Читать книгу Sina ei pea mitte imestama - Aleksander Torjus - Страница 2

Viimasel ajal on avaldatud palju mälestusi Vabadussõjast, Teisest maailmasõjast, Siberi vangilaagritest. Millegipärast on kahe silma vahele jäänud meie militaarne lähiminevik: teenimine Nõukogude armees. Suurem osa Eesti meeselanikkonnast on selle mingil moel läbi teinud, teenides kahest nelja aastani. Nõukogude impeerium oli kohutavalt suur ja suur oli ka tema armee, väeosasid asus nii kõrbes kui ka Kaug-Põhjas. Ka väeliike oli erinevaid. Näiteks raketiväed, kuhu olid koondatud suhteliselt kõrge intelligentsi- ja haridustasemega mehed. Vastandiks olid tööpataljonid, kus teenisid terviserikkega, madala haridustasemega, kriminaalkaristust kandnud, poliitiliselt mitteusaldatavad inimesed. Seal võis kohata äärmiselt koloriitseid isikuid. Üheks näiteks võiks tuua mägilased, kes olid erioperatsioonide käigus vangistatud ja seejärel armeesse teenima saadetud.

Mõned sõdurid ei teadnud tsivilisatsioonist midagi, sest olid enne elanud mägedes sõnnikust valmistatud onnides või lõpmatutes steppides loomanahkadest jurtades.

Ka tööpataljonide juhtkond ei hiilanud tavaliselt mõistusega, sinna saadeti joodikuid ja vargaid karistuseks üleastumiste eest. Tahakski jutustada elust tööpataljonis, kuhu ma sattusin haiguste simuleerimise eest, millega olin lootnud armeeteenistusest vabaneda. Kuid aeg oli karm ja kõrvale hoida raske, tööpataljonidesse kõlbasid kõik. Palju aastaid on möödunud, palju ununenud, eriti nimed. Kahetsen, et teenistuse teisel poolel päevikut ei pidanud, alguses oleks see muidugi võimatu olnud, „vanaks” saades aga täiesti reaalne. Nüüd oleks olnud sündmuste käiku kergem taastada. Midagi ei ole teha, panin kirja, mida mäletan.

Ees ootab kirjeldus Paabeli tornist, kuhu olid kokku kogutud peaaegu kõik Nõukogude impeeriumi rahvad, kes pidevas olelusvõitluses püüdsid üksteist jalge alla tallata ja kus paljukiidetud rahvaste sõpruse asemel valitses rahvaste vaen. Kus ülemused lõbustasid ennast nagu kunagised Rooma imperaatorid alluvate mõnitamise ja mõttetu jooksutamisega, mõeldes igavusest välja uusi totrusi. Kus elu tundus painajaliku unenäona, mida terve mõistus ei suutnud vastu võtta. Kus tuli siiski teenida kaks aastat, võttes endale motoks uue käsu: „Sina ei pea mitte imestama.” Olen juurde lisanud ajateenijate kirju kodustele, mis iseloomustavad elu ka teistes väeosades. Lisasin ka ohvitseride sõnavara, mis iseloomustab nende mõistuse taset.