Читать книгу Sámose päevaraamatud ehk Kadunud maailma otsimas - Aldo Maksimov - Страница 5

Ma ei ole Sámosel liiga palju käinud. Ses mõttes, et – tulnud ja lahkunud, „külas käinud”, „puhkusel käinud”. Kui jätta kõrvale 2010 ja meie praegune elu, olen Sámosel olnud vaid neli korda.

2004. aastal külastasin saart üksinda, 2005. aastal tulin siia rändama ühe tollase sõbrannaga (külastasime ka Ateenat, Ermoúpolit ja Ikaríat), 2009. aastal ehk aasta pärast pulmi jõudsin siia esimest korda abikaasa Marioniga, eelnevalt külastasime ka Pátmost.

Veel üks kord, septembris 2018, tulin siia koos emaga. Esiteks selleks, et ema ei peaks kolima kohta, mida ta kunagi ihusilmaga näinud ei ole. Teiseks selleks, et saaksin üle vaadata maja, mille olime piltide põhjal välja valinud. Et kokkulepe sõlmida. Kreekas on kombeks kokku leppida kohapeal, silmast silma, mitte e-versioonis…

Ma ei olnud Sámosele tulnud puhkama ka sellepärast (eriti ajavahemikus 2011–2018), et see oleks olnud valus. Valus nende 2010. aasta ja varasemate mälestuste põhjal. Sest see on alati olnud koht, kus me ihkame elada, mitte turismireisil viibida. Iga reis tähendab, et ühel õhtul saabub viimane õhtu ja seejärel lahkumise hetk. Emotsionaalselt lihtsam on käia kusagil, kus sa veel olnud pole. Olgu Kreekas, aga mujal.

Sámos on minu jaoks koht, millel on reaalse eluga rohkem ühist kui n-ö tänapäevasel virtuaalsel džunglil, meediumitest pungil moodsas maailmas, kus inimesed on suures osas stressis, ajapuuduses ja lausa haiged. Isegi söögi konsumeerimiseks on tarvis Wolti kullerite abi…

Sámos on koht, kus meri mõtestab enamiku asju. Laenates Ithaka saarel elava ühe mu lemmikmuusiku, ansambli Tindersticks solisti Stuart Staplesi sõnu: meri annabki siin kõigele tähenduse. Me mitte ainult ei ela mere ääres, vaid oleme kogu aeg merest läbi imbunud.

Kuulates Tindersticksi plaati „No Treasure but Hope” (2019) kõnelebki see väga palju Kreekast, saareelust – tunnetuslikult, kõige paremal võimalikul moel. Raamat ei saa neid tundeid nii hästi edasi anda kui poeesia ja muusika.

Näiteks on sel suurepärasel plaadil Staplesi enda sõnul tema esimene puhas armastuslugu, pühendusega oma naisele – „Pinky in the Daylight”, mille 8 mm videos kulgeb tema abikaasa Ithaka vaadete taustal. Selle loo „sai” ta Ithaka lähedal laeval, reelingu ääres. Varsti helises see tal koos sõnadega peas. Mis mulle meenutab, et käisin Eesti Vabariigi ajal oma esimesel välisreisil (1993) ainult selletõttu, et sõita laevaga Helsingisse ostma Tindersticksi plaati ning jõuda õhtuse laevaga Tallinna tagasi.

Sámos, Egeuse meri, Tindersticks, kõrvaklapid. Ma kuulasin seda briti ansamblit aastakümneid, enne kui kuskilt lugesin, et bändi põhipersoon elab enamiku aastast Ithakal, mis on ka äärmiselt ilus ja roheline saar. Sain aru, miks see muusika mulle nii lähedaseks on saanud – tunded ja meeleseisund, mida Egeuse mere reederite- ja kalurikülas elamine tekitab ja loob, on väga sarnased nendega, mis valdavad mind Tindersticksi kuulates.

Kuigi ta ei laula várka’dest (paatidest – kr k), tavernidest ja parkunud kaluritest. Otseselt.

2010. aasta novembri keskel lahkusin Sámoselt väga suures kurbuses. Siis sai meie Sámose aeg otsa, paljuski majanduslikel põhjustel. Aga olime ka Marioniga kriisis, mis tähendas seda, et tema jäi saarele asju kokku panema ja elu üle mõtlema, mina hakkasin Dorisega (kes oli tol hetkel kahene) tagasi Eestisse sõitma, laeva ja lennukiga.

Päev enne sõitu istusime kõik koos Kampose inimtühjas rannas, oma tollasest elukohast, Rania majast üle tee. Pärast tuulist oktoobrit oli käes rahulik ja soe novembripäev, käisime ujumas. Istusime ega öelnud üksteisele midagi. Ääretult raske oli olla.

Kõik oli läbi, vähemalt selleks korraks. Kõik tundus nii lootusetu ning Eesti ei kutsunud üldse. Aga, eriti laste tõttu, polnud ka midagi muud ette võtta. Elu läks kuidagimoodi edasi ka Eestis, kuid see kõik oli keeruline, üle kivide ja kändude ning hüplik.

Marioniga hakkasime uuesti koos elama umbes neli kuud hiljem. See polnud lihtne, kuid elu liimis meid kokku tagasi. Lisaks rahalistele raskustele – oli ju majanduskriisi aeg, töötuse periood –, oli ka meie kooselus kriis. Võib-olla ei paistnud mina ses kontekstis kõige õigem mees. Olin endaga hädas ja Marion väsis sellest inimesest, kes ma siis olin. Aga meil olid lapsed.

Teistpidi lõin mina ses surutises, töötuses ja lootusetuses – veel Sámosel olles –, käega ning alates suvest (tajudes meie väljavaadete puudumist sel saarel) ei suutnud ma enam pingutada, ei suutnud säilitada reibast meelt ja optimismi. Käisin veel vahetevahel tööl: ehitusel abiks, basseini ladumas, hooajalisel tööl viinamarjaterrassidel ja oliivisaludes jm, ent see ei hoidnud ära meie rahalist krahhi.

Seda enam jalutasin iga päev lähima kaupluseni, istusin Alekose poe ees kohvikulaua taga ning jõin õlut ja veini, peamiselt õlut. Või läksin üle tee Nick the Greeki ning lasin tal endale valada tasuta vaadist kolm jääkülma Alfat (hea Kreeka tehaseõlu, 5,0%, müüakse ka vaadist, jäises kannus). Või läksin mujale, ennast kodu eest varjates. Olin lootusetu ja deprimeeritud. Kui lapsi poleks olnud, oleksin ilmselt kuhugi põgenenud.

Halbade uudiste tipuks sai mu lemmikkassi Fredy surm. Hiljem sai selle kassi mälestusest nimi meie kolmandale lapsele, esimesele pojale. Kass suri umbes kaks nädalat enne minu saarelt lahkumist.

Ma olin paar päeva taas ringi tiirutanud ja omas maailmas. Olin tulnud õhtul kella kümne paiku kodukanti, läinud aga hoovipealse mesinikumaja tagatuppa magama, kui kuulsin läbi akna Marioni hüüdeid: „Aldo! Aldo!”. Need hüüded olid kuidagi teistmoodi, mistõttu julgesin välja hiilida ning kohtusin Marioniga, kes teatas, et Fredy jäi auto alla. Ta viis mind tuppa, kus kampsuni peal oli Fredy surnud keha, küllalt terve – ilmselt kõva löögi saanud.

Nii me seal olime. Vähemalt oli õhkkond rahulik, kuigi kurb. Fredy laip jäi ööseks elutoa voodi alla, teised kassid käisid teda ükshaaval nuuskimas, uurimas. Mina magasin elutoas, rahutu, halva ja higise, äreva unega.

Järgmisel hommikul matsime kassi meie esimese ja peamise elukoha lähedale, randa tamariskipuu alla Ormose ja Velanidia servas. Sinna on hiljem maetud ka must kass Möku. Me käime seal tihti, aga ujumas me selles kohas kunagi ei käi.

/– - -/

Jah, ma ei tea,

kas mul tasub uskuda igapäevast päikest,

mille ehtsust keegi mulle ei garanteeri,

või kas äkki hoopis tasuks, sest nii oleks parem või mugavam,

uskuda ükskõik mis teist päikest –

päikest, mis suudaks valgustada ka ööd – kusagil asjade

heledas sügavuses,

millest ma midagi ei taipa…

/– - -/

5. jaanuar 1935(Fernando Pessoa kogust „Tubakapood”, tlk Tõnu Õnnepalu).