Читать книгу Sámose päevaraamatud ehk Kadunud maailma otsimas - Aldo Maksimov - Страница 4

Oli 2004. aasta jaanuar, juba „sügav” sõjajärgse Eesti Vabariigi aeg. Majandus õitses, inimesed mõtlesid oma edulugude ja heaolu peale ning elu liikus enamikul ülesmäge. Mõni sai isegi jõukaks.

Mina aga elasin suhteliselt tagasihoidlikku elu. Ilmselt oli siiski kohe-kohe algamas minu kõige kauem kestnud palgatöö-hooaeg, kui töötasin ligi seitse aastat Eesti Olümpiakomitee majas. Aga see stabiilsuse oaas minu elus ei olnud veel päriselt kätte jõudnud.

Oluline selles loos on see, et olin lapsepõlvest saadik tuttav ühe vana kelmi Emiliga, kes oli afääride eest kaks korda lühidalt vangis istunud. Riigiga (maksuametiga) oli tal pidev vägikaikavedu. Minu teed ristusid temaga uuesti, kui olin 23–24aastane. Ei saa eitada, et tänu sellele tutvusele tekkis ka mul jamasid.

Kuna minu elus oli siis läbivalt ebastabiilne aeg (pidev „töö ja rahastress”, nagu armastab öelda sõbrake Leho Mägedi), veetsime koos aega ning saime teineteisele kasulikud olla. Mina sain seeläbi mõningase majandusliku kindluse, tema aga minu kui süütu (puhta) inimese näol esindusnäo ja lisaks ka inimese, kes oskas kirju koostada, tekste-avaldusi-taotlusi kokku panna, psühholoogina läbirääkimistel osaleda.

Mul õnnestus tänu ühele Emili afäärile korraks veidi jõukamaks saada – mu arvele laekus pärast ühe maja müüki ja laenu maksmist umbes 125 000 krooni. Maksin ära mõne võla ning veetsin ühe päeva Kristiine kaubanduskeskuses, ostes aastaks-kaheks riided ning jalgratta. Raha jäi arvele umbes 20 000 krooni, seega otsustasin viimaks ka puhkusereisil ära käia, võib-olla esimest korda oma täiskasvanueas (muud reisid olid olnud komandeeringud ajakirjandustöös).

Sihtkohti valisin Soome kaudu, kuna plaan oli saada enne reisi ühes Helsingi kõrtsis kokku Soome sõprade, Tampere ülikooliaja õpingukaaslastega. Nii ma leidsingi Sámose, mis tundus kõige maalähedasem, rahulikum, kõige vähem uhkeldav, kõige rohkem „agro”.

Soomlaste seas oli Sámos juba 1990ndatel ja nullindate algul külalt populaarne, tundus et nad on seal käinud juba 1980ndatest alates. Oli vanapaare, kelle jaoks reis oli juba kaheksas, kümnes. Kohatruud turistid. Sámosel kohtabki palju järjekindlaid turiste. Pole ime, kui leiad siit inimesi, kes tulevad 25. korda.

Soome-Rootsi Kreeka usku pensionäride seas on levinud näiteks skeem, et aastas on kolm puhkust: veebruaris-märtsis kaugele lõunasse (Aasia, Vaikse ookeani saared, Kanaarid) palmi alla, mais-juunis esimene reis Kreekasse (nt Korfu, Parga, Rhodos, Skópelos) ning augustis-septembris uuesti Kreeka saartele (nt Sámos).

Tuleb tunnistada, et väga suur osa põhjamaalastest on Sámosel truud sootuks Pythagóreiole ja Kokkarile ehk kuurortidele saare teises otsas. Kuid ka Kampos (teisiti Votsalakia), meist lõunas olev rannaküla on küllalt populaarne, ses skaalas kolmandal kohal.

Kamposes on neli väikest hotelli, kuhu tuuakse soomlasi. Loomulikult on rohkem britte, aga eriti sakslasi, hollandlasi. Leidub ka muid rahvusi: rootslasi, norralasi, austerlasi, taanlasi, tšehhe, poolakaid. Venelasi pole miskipärast tooma hakatud. Kuuldavasti on aga viimasel ajal Kamposes kinnisvara ostma hakanud sootuks itaallased.

Sel esimesel reisil võttis mind Sámose lennujaamas, mis kannab ühe kuulsaima samoslase, Aristarchose nime, vastu kuum pahvak. Õhk, millega nüüd oleme harjunud, sisaldab rusket leitsakut, siinse looduse, maitsetaimede lõhnu, mere hingust, kerget, väga kerget briisi. See oli mu esmatutvus Sámosega, esimene hetk. See on meeles.

Nii on see peaaegu alati, kui jõuan lennukiga Sámosele – see soojapahvak, teistsugune reaalsus. See tuleneb ka sellest, et lennujaam asub kohe Chora ja Pythagóreio kõrval, ca 2 km eemal, Pythagóreio aga on Sámose kõige kuumem punkt.

Pythagóreio nimi oli veel 1950ndatel Tigani, mis kreeka keeles tähendab praepanni. Pythagóreio on kausikujuline, panni moodi linn, ülevalt veidi kõrgemate äärtega. Sealt nii nimi kui ka põhjus, miks siin nii kõvasti küpsetab.

Pythagóreio on ühelt poolt sadamalinn (või suur küla), see on praegu Sámose suuruselt kolmas koht, varasemalt neljas-viies. Linn on kasvanud tänu sadamale ja turismile.

Pythagóreio eeliseks on ligipääs merele, st kohvikud-hotellid on sadamas mere ääres ning erinevalt pealinnast Vathist (15 km eemal) saab siin mõlemal pool sadama kõrval ka edukalt ujuda. Plaažid on küll pisut kaugemal, kuid täitsa korralikud ujumiskohad on mõlemal pool muuli.

Pythagóreio ei kuulu saarel minu lemmikpaikade hulka, kuid siin on ilusaid kohti. Nii muuseumide, tänavate, poodide kui ka söögikohtade poolest. Ujumas pole siin aga meil kui Edela-Sámose (ehk saare parimate ujumiskohtadega regiooni) elanikel põhjust käia.

Pythagóreio sadam on ühenduspunkt nii Türgiga (Kuşadası) kui allpool Egeuse meres asuvate Dodekaneeside saartega – Léros, Arki, Lipsi, Pátmos, Kos, Kálymnos, Rhodos, Kárpathos jmt. Kokku 12 saart nagu nimigi – dodeka, ütleb. See on tore liin, ka autoga läbitav.

Pythagóreio elanikud moodustavad enda arvates saare koorekihi. Nende kultuurikiht on paksem. Sõber Stavros ütleb, et neil on isegi põhjust natuke nina püsti hoida.

Küla, kus ma veetsin oma esimese Kreeka puhkuse ja poole ka teisest, oli Kokkari. Ilus rannaküla, endine kaluriküla põhjarannikul. Käin praegugi vahel seal, mingeid erilisi nostalgiahetki see ei tekita. Kindlasti on seal häid söögikohti, mida külastada, ka on Kokkari hea koht mitmele matkarajale minekuks.

Muide, Kokkaris on tavern, millel on nimeks Kalamiés. Mitu soomlast on minult küsinud, et kas selle omanik on soomlane (kalamies – soome k kalamees), kuid ei, kalamiés tähendab roogu, mitmuses. Ilmselt on selle restorani sisustuses palju roost asju, pole käinud või ei mäleta.

Kokkari lähedal on suured rannad– Lemonakia, Tsabou ja Tsamadou. Ilusad kohad. Tahes-tahtmata satun sinna sageli, eeskätt külalistega.

Kokkari on armas, aga mitte hingelähedane. Kuigi paljud turistid seda väga armastavad, näen mina, et ta on aastakümnetega muutunud liiga turistikeskseks. Seetõttu on seal näiteks talvel mõnevõrra kurb. Eriti võrreldes Marathokampose, Mytilíni või isegi Pythagóreioga. Viimane on ka kuurortlinn/küla, aga siiski märgatava kohaliku elurütmiga.

2004. aastal, mu esimesel reisil Kokkaris, oli hetk, mil Kreeka oli tulnud kõigile üllatuslikult jalgpalli Euroopa meistriks. See raputas ka kreeklasi, kes tavaliselt on harjunud sellega, et suurvõistlustel isegi alagrupist edasi ei jõuta. Seetõttu hõljusid endiselt baaride küljes tahvlid: „Take two beers, pay for one – because we are champions…!” ja muud säärast. Olin üksi ega lasknud seda endale kaks korda öelda.

Reisi neljandal-viiendal päeval tegin väärt matka – seljakotis vesi, vein, pool saia ja oliivid – mägedesse, kust näitasid nooled poolel Karvounise mäel olevate külade Vourliotese ja Manolatese suunas.

See oli õnnelik juhus, sest mõni mu saare lemmikrada ongi nüüd sealkandis. Põhjarannikul, Vourliotese ja Manolatese vahele jääval alal (4–6 km) on eri kõrgusel kolm-neli matkarada. Kõrgete puude, orgude, jõesängide, rododendronite ja piiniate tõttu kutsutakse neid matkaradu ka Nightingale’i radadeks.

Ma polnud tookord oma minemises ja pärale jõudmises kindel (olen vilets matkaja), aga soovisin omaette olla, üksi kulgeda ja mõtiskleda. Jõudsin pärast viietunnist teekonda ning paari puhkehetke mõne varjulise kiriku juures Vourliotesesse, mis mind väga-väga lummas.

Ma soovitan Vourliotest kõigile, kes siia saarele satuvad. Rohkemgi kui palju reklaamitud ja suuresti näidiskülaks tehtud Manolatest. Mõlemad on ilusad, aga Vourliotes on suurem, autentsem, odavam ja minu meelest märksa mitmekülgsem. See on küla ca 300 m kõrgusel merepinnast, elanikke ca 450.

Vourliotese puude varjus asuv väike peaväljak on maalilisemast maalilisem. Seal on neli taverni, pisike dímos (omavalitsushoone), vahel lahti olev postkontor, juuksur, apteek ning suveniiripood. Kõik ca 150 m² peal. Samas on ka elumajad, millesse saab astuda tänava tasapinnalt.

Ma leidsin esimesel korral tänavarägastikust, natuke kõrgema koha pealt küla ainsa apartement-hotelli, kus jäin juttu ajama. Naised pakkusid mulle valget veini, mida nad hoidsid kaevus külmas. Nad kutsusid tagasi ning järgmisel kevadel ma läksingi.

Nüüd, 15–16 aastat hiljem, külastan Vourliotest regulaarselt, igal aastal vähemalt kolm-neli korda. Küla sissesõidul on Vrachose tavern, kus ma tavatsen jalga puhata, süüa ning juua. Selle sisesaal muuseas on paras ka suure pulma korraldamiseks!

Nii oli mu esimene kokkupuude Sámosega küllalt mitmekesine, et siia uuesti tulla. Käidud sai tookord ka paadiretkel Samiopoula saarel, kindlasti ka meeleolukal Kreeka õhtul, kus ma merre kukkusin, ning juhtumisi ka ühel öösel suvisel panigýril, mis on jaanipäevalaadne pidustus muusika ja veiniga.

Natuke on mul kahju, et ma ei sattunud Kreekasse 1990ndate alguses või lõpus, siis kui siinmail kehtis veel drahm. Selleks et sattuda siia 1960ndatel, minu lemmikajastul, olen ma sündinud liiga hilja.