Читать книгу Sámose päevaraamatud ehk Kadunud maailma otsimas - Aldo Maksimov - Страница 3

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

(K. Ristikivi, luuletusest „Ka sisaliku tee…”).

Ma sirgusin Tartus, äärealadel. Jaama tänavas, Tammelinna tagumises otsas, Tähtvere ratsabaasi juures ning suviti Ihaste suvemajas vahetult enne polügooni.

Sellel kõigel on Vana-Kreeka ja Kreekaga vähe pistmist, aga Tartul kui sellisel siiski natuke on. Öeldakse ju Emajõe Ateena. Kuigi Ateenas märkimisväärset jõge ei ole – erinevalt Tartust, vähemalt maapealset mitte.

Kreekalikkust Tartu linnale andis kindlasti ülikool, alma mater. Vähe sellest, et oli olemas ülikooli ja haritlaskonna akadeemiline hingus kogu linna üle, olid ka meelelahutuslikud maamärgid nagu Pallas, Sophokles, hiljem ka kino Ateena. Ülikooli sambad…

Tartu Ülikool, mingis 1960–1970ndate aastate vaates, võis parematel päevadel vahest ollagi lähedal Vana-Kreeka jumalatele, müütidele, legendidele… Isegi Hermaküla, Toomingu, Alliksaare, Rummo, Kaplinski jt põimumine ning süttimine võis nende tundmusteni viia.

Mu vanaisa oli 1970–1980ndatel ülikooli majandusrektor. Veetsin väga suure osa lapsepõlvest vanavanemate juures; ka hiljem, kui olin ema-isaga Tallinna kolinud, veetsin kõik vaheajad siin. Tänu vanaisa tööle ülikoolis valitses ka kodus teatav akadeemiline õhkkond.

Mind tutvustati Paul Aristele, Ain Kaalepile, ka teistele, rohkem käegakatsutavatele kultuuritegelastele, näitlejatelelauljatele. Neid käis sageli meie juures külas, sest vanaisale meeldis võõrustada, korralik laud katta. Seltskonda jätkus.

Mu esimene ametlik töökoht oli Tartu Botaanikaaias, tegelesin seal lihtsamate töödega. Praegu töötan ma samuti botaanika valdkonnas, pärast 35aastast pausi – veedan iga päev aega meie aias, kus on vähemalt 20 taimekultuuri, puud ja palju lilli. Ring on täis saanud, Tartust Sámosele.

Ma usun, et eeldused, mis ma kodust ja Tartust sain, aitasid mul Kreekaga suhestuda. Aitasid esile kutsuda seda tunnet, mis võimaldas mul Kreekat enda sisse lasta.

Ma pean oluliseks rõhutada oma Tartu juuri! Kuid mul on olnud Tartuga raskeid aegu. Pärast seda kui vanaisa-vanaema surid (1993–1994), ei olnud mul selle linnaga rahu. Alles aastail 2016–2017 hakkasin tundma, et see linn on minu vastu jälle sõbralik. Vahel, kui kujutlen, et peaksin kunagi veel Eestis elama, siis mõtlen Tartule. Või Hiiumaale, Vormsile, Vilsandile, saare eraldatusele…

Kõige rohkem kodus ja kõige õnnelikum olen olnud kahes kohas: linnakodus Tammelinnas Tamme puiesteel, Tamme põigus, ning suvilas Ihastes, viiv enne polügooni, kõrgete kaskede salu juures. Suure tõenäosusega on see muidugi (ka) sellepärast, et mu lapsepõlv oligi väga õnnelik aeg.

Kuid kui ma nüüd mõtlen kodule, siis mõtlen eelkõige Kreekale. See on Sámosel, Lääne-Sámosel, Marathokampose külas. Mul ei ole soovi siit kuhugi minna ning ma muretsen pigem sellepärast, kuhu tahavad siit minna meie lapsed. Sest see aeg ometi kord tuleb.

Seni aga oleme kõik õnnelikult siin. Mis siis, et aeg on ärev, maailm kihutab pöördumatu hävingu poole ja inimesed lähevad kõikjal aegamööda hulluks. Püüame hoiduda kaasaegsest maailmast eemale ja selleks me just siin olemegi. Et elada „eilses maailmas”, suuresti nii nagu elati umbes aastal 1962.

Tartu – Ihaste – Raudteemaja/Vanemuise – Tähtvere – Tallinn/Kalamaja – Lasnamäe – Kadriorg – Jõhvi (kroonu) – Pelgulinn – Keldrimäe – Keila – Kalamaja – Saaremaa – Kalamaja – Lasnamäe – Kiisa – Sámos – Mustamäe – Kalamaja – Kassisaba – Kuressaare – Kompasna/Tallinna kesklinn – Sámos. Need on minu kolimised.

Kui esimest korda Kreekast tagasi kolisime, läksin tööle Saaremaale, ajalehte Meie Maa. Sámoselt Saaremaale, kaks sarnase esisilbiga saart. Ühine oli ka elanike arv, vähemalt tol hetkel: ca 34 000 – 35 000.

Tartut meenutab aga Lääne-Sámose suurimas turismikülas, Kampose keskuses, kaupluse vastas olev suur rannabaari silt: TORTUGA. Kaugelt vaadates paistab aga keset küla suur silt TARTU, sest kividest kleebitud sildilt on lõpp ära pudenenud. Seega, natuke Tartut on ka keset Kampost… Ja Kamposes, „Tartu” sildist mitte kaugel elab nüüd ka mu ema, pooleldi tartlane (pärit Järvakandist).

Tartu külje all Ihastes on paiguti üsna künklik (nagu Kreekas) ning seal on palju männimetsa. Meie elasimegi männimetsa veeres. Mände, seedreid, piiniaid ja küpresse on Sámoselgi ning neid on väga palju Üks koht meenutab mulle iga päev möödudes Ihaste männikut. Käbisid korjan talvel lapsekäru alla korvi ja panen kaminasse hakatuseks.

Ning me sööme Kreeka parimat mett, Sámose mett, millest kõige hinnatum on männi-tüümiani segu. Mis mitte kunagi ei tahku, jääb lopsakalt vedelaks, konsistentsilt tumedaks ja ideaalselt käsitletavaks – näiteks on see minu jaoks ainus võimalik mesi kreeka jogurtiga söömiseks (kergelt mõru). Või pannil praetud feta-filole peale panemiseks.

Veel meenutab mulle vana Tartut see, et siin on pagaripood, kondiiter, keldri-juurviljapood, piima- ja lihapood, jutukas ja alati naeratav apteeker. Siin eksisteerib POODNIK kui selline, mitte pelgalt müüja. See toob mind tagasi lapsepõlve, Kastani alleele, Tammelinna, Kalamajja ja kõigisse neisse pisikestesse tolle aja poodidesse.

Tartlane Jaan Kaplinski kirjutas kevadel 2020 Velanidia majas (Gailiti majas) elades ajakirja Vikerkaar imelise artikli „Naturalist Sámose saarel”, mis ilmus 2020. aasta augustikuus. Seda saare loodusest ja taimedest kõnelevat artiklit sirvides saab aimu, et me ei elagi nii erinevas loodusriigis.

Tegelikult käib meie juures, loomekodus ja puhkemajades väga suur protsent tartlasi, rohkem kui oleks demograafiliselt loogiline.

/– - -/

Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,

jääb igavesti ootama.

Isegi ütlemata jäänud sõnad

on mõttes öeldud

ja kuhugi tallele pandud.

Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv

saab täita aja ääretud salved.

Kuidas muidu üksainus silmapilk

võib kivi paigalt veeretada.

/– - -/

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

(Karl Ristikivi „Ka sisaliku tee…”)