Читать книгу Sámose päevaraamatud ehk Kadunud maailma otsimas - Aldo Maksimov - Страница 7

Pean jutustama ka minu ja Marioni tuttavaks saamise loo, sest ilma selleta jääks peatükk poolikuks. Ilma meie tuttavaks saamiseta võiks suure tõenäosusega olla olemas küll minu ja Kreeka kooselu, kuid see näeks välja täiesti teistsugune. Perekond annab meie Kreeka elule hoopis omalaadse näo ja mõõtme.

Ma nägin Marioni esimest korda 2007. aasta jaanuari esimesel nädalal. See oli väga juhuslik. Nädal varem, pärast jõule oli surnud mu tähtis kass, mu ainus kass, must ühesilmne Silver. Temast on mul foto isegi Kuku klubist… Ma ei jäänud asjatult leinama, vaid mõtlesin pakkuda eluaset mõnele kasside turvakodu asukatest.

Ses kasside turvakodus oli kaks naist, üks neist Marion. Vist paar päeva hiljem nägin teda ka televiisoris kõnelemas tänavakassidest ja varjupaikadest. Sealt tekkis säde, ärevus, mis jälitas päevi. See esimene kohtumine ei andnud üldse rahu. Elasin seda üsna palavikuliselt läbi.

Tol turvakodu päeval valisin ma sealt välja minu juurde tulnud musta värvi kassi, kuid temast jäi sinna maha tema vend, natuke suurem, ilvesekarva kass Fredy. Juba kodus, mitu tundi hiljem, helistasin Marionile, küsisin, kas ta saaks tuua ka tolle kassi mulle.

Marion tõi. Tol õhtul me rohkem eriti ei suhelnud. Küll aga tasapisi järgnevatel nädalatel. Küll oli vaja kasside käekäigu kohta aru anda, küll ussirohu teemal ühendust võtta jne. Kuni viimaks kassipoisside kastreerimise protseduurini välja.

Läks mööda umbes kolm kuud, enne kui Marion saabus mulle esimest korda päriselt külla. Me rääkisime palju, jõime veini. Istusime eraldi tugitoolides. Vestelda oli hea, pingevaba, See tekitas soodsa tunde võimaliku tuleviku osas.

Nädal-kaks hiljem söandasin Marioni välja kutsuda. Ta nõustus. Ma teadsin, et ta elab teise mehega koos ning sedagi, et tal on väike tütar. See oli minust midagi uut, tavapäraselt ma nii ei oleks käitunud. Aga ma teadsin ka seda, et ta ei ole selles suhtes õnnelik.

Me kohtusime, jalutasime lühikeseks visiidiks läbi Levist Väljas baarist ning läksime õhtut veetma vene restorani. See möödus päris lennukalt, mäletan meid joomas Uus-Meremaa veini, mingid hõlstides naised tantsid, oli programm. Sealt kulgesime öö hakul juba minu poissmeheelamisse Vabriku tänavas.

Seejärel kohtusime regulaarselt, tegime väljasõite siia-sinna. Õppisime teineteist tundma. Mina olin meie tutvumise hetkel 34, Marion 23. Praegu olen ma 47 ja Marion 36.

Siis aga oli peagi käes mai lõpp ja minu iga-aastane Kreeka-reisi aeg. Läksin sellele reisile omaette, mõningate sõprade-tuttavatega. Marion oli pereinimene ja ma isegi ei helistanud talle liiga sageli sellelt kolmenädalaselt reisilt, mis viis mind peamiselt Saroni saartele, aga korraks ka Sýrosele, Ermoúpolisse.

Marioniga koos hakkasime elama sama aasta septembris. Minu ühetoalisest pesast sai kodu meile kahele, Elizabethile, minu kahele ning Marioni kahele kassile.

Enne kui me esimest korda Kreekasse kolisime, 2010. aasta algul, jõudsime elada Kalamajas, üürikodus Kose serval Lasnamäel, mu ema Kiisa maja teisel korrusel. (See juhtus pärast seda, kui ema pikaaegne elukaaslane Ülo suri.) Doris oli siis juba aastane. Mäletan väga karmi lumerohket talve – muudkui kütsime malmahju, aga ikka olid veepudelid kehvalt soojustatud maja põrandal jääs… Kreekasse kolisimegi otse Kiisalt.

Nii oleme natuke aega selles elus koos liigelnud ja kulgenud. Tõusude ja mõõnadega. Kuid ikkagi ühtse rusikana. Ses mõttes, et ma kaitseme teineteist ja toetame plaanide ja julgete otsustega. Kusagil kuklas hingame ühel lainepikkusel, nähtavasti.

Mina olin oma segase elu juba ära elanud: poissmeheelu ja sellele eelnenud abielu ja veel ühe pikema kooselu. Olin maa ja taeva vahel, eriti kusagil eelmise sajandi lõpu- ja selle sajandi algusaastail. Ma eriti ei mäletagi sellest eredaid või rõõmsaid hetki. Kuid ka see oli küllap oluline aeg kasvamise, enesearengu seisukohast – need udusemad, melanhoolsemad, iseenesega koos kulgemise aastad, mil ma olin 24–34aastane.

Usun, et Marionini juhtis mind mingi sisemine otsus suuremaks muutuseks, elu jätkumiseks ning mitte-elamise lõpetamiseks. Niisamuti ilmselt alateadlik soo jätkamise vajadus. Olin ta välja mõelnud oma laste emaks. Mõelnud, kuni ta välja ilmus!

Hiljem, päris mitu korda, olen ma Marioni juurest ära jooksnud, tahtnud lahku minna, liigagi kergekäeliselt. Vahel põhjusega, vahel ilma. Kuid kus sa, loll, ikka jooksed. Eriti kui sul on juba mitu last kaasas. Ei lähe sa enam kuhugi. Enne kui kirst ette kantakse.

Ei ole me sugugi Marioniga alati ühel meelel, oleme sageli ka sõjajalal. Põhjusi on palju. Me oleme pärit väga erinevatest maailmatest, erinevate harrastustega peredest. Vahel ei saa nagu arugi, mis keelt teine räägib…

Ometi saame vist hakkama. Füüsika ja keemia. Ka mõttemaailmas on meil väga palju sarnast. Kreeka-kirg on ka väga tugev meis mõlemas, vastasel juhul poleks olnud ei 2010. ega 2018. aasta kolimist. Mõlemal korral on Marioni otsus selle võimalikuks teinud, minu survet ei ole vaja olnud.

Marion on praktilisem, asjalikum, mõistusepärasem pool ses kooselus, meie ettevõttes. Mina genereerin ideid, teostan neid suhtluse tasemel, püüan enesekindlusega läbi müüride minna ning vaen n-ö globaalseid valukohti.

On asju, mis meil ei ole õnnestunud, kuid päriselt pole me kunagi alla andnud. Aeg pärast 2010. aasta Sámost oli väga raske, kuid me tulime uuesti kokku ja oleme senini koos.

Üks asi meie elus siiski on, mis eriti kõrvaltvaatajale, ka lastele, võib tunduda väga häiriv – PLAANID. Kui liiga kaua on kõik ühetaoline olnud ning stabiilne püsinud, hakkavad Maksimovid jälle mingeid plaane hauduma. Jah, me ilus stabiilne väikekodanlik idüll ei saa kunagi kaua kesta…

Ma loodan, et meie kaasasündinud rahutus laseb meil nüüd lõpuks igatsetud Kreekamaal ja meie kaunis Sámose kodus mõnusalt ja ilma suuremate tõmblusteta elada. Lihtsalt elada, ilma uusi suuri plaane tegemata!

Kui poleks olnud loomi, täpsemini kasse, poleks olnud ka meie kohtumist Marioniga. Sest tavapäraselt meie trajektoorid kuidagi ei ristunud. Ega oleks ilmselt ka tulevikus ristunud.

Neid kasse enam ei ole, kes olid siis, aastail 2007–2008. Must suri juba 2009. aastal mingisse salapärasesse haigusse, Fredy jäi Sámosel järgmisel aastal auto alla, Marioni kass Billy suri Eestis 2014. ning Marioni teine kallis kass Nässu kadus Eestis 2018. aastal

Meil on alati palju kasse. Enda omi umbes viis kuni kaheksa, kuid sageli on ka hoiukasse, kassipoegi. Meie enda kassid on kõik opereeritud, aga meile on sattunud väikseid kasse, kes tuleb uude koju suunamiseks kõigepealt sööma ja käima harjutada. Meie juures elavad praegu, juulis 2020, 12–13aas-tased Stella ja Pluuto, kaheksa-aastane triibik Jumbo (kelle Marion kinkis mulle sünnipäevaks) ning viimase Eesti kassina kuuene Laika (tema õde Möku suri siin Kreekas, kasvajasse).

Kreeka kassidest on meil tänavalt suremast üles korjatud Hades – väga tubli kass –, Foúrnoi reisilt kaasa toodud Fourni ning kõige värskem resident Apollo, samuti tüüp, kes kuskil meie maja lähedal otsustas hakata ära surema. Nüüd on ta juba natuke parema näo ja olemisega.

Kreeka kassidest on Hades mulle kõige südamelähedasem. Ta tundub mäekõrguselt kõige targem ka, armastab minuga jalutamas käia.

Kassid ja koerad saavad omavahel hästi läbi, alati on saanud. Ah jaa, koerad, mitmuses. Nüüd on meil kaks koera.

Alguses oli Roosa, tema kingiti Elizabethile, kui tüdruk oli neljane. Praegu on Roosa 13 ning ta on meiega alati olnud. Välja arvatud siis, kui me ta kuhugi maha unustame – seda juhtub kahetsusväärselt tihti. Ta ise ei ole ses mõttes ka kõige terasem tüüp. Nüüd austab meid oma juuresolekuga ka Kreeka koer Ronja, Sámose linnukoer, kuid päriselt on ta tõukoer sama palju kui mina vürst Mõškin. Samas näeb ta linnukoera pähe üsna adekvaatne välja.

Marion sõitis sest koerast mitu korda mööda. Korra peatus ta Kamposes, koer hüppas pardale ja keeldus välja minemast. Marion tegi südame kõvaks ja viskas ta välja. Uuesti nägi ta koera paar päeva hiljem ning siis oli looma esikäpp murtud – tõenäoliselt mõni auto. Marion võttis kellegagi Kamposest ühendust ning sai teada, et koer on viidud arsti juurde ja käpp pandud kipsi.

Lepiti kokku, et koer tuleb meile. Kindla jutuga, et tehakse korda ning leiame talle Eestis kodu, misjärel ta lendab suvel ära. Seda, et see koer siit kuhugi lendama hakkaks, ma aga ei usu. Ronja on väga truu ja tänulik, kuid siiski ka väga suur segadusetekitaja. Asjad purunevad, hävinevad tema käe läbi. Ta on äärmiselt koer koer, erinevalt Roosast, kes on kasvanud kasside keskel.

Ronja üks paremaid omadusi – peale selle et ta peaaegu ei haugu –, on see, et ta käib pikalt ujumas. Ilmselt oleks võimalik arendada temast välja võistlusujuja või vetelpäästekoer. Põhimõtteliselt võiks Ronja õpetada kõige väiksemaid lapsi ujuma, oma eeskujuga.

Minu elu on jõudnud punkti, mil meie peres on kohekohe neli last. See on omamoodi ime. Veel 34aastaselt olin üksi, mul polnud pere suhtes mingeid plaane või illusioone.

Põhja vajub see, kes tõstab suuri kive;

tõstsin neid kive, kuni jaksasin,

armastasin neid kive, kuni jaksasin,

neid kive, oma saatust.

Saanud haiget omaenda maapinnast,

piinatud omaenda särgist,

hukka mõistetud omaenda jumalatest,

neid kive.

(Katkend Giórgos Seférise luuletusest „Mükeene” valikkogust „Müütiline jutustus. Logiraamat III”, tlk Kaarina Rein)