Читать книгу Snaiper idarindel - Albrecht Wacker - Страница 4

Pingsalt põrnitses Sepp puutüvede vahelt oma kuuekordse suurendusega optilise sihikuga, kuid ei märganud midagi kahtlast. Relv väljastati talle kompaniiülema korraldusel. Nüüd tegi ta ettepaneku, et keegi tõstaks kokkurullitud telkmantli, mille otsas on müts, ettevaatlikult üle kaevikuserva, samas kui tema venelaste positsioone uurib. Venelaste täpsuslaskur oli nii kogenematu, et tulistas kohe, kui müts üle kaevikuserva kerkis. Sepp märkas oma vastase püssitorust sähvanud tuleleeki, mis paiskus ühest puuhunnikust otsekui tuulehoog. Nüüd teadis ta, kus venelane lamas ja märkas läbi sihiku isegi läätse kerget sädelemist. Juba esimese ülesande täitmisel ilmutas Sepp loomulikku vaistu snaiprilahingu pidamiseks. Talle meenus kohe esimene ellujäämise õppetund:

Ära kunagi tulista sihtmärki, mida sa pole kindlalt identifitseerinud. Maastikul liikudes vaid üks lask ühest kohast. Seejärel kohe kohta vahetada või end nähtamatuks muuta.

Tema vastane jäi aga samasse kohta uut sihtmärki ootama. Selle tõsise vea eest tuli tal eluga maksta. Sepp seadis kokkurullitud telkmantli varjuks puutüvede taha. Ettevaatlikult torkas ta relva suu puutüvede vahelt välja. Sihikut ei saanud ta seejuures üldse kasutada, sest pilu polnud piisavalt lai. Venelane lamas umbes üheksakümne meetri kaugusel, seega võis ta oma sihtmärgi tavasihikuga sihikule võtta ja seda pidi ta antud juhul ka tegema.

Korraga tundis ta ärevust. Kaasvõitlejad ootasid temalt ülitäpset lasku ja tema seisis esmakordselt elus silmitsi ülesandega tappa inimene teadlikult ja sihtides. Teda vaevas südametunnistus, kurk kuivas ja kõri oli korraga nagu kinni nööritud. Süda tagus ja pilk sihikule näitas, et ta väriseb. Ta tundis end justkui halvatud ega suutnud päästikule vajutada, ta pidi püssi korraks käest panema ja hinge tõmbama, et end koguda. Põnevust tundes seisid kaaslased tema ümber ja vaatasid ootusrikkalt pealt. Jälle seadis ta relva paika, sihtis hoolikalt ja kõhkles jälle. „Mis sa passid, kõmmuta ta maha,“ kuulis ta üht kaasvõitlejat eemal ütlemas. Korraga oli pinge kadunud. Nagu unes ja masinliku täpsusega hakkas tema nimetissõrm liikuma. Ta valis tugipunkti, hingas sügavalt sisse ja välja ning vajutas päästikule. Kõlas lask, püssitoru paiskus ülespoole ja varjas tema vaatevälja. Aga üks kaasvõitleja, kes vaatas ühest teisest august kaeviku kaitserinnatises, hüüdis: „Pihtas, otse kümnesse, see siga on läinud.“ Uudis Vene snaiprist vabanemisest levis kulutulena mööda kaevikuid. Korraga tärisesid kuulipildujad, paukusid karabiinid ja keegi hüüdis: „Rünnakule“. Vastasele oli selline aktiivsus ja tuli sakslaste poolelt täielik üllatus ja nad tõmbusid eelpositsioonidelt tagasi pealiinile. Vastupanu kohtamata tormasid jäägrid venelaste mahajäetud positsioonidele, teiste hulgas ka Sepp. Tema ja tema esimese snaiprilasu tunnistaja olid muidugi huvitatud selle tulemusest ja tõttasid otseteed puuvirna juurde, mille all vastane lamama pidi. Ta oli sinna lohu kaevanud ja seal tema elutu keha nüüd lamaski. Näha olid vaid jalad, mille kõrval voolas üle auguserva verenire. Kiiresti tõmbasid kaks jäägrit ta hüppeliigestest haarates välja ja said nüüd näha surmava lasu kogu laastamistööd. Verine segu ajust ja luukildudest oli valgunud seljale, kuklas haigutas rusikasuurune auk, kust võis heita pilgu lööklaine poolt tühjaks löödud kolpa. Selliste vaatepiltidega juba harjunud rindemehed pöörasid nüüd langenu selili ja nägid umbes kuueteistaastase tühja nägu, keda Seppi lask oli tabanud paremasse silma. „Selle võtsid sa küll puhtalt maha, kulla mees ja seda oma saja meetri pealt. Sul on selle peale annet, Sepp,“ kommenteeris jääger nähtut. Tundes ühtaegu uhkust, hirmu ja süümepiinu, silmitses Sepp oma ohvrit. Korraga tundis ta sisikonda kokku tõmbavat ja oksendas. Ta öökis välja segu normileivast, võltskohvist ja sardiinidest õlis. Ent temas pead tõstev piinlikkustunne avalikult ilmutatud nõrkuse pärast ei saanud võimust võtta. Kaasvõitlejad suhtusid üllatavalt kergelt ja mõistvalt tema näilisse enesevalitsuse kaotamisse. Üks allohvitser, poolteise pea võrra Seppist pikem, suurte punakasblondide vuntside, kelmikate joontega siniste silmade ümber ja umbes kümme aastat temast vanem, trööstis noormeest tugeva põhjasaksa aktsendiga: „Ei siin pole miskit häbeneda, eks meil kõigil on seda juhtunud. Parem puhtalt ära oksendada kui püksid täis teha. Sellisteks puhkudeks on papal ikka üks kõva klõmakas varuks.“ Seejuures tõmbas ta rinnataskust välja väikese hõbedaselt läikiva plasku ja ulatas Seppile. „Võta üks korralik klõmakas, see võtab kohe murekortsud ära. Aga vaata, et sa oksetükke sisse ei aja, muidu ma sulle veel näitan.“ Tänulikult võttis Sepp korraliku punnsuutäie. Kui ta ohvitserile plasku tagasi andis, käis tal peast läbi: „See näeb ju välja nagu tõeline viiking. Ainult sarved on kiivri küljest puudu.“ Mõte viikingist mägijäägrite seas ajas teda naerma. Ent siin polnud aega pikalt lobiseda ega tundeliseks muutuda. Sellal, kui nad venelaste kaevikust väärtuslikku kraami otsid, asusid punaarmeelased vasturünnakule ning kergelt tulnud edu libises käest. Tunni aja pärast oli kõik nagu varem ja kõik oma endistel kohtadel. Ent Sepp oli täpsuslaskuri sellieksami sooritanud ja kaasvõitlejad levitasid positsioonidel lugu tema lasust. Nii kohtas ta pigem imetlust kui vastikust ja see aitas tal kahtlusest oma teo osas üle saada. Ta jättis meelde oma teise õppetunni:

Sõda on armutu tapmise ja tapetud saamise süsteem. Võitluses tähendab kaastunne vaenlase vastu enesetappu, sest iga vaenlane, keda sa ei tapa, võib järgmisel hetkel sind tappa. Ellujäämisvõimalus suureneb võrdeliselt sinu võitluse tulemuslikkuse ja halastamatusega vaenlase vastu.

Esimene lask sõjasaagiks saadud vene snaipripüssiga.

Sellele põhimõttele jäi ta sõja lõpuni truuks. Kui ta oli vaenlase sihikule saanud, siis oli tolle saatus otsustatud.

Samal päeval õnnestus tal veel kaks hooletut venelast maha võtta. Nooruslikus uhkuses lõikas ta taskunoaga relva kabale kolm väikest sälku, rituaal, millele ta jäi truuks seni, kuni tal oli venelaste optilise sihikuga püss. Ühe kaasvõitleja traagiline hukkumine sundis teda sellest enesetapjalikust harjumusest loobuma. Samal päeval teatas talle kompanii veltveebel, et ta peab kompanii juhtkonnale kandma ette kõikidest oma laskudest ja neil peab olema ohvitseri või allohvitseri kinnitus. Arvesse lähevad muidugi ainult need lasud, mis jäävad väljapoole positsioonide kaitse- või ründetsooni. Tal oli väike vihik, kuhu ta märkis kõik oma lasud ja neid pidi kinnitama kas ohvitser või allohvitser. Kümne kinnitatud lasu eest sai umbes seitsme sentimeetri pikkuse ja sentimeetri laiuse hõbepaela, sellise, nagu oli allohvitseride kraedel ja mis õmmeldi vasakule käisele. Ent laskude kinnitamine oli vastik kohustus. Mõned ülemused kadestasid sõduri edu ega andnud allkirja. Eriti just suurtükiväe tulejuhid, kelleks olid sageli noored idealistlikud ohvitserid, kes pidasid oma snaipreid, nagu juba varem öeldud, alatuteks hekisvaritsejateks ja näitasid oma varjamatut antipaatiat allkirjast keeldumisega. See oli ka üks põhjus, miks snaiprid ja suutükiväe tulejuhid üksteist tihtipeale ei sallinud. Teiseks antipaatia põhjuseks oli tõsiasi, et täpsuslaskurid näppasid sageli tulejuhtidelt head varustust nagu kuued, tekid ja telkmantlid. Sepp sai selles mittetsentraalses ohvitserivarustusega varustamise valdkonnas meistriks.

Järgmise neljateistkümne päeva jooksul õnnestus tal ühtekokku kakskümmend seitse lasku ja tema uus ülesanne muutus peagi rutiiniks. Kogenematu uustulnukana oli tal selles valdkonnas paras ports õnne. Venelaste snaiprid ei taibanud tema kogenematust ja hoidusid tema eest kõrvale. Kompanii rindelõigus oli suhteliselt rahulik. See andis talle võimaluse oma kogemustest ja vigadest õppida. See oli eelis, mida paljudel lahingukogemuseta snaipritel polnud ja mille eest nad peagi pidid maksma oma elu hinda.

18. augustil 1943. aastal said kerge võitluse päevad ümber. Juba eelmisel päeval oli venelaste tulesurve kasvama hakanud. See tipnes suurrünnakuga kogu Donetski rindel. Rünnakule asunud Vene vägedel oli märkimisväärne ülekaal ja nad murdsid rindest läbi. Jäägrid pidid oma positsioonidelt lahkuma. Nüüd, mil nad kaitsepositsioonil olid, ilmnes heade snaiprite ülioluline taktikaline roll. Olnud rindel vaid mõned nädalad, ilmutas Sepp juba kogenud sõjamehe stoilist rahu ja külmaverelisust. Isegi keerukates lahingolukordades säilitas ta rahu ning võitles loovalt ja edukalt. Oskus, mida teoreetilisel väljaõppel praktiliselt omandada pole võimalik. Vaid lahingu karmis tegelikkuses ilmneb sõduri võime saada üle hirmust ja loomulikust põgenemisrefleksist.

3. Mägidivisjon alustas süstemaatilist organiseeritud taganemist Dnepri poole. Võimsa ülekaaluga, kolmekümne kolme täieliku diviisiga, ründas punavägi kümmet sakslaste diviisi, mis olid juba niigi palju inimjõudu ja lahingvarustust kaotanud. Siin tuli üheksakümnel sõduril kaitsta kilomeetripikkust rindelõiku. Tühikute täiteks paigutati otse rindele tagala- ja logistikaüksusi, nagu näiteks jalaväge. Nii tekkis illusioon lahingujõudude olemasolust, kuid reserve enam ei olnud. Nõukogude vägede läbimurdel olid otsesed äärmiselt ohtlikud tagajärjed. 3. Mägidivisjon asus kõige raskemate lahingute keskpunktis Zaporižžja lähistel, kus kaks venelaste rünnakukiilu üritasid läbi murda ja nii-öelda tangid kokku pigistada. Kuigi 144. mägijäägrite rügement paiknes strateegiliselt tähtsal kohal silmitsi kümnekordse ülekaaluga vastasega, pidas kaitseliin vastu ja võimaldas teistel üksustel plaanipäraselt taanduda ning panna püsti uus kaitseliin. Venelaste erinevate raskuspunktidega rünnak vältas terve nädala. Sügis saabus varakult ja septembri algul muutis paduvihm teed ja tänavad kleepuvateks läbipääsmatuteks mülgasteks. Pidev magamatus, probleemid toidu ja laskemoonaga varustamisel ning kohutav võitlussurve kurnasid välja jäägrite viimased jõuvarud. Tüüpiline võitlusolukord, nagu see jäi sõja lõpuni.

7. kompanii sai käsu kindlustada rügemendi taganemist. Kuuskümmend jäägrit kaevasid ühes külas üles strateegiliselt tähtsa ristmiku, et venelaste motoriseeritud üksuste edasiliikumist takistada. Vaenlaste luure tegi peagi kindlaks, kui vähe neid tegelikult oli. Punaarmee üksused jälitasid jäägreid, et nad lõplikult hävitada. 7. kompanii jäänused koosnesid suure võitluskogemusega ja karastunud sõjameestest. Hästi kindlustatult ja oskuslikult tuld andes õnnestus neil venelasi eemal hoida. Oma kaevikutes õnnestus jäägritel väikeste kaotustega elada üle isegi tankitõrjekahurite ja tankide tuli. Sellistes lahingutes oli hädasti snaipreid vaja. Lask lasu järel tabas kolmesaja meetri pealt sihtmärki. Sepp ilmus välja kõige tulisemates lahingutes ja sundis oma eksimatu tulega vaenlast kaitsepositsioonile asuma. Lausa uskumatu külmaverelisusega saatis ta oma kuulid surmava täpsusega vaenlase ridadesse. Ebakindlas lahinguolukorras vastase võitlusmoraali õõnestamine oli ilmselgeks eeliseks. Kogenud täpsuslaskurid ei keskendunud seepärast mitte niivõrd surmavatele, kui võimalikult valusatele ja võitlusvõimetuks muutvatele tabamustele. Lisaks selgelt suuremale tabamistäpsusele lahingumöllus ja laskekiirusele demoraliseerisid raskelt haavatute loomalikud karjed nende kaasvõitlejaid ja pärssisid pealetungikiirust. Just sellistes võitlustes ülekaalukate rünnakulainete vastu arendas Sepp oma taktika täiuslikkuseni. Ta ootas, kuni kolm või neli rünnakulainet olid ešelonidena paika pandud. Seejärel hakkas ta kiiresti tulistama kaht viimast lainet, püüdes võimalusel tabada kõhtu. Raskelt haavatute valukarjed ja tagantpoolt lagunev rünnak muutis esimesed read märksa ebakindlamaks. Rünnak hakkas logisema. Samal hetkel võttis Sepp sihikule esiridades olevad ründajad. Vastased, kes olid lähemal kui viiskümmend meetrit, tuli otsekohe surmavate pea- või südametabamustega kahjutuks teha, et vaenuväe võitlusvõimekust vahetult vähendada. Vastaseid, kes asusid kaugemal kui viiskümmend meetrit, tulistas ta kehasse, et tekiks võimalikult palju raskelt haavatuid. Põgenevate vaenlaste puhul tulid kasutusele spetsiaalsed neerulasud, et tekitada ebainimlikult kisendavaid haavatuid. Sageli langes rünnak seepeale ootamatult kokku. Sellises lahingolukorras tulistas Sepp sageli mõne minutiga üle kahekümne lasu, mis küll arvesse ei läinud.

Hirm ja ebainimlikud vintsutused lõikasid Mittenwaldist pärit mägijäägrite nägudesse sügavad vaod…

Kahe päeva jooksul suutis ta sel viisil koostöös oma kaasvõitlejatega tagada väikse võitlusgrupi ellujäämise. Et pidevalt ähvardavast hävitamisest pääseda, pidi ta pidevalt pealetungivate ründajate ees tahapoole tõmbuma. Teisel ööl õnnestus kompaniil läbi veel hämaras vabaks võideldud läbimurde taganeda ja kolmteist haavatut kaasa võtta. Seejuures oli snaiper jälle see, kes ründajad ohutus kauguses hoidis, kuni neil õnnestus hommikuhämaruses liituda oma uue peavõitlusliiniga. Tõenäoliselt tekkis seda kirjeldust lugedes küsimus sellise võitluse eetikast ja sõduri aukoodeksist. Ent sellises olukorras on arhailise vägivalla ohjeldamatu kasutamine ainsaks võimaluseks jääda ellu ja tagada ka kaasvõitlejate ellujäämine.

Peavõitlusliinil ei tasunud väljateenitud puhkusest unistadagi. Järgmisel koidikul ründasid venelased uuesti, küll tagasihoidlikumalt, kuid ikkagi nõudis see kogu tähelepanu. Seekord oli tegu kolme jalaväetoetusega tankiga, mis kolinal jäägrite poole veeresid. Sepp oli end sügavale oma kamraadide vahele sisse seadnud, sest lootis nii võimalikult kauaks avastamata jääda. Sõdurid olid oma uued improviseeritud positsioonid maskeerinud nii hästi kui võimalik, et pealetungivaid venelasi võimalikult ootamatu tulelöögiga üllatada. Ent ka vaenlane liikus tundmatus olukorras edasi ettevaatlikult.

Punaarmee jalaväelased püüdsid end võimalikult hästi edasiliikuva tanki taha varjata. Nad jõudsid sakslaste positsioonidest umbes saja viiekümne meetri kaugusele. Nõksatades jäi esimene tank seisma. Selle torn hakkas põrinal keerlema ja selle suurtükk pöördus sakslaste liini suunas, kuigi ta polnud seda lokaliseerinud. Torn peatus ja sekundi pärast avanes torni luuk. Juba oli Sepp relva vinna tõmmanud ja optilise sihiku luugile suunanud. Ettevaatlikult sirutus pea luugist kahe käe laiuse jagu välja ja tõstis binokli silmade ette. Püss oli alati saja kahekümne meetri pealt märki tabanud. Kui see paar sentimeetrit kõrgemal hoida, siis peaks lask tabama. Tabamine oli antud olukorras kohustuslik, sest see lask oleks ka lahingu avataktiks. Sepp kõhkles vaid hetke, kuid siis välgatas tal pähe üks mõte – tanki komandör on tõenäoliselt kogu rünnaku juht. Tema langemine võiks saada otsustavaks. Ta hingas sügavalt, keskendus, nimetissõrm liikus rahulikult ja ühtlaselt ning juba kõmataski lask. Sepp nägi läbi binokli, kuidas vastu ülestõstetud torniluuki purskas verejuga ja pea kadus tanki. Sekundi möödudes algas tulevahetus. Tõepoolest, tank jäi seisma, suurtükk Saksa kaitseliinile suunatud, kuid ei teinud mingit kahju. Mõne minuti pärast hakkasid mootorid möirgama ja kolm raudkoletist tõmbusid tagasi. Seppi oletus oli ilmselgelt paika pidanud. Venelaste rünnakul puudus silmanähtavalt juhtimine. Kui vastane umbes tunni pärast uuesti üritas, puudus rünnakul vajalik hoog ja otsustavus. Vaid üks hästi sihitud lask, mille tõttu vastase rünnak sõna otseses mõttes pea kaotas ja jäägritel tõenäoliselt sel päeval oma positsiooni hoida võimaldas.

… natsionaalsotsialistlik propagandamasin näitas neid kui kindlameelseid rindesõdureid, kelle sihiks on võitlemine.

20. septembril rünnak viimaks lõppes. Vahepeal märksa lühemaks jäänud Saksa rinne oli end vajalikul määral kindlustanud ja tänu 3. Mägidivisjoni kõrgele võitlusmoraalile vastase läbimurde tõkestanud. 144. mägijäägrite rügement oli erakordselt rasketes lahingutes kaotanud taas üle poole võitlejatest. Allesjäänud sõdurid olid kurnatud, räpased, täitanud, haavatud ja haiged sõdurid, kellele lahingute üliinimlikud pingutused olid vajutanud näkku sügavad vaod. Natsionaalsotsialistlik propaganda esitas oma küünilisuses neid nägusid kui idarinde võitlejate tuleskarastunud füsiognoomiaid.

Sepp oli lahingutes üllataval kombel vigastusteta pääsenud, kuid oli täisid täis ja kannatas kõhulahtisuse all, sest oli ühes kaasvõitlejatega söönud juba nädal aega üksnes soolakurke, mis nad talumajade sahvritest leidnud olid.

Divisjon kasutas ajutist rahu, et ehitada kaitseliini nn Wotani positsioonil. Hetkel tundsid sõdurid end koduselt, sest nad paiknesid volga-sakslaste asustusalal, mille venelased olid juba varem tühjaks küüditanud. Väikestesse nägusatesse küladesse ja linnakestesse, mis kandsid nimesid nagu Heidelberg, Tiefenbrunn ja Rosenberg ning kus korras majakestes olid nõudki veel kapis ja mis nägid välja, nagu tuleksid elanikud iga hetk tagasi, ehitati kaitsepositsioone teadmises, et mõne päeva või nädala pärast veereb sealt üle hävitav sõjatorm. Sõdurid tajusid kummalist ähvardust oma kodumaale – oli see oomen eesootavatest sündmustest?

Samal ajal, kui Punaarmee koondus uueks rünnakuks, täiendati 144. mägijäägrite rügementi Gendelsbergi lähedal paranenute ja puhkuselt tagasi pöördunutega, kuid paraku ebapiisavalt. Ka relvi ja laskemoona saabus oodatust vähem. Seda olulisem oli rügemendi positsioonide võimalikult täpne tundmaõppimine, et vastase rünnakut õiges kohas oodata ja oma piiratud jõude õigesti paigutada. Sama oluline oli rünnakrühmade julge tegutsemisega varjata vastase eest oma ebapiisavat jõudu. Sepp oli nüüd hommikul ja õhtul oma liinil varitsuses, et ümbrust uurida ja ettevaatamatuid venelaste patrulle üllatava täpse tulega sakslaste liinist eemal hoida, neile suuri kaotusi tekitada ja ellujäänuid oma positsioonidele tagasi tõmbuma sundida.

Tavaliselt otsis luurerühm vaenlase positsioone ega olnud arvestanud, et võiks vaenlase liinist kaugel eemal kokku põrgata ühe ja ainsa snaipriga. Vaenlase täpsuslaskuri rünnak tabas luurerühma nagu välk selgest taevast. Seepärast õnnestus Seppil tavaliselt maha lasta mitu luurerühma liiget, enne kui need nii kaugele jõudsid, et kindel peidukoht leida või piisavalt kaugele pageda.

Kui koitis imekaunis hilissuvine hommik, lamas Sepp hästi maskeeritult väikese künka metsasel harjal ja vaatles umbes kilomeetri kaugusel asuvat venelaste suurtükipositsiooni, kui temas eespool, umbes saja kahekümne meetri kaugusel, ilmus venelaste luuresalk ja suundus ettevaatlikult eespool asuvale lagendikule. Verinoore leitnandi juhtimisel liikus silmanähtavalt muretu salgake liiga tihedas hanereas varases hommikupäikeses. Tavalise rahuga vinnastas Sepp püssi, et oma asupaika mitte reeta, ja jälgis luurerühma kogenematut juhti. Võtnud ohvitseri nagu tavaliselt sihikule, märkas ta põnevusega, et too peab pärinema venelaste kõrgemate poliitjuhtide hulgast. Tal oli seljas heast materjalist mõõdu järgi õmmeldud vorm ja jalas parimast nahast imelised saapad. Huviga seda stseeni vahtides, sõrm juba päästikul, märkas Sepp, et leitnant komistas puujuure taha. Päästikul olevat sõrme lõdvestades uudistas ta, kuidas Vene ohvitser püsti tõusis, taskust korralikult triigitud lumivalge taskurätiku tõmbas ning oma vormi ja käed puhtaks pühkis. Olles veetnud nädalaid mudas, haisus ja parasiitide meelevallas, haaratud igapäevasesse lootusetusse ellujäämisvõitlusse, tundus selle situatsiooni anakronistlikkus Seppile ühtaegu naeruväärne ja veidralt rahumeelne. Ent sõjas pole kohta sentimentaalsusele. Luurerühma säästmine oleks tähendanud otsest ohtu tema ja tema kaaslaste elule. Sellal, kui ta vaatas, kuidas leitnant taskuräti hoolikalt puhtaks kloppis, kokku pani ja taskusse pistis, oli sihiku ristike juba pöördumatuid tagajärgi kaasa tuues tema vasaku rinnatasku kohale liikunud. Olukorrast õhkus eelseisva surmamisakti morbiidset esteetikat. Surm näis muutuvat rituaaliks, kaduviku poeesiaks, nagu jaapani samuraide kultuuris oli Bushido ülendatud kunstiks.

Võõrastava kergusega asus ta tegutsema, sihtis ja sisemise naeratuse saatel viis alustatu lõpule.

Kui püssipauk hommikuvaikust rebestas, vaatas noor ohvitser jahmunult auku oma rinnas, kust purskas verd. Sellal, kui sõdurid laiali jooksid, vajus ta hääletult põlvili, pilk ikka veel hommikutaevasse suunatud, kuni ta viimaks kustus ja elutuna põõsastesse prantsatas. Pärast seda, kui paar sõdurit katse eest teda aidata eluga pidid maksma, püsisid ülejäänud kindlalt varjus ja põgenesid ilma snaipri asukohta kindlaks tegemata. Sepp aga teadis, et see paik oli neetud ja kadus nii kiiresti kui võimalik otsekui vaim padrikusse.

Kaitseliini ees luurekäikudel ja varitsustel käies märkas ta üha suuremat vastase vägede kogunemist. Tema ja teiste snaiprite teated kujutasid endast olulisi mosaiigikilde sakslaste lähiluures, mille abil õnnestus kindlaks teha eelseisva rünnaku raskuspunkt. 26. septembri hommikul 1943. aastal kell kaheksa heitsid sajad tulekerad idataevasse kuratlikku värelevat valgust. Kõmin ja ulgumine lähenes sakslaste positsioonidele ning paisus kõrvulukustavaks fooniks. Iga sekundi järel avanesid sõdurite vahel üha uued põrguhauad. Lakkamatult kaikus nende kohal sadade suurtükkide ja katjuušade kanonaad. Õhk oli täis mürsukilde ja üles paiskunud mulda, püssirohuving ja tolm muutsid hingamise raskeks. Esimene plahvatustelaine vabastas jäägrid varem kogunenud pingest. Kõiki haaras sulaselge hirm ja vaid tohutu pingutusega oli võimalik säilitada enesekontrolli. Esimesele plahvatustelainele järgnesid haavatute ja sandistatute südantlõhestavad karjed. Jäägrid peitsid end nii sügavale positsioonidesse ja aukudesse kui vähegi võimalik. Palvetati pominal või lausa karjudes, anti vaikseid tõotusi, kaasvõitlejad püüdsid hüsteerikasse sattunuid takistada peidupaikadest väljumast. Minutitest said tunnid.

Maa vappus tumedatest plahvatustest. Õhk muutus paksuks seguks porist, püssirohuvingust ja metallitolmust, mis lõi sõduritel hinge kinni. Sepp tundis end abituna nagu väike laps ja kükitas kramplikult oma lohus maa sees. Üha uuesti luges ta meieisapalvet, ikka uuesti ja uuesti, katkestades seda vaid abipalveteks, et ta selles põrgus ellu jääks. „Raisk, raisk, miks mina. Jumal, lase mul siit minema pääseda, aita mind, aita mind, meie Isa, kes oled taevas…!“ Korraga kärgatas tema lähedal tugev plahvatus, mis röövis temalt, vaatamata kinni topitud kõrvadele, kuulmise ja orienteerumisvõime. Mullasaju saatel vajus suur tume vari üle auguääre tema kohale. Instinktiivselt tõmbas Sepp pea alla ja tõmbas end veel väiksemaks kokku. Tumeda mütsatuse saatel maandus midagi tema ette maapinnale. Õudustundega tõmbus ta tagasi, haaratuna jääkülmast hirmust. Need olid kõrvalaugus olnud kaasvõitleja suitsevad jäänused. Pommikillud olid tema keha, jäsemekontsud, rinna, kaela ja näo rebinud veriseks massiks. Korraga hakkas tema suu, mis oli imekombel terveks jäänud, oigama ja kõnelema. „Mis minuga on, mis juhtus, miks kõik nii pime on, miks ma enam oma keha ei tunne?“ Lömastatud käe- ja jalaköndid liikusid abitult. „Aidake mind ometi,“ korises ta vaevaliselt. Seppi haaras paanika. Peaaegu hüsteeriliselt surus ta end vastu auguserva, et haavatu kehaga mitte kokku puutuda. Tardunult, suutmata end liigutada, põrnitses ta apokalüptilist stseeni. Surmavalt haavatu hakkas kisendama: „Ma olen pime, aaahhh, pime, aaahhh, kus mu käed on, aaahhh.“ Seejuures viskles tema torso poris. Sepp arvas, et läheb hulluks. Ta värises nagu haavaleht. Tema mõtetes kõlas vaid üks appihüüd: „Issand, lase tal surra, neetud, lase tal surra, miks ta juba ei sure!“ Karjed paisusid viimaseks ebaloomulikult valjuks karjeks „aaahhh“, millele järgnes kramplik kangestus. Kaasvõitleja oli lahkunud. Terve minuti põrnitses Sepp enda ette ja püüdis rahuneda. Ta ei pannud enda ümber toimuvat enam tähelegi ega märganudki põrgulikku mürafooni, kus segunesid soomust läbistavate mürskude ja raskekahurite kanonaad. Kohe pidi algama jalaväerünnak. Sama järsku, kui turmtuli algas, see ka poole tunni möödudes lõppes. Sõduri jaoks terve igavik. Nüüd kostis Vene tankiroomikute lõginat, millega segunesid pealetungiva jalaväe mitmehäälsed hurraa-hüüded. Mõne hetke pärast ärkas Sepp tardumusest. Sanitarid tegelesid haavatutega. Terved või kergelt vigastatud sõdurid tõstsid relvad üle kaevikuääre ja vastasid venelaste tulele. Sepp tundis kergendust, et saab oma kuhjunud pingeid välja lasta. Metsikult ja ohtu tundmata viskus ta võitlusse, et vabaneda tema sees pead tõstvast hullusest. See oli otsekui vabanemine.

Taas oli snaipri kord. Lask lasu järel hõrendas ta surmava täpsusega ründajate ridu. Algas metsik võitlus ja rindeliin hajus. Tema relva raud muutus nii tuliseks, et niiskuskaitse määre toru ja laadi vahel sulama hakkas ning talle sõrmedele tilkus. Tema ümber kõlasid lasud ja granaadikillud lendasid läbi õhu. Instinktiivselt vahetas ta kohta, otsis varju, haaras positsioonilt positsioonile tõtates kaasa langenud Vene sõdurite laskemoona ja püüdis mitte kaotada kontakti oma väeosaga.

Tavaliste sõdurite jaoks jäi venelaste Dnepri-äärse läbimurde suurem tähendus hämaraks. Nende jaoks taandus kogu strateegiline üldpilt arhailiseks ellujäämisvõitluseks. Pidevad kaitseleasumised ja vasturünnakud vältasid kaheksa päeva. Kompaniid ja rügemendid sulasid abijõude saamata kokku. Sidumisplatsil opereeriti päeval ja ööl. Lakkamatute ämbritäite kaupa viisid sanitarid välja riideräbalaid ja amputeeritud kehaosi ning valasid operatsioonisaalide taha prügihunnikutesse. Sajad sõdurid oigasid, kisendasid ja palusid abi. Halastamatult sorteerisid sanitarid välja lootusetud juhtumid. Osal õnnetutel vedas ning nad võisid oma viimset tundi oodata morfiiniuimas. Enamik suri oma liigvarast ja mõttetut surma üksi ja ilma valuvaigistiteta. Kaasvõitlejad lasksid paljud raskelt haavatud lahinguväljal maha, kui tekkis oht, et nad võivad vaenlase kätte langeda. Haavatute julm kohtlemine kuulus sõja argipäeva juurde.

Lahinguväljal levis püssirohu, higi, vere, hirmu ja surma lehk. See süüvis pöördumatult sõdurite meeltesse. Sepp, toona 18-aastane nooruk, kaotas, nagu paljud tema eakaaslased samas keskkonnas, oma süütuse ja naiivsuse elu osas. Oludest tingituna otsustas ta müüa oma elu võimalikult kallilt ja saavutas selles ebatavalise professionaalsuse. Ta säilitas külma närvi seal, kus teised paanikasse sattusid. Ta kasutas oma relva otsekui kirurgilist instrumenti, surmava täpsusega. Arhailine võitluskeeris sundis talle peale kaitse, varjumise ja rünnaku rütmi. Teda iseloomustas hoolimatus enda vigastuste või surma suhtes, mida nimetatakse ka vapruseks, aga samuti tohutu ja uskumatu ports õnne. Üheks sõja müsteeriumiks on see, kuidas osa sõdureid näivad olevat surma ja vigastuste suhtes immuunsed. Sepp oli üks neist. Ta jäi ellu, kuigi viibis alati lahingute tulipunktis.

4.–5. oktoobri vaibusid lahingud ning raskeid kaotusi kandnud ja kurnatud väeosadel avanes võimalus end kuidagiviisi reorganiseerida.