Читать книгу PUHASTUMINE. Keha loomuliku tervenemisvõime taastamise programm. Vabane mürkidest, taastu ja noorene! - Alejandro Junger M.D. - Страница 9

Ma sündisin Uruguays 1964. aastal. Minu vanemateks olid Teise maailmasõja üle elanud juudid. Mu ema oli Saksamaalt ära toodud mõned päevad pärast sündi. Minu isa aga oli üle elanud koonduslaagri Ungaris ja pärast sõda Uruguaysse oma õdesid otsima tulnud. Isa leidis õed ja ka minu ema.

Elu Montevideos ja Punta del Estes kulges aeglaselt. Me tegime oma ostud kohaliku põllumehe poest ja peaaegu alati oli lõuna- või õhtusöögilauas kogu pere koos. Meie linn oli turvaline ja lapsed mängisid tänaval ilma järelevalveta.

Juba varakult teadsin ma, mida ma suureks saades teha tahan: ma tahtsin saada arstiks ja aidata inimeste vaevusi leevendada, aidata neil tervislikumalt, kauem ja paremini elada. Ma õppisin meditsiinikoolis ja armusin meditsiini. Meie perearstidel oli kombeks teha koduvisiite, nad veetsid meiega tunde ja õpetasid meile igasuguseid huvitavaid asju. Ma tahtsin olla nende moodi.

Kui ma lõpetasin, siis otsustasin saada kardioloogiks. Süda äratas minus huvi. Vajadus kiire mõtlemise järele, see, et elu päästvaid otsuseid tuleb teha sekundi murdosa jooksul, rahuldustunne kellegi päästmisest ilma ravimite toime kuudepikkuse jälgimiseta – kõige selle tõttu ma eriala valikus ei kahelnud.

Pärast lõpetamist tahtsin ma õppida seal, kus olid koostatud mu meditsiini-õpikud. Ma sain interni koha New Yorgi kesklinnas ülikooli haiglas Manhattanil ja kolisin sinna nädal pärast lõpetamist, et õppida kolm aastat sisehaigusi. Õpingute lõppedes olin ma 26-aastane.

Manhattanil oli elutempo väga kiire, minu kodukoha omast täiesti erinev. Meditsiiniõpingud olid karmid. Kolm päeva jutti tuli valves olla, kogu aeg kiirustades, süüa teha ei olnud üldse aega. Sõin peamiselt kaasavõetud toitu, automaatidest saadavat, õdede toodud palasid (seda tuli palju ette) ja haigla kohvikus pakutavat. Kui mul oli rohkem aega, siis käisin lähimas supermarketis. Mind vaimustasid pakendid, värvid, lõhnad ja fakt, et mikrolaineahjus võib igaüks vaid mõne minutiga õhtusöögi valmistada. Ma tundsin ennast nagu pärismaalane, kes on sattunud nüüdisaegsesse imedelinna, ja leidsin end tihti mõtlemas: „Ameeriklased juba teavad, kuidas asju lihtsaks teha.“

Aga elu praktikandist arstina ühes maailma kiireimas linnas nõudis lõivu. Ma hakkasin kaalus juurde võtma ja aevastama nagu meeletu igal aastaaegade vahetumisel. Ma olin kurnatud, kuid ei saanud und. Üldiselt ma siiski nautisin õppimist arstidelt, kellest mõnda peeti oma ala tipuks. Tervise halvenemise kohta mõtlesin: „Kui ma lõpetan, siis asjad muutuvad.“

Pärast kolme aastat internatuuris ja residentuuris kolisin ma Upper East Side’i Manhattanil ja jätkasin kardioloogia alal kogemuste saamist Lenox Hilli haiglas. Kardioloogia intensiivosakonna juhtimine, erakorralise osakonna patsientide vastuvõtmine ja konsultatsioonid kogu haiglas lisasid vastutuskoormat mu õlgadele ja lisakilosid mu kõhule. Järgmise kolme aasta jooksul muutus mu allergia nii ägedaks, et pidin võtma antihistamiine ja kasutama mitmel korral steroidseid inhalaatoreid. Minu seedimisest oli saamas õudusunenägu. Mul oli tihti puhitus, ebamugavustunne alakõhus, kõhukinnisus vaheldus kõhulahtisusega. Kõik see oli muret tekitav.

Otsustasin abi paluda ühelt gastroenteroloogist kolleegilt. Pärast mõneminutilist minu jutu kuulamist määras ta ülemise ja alumise endoskoopia, kõhu sonogrammi ja täieliku vereanalüüsi. Kõikide analüüside tulemused olid täiesti normaalsed. Spetsialisti diagnoos oli: ärritunud soole sündroom. Mulle öeldi, et ega eriti midagi teha ei saa. Võib proovida sümptomeid kontrolli all hoida spasmide ja kõhupuhituse vastaste pillide, valuvaigistite ja vaheldumisi tarvitatavate kõhulahtisusevastaste ravimite ja lahtistitega. Keegi ei küsinud mu käest, mida ma söön – mis polnudki üllatav, sest ka ma ise polnud kunagi toitumise alal õpetust saanud.

Mõni kuu enne stipendiumi lõppemist hakkasin ma ärgates tundma rinnus valu. Kui ma selleks ajaks poleks juba ise kardioloog olnud, siis oleksin kellegi vastuvõtule läinud, kuid ma teadsin, et probleem pole südamelihases ega arterites. Probleem seisneb hoopis milleski südamega seotus, mille kohta ma kõigi oma õpingute jooksul polnud saanud mingit õpetust. Ma olin kurb. Tegelikult lausa depressioonis.

See oli minu jaoks uskumatu. Minu perekonnas polnud varem kellelgi olnud depressiooni. Mu elu oli küll kiire, kuid mulle meeldis palju tööd teha ja ma tegin seda hästi. Midagi oli väga valesti, sest hetkelistest raskustest hoolimata polnud läheneva huku tunne põhjendatud.

Varsti hakkasin märkama midagi veel enam muret tekitavat: ärkamise hetkest kuni voodisse minekuni ma mõtlesin. Mu peas keerlesid pidevalt mõtted. Mina ei valinud neid. Tegelikult, kui mul olnuks valida, siis poleks ma mõelnud 90 % neist mõtetest, mis mu peast läbi käisid. Mõnikord toimusid mu peas dialoogid. Ma märkasin, et minu ja metroos endaga rääkivate hullude inimeste vahel on vaid üks erinevus: nemad rääkisid valjusti.

Mõtted olid valjemad öösiti. Ma ei saanud magada. See viis ainult veel rohkemate mõteteni. Kui mina mõtteid ei valinud, siis kes seda tegi? Kust need tulid? Kas ma hakkan hulluks minema?

Mingil hetkel läks asi nii halvaks, et otsustasin abi otsida New Yorgi tipp-psühhiaatrilt. Pärast küsitlemist visiidil ütles ta pühalikult: „Te olete depressioonis. Teie keemiline tasakaal on häiritud.“ Ta selgitas, et minu aju ei tooda piisavalt serotoniini, ja kirjutas mulle prozaci retsepti. Vastuvõtult lahkudes vaatasin liftis oma käes olevat paberit ja mõtlesin: „Kuidas mu rakud küll unustasid oma keemia? Kuidas nad tasakaalutuks muutusid?“

Mulle ei meeldinud mõte, et pean kogu oma järgneva elu jooksul võtma ravimit, seega otsustasin küsida teist arvamust. Teise psühhiaatri juures läks vaja kaht visiiti, enne kui ta teatas: „Teie aju keemiline tasakaal on häirunud“, ja kirjutas zolofti, prozaci sugulasravimi retsepti. See arst rääkis pisut pikemalt, öeldes, et serotoniini-nimeline kemikaal, neurotransmitter, vastutab heaolutunde, õnnetunde eest. Ta ütles, et mu serotoniini tase on madal. Zoloft tõstaks mu ajus serotoniini taset ja mu sümptomid leiaksid lahenduse. Kui ma tema käest pärisin, mis on põhjustanud selle, et mu rakkude serotoniini tootmine vähenes, vastas ta, et see pole hästi teada, aga et ma ei ole ainus. Tema suhtus depressiooni juba kui epideemiasse.

Instinktiivselt tõrjusin eemale mõtte, et peaksin kogu elu tarvitama retseptiravimeid. Psühhiaatritel polnud mu küsimustele vastuseid. Neid polnud ka paljudel terapeutidel, sotsiaaltöötajatel, õpetajatel ega sõpradel, keda ma küsitlesin. Ma hakkasin mõtlema, kas on veel kedagi, kes suudaks anda rahuldavaid vastuseid selle kohta, mis minuga toimub. Hakkasin käima raamatupoodides. Avastasin varsti, et New Yorgis on imelised raamatupoed (isegi veel muljet avaldavamad kui selle supermarketid), kus inimene võib tundide kaupa istuda ja uurida ilma kohustuseta midagi osta. Ma võtsin sellest võimalusest maksimumi, alustades psühhiaatria ja psühholoogia riiulite juures oma uurimistööd teemadel mõtlemine, mõte, meel. Ma lugesin kõike, mis mu kätte sattus, et vastata oma põletavatele küsimustele. Kust mu mõtted tulevad? Kuidas nad mõjutavad mu tundeid, viies meeleheiteni? Kuidas ma saaksin seda hullust peatada?

Iga kord, kui leidsin midagi ennast puudutavat, märkisin viite üles ja otsisin kohe selle raamatu välja. Niimoodi leidsin ennast liikumas raamatupoe psühhiaatria osakonnast eneseabi ja seejärel new age’i osakonda.

Viiteid jälgides leidsin ma ühel päeval end raamatut otsimas idamaade filosoofia osakonnas. Tuhlasin riiuleis, ja üks raamat sõna otseses mõttes kukkus mu kätte ning selles läks lahti peatükk „Meditatsioon – mõtte vaigistamine“. Kui ma mõned lõigud läbi olin lugenud, siis avanes nagu taevas. Raamatus oli kirjutatud, et meditatsiooni abil on võimalik aeglustada ja isegi peatada lakkamatut harjumuslikku mõtlemist. Meelt kirjeldati kui „ahvi meelt“, mis hüppab kogu aeg ühelt asjalt teisele, on alati hõivatud; mõned inimesed nimetavad seda ka „mängivaks raadioks“. See info oli täpselt see, mida otsisin.

Ma naersin selle üle, kui sarnased on kahe lähenemise nimetused: ravim (inglise keeles medication) ja meditatsioon (inglise keeles meditation). Nii lähedased, aga samas nii kauged. Mu „ahvi meel“ otsustas kiiresti. Mul tuleb õppida mediteerima.

Meditatsiooniõpetaja leidmine ei olnud lihtne. Pärast paari täbarat kogemust pakkus mu sõber Fernando, et viib mu spetsialisti juurde. Me sõitsime samal päeval osariigi pealinnast põhja pool asuvasse meditatsioonikooli. See on selline klooster, kuhu otsijad võivad tulla uurima ja õppima. Meditatsioonikooli juhtis India meditatsioonimeister. Kohe, kui ma teda nägin, mõistsin, et temal on vastused mu küsimustele. Ta oli nii täielikult olevikuhetkes ja nii sügavalt rahulik, et kõik tema lähedal olevad inimesed tunnetasid seda. Minu jaoks oli ainuüksi tema lähedal olemine nii tugev kogemus, et mu mõtlev aju jäi natukeseks täiesti vait. Kui mu meeles hakkas taas mängima lakkamatu „raadio“, siis oli see teistmoodi: ma suutsin meenutada vaikuse kogemust. Mul oli orientiir. Ma olin saanud pilgu heita sellesse, mis on võimalik – ja ma otsustasin selle võime omandada, vaigistada meele, elada olevikus. Mu elu kurss muutus hetkega ja pole enam kunagi olnud endine.

Ma hakkasin lugema kõiki raamatuid, mida see India õpetaja oli kirjutanud ja tema õpetaja enne teda. Ma sõitsin igal nädalavahetusel kursustele, mida meditatsioonikool sel hetkel pakkus. Ühel nädalavahetusel teatati, et India meditatsioonikooli kliinikusse vajatakse vabatahtlikku arsti. Mitmed maagilised kokkusattumused lõppesid kindla otsusega: ma lähen Indiasse. Oma kolleegide ja pere ehmatuseks loobusin ma kõikidest tulutoovatest kardioloogia praksise pakkumistest, pakkisin kotid ja lahkusin.