Читать книгу Sina ei pea mitte imestama - Aleksander Torjus - Страница 5

Niisiis jõudsime lõpuks raudvärava ette ja kõrval asuvast soojakust kobis välja unise näoga sõdur, kelle kogu olemus väljendas suurimat pahameelt. Loomulikult, keegi julges väravakorrapidajat äratada… Bussi vastu võtma oli kogunenud suur hulk sõdureid, kellest jällegi suurem hulk olid asiaadid ja lõunamaalased, sekka ka mõni valge nahavärviga inimene. Kui ei oleks teadnud, et meid viiakse sõjaväeosasse, siis nende inimeste välimuse järgi ei oleks saanud kuidagi oletada, et tegemist on armeega. Nii kirevalt riietatud sõdureid ei oleks ka kõige parem ettekujutus suuteline looma.

Mõnel üksikul oli seljas või jalas näha mingit mundrit meenutavat riietust, suurem osa oli aga riietatud nagu jumal juhatas või majanduslik olukord lubas. Neil sai just täis aastane teenistusaeg, ju siis ei tehtud enam erilist numbrit, kui sõdur käis riides oma maitse järgi. Analoogilist kirevat riietust olin ma näinud ainult filmides, mis rääkisid röövlijõukudest. Seal kujutatud röövlitel ja bandiitidel olid küll selga aetud samasugused kaltsud nagu meie „vastuvõtukomiteel”.

Meie bussi sisse veeredes hakkas see metslaste jõuk hirmsal kombel ulguma ja vilistama. Sekka oli kuulda mongoli-tatarikeelseid hüüdeid „siktõm”, „siktõm-kinau” ja muudki arusaamatut. Osa hüüdeid olid aga venekeelsed ja nendest saime me kõik väga hästi aru: „fašistid, surete siin”, „fašistid, pooge ennast üles, elusatena te siit ei pääse”. Selline suhtumine võttis päris kõhedaks, lisaks oli ka osa linnaelanikke tulnud elusaid „fašiste” vaatama, aia tagant kostis samasuguseid hüüdeid. Nii et meie olime siis „fašistid”, „jobanõje estontsõ”, „tšuhnaad” jne. Südame alt võttis ikka päris jahedaks. Varem oli meile kogu aeg räägitud Nõukogude Liidus valitsevast rahvaste sõprusest, näidatud patriootilisi filme, kus kõik Nõukogude rahvad käsikäes ehitasid kommunismi, isegi laulupidudel käisid eri liiduvabariikide laulukoorid ja tantsuansamblid, kes rõõmsalt eestlaste kätest kinni hoides tantsisid ja laulsid, nüüd sain näha ja tunda selle „sõpruse” tõelist palet, kus raevukalt sülge pritsivad asiaadid ja lõunamaalased ähvardasid hommikuks kõik eestlased tappa.

Hirmsa ulgumise, karjumise ja vilistamise saatel viidi meid staabihoonesse, mis kujutas endast puust hoonet pika koridoriga, millest hargnesid ohvitseride kabinetid. Seejuures pidid lipnikud ja ohvitserid lausa füüsiliselt eemale hoidma räuskavat rahvamassi, kes püüdis oma ähvardusi täide viia. Suhtlemine toimus jala- ja rusikahoopide abil. Nii mõnigi sõdur sai näkku või kõhtu võimsa hoobi, mis teda veidi rahustas, ohvitseridele ei julgenud nad siiski kallale minna, nii pääsesime tervelt sisse.

Sinna rivistati meid üles ja hakati mundreid selga otsima. See oli küllalt raske, Vene kroonu ei tunnistanud vist, et peale keskmiste inimeste on olemas ka väikseid ja suuremaid. Nii mõnigi väiksem poiss uppus oma riietesse, suuremad olid samuti hädas. Hiiumaalt pärit poiss Peeter Lunter ei saanudki esialgu midagi selga. Tema kaal võis olla umbes 140 kg ja pikkus 190 cm. Pükse ega saapaid ei suudetud talle leida, lippas paar nädalat oma kodustes riietes ringi.

Mundrid selga aetud, olimegi Vene armee hall mass, kes pidi olema valmis kõikideks ülemuste kapriisideks ja lõbustusteks ning vastuvaidlematult käsku täitma, meeldib see või mitte.

Järgmiseks pidime minema sööklasse. Seegi tegevus ei onud kergete killast. Jooksime läbi hoovi üles rivistatud kadalipu, milles seisjad püüdsid jubeda karjumise saatel jagada meile võimalikult palju hoope. Neid sadas igalt poolt, löödi käte ja jalgadega, „noored” pidid tunda saama edasise elu karmi tegelikkust. Kahetsesin jälle, et lolli peaga ikkagi sõjaväkke tulin ega põgenenud välismaale. Kuid nüüd oli hilja…

Sööklas askeldasid kaltsude ja lappidega öised koristajad, kes olid samuti juba aasta teeninud. Neil oli siiras rõõm meid näha, sest varsti pidi lõppema nende igavene toimkond, uus vahetus tuli ju peale. Asjaolud olid nimelt sellised, ei pataljon koosnes kolmest roodust, mis olid komplekteeritud ühe aasta meestest. Aastakäik, mis oli meist pool aastat eespool, elas aga hoopis eraldi Svetša külas, seetõttu pidid praegused „vanakesed” kannatama aasta aega endast „vanemaid”, kuni need koju läksid ja meid asemele toodi. Niisiis pidid ühe aastakäigu nõrgemad ja väiksema meelekindlusega sõdurid pidevalt teiste järelt koristama ja kõikvõimalikku muud musta tööd tegema. Sellise tööjaotuse oli ka juhtkond heaks kiitnud, nõrgemaid määratigi toimkondadesse. Mõni mees ei saanudki köögi- või kasarmukoristamisest lahti.

Sellised inimesed kandsid nimetust ЧMO – venekeelne lühend, mis tähendas pesemist ja pühkimist. Sõnadega: „Tšistim, mojem, obmõvajem.” Tavaliselt olid nad ise ka mustad ja räpased, murtud iseloomuga ja proovisid lihtsalt oma teenistusaja lõpuni välja vedada. Roodus oli tavaliselt sadakond meest ja umbes kümme-kaksteist nendest olid ЧMO-d.

Neid määrati toimkondadesse ja nad pidid pidevalt teiste järelt koristama ja küürima. Nüüd aga näitasid nad meile oma põrandapesukaltse ja teatasid rõõmsalt, et varsti oleme meie nende asemel.

Mis iseloomustas ЧMO-d? Riided, mis olid tavaliselt mitu numbrit suuremad, kaetud kuivanud rasvakihiga, tihti ka kubisemas täidest, samuti tohutu suur müts. Pesemata, habe ajamata, käed kaetud mingi musta koorikuga. Taskutes toidujäätmed, silmis hullunud või lipitsev pilk, valmis iga saadud lopsu peale maha kukkuma ja nutma puhkema. Närvisüsteem lakanud töötamast, ei mingit reaktsiooni ümbritsevale, ainult loomalik soov mõnituste, peksu ja pideva töö saatel kaks aastat vastu pidada. Teisi teenindades…

Söök ei olnud eriti hea, nõud olid halvasti pestud ja haisesid põrandakaltsu järele. Paljud meist jätsid söögilobi, milleks oli mingi supp, puutumata, mille peale ülemused muigasid: „Oodake, seda söögi järelejätmist tuletate veel meelde.” Oleks me siis teadnud, kui õigus neil oli!

Seejärel viidi meid kasarmusse, kus pidime oma esimese sõduriöö magama. Jällegi läbi väljas ootava metslaste karja… Nagu ma eespool mainisin, paiknes meie väeosa rajooni sõjakomissariaadi kogunemispunkti territooriumil. See oli suur mitmekorruseline hoone, mille üks korrus oli meile eraldatud. Keskelt oli see vineerseinaga pooleks jagatud, teisel pool elasid „vanakesed”. Sealt kostis varahommikuni põrgulärm, mingist magamisest ei tulnud esialgu küll midagi välja. Sealpool klaariti arveid, räusati niisama või lihtsalt peksti jalgadega vastu õhukest vineerseina, et meid hirmutada. Mõni metslane oli oma noortevihkamises päris segane, hüppas väsimatult kogu kehaga vastu seina nagu ahv loomaaias, ise röökis samal ajal midagi seletamatut, millest võis aeg-ajalt kuulda juba tuttavat sõna „fašist”. Ma ei saanud esialgu aru, kuidas said mõned päeval tööd teha (tegu oli ju tööpataljoniga), kui ise varahommikuni räuskasid. Hiljem aga selgus, et nad ei teinudki midagi, lihtsalt magasid päev läbi, jällegi nõrgemad ja kohusetundlikumad tegid nende eest töö ära.

Kuigi nad asusid seina taga ja neil oli rangelt keelatud meie poolele tulla, ikkagi külastasid vanakesed öösiti meie kasarmut, ajasid meid ükshaaval üles ja üritasid proovida meelekindlust. Valveohvitser vaatas sellisele tegevusele läbi sõrmede, kui kisa väga suureks läks, pistis pea kabinetist välja ja palus tegutseda veidi vaiksemalt, tema ei saavat sellise lärmiga magada.

Tavaliselt kästi teha kätekõverdusi, kükke, roomata naride all ja muud seesugust. Kes keeldus, sai päris kõvasti peksa. Veidi vähem sai peksa ka kõik käsklused punktipealt täitnud noor. Tuli leida kesktee, mingi käsk täita ja seejärel keelduda. Siis anti paar lõuahaaki ja jäeti rahule. Üldjuhul ka edaspidiseks. Meeles on üks Dagestanist pärit veidi vaimselt alaarenenud poiss, kes pärast paari lööki hakkas hirmsa häälega karjuma, äratades sellega ka teisi. Tema kaasmaalased käskisid tal vait olla ja käituda nagu mees. Kuid vaeseke oli täiesti endast väljas ja jätkas hüsteeriliselt karjumist. Seejärel kuulsin huvitavat dialoogi, millest võtsid peale vanakeste osa ka poisi kaasmaalased. „Kurat, oled sa naine või mees, karjud nagu vanaeit!?” – „Jaa, ma olen naine,” karjus vaeseke ikka ümber naride joostes. „No siis paneme sulle nimeks Tanja ja jätame rahule, oled nõus?” – „Jaa, jaa.” – „Mis su nimi on, seltsimees sõdur?” – „Tanja, Tanetška,” vastas õnnetu, otsustades sellega oma edasise saatuse. Poleks tal olnud kaasmaalasi, kes hiljem tema eest seisid, oleks ta edasised kaks aastat olnud põlualune.

Siinjuures peakski mainima, et armees hoidsid eri rahvused omaette ja häda korral ruttasid omadele appi. Kui ikka mõni mägilane peksa sai ja hirmsa häälega karjus, nagu neil kombeks oli, tulid kaasmaalased alati appi. Esialgu muidugi vanade vastu ei saanud, nendel oli eristaatus. Omad konfliktid lahendati aga suurte kaklustega, kus osalesid paari rahvuse esindajad. Eestlastel millegipärast selline üksteise toetamine puudus. Igaüks oli vaikselt omaette ja kannatas üksinda vägivalda, abi ei olnud kuskilt loota. Selline olukord ei olnud mitte ainult meie väeosas, nii käitusid sõprade ja tuttavate jutu järgi eestlased ka mujal. Loodan, et ei tee ülekohut, kuid eestlase iseloom vist ongi eraklik, naljalt naabrile appi ei lähe.

Järgmine päev meid eriti ei jooksutatud, seersandid ei olnud veel koolituselt tagasi jõudnud, meiega tegeles staršina – vanem. Seerud olid meist vaid pool aastat varem kroonusse tulnud, iga päev oodati neid tagasi, et nad siis vastavalt traditsioonidele meiega „tegeleksid”. Staršina näitas, kuidas jalarätte siduda, kraed külge õmmelda ja muud pudi-padi.

Nendele, kes ei tea, peaks siis seletama, mis see jalarätt on. Vene sõjaväes ei kasutatud sokke, vaid kindla mõõduga riidetükke, mis mähiti teatud reeglite järgi ümber palja jala ja seejärel pisteti saapasse. Kui rätt oli valesti mähitud, siis hõõrusid saapad lühikese ajaga jalad veriseks. Mõni ei saanudki seda kunsti selgeks. Kuigi hiljem oli mul võimalik sokke kanda, ei teinud ma seda, millegipärast oli kirsasaabastes mugavam rätte kasutada, sokkidele tulid üsna kiiresti augud sisse ja suvel higistasid jalad sokkides rohkem.

Teine murelaps oli valge krae. See kujutas endast valget riideriba, mis õmmeldi krae siseküljele, kohta, kus krae puutus kokku kaelaga. Igal hommikul kontrolliti krae puhtust, see pidi olema lumivalge. Loomulikult tehti seda ainult noortega, teised käisid kuidas tahtsid. Kloorilahusega kirjutasime kõikidele riideesemetele ja mütsile oma nime. Minul on siiani alles nokkmüts, oma nimi sees.

Eks see toiming oli mõeldud selleks, et riideesemed sassi ei läheks ja et vanakesed noortelt riideid ära ei saaks võtta. Nende varustus oli juba vana ja kulunud, meile anti välja kõik tuliuus. Aga peagi kandsid paljud meist mingit vana mütsilotut, käisid ringi lääpa tallatud kirsasaabastes ja auklikuks kulunud pükstes. Vanakesed ei maganud.

Mütsi sees pidi olema kaks nõela musta ja valge niidiga. Niidi pikkus pidi olema täpselt 70 cm, hoidku jumal, kui kontrollimisel oli see lühem või pikem, järgnes toimkondade ja öiste jooksutamiste ahel. Kasarmus oli küll ruum – „bõtovka”, kus hoiti niiti, oli isegi paar triikrauda jne. Niidid olid tavaliselt otsas ja tuligi enne hommikust ülevaatust niit kuskilt sebida. Aga kust sa ikka sebid? Varastad.

Vargus oli armees elustiiliks. Kõik varastasid kõike. Pidevate jooksutamiste käigus ikka kadus nööp ära, vanakesed võtsid midagi endale jne. Mitte kunagi, mitte keegi ei saanud laost – „kaptjorkast” midagi uut asemele. Seeru või ohvitseri suust tuli ainult: „Mind ei k..i, kust sa uue võtad… Sünnita, kui tahad, kümme minutit aega.” Ja pidigi mööda kasarmut hiilima ja teiste tagant varastama, järgmine ohver tegi sedasama ja nii jätkus ahelreaktsioon lõpmatuseni.

Esimestel päevadel hoiti meid väeosa elurütmist eemal, kuni saabusid noorsõdurid ka teistest „kodumaa avarustest”. Esmalt tulid mägilased Dagestanist, siis noored Kasahhimaalt Karaganda linnast, Venemaalt oli ka üks partii, Kaug-Idast, Habarovskist. Tulid tšetšeenid. Koos oli tõeline rahvaste paabel, kõik rassid ja inimtõud peale mustanahaliste olid esindatud ja üritasid edasised kaks aastat ennast maksma panna.

Dagestanist tuli vähemalt kümme eri rahvust, millest ma varem pole kuulnud: agulid, botlihhid, ahvahhid, hunzibid jne. Üks huvitav kuju oli eriti suure ja kongus ninaga, kuid punase peaga, mis pani kõiki imestama. Punane pea ei oleks mägilasega kuidagi kokku sobinud, olid ju kõik teised eranditult süsimustade juustega. Esialgu arvasin, et pea oli lihtsalt värvitud, kuid pärast esimest juuste mahaajamist kasvasid talle ikkagi punased tüükad pähe. Hiljem, kui me majandusrühmas koos teenisime, küsisin temalt rahvust. Ta tõmbas rahulikult tagataskust välja punase passi, mis oli minule suureks üllatuseks, ja näitas sissekantud rahvust – mägijuut. Me olime ligi aasta teeninud ja ta oli kuidagi oma passi kätte saanud, kuidas see õnnestus, ei tea. Passid jäid ju kodukoha komissariaati hoiule, kuid tema sõnade järgi oli neil kõik ostetav. Pealekauba rahvus ka selline – mägijuut. Uskumatu, kuid tõsi, tolleaegses Nõukogude Liidus eksisteeris ka selline rahvus.

Kasahstanist saabusid aga kasahhid, venelased, korealased, hiinlased, sakslased ja teab kes veel. Eriti huvitav oli sakslaste seltskond. Need olid baptistid, tõsiusklikud. Kolm-neli inimest olid küll ateistid, kuid saksa rahvuse pärast usaldati neilegi ainult tööpataljonis teenimine. Oma usukuuluvuse pärast ei andnud nad ka ustavusvannet, nimelt keelas usk anda lubadusi, mille täitmises ei saa kindel olla. Tavaliselt võrdsustati vande mitteandmist armeeteenistusest loobumisega ja karistati distsiplinaarpataljoni saatmisega, kuid millegipärast sellel juhul pigistati silm kinni ja lasti sakslastel rahulikult edasi teenida. Üldjuhul olid nad väga rahulikud ja soliidsed, kuid siiski olid ka mõned erandid.

Kogu seda rahvaste virvarri püüti siis mingisuguste reeglite järgi vaos hoida, mis ei olnud sugugi kerge. Nii mõnigi lõunamaalane või asiaat nägi esimest korda valgeid linu, mis vähemalt esialgu olid meile ette nähtud. Nad ei osanud voodipesuga midagi peale hakata, sest olid elanud kas loomasõnnikust ja savist onnides või jurtades, kus olid siiani maganud loomanahkadel. Samuti ei saanud mõni stepielanik aru, miks peab hommikul ja õhtul pesema, kodumaal pesid nad korra aastas, kui veekogu ligidale sattusid. Hommikusöögi ajal ei osanud mõned midagi võiga peale hakata, loopisid seda saia peale määrimise asemel tee sisse. Loomulikult, ega kellelgi ei olnudki esialgu aega võiga jännata, topiti suhu ja neelati kuuma teega keelt põletades alla, söömiseks lihtsalt aega ei antud. Nii põrkasidki hommikust õhtuni kokku eri kultuurid ja erinevad vaated elule. Kuna suurem osa ajateenijatest oma mõistusega eriti ei hiilanud, lahendati konfliktid jõu abil: kellel jõud, sellel õigus.

Eriti paistsid silma kaukaaslased. Juba nad tahtsid, et keegi õmbleks nende eest kraed, paguneid külge jne – et saaks kohustused teiste kraesse lükata. Nii mõnigi kord tuli lihtsalt käsitsi kokku minna, et oma õigusi kaitsta. Eks nad tavaliselt vaatasidki, et kui keegi vastu hakkas ja mõnest lõuahaagist ennast häirida ei lasknud, lõi vastugi, selle jätsid rahule. Kemplemist oli nendega kogu teenistusaja, neil oli mingi kinnisidee, et kõik mittekaukaaslased peavad nende heaks töötama ja neid teenindama.

Kuid vahepeal saabusid kohale ka meile määratud seersandid – kaks kasahhi ja üks aserbaidžaan, kes olid äsja lõpetanud seerude kooli. Hiljem saime teada, et üks nendest oli ikka nii piiratud mõistusega, et sai vaevalt jefreitori auastme, kuid tal lubati siiski kanda pagunitel kaht triipu ehk nooremseersandi tunnust. Jefreitori auaste ei olnud armees eriti hinnatud, arvati, et selline auaste anti ülemustele pugemise ja tallalakkumise eest. Selle kohta oli ka kõnekäänd: „Lutše dotš bljad tšem sõn jefreitor.” Eesti keeles: „Parem litsist tütar kui jefreitorist poeg.”

Minu jaoülemaks sai kasahh, nooremseersant Imanalijev. Esimestest minutitest peale tegi ta meile selgeks, et ainuke rahvas, kes väärib maamunal elamist, on kasahhid. Igasugused valged inimesed on ainult teiste elamisele tüliks. Ta oli küllaltki sportlik tüüp, armastas iga ilmaga meid hommikuvõimlemisele viies poosetada palja ülakehaga, seda isegi paarikümne külmakraadiga. Hea füüsise juures oli tema mõistus aga üpris piiratud. Hea näide. Meil olid teoreetilised ehituseriala tunnid, mida viisid läbi kohalikud ehitusspetsialistid. Meie jagu pidi omandama müürsepateadmisi ja seejuures pidime me pidama ka konspekti. Kõik käis vene keeles, kuid mehed siiski proovisid vastavalt oma teadmistele midagi konspekteerida. Imanalijev lihtsalt istus ja vaatas lolli näoga tahvlile ega teinud midagi. Õpetaja märkuse peale teatas uljas kasahh, et ta ei oska vene keeles kirjutada. „Mida sa siis koolis tegid?” küsis pedagoog. „Sportisin,” vastas seeru. „Kuidas sa siis eksami ära teed, keskharidus on sul ikka käes?” Imanalijev kehitas ainult õlgu ja jätkas logelemist.

Siinkohal peaks seletama, et tööpataljonis tegid sõdurid tööd ja said selle eest ka palka. Palgast arvati maha riietus, söök ja jook. Mõne laiskvorstiga juhtus nii, et teenistusaja lõppemisel, pärast kõiki mahaarvestusi jäi ta võlglaseks. Kuid koju ei lastud enne, kui võlg tasutud. Paljud tegid veel pärast kahe aasta lõppemist paar kuud linnas juhutöid, et lõpuks koju pääseda. Tavaliselt siiski pataljoni normeerija kantis nõrgematelt ja kohusetundlikumatelt töötunnid ja töötasu tugevamatele üle ja need said rahus koju minna, kuigi olid kogu aeg logelenud. Eks nii juhtus ka minu jaoülemaga. Tööd ei teinud ta kunagi, koju läks aga nagu õige mees, mingi rahasumma arve peal. Minulegi laekus kaks kuud pärast kojujõudmist Nõukogude armee poolt 186 rubla, mis oli tolle aja kohta päris suur summa. Ametlik kinomehaaniku palk oli 40 rubla kuus, kuid isegi sellest jäi midagi üle. See seik näitab, et ehitustöö efektiivsus oli väga nõrk, kui paljud siiski võlglaseks jäid, nende sissetulek oli järelikult väiksem kui minul. Muidugi olid paljud võlglased kunstlikult tekitatud, nagu ma eespool kirjeldasin.

Imanalijevile, nagu ka teistele seerudele, meeldis sorida mööda meie kappe. Kahe sõduri peale oli ette nähtud öökapp, „tumbotška”. Seal võis hoida isiklikke hügieenitarbeid, kirjapaberit, ümbrikke. Mis vähegi meeldis, võeti lihtsalt ära. Eriti meeldisid seerudele Eestist saadetud kirevate kirjadega hambapastatuubid ja kirjaümbrikud. Paljudel oli teiste sotsmaade või isegi lääneriikide poolt toodetud hambapasta. See konfiskeeriti, mõnikord tuues põhjenduseks ladina tähtedega kirjutatud kirjad.

Vene sõjaväes pidi kõik olema venekeelne, kõikidele arusaadav. Kui eestlased teinekord omavahel vestlesid, käratas nagu maa alt välja ilmunud seeru: „Räägime vene keeles.” Niisiis oli esialgu keelatud isegi eesti keeles rääkimine, samal ajal kui teised rahvused said oma keeles vadistada. Hiljem avastasin, et Imanalijevile kandis keelt üks tema rahvuskaaslane, kasahh Ašimov, pisikene punnis silmadega mehikene, kellel oli mingi tervisehäire kurgus, öösel ta kähises ja rögises, laskmata teistel magada. Isegi surmväsinud ärkasid tema öise korina ja norskamise peale üles. Nähes eestlasi omavahel rääkimas, jooksis ta alati kaebama, lootes teenida oma kaasmaalase käest plusspunkte.

SÕDURITE KIRJAD

Tere, minu kallid!

25. aprillil sain teilt korraga kümme kirja. Olin parajasti sööklatoimkonnas. Seal ma sain kümme rusikahoopi vastu kaela (materdamine kirjade eest). Postiljon vedas mind jälle alt, andis kirjad teiste kätte. Terve rood oli üllatunud, et mulle nii palju kirjutatakse, kuid samal ajal olid ka vihased, et olen selline „memmepoeg”. Nemad ei kirjuta koju poole aasta jooksul midagi ja neile ka ei kirjutata. Võib-olla on see kadedus…

Olen praegu medpunktis sidemetes kätega. Käed mädanevad, nahk lõheneb, haavad veritsevad. Sellepärast on mu käekiri vilets, kuid ärge saatke mulle midagi, demblid võtavad kõik ära. 29. aprillil algab demblite kojusaatmine, kuid liigub kuulujutt, et neid hoitakse veel mõnda aega kinni. Nad on praegu täitsa metsistunud… Lahti lastakse neid juuni lõpuni, nende asemele astuvad aga uued loomad, kes aeg-ajalt juba näitavad ennast… Ilm on väga vilets: lumi, vihm, vihm, lumi. Täna läksime üle suvisele riietusele. Mütsid, talvepüksid, bušlatid võeti ära. Külm on.

Vaatan neid, kes on juba kaks aastat ära teeninud. Kahe aastaga saab võib-olla minustki psühh, debiilik või läheb muidu pea segamini nagu mõningatel. (Selle üle on nad isegi uhked.) Tõsta kätt inimese peale ei ole nende jaoks probleem. Roodus on 40 inimest, kolmekümnel ei ole peaga kõik korras, uhkustavad teineteise ees, keda ja kuidas nad on peksnud. (Tooliga, taburetiga, uksega, vastu seina, vastu põrandat jne.)

Raha ümbrikutes ma ei ole saanud, minuni see ei jõua, ära rohkem saada. Rahaülekande sain ma kätte, pakiga sain ka, kuid see võeti kohe ära. Postkaarte pole ka teilt saanud. Kuni olen santšastis ravil, lähevad kirjad „vasakule” ja need tehakse lahti.

Ema, saada mulle ülekandega veel raha. Mulle tehti siin „tünga”. Dembel käskis särgi puhtaks pesta, pesin siis puhtaks ja riputasin kuivatusruumi kuivama. Kui aga vaatama läksin, rippus seal kellegi vana ja kulunud särk. Nüüd nõuavad raha selle eest…

Ema, mind ei sallita siin, isegi omad poisid. Hiljuti kaheksakesi peksid mind demblite nähes. Selle eest, et ma ei oska varastada, nagu nemad ütlevad – „sünnitada.” Selle eest, et mul ei ole raha ja ma ei suuda seda hankida, ei osta demblitele suitsu, et ma ei suitseta, et ma ei ole enne teenistust tüdrukutega maganud jne.

Demblid peksavad kõiki noori, kuid mina saan teistest rohkem, sellepärast et mul ei ole raha, et ma ei oska „sünnitada”.

Kuid pole midagi, ma elan üle. Las peksavad, alandavad, isegi omad, ma kannatan kõik välja ja jään selle juures inimeseks kas või iseenda jaoks, mida mõtlevad nemad – ükskõik. Ma ei ole reo, ma ei hakka inimest lihtsalt peksmise pärast peksma. Siin, minu roodus on sellised seadused: lasksid inimese enda ette – pekstakse, aitasid inimest – pekstakse, ulatad midagi – pekstakse, ei allu demblile isegi kui sind kutsub samal ajal ohvitser – pekstakse. Pekstakse tugevalt. Kuid ma pean siiski vastu. Ma jään inimeseks.

Ohvitserid teavad, mis siin sünnib, kuid teevad näo, et ei märka midagi. Reod

Mihhail

Esimesel suurel rivistusel selgitati meile, et me oleme kõik üks suur saast (eriti fašistid). Meie saatuseks pidi saama poolteist aastat lakkamatuid kannatusi, lugematuid toimkondi ja kõike muud hirmsat, mille tagajärjel tõenäoliselt paljud meist sooritavad enesetapu. Jällegi rõhuti eestlastele, kes pidid tunda saama tõelise sotsialismi karmi kätt reeturite ja fašistide suhtes. Kuigi üldiselt asiaatidest seersandid (mitte ainult seersandid) ei sallinud valgeid inimesi, oli neil eriline viha eestlaste vastu.

Ei tea, missugust ajuloputust oli suur Nõukogude võim inimestele teinud, kuid isegi meie aastakäigu tšetšeenid hüüdsid meid fašistideks, kuigi neid ennast oli omal ajal sarnaselt eestlastega küüditatud ja vangilaagritesse saadetud. Ma ei ole mingi rassist, kuid millegipärast kohtasin lõunamaalaste ehk „tšurkade” ja asiaatide seas väga vähe häid inimesi. Mõned üksikud olid toredad poisid, nagu korealane Jan De Si, kellega ma sain päris heaks sõbraks, suurem osa püüdis aga oma rahvust esile tuua ja näidata vihkamist teiste suhtes. Eks see võis olla ka põhjustatud nn tööpataljoni kontingendist, saadeti ju sinna kõige harimatum seltskond.

Siiski meenub üks poiss Dagestanist, Šaripov, kes oli küll vana rahu ise, vaikne ja tagasihoidlik, kuigi kehaehituselt nagu kulturist. Aga oli meil roodus ka kõrgharidusega ajalooõpetaja kasahh Danijarov, kes oleks pidanud olema haritud inimene, kuid käitus nagu kõige madalama intelligentsiga metslane. Pärast aastast teenistust meeldis talle väga noorte mõnitamine. Nii mõnigi kord tuli mul õnnetu noorsõdur Danijarovi metsikustest päästa. Üritasin rõhuda ajalooõpetaja kõrgharidusele, mis eeldaks ka kõrgemat haritust ja intelligentsi, koolipapa aga saatis mind selle peale heasse kohta, vürtsitades oma kõnet mongoli-tatarikeelsete roppude väljenditega „sõktõm”, „jaksõ” jne. Võib-olla oli ta oma kõrgkoolidiplomi ostnud paarikümne lamba eest… Pealekauba oli ta kompartei liige, istus tähtsa näoga parteikoosolekutel, ainukesena reakoosseisust.

Hiljem oli mul probleeme usbekkide haridustasemega, kes käskjalana toimkonnas olles ei tundnud kella, kuigi olid paberite järgi kõik keskharidusega. Nii mõnigi kord tuli mul seletada väikse ja suure kellaosuti funktsioone ning asetust, et „haritlased” teaksid, millal oleks aeg üksteist postil välja vahetada.

Vahepeal üritas roodukomandör teada saada meie oskusi ja tsiviileluameteid. Kuuldes, et ma olin varem arvutuskeskuses tehnik ja oskan parandada raadio- ja teleaparatuuri, tegi ta väga imestunud näo, sest selliseid inimesi ei oldud väeosas veel nähtud. Kohe teatas ta mulle, et sai hiljuti värviteleviisori ostuloa ja mina pean teda valiku juures aitama. Ka teised ohvitserid ja lipnikud olid kohe jaol ja külvasid mind kõikvõimalike elektroonikaga seotud küsimustega üle. Igaühel oli kodus midagi parandada, olgu see siis kas või tolmuimeja. Seerude näod venisid pikaks, nad said kohe aru, et nende jaoks olen ma kadunud. Nüüd ei saanud nad mind enam karistamatult mõnitada ega mõttetult jooksutada, ma olin juba halli massi seest silma paistnud ja peagi pidi minust saama nii mõnegi suure ülemuse soosik, keda ei tohtinud eriti puutuda. Kuid ees ootas noorsõduri kursus ja seni olin ma ikkagi üldises masinavärgis pisike kruvi.