jäägrid võitlesid nagu arust ära, et sel hetkel mitte hulluks minna. Kui vaenupooltel laskemoon otsa sai, rünnati üksteist tääkide ja labidatega. Jäägrite meeleheitlikult kangelaslik võitlus sundis venelaste rünnaku vastu õhtut kokku varisema.

Sepp oli kompaniiülema otseses alluvuses ja sattus üha uuesti lahingu tulipunktidesse. Sageli vähenes vahe vaenlasega nii kiiresti, et ta vahetas snaipripüssi vähem täpse püstolkuulipilduja MP 40 vastu, mis tal sellisteks puhkudeks ikka kaasas oli. Asi läks ohtlikuks siis, kui rindejoon lagunes ja mindi üle lähivõitlusele. Kaugusel alla kolmekümne meetri oli täpsusrelv vaid osaliselt kasutamiskõlblik, sest optika vaateväli piiras kiiret sihtmärgivalikut. Tegelikult polnud kiirel sihtmärgivalikul võimalik optilist sihikut kasutada, sest selle kaudu oli võimalik näha vaid väga piiratud vaatevälja. Selline võitlusolukord tähendas snaiprile ebaproportsionaalselt suurt stressi. Ta ei tohtinud oma püssi kaotada ja sattus seetõttu eriti suurde avastamisohtu. Kui see juhtus, suurenes individuaalne võitlussurve, sest avastatud täpsuslaskurid võeti reeglina eriti tugeva tule alla.

Vastu õhtut võitlus rauges, kuid surve järelejäänud võitlusvõimelistele jäägritele säilis, sest venelased üksnes korraldasid oma vägesid ümber ja rünnak võis iga hetk uuesti alata. Tegelikult oli järgmise rünnakuni jäänud vaid mõni tund. Vaenlase eemalhoidmine õnnestus päris hästi ja snaiprid aitasid tabavate kauglaskudega sellele tublisti kaasa.

10. oktoobri ööl vastu 11. oktoobrit 1943. aastal katkes Seppi väeüksuse rindelõigus ootamatult venelaste tuli. Mõne hetke vältel valitses petlik rahu. Kompaniiülem kasutas juhust, et kompanii positsioonid üle vaadata ja rindelõigu olukorrast selge pilt saada. Ühel eespoolasuval raskekuulipildujapositsioonil juhtis keegi jäägritest tähelepanu veidrale liikumisele eesliinil oleval võsasel alal. Kohe moodustati kaheksast sõdurist koosnev luurerühm. Sepp julgestas neid, ta liikus nende kõrval kolmekümne meetri kaugusel erakordselt ettevaatlikult mööda maastikku. Seppil oli tema snaipripüss, sõdurid olid relvastatud automaatide ja käsigranaatidega. Närvid viimseni pingul, roomasid nad läbi põlvekõrguse rohu näidatud suunas. Kolmesaja meetri kaugusel kuulsid nad korraga summutatud hääli. Sepp peitus rühmajuhi käega antud märguande peale põõsastikku hästi varjatud kohta, seadis relva laskevalmis ja jälgis läbi optilise sihiku ümbrust. Endast kaheksakümne meetri kaugusel nägi ta orusuu piirjooni. Luurerühm liikus hargnenult allapoole. Ettevaatlikult piilus grupijuht nõkku ja nägi seal umbes sajaliikmelist, peamiselt vanameestest ja alaealistest koosnevat väesalka, mida juhtis täiest kogenematu poliitohvitser. Tundes hirmu ja ebakindlust eesseisva lahingu ees, istusid nad suitsetades ja lobisedes üksteise kõrval. Luurajate juht tõmbus tagasi ja andis oma meestele käega märku. Üks neist roomas Seppi juurde ja teatas, et vaatamata arvulisele vähemusele üritavad nad hommikuhämaruses rünnakut. Võis oodata, et venelased tormavad täielikus segaduses oru väljapääsu poole, kus Sepp nad tule alla võtab.

Kahe tunni pärast ilmus taevaservale esimene kahvatu koidukuma. Paljud venelased olid magama jäänud ja vähesed ärkvelolijad olid ilmselgelt hajevil. Juhi märguande peale võttis iga sõdur kätte kolm granaati ja viskas need korraga eemale. Nagu välk selgest taevast plahvatas mitte midagi kahtlustavate punaväelaste keskel kakskümmend neli granaati. Puhkes täielik paanika. Pea kaotanult jooksid vigastamata mehed edasi-tagasi ja tulistasid hullunult enda ümber, vigastades seejuures enda kaasvõitlejaid. Haavatud kisendasid õudusest. Nüüd asusid jäägrid positsioonidele ja avasid automaatidest tule pea ja juhtimise kaotanud salga pihta. Nagu oodatud, põgenesid venelased orusuu suunas, joostes niiviisi otse Seppi püssitoru ette. Vastavalt sõja karmidele reeglitele täitis ta oma ülesannet, mille puhul tegutsemine oli juba muutunud rutiiniks: sihtida keha keskele, kiiresti ja ühtlaselt päästikule vajutada, korrata, sihtida, vajutada. Lask lasu järel tabas surmava täpsusega märki. Minuti pärast lamas rohus viis surmatud vaenlast ja kuna nende järel tulijad närviliselt kõhklesid, jäi Seppil aega uuesti laadida. Kui nad tardumusest vabanesid, lamasid maas juba viis järgmist raskelt haavatut. Ülejäänud tormasid tagasi, kuid neid tabas luurerühma automaatide tuli ja granaadirahe. Tormamine oru ja selle suu vahel kestis veel mõni minut, kuni tapatalgu lõppes. Üllataval kombel terveks jäänud jäägrid jätsid oru täis lõhkirebitud kehi ning kisendavaid haavatuid ja surijaid seljataha. Luuregrupp ja snaiper kadusid hommikuhämaruses hääletult otsekui vaimud.

Haruldane ülesvõte!

Nende külmavereline edukas rünnak tõi väikesearvuliseks jäänud kompaniile mõne tunni näivat kergendust. Ent juba keskpäeval andsid venelased jõulise vastulöögi. Neil õnnestus jälle meeleheitliku vaprusega vastu pidada, kui langev hämarus rünnakule järsu lõpu tegi. Pinge kasvas, sest kardeti kõige hullemat. Enne keskööd tuli teade, et venelastel õnnestus ühes teises rindelõigus läbi murda ja vaenlane koondab jõude edasi tungimiseks. Jäägritele tähendas see tõenäolist pääsemist. Neid oli nii vähe järele jäänud, et veel ühele päevale tugevatele rünnakutele poleks nad vastu pidanud. Näljast, täielikust kurnatusest, haavadest ja nakkushaigustest täiesti räsitutele oli see lühike rahuhetk ellujäämise küsimus. Kogu päeva olid jäägrid söönud vaid soolakurke ja õunu, mida nad venelaste talumajadest leidnud olid. See mõrvarlik kooslus lõi ka tugevaima seedimise rivist välja. Kõigil oli kõht lahti. Kuna sõduritemassi organiseeritud toitlustamine oli sama mõeldamatu kui pesuvahetus, võis iga hooletu peeretus tuua kaasa ettearvamatuid tagajärgi. Mõnedes sõduripükstes võis kohata kogu soole sisu. Täis lastud pükstega, ühes haisvate kaasvõitlejatega tuli läbi viia vajalikud ümberkorraldused.

Neile jäi vaevalt nädal hinge tõmmata, und täis magada, hügieeni eest hoolitseda ja veidi korralikumast toidust uut jõudu ammutada. Just nimelt hügieen oli ja on sõjavägede juhtimises alahinnatud aspekt.

Arusaadavatel põhjustel korraldati Wehrmachti väljaõppe käigus kasarmutes viibivatele sõduritele korrapäraseid ootamatuid kehalise hügieeni kontrolle, mis hõlmasid ka genitaalpiirkonda. Järsku ilmus peaarst koos mõne sanitariga. Kompanii pidi söögisaali üles rivistuma, sõdurid end riidest lahti koorima ja paljalt rivvi võtma. Erilist tähelepanu pööras arst suguorganitele ja suguhaiguste esmastele sümptomitele ning puudulikust hügieenist tingitud põletikele või seenhaigustele. Kuna räpane noku tõi kaasa distsiplinaarkaristuse, siis löödi nii mõnigi nokuots enne kontrolli taskurätiga lausa läikima.

Kuna pidev lahinguolukord oli just hügieeni mõttes problemaatiline, tuli kasutada iga võimalust, et oma keha eest hoolt kanda. Kui see tegemata jäi, siis tekkis väga kiiresti hulk ebameeldivaid vaevusi, millele võisid järgneda juba tõsisemad haigused. Sõdurite elu tegid kibedaks seenhaigused, sügelised, täid ja mädapaised. Võimalust end pesta ja täide vastu võidelda kasutati seepärast innukalt. See, kui sõdurid üksteisel ja rõivastel täisid ja teisi parasiite otsisid, oli peaaegu idüll. Kaks või kolm meest istusid hardalt üksteise kõrval, nende ees põles küünal, mille kohale oli traadiga kinnitatud kingakreemi karbi kaas. Küünal ajas plekk-karbi kuumaks otsekui pliidiplaadi. Sõdurite võidukate kommentaaride saatel jätsid tüütud parasiidid hõõguval plaadil sisinal eluga hüvasti.

Juba mõne päeva pärast, kui vaid hädapärased positsioonid sisse olid seatud, tabas neid 21. oktoobril taas venelaste raevukas rünnak ja kiskus rügemendi taas armutusse ellujäämisvõitlusse. Kuigi siin-seal oldi kaitses edukad ja tehti isegi mõned vasturünnakud, oli venelaste ülekaal siiski liiga suur ja see tõi kaasa täiendavate maa-alade loovutamise. Sakslaste võitlusliin tõmbus seejuures ebasüstemaatiliselt tagasi ning tekkis ebaselgete taanete ja väljasopistustega võitlusliin. Viimaks polnudki enam ees- ja tagaliini. Ühendus saksa üksuste vahel oli katkenud. Lahingu kulg jäi ebaselgeks ja iga üksus võitles omaette. Tekkis psühholoogiliselt erakordselt ebakindel olukord. Rängale lahingusurvele lisandunud hirm saada oma väeüksustest ära lõigatud tekitas paanikaohu. Arutul ja kontrollimatul põgenemisel olid katastroofilised tagajärjed, sest nii sai vastane takistamatult ilma arvestatava vastutegevuseta kaootilistesse ridadesse tungida ja kogu üksuse hävitada. Selle tagajärjeks olid tohutud inim- ja materiaalsed kaotused.

Samas on paanika sügavalt inimlik ja kujutab endast viimast instinktiivset katset ohtusattunud elu viimast jõudu kokku võttes päästa, kuid see toob ühtlasi kaasa ka igasuguse korra lagunemise. Sõjaväeüksuse jaoks tähendab see lõppu. Kui puhkeb kollektiivne paanika, siis praktiliselt puudub võimalus seda pidurdada. Tekkinud paanikas läheb põgenemisrefleksi kontrollimiseks vaja peaaegu ebainimlikku tahtejõudu. Pärast sõna otseses mõttes kaks päeva möllanud lahinguid, mis tipnesid mees mehe vastu võitlusega, kus läksid käiku labidad ja püssipärad, olid jäägrite read tunduvalt hõredamaks jäänud ja võis täheldada tekkiva paanika esimesi ilminguid. Mõned sõdurid püüdsid arutult minema joosta, kuid venelaste tuli niitis nad armutult maha. Teisi haaras masendus ja kangestus ning nad lasksid end vastupanu osutamata maha nottida.

Juba paanika tekkefaasis peavad väejuhid, alates kindralist ja lõpetades allohvitseridega, ilmutama isiklikku vaprust ja võitlusindu. Vaid nende juhtimine eesliinil oma sõdurite seas päästab üksuse ohtlikust lagunemisest. Selline käitumine oli 3. Mägijäägrite divisjonis kindlaks põhimõtteks. See aitas neil ka väljapääsmatuna näivates olukordades üheskoos ellu jääda ja säilitas üksuse võitlusvõime viimaste sõjapäevadeni.

Niisiis jälgis Sepp ühtaegu hirmu ja põnevusega kaht punaarmeelast, kes ründasid naaberpositsiooni, kus sõduritel laskemoon otsa oli lõppenud. Automaatselt antud labidahoop purustas esimese sõduri pea, kuid teine osutus suurepäraseks täägivõitlejaks. Kassiliku liikuvusega pareeris ta seitsme järelejäänud jäägri rünnakuid. Sepp püüdis vaatamata võitlusmöllule oma kamraade täpsete laskudega abistada. Ent nii seadis ta end vaid asjatult ohtu. Tal ei jäänud üle muud, kui pealt vaadata, kuidas tema kaasvõitlejad üksteise järel läbi torgati. Nad jäid kogenud võitlejale tema halastamatus otsustavuses alla. Neil ei õnnestunud kaitset koordineerida, et teda edukalt peatada. Vastupidi, nad lasksid end hädiselt omaette tegutsedes maha nottida. Tundus, nagu oleksid nad vastupanuta saatusele alistunud. Viimane jääger suutis venelase rünnaku eest pääseda, sest Seppil õnnestus viimasel hetkel vaenlase rünnak peatada, kui ta valmistus liikumatult seisvale jäägrile hoopi andma. Uskumatult vahtis sõdur venelase lõhkelaengust segi lennanud nägu. Luukillud ja lihatükid pritsisid jäägrile näkku ja vormile. Hirm olukorra pärast ja kergendus ootamatust pääsemisest segunesid uueks impulsiks. Ellujäämistungist ajendatuna õnnestus tal tormata positsioonile, kus Sepp võitles.

Siit kerkib esile veel üks snaipriametiks vajalik eeldus. Rohkem kui praktilist laskmisoskust läheb tal vaja erakordset enesevalitsust, et ka näiliselt väljapääsmatutes olukordades täpselt ja rutiinselt reageerida ning käituda. Sõjaväesnaipri puhul pole oluline mitte niivõrd üksikute täpsete laskude tulistamine, vaid kiire ja täpne relvakasutus jalaväerünnaku käigus. Seepärast värvati täpsuslaskuriteks pigem lahingukogemusega sõdureid kui laskmistehnika ja teooria vallas snaipriteks koolitatud sõdureid. Ilma lahingukogemuseta ja otse koolipingist tulnud kollanokkadest snaiprid jõudsid tulistada keskmiselt viisteist kuni kakskümmend lasku, enne kui vaenlase tuli nad maha võttis. Ebaõnnestunud asukohavalik ilma võimaluseta kiiresti ja kaitstult taganeda, hirm aritmeetiliste siksakkidega läbi vaenuliku granaaditule joosta ja liiga sage tulistamine ühelt positsioonilt olid kõige tõsisemad vead. Kui snaiper oli avastatud, siis võideldi tema vastu jalaväe raskerelvadega. Kui tema positsiooni hakati tulistama granaadiheitjast ja tal puudus võimalus märkamatult ja turvaliselt taanduda, siis jäi üle vaid haake tehes positsioonilt avalikult põgeneda. Snaiprid nimetasid jänesehüppeks seda, kui tuli äkki üles hüpata ja suuri ootamatuid haake tehes varem valmis vaadatud positsiooni poole tormata. Jooks läbi vaenlase tule nõudis suurt eneseületamist ja külma närvi. Kogenematud täpsuslaskurid jäid hirmunult oma kohale lamama ja leidsid nii oma paratamatu lõpu. Kuigi 3. Mägidivisjon osutas vaprat vastupanu, õnnestus punaarmeelastel divisjonist lõuna pool nii sügavale tungida, et neid ähvardas kotti jäämine. 6. armee oli lõhestatud kaheks osaks. Jäi üle vaid viivitamatult taganeda, et vältida hävitamist ja leida uus kaitseliin.

Uutes pööratavates maskeerumisülikondades Nikopoli sillapeal.

Nagu tavaliselt, venitas väejuhatus taganemiskäsu andmisega liiga kaua. Venelased olid Saksa rindesse sügava kiilu löönud ja valmistusid kotti kokku tõmbama. Viimasel minutil enne rinde lõplikku lagunemist tuli 31. oktoobril 1943. aastal käsk taganeda Dnepri taha. Maha jäi sillapea Nikopoli mangaanikaevanduste juures, et võimalikult kaua säilitada maavara kaevandamine ja äravedu. Lisaks 3. Mägidivisjonile paiknes sillapeas veel kaheksa divisjoni. Kõikidel üksustel oli säilinud veerand algsest inimjõust ja materiaalsetest vahenditest. Neil jäi oma positsioonide sisseseadmiseks ja kaitse organiseerimiseks vaevalt kolm nädalat. Üksustele saabus ka tagasihoidlikul määral lisa.

Muuhulgas said nad uued talvemundrid. Need olid vatiga vooderdatud puuvillased ülikonnad, mida sai vajaduse korral ümber pöörata. Üks pool oli valge nagu lumi ja teine pool oli lumetule perioodile mõeldes maskeerumismustriga. Rõõm soojade talverõivaste üle kustus peagi. Õhuke katteriie hakkas varsti rebenema ning vihmavesi ja niiskus imendusid isolatsioonikihti, muutes ülikonna raskeks, nii et see ei kaitsnud enam külma eest. Miinuskraadidel niiske vatikiht külmus. Sama juhtus ka uute vintpüssidega. Peagi tekkis uus probleem. Kõikvõimalikud parasiidid leidsid kohevas vatis endale suurepärase elupaiga ja said vajadusel sinna alati peitu pugeda. Need ülikonnad olid niivõrd täisid täis, et kevadel jäeti need koos parasiitidega maha. Ülikonnad ise olid kasutamiskõlblikud vaid kuiva külma ja vähese liikumise korral. Kuna need olid väga avara lõikega ja neid kanti väliunivormi peal, hakkasid sõdurid vähimagi liikumise korral tugevasti higistama, kuid kiiresti tänkjaks muutuv isolatsioonikiht ei lasknud higil aurustuda. Selle tulemuseks oli külmetushaiguste arvu järsk kasv. Külma aastaaja lõppedes tähistasid divisjoni taganemisteed sajad äravisatud maskeerumisülikonnad. See ühekordne episood lahendas 3. Mägidivisjoni jaoks vateeritud maskeerumisülikondade küsimuse kuni sõja lõpuni. Soe pesu, tekid ja telkmantlid kaitsesid sõdureid märksa paremini.

1944. aasta kevadel kauples Sepp, et väeosa rätsep talle telkmantlist maskeerumisrüü õmbleks. See teenis teda ustavalt tükk aega. Samamoodi hankis ta endale ka kerge valge maskeerumisülikonna, mida sai väikeseks kokku rullida ja hõlpsasti kaasa võtta. Õhuke puuvillane riie ei takistanud ka märjalt liikumist, kaalus vähe ja kuivas kiiresti.

Maskeerumisülikondade võrdlus. Vateeritud pööratav maskeerumisülikond.

Kerge lumesärk.

Maskeerumissärk.