Читать книгу Sámose päevaraamatud ehk Kadunud maailma otsimas - Aldo Maksimov - Страница 6

Kui ma esimest korda Sámosel käisin, olin poissmees. Kui ma teist korda Kreekas käisin, oli mul kaasas tollane sõbranna, kellega suhtlus piirdus paari aastaga. Marioniga jõudsin Kreekasse alles meie pulmareisil, juuni esimesel päeval aastal 2008.

Me olime pidanud päris meeletu pulmapeo Tallinnas Patarei vanglas, võbelevalt soojal 31. mail. Ilmaga vedas. Kohal oli ligi sada inimest ning enne peolauda pakuti pulmalistele võimalust teha ka vana bastioni vanglaruumides ekskursiooni.

Pulmaisa oli Ott Sandrak, kelle sisukas, kuid vaikne jutt takerdus habemesse. See-eest pidas ta pulmajutlusi veel järgmiselgi hommikul Wiiralti terrassil. Meie olime selleks ajaks juba taksoga lennujaama sõitnud. Lennuk Tallinnast väljus kella nelja-viie vahel hommikul.

Meenub, et taksoga kodust (Kalamajas Vabriku tänaval) läbi sõites pidime vahetama riided ning mina tegelesin sellega, et pulmakingiks toodud ümbrikke rahast tühjaks teha. See oli kogu meie reisiraha (mis etteruttavalt öeldes sai otsa umbes kolmveerandi reisi peal), sest muu raha oli kulunud pulmadeks.

Olin peo ettevalmistustest väsinud ja pingelangusest tingituna suhteliselt küps. Suutsin seda küll osaliselt varjata, endale hoida, tantsida, suhelda. Aga ikkagi.

Patarei vangla kultuurimaja, kus pidu toimus, oli väga ilusasti kaunistatud. Selle eest kandsid hoolt Woodstocki klubi perenaine Maris Lõbu ja tänaseks juba parematel pilvepealsetel toimetav Merike „Merca” Maaroos. Ma eriti paljusid nimesid siin raamatus nimetada ei tahaks, aga neid küll.

Naised tegid kõik söögid, nad tõid kased tuppa, ehtisid ruumi ja lõid kogu selle mõnusa atmosfääri. Ning olgugi et bändi jaoks polnud lava, said nad sellega hästi hakkama ning rahvas tuli kaasa esimesest loost – „Jäätisekohviku ees”.

Kui bänd alustas, oli see justkui meie pulmavalsi hetk. Minu valitud „Jäätisekohvik…” hakkas introga, mina kolistasin tooli ja juhtisin Marioni tantsupõrandale, ent juba oli seal rahvas ees… Velbaum tegi võimlemisharjutusi ning Juku-Kalle külitas mõnusalt põrandal, Saku Hele käes. Inimesed olid tulnud kontserdile.

Pulmade ajaks oli meie peres vaid nelja-aastane Elizabeth, Marioni tütar tema esimesest kooselust. Mäletan teda rohelises kampsikus ning et Marioni vanaema pidi ta poole peo pealt koju viima.

Doris sündis umbes kümme kuud pärast pulmareisi, 14. veebruaril 2009. Arvutus näitab, et Doris suure tõenäosusega on siiski „Eestis tehtud inimene”. Nagu ka Fredy. Aga mitte nagu neljas laps, kelle puhul me nende ridade kirjutamise hetkel ei tea isegi veel sugu. See on saladus.

Doris veetis Kreekas oma esimese kujunemise aasta, olles Kreekasse saabudes pealt aasta ja lahkudes pisut alla kahe aasta. Ta sai siin asjalikuks, õppis võõrastega suhtlema ning kasvas ümarast põngerjast blondiks plikaks.

Doris on mu esiklaps, tänaseks 11aastane. Tema sündis Pelgulinnas, olime perepalatis ning minu jaoks oli see mõistagi suur sündmus, enneolematu kogemus. Oli üsna käre talv, Marion sõitis veel ise autoga haiglasse, suhteliselt viimasel hetkel. Dorisega juhtus see paar tundi enne akti, Fredyga lausa tunnike ennem sünnitust. Vägev naine!

Fredy sündis 2018. aasta 21. juulil Ida-Tallinna Keskhaiglas. Kuu pärast seda, kui saabusime terve perega järjekordselt Kreeka reisilt, sedakorda liinilt Sýros – Páros. Tol reisil oli kaasas ka meie Austraalia vahetusõpilane Anna Champion, samuti Marioni omaaegne õpingukaaslane Elis.

Elizabeth hakkab nüüd, raamatu kirjutamise ajal saama 16. Üsna täiskasvanu on ta olnud juba mitu aastat. Elizabeth on samuti kaks korda Kreekas elamist alustanud, seega on ta juba nagu veteran.

Elizabethi jaoks oli see teine tulemine meie perest ilmselt kõige raskem, katsumuserohkem, kuna ta vanus sel hetkel (14) oli selline. Ses vanuses keelt vahetada, uusi sõpru leida, koolis kanda kinnitada jne – see teadagi ei ole lihtne.

Probleemid ei jäänudki tulemata, aga tasapisi oleme lahendusi leidnud ning leidlikkus igasugu õppemeetodite ning elusuundade väljamõtlemisel aitab teda edasi. Tal on loomu ja potentsiaali valida mitme eluala vahel. Esialgu tuleb aga ilmselt lihtsalt veel põhja laduda, ennast süvenema sundida ja õppida maailma adekvaatselt nägema. Vaikselt saab temastki Kreekas suvetööline ning küllap ta hinnangud elule arenevad, muutuvad.

Elizabeth on emale hea kaaslane. Sõbrannasid pole siin Sámosel kummalgi liiga palju, nii klapivad 16 ja 36 omavahel küllalt hästi. Miks ei peakski.

Kõige väiksem laps aga kannab templit meie ainsast 2019. aasta reisist, Thessaloníkisse. Elasime südalinnas, Kamara piirkonnas, mõnusas kahetoalises korteris, neljandal korrusel. Maja lähedal oli paar väga mõnusat söögikohta, kus sai istuda ja niisama olla.