Читать книгу Snaiper idarindel - Albrecht Wacker - Страница 3

22. juulil õnnestus tagasi vallutada sakslaste endine peavõitlusliin. Venelased võitlesid meeleheitliku julgusega. Hästi varjatult ilmutasid nad sageli märkimisväärset tuledistsipliini. Nad tulistasid lähemalt kui viiskümmend meetrit. Seega tabas peaaegu iga lask. Just venelaste snaiprid tegid jäägrite ridades suurt hävitustööd.

Raskekuulipildurile Allerbergerile sai üha selgemaks, et tema positsioon on see, kust kõige hõlpsamini taevariiki võib jõuda. Kuulipilduja strateegiline roll tähendas pidevat rünnakut jalaväe raskerelvadega ja kõikjal varitsevat snaipriohtu. Seetõttu olid kaotused kuulipildurite seas ebaproportsionaalselt suured. Juba esimestel rindepäevadel sai talle selgeks, et tema ellujäämisvõimalus sõltub sellest, kas ta suudab leida endale mõne muu rakenduse.

See olid pelgalt tuhm löök vastu vasakut kätt, kui viiendal päeval tabas Seppi granaadikild. Ta võttis haavatasaamise teadmiseks üha kasvava külma fatalismiga, kui paratamatu sündmuse. Üllataval kombel ei teinud see suuremat valu ega veritsenud eriti. Mehaaniliselt kontrollis ta käe liikuvust ja võttis selle rahunedes teadmiseks. Ta heitis kuulipilduja taha maha, rebis lahti esmaabipaki ja mähkis kaasvõitleja abiga marlisideme ümber peopesal oleva haava. Vaevalt sidumise lõpetanud, hüüdis too: „Sepp, seal ees, tulevad, anna tuld!“

Alles mitu tundi hiljem, kui tema kompanii jäänused lahinguväljalt tagasi tõmbusid ja ta hetkeks rahu sai, tundis ta valu. Kogunemispunktis, mis ühtlasi oli ka meditsiinipunkt, tegeles arst koos mõne sanitariga haavade esmase hoolitsemisega. Laatsaretiks oli väike õlgkatusega talumaja, mis asus veidi eemal rügemendi võitluspaigast. Ükskõikselt reageeris Sepp taustale, mille moodustasid oiged, hala, üksikud karjed ja toore liha lõhn. Üks sanitaridest sorteeris saabuvaid vigastatuid haavade raskuse järgi. Üks verinoor sõdur toodi kohale telkmantlil. Poisiliku näo all, millest kostis tavalist hala: „Ma ei saa liigutada, oh jumal, ma ei saa liigutada“, tolknes elutu marionetina keha. Sanitaarveebel kergitas vigastatu ülakeha. Abaluude vahelt vaatas vastu kahe peopesa suurune auk, millest paistsid ribide ja selgroo valged otsad. „Teda me enam aidata ei saa, mehed. Sellise vigastusega on surm õnnistuseks. Viige ta kuuri pastori juurde.“ Sinna viidi lootusetud vigastatud, kus kannatustest silmanähtavalt vapustatud sõjaväevaimulik püüdis surmale määratutele viimast tuge pakkuda.

Sageli tuli opereerida lageda taeva all.

Seppi haav liigitati tühiseks vigastuseks ja ta pidi võtma järjekorda sanitaarveebli juurde, kes osavalt lihahaavu puhastas ja kinni õmbles. Tema kõrval istus üks veltveebel, kelle parem alakäsi oli taskurätiga puupulga kui lahase külge seotud. Tema käsi püsis vaid paari kõõluse otsekui nöörijupi otsas. Šokis põrnitses ta midagi taipamata enda ette. Kulus kolm tundi, enne kui Seppi järjekord käte jõudis. Sõnagi lausumata eemaldas veebel sideme, uuris, ega haavas võõrkehi pole ja desinfitseeris selle sulfoonamiidi lahusega. Üks tugev sanitar haaras Seppil käest ja keeras oma selja tema poole, et ta haava ei näeks. Pikemalt ootamata asus veltveebel ilma tuimastuseta kiiresti ja osavalt haava servi sirgeks lõikama ja kokku õmblema. Tema kätt raudses haardes hoides soovitas kapral: „Ole rahulik, siis on kergem.“ Nüüd jätsid pinge ja enesevalitsus Seppi maha ja ta tundis kogu valu. Tema karjetes leidsid kergendust viimaste päevade ebainimlikud üleelamised.

Hunnik venelaste trofeerelvi.

Tema haav vajas paranemiseks mõne päeva rahu ja nii saadeti ta koos paari sarnaste vigastustega võitlejaga neljateistkümneks päevaks rügemendi tagalasse, kus ta leidis rakendust kergematel abitöödel. Sel ajal saadeti räsitud rügement Vorošilovskisse, et täiendada isikkoosseisu ja moonavarusid. Väljaõppinud tisler Sepp oli abiks rügemendi relvameistrile. Tema ülesandeks oli trofeerelvade sorteerimine ja pärast paranemist kannatadasaanud Saksa karabiinide laadide remontimine.

Suhteliselt turvalises ja rahulikus olukorras mõlgutas Sepp mõtteid oma olukorra üle sõdurina ja talle sai selgeks, et esimesel võimalusel püüab ta vabaneda kuulipilduri kohustustest.

Oli vist küll saatuse märguanne, et ta relvi sorteerides leidis oma kompanii saagi hulgast ühe venelaste täpsuspüssi, mida ta mitu nädalat kaasas kandis ega saatnud edasi sõjasaagi kogumispunkti. Varsti küsis ta rügemendi relvameistrilt, kas ta tohib seda relva harjutuslaskmiseks kasutada. Vene laskemoona oli piisavalt ja relvameister ütles talle prohvetlikult: „Näita õige, mida sa oskad, järsku oled sa sündinud snaiper. Selliseid mehi võib meil vaja minna, et Ivanidele tuul alla teha. Sa tead ju isegi, kui kibedaks nende snaiprid meie elu teevad.“

Veel samal õhtul alustas ta laskeharjutustega. Juba mõne päeva pärast käis tal täpne laskmine päris ladusalt. Relvameistrile avaldas tema laskmisoskus muljet. Näiliselt vaevata sai Sepp saja meetri pealt pihta tikutoosile, kolmesaja pealt puust karabiinipadrunite puukastile, mille kaane mõõt oli umbes kolmkümmend korda kolmkümmend sentimeetrit.

Varsti oli neljateistpäevane paranemisaeg läbi, haav oli hästi paranenud ja Sepp jälle tagasi oma kompaniis. Relvameister kinkis talle hüvastijätuks vene täpsuspüssi. „Sepp, ma rääkisin sinu ülemusega ja jutustasin talle sinu laskmiskunstist. Tal pole midagi selle vastu, kui sa snaiprina õnne proovid. Nii, et näita õige Ivanidele.“

Vene snaipripüssi mudel Mossin-nagaan 91/30 neljakordse optilise sihikuga PU, nagu Sepp selle endale sai.

1943. aasta esimestel augustipäevadel oli Sepp tagasi oma kompaniis, snaipripüss kaenlas. Kui ta oma veltveeblile tagasitulekust teada andis, sai ta suuremate formaalsusteta musta haavatumärgi ja selle juurde käiva tõendi. „Allerberger, ära mitte arvagi, et sa nüüd pääsenud oled. See oli alles avamäng. Aga hoia oma perse kenasti ligi maad, eriti nüüd snaiprina. Võid nüüd minna ja Ivanile tina anda.“

Rindel oli suhteliselt rahulik ja lahingutegevus piirdus väikeste suurtükiduellide ning ründerühmade kokkupõrgetega. Ent Vene snaiprite surve oli väga tugev. Enda näitamine oli eluohtlik ja hoolimata ettevaatusabinõudest leidsid nad endale ikka sihtmärgi. Sepp leidis oma kompanii ülemas kindla eestseisja, sest ta oli teadlik oma snaipri eelistest ja kurtis tolle puudumise üle. Ent see polnud reegel. Paljud ohvitserid pidasid snaipreid alatuteks ja argadeks võitlejateks – hekiküttideks – ega kasutanud neid. Üks 3. Mägidivisjoni ohvitser formuleeris selle seisukoha reljeefselt oma mälestustes.

„Oli see ehk üks neist täpsuslaskuritest, kes hommiku- või õhtuhämaruses postile roomas ja varitsema jäi, otsekui kass hiireuru ees, sihik suunatud vaenlase kaevikutele, kust võis hetkeks kerkida mõni õlg või pea, kuid sellest oli küllalt. Vaikuses kärgatas lask. Aeglaselt kokku tõmbuvast käest kukkus maha konservikarp. Loomulik vajadus, mis maksis elu. Kas see on siis võitlus?“

Siia juurde selgitus.

Maastiku positsioonidele kaevunud sõduritel oli loomulike vajaduste rahuldamine probleem. Hügieenilistel kaalutlustel on mõeldamatu piiratud liikumisruumi reostamine väljaheidetega. Seepärast kasutasid juba mõnepäevase lahingukogemusega sõdurid tühje konservikarpe välitualetina. Pärast häda õiendamist levis hais ja kaasvõitleja pahameele vältimiseks oli vaja sellest kiiresti vabaneda. Et end karpi üle kaeviku ääre välja visates mitte ära määrida, sirutas nii mõnigi kogenematu sõdur end liiga kõrgele ja seda võimalust snaiper halastamatult kasutaski.

Ent see ohvitseri mõtteavaldus kuulub siiski silmakirjatsemise valda. Sõda pole ei eetiline ega heroiline. Selle eesmärgiks on võimalikult vägivaldselt ja võimalikult suure elude, vigastuste ja hävituse hinnaga saavutada poliitiline eesmärk. Pole mingit vahet, kas ohvrit tabab snaiprikuul või rebib puruks granaadiplahvatus. Ja pole kaugeltki selge, kuidas on lood auga. Kes on võitluses aumehelikum ja vapram, kas ohvitser, kes strateegilise eesmärgi saavutamise või isikliku kuulsuse nimel või taktikalise küündimatuse tulemusel terve kompanii ohverdab, või snaiper, kes suuri riske võttes salamisi võitleb. Tõsi on, et tema ellujäämine tänu osavusele ja arukusele sõltub märksa rohkem temast endast kui näiteks kuulipilduri puhul, kes ei saa kurta, kelle ülemused panevad paika taktikalise elemendina ja kelle tegevus on ette kindlaks määratud.

Sõda ei saa praktikas eetiline olla. Katsed sõdurite käitumist eetiliselt süstematiseerida kõlbavad lõppude lõpuks vaid vanapaberiks ja kujutavad endast läbikukkunud katset vastase süstemaatilist ja ettekavatsetud füüsilist hävitamist rüütada hämara õigustamise auklikku rüüsse.

Selle asemel, et nähtust moraalselt hägustada, tuleks sellele kui inimlikule tõsiasjale ausalt silma vaadata. Sõda, mis hõlmab kõiki rahvakihte, tuleb ohjata ja mitte lasta sattuda institutsionaliseeritud fanaatikute kontrollimatutesse kätesse ega lasta vasak- või parempoolsetel demagoogidel end kõrvale kallutada. Kaitsekohustus ja – tahe on demokraatia vääramatud koostisosad. See hirmutav tõsiasi on aktuaalsem kui kunagi varem:

Si vis pacem para bellum – kui tahad rahu, valmistu sõjaks.

Sepp oli igatahes kuulipilduri ohtlikust ametist esialgu pääsenud. Ta allus nüüd vahetult kompanii ülemale. Kuna tol hetkel seisnes lahingutegevus peamiselt positsioonide kindlustamises, oli uus snaiper kompanii vastutusalas vaba jahti pidama. Sepp tegi instinktiivselt õiget asja ja käis esimestel päevadel kaevikud läbi, et oma kaasvõitlejatele eesvälja kohta küsimusi esitada. Teda tervitati vaimustusega. „Viimaks ometi snaiper – näita neile, Sepp.“ Kuulipildurite jaokomandör võttis tal varrukast kinni ja viis ta ühte jooksukraavi. Kaevikuservale kaitseks seatud puutüvede vahelt osutas ta venelaste positsioonile ja selgitas: „Seal ees on juba mitu päeva Ivanide täpsuslaskur. Isegi sööginõudel, mis üle kaevikuserva satuvad, on augud sees. Äkki saaks sellest seal lahti?“