Читать книгу Sina ei pea mitte imestama - Aleksander Torjus - Страница 3

198_. a. sügisel tuli ikkagi minna täitma oma püha kodanikukohust – teenima Nõukogude armeesse. Kaks aastat kõikvõimalikku eemalehoidmist ei andnud tulemusi. Küll sai tõstetud vererõhku ja otsitud muid haigusi, aga otsus oli ikka üks: kui oled elus, kõlbad Nõukogude soldatiks. Tänu haiglates viibimisele ja muudele tervisehädadele viitamisele lubati mind saata tööpataljoni, nn kergema elu peale… Sõjakomissariaadi komisjon kirjeldas värvikalt, kui hea elu on tööpataljonis. Ei ole seal erilist jooksutamist ega riviõppusi, teed vaikselt oma tööd ja peagi ongi kaks aastat möödas. Mingil määral ma uskusin neid, ju nad pidid ikka tööpataljoni eluolu teadma. Koju jäid naine ja pooleaastane poeg. Ühe lapse isasid siiski võeti sõjaväkke, alles kahe lapse puhul võis teenistusest vabaneda. Niipalju siiski armeeteenistusest kasu oli, et poiss sai väljaspool järjekorda lasteaeda. Sellel ajal olid väga pikad lasteaeda pääsemise järjekorrad, lapse pidi kirja panema juba enne sündi, siis ehk sai ta enne kooli paar aastat ka lasteaias käia. Sõdurite lapsi aga võeti vastu väljaspool järjekorda.

16. novembri hommikul tuligi minna esialgu Harju rajooni sõjakomissariaati ja seejärel Lasnamäel asuvasse kogunemispunkti. Komissariaadi ette oli kogunenud suur hulk saatjaid, kes pidid olema toeks noormeestele, keda ootas pikk teenistus „suure kodumaa avarustes”. Suurem osa inimesi oli parajalt purjus, eriti venelastel paistis see moes olevat. Kuigi ka eesti poolel oli näha vintis saatjaid, olid nad rahulikud ja püüdsid poisse rahustada. Vene poolel käis aga kõva pidu. Paksud vene tädikesed laulsid lõõtspilli saatel rahvalaule ja tegid tantsu, keerutades pearätte pea kohal.

Mõned meetrid eemal laulis teine vene seltskond kitarri saatel armeeteemalisi laule. Kolmas punt röökis niisama, hoides üksteisel ümbert kinni. Selline kassikontsert jätkus tunde, kuni osa meist bussi topiti, et Lasnamäe kogunemispunkti viia. Osa õnnelikke lasti koju, et nad hiljem teenistusse kutsuda, muidugi kui nad uut kõrvalehoidmise moodust ei leia.

Hiljem venelastega vesteldes selgus, et vene noormeeste seas ei olnud kõrvalehoidmine populaarne. Armeeteenistus oli neile püha kohus ja isegi vene neiud ei tahtnud eriti suhelda poistega, kes ei olnud sõjaväes käinud. Tolleaegses Eesti NSV-s sellist kommet ei olnud, aga mujal Venemaal ja lõunas käisid paljud poisid pärast demobiliseerimist ligi aasta paraadmundris ringi, rind kõikvõimalikke eesrindlase märke täis. Tüdrukud olevat neile seetõttu rohkem järele jooksnud.

Juba esimesed muljed kogunemispunktist andsid ülevaate ees olevast teenistusest. Uksel seisid „vene soldatid”, kes olid põhiliselt kas lõunamaalased või asiaadid. Nende ülesandeks oli kottide ja taskute kontroll, eesmärgiks keelatud esemete sisseviimise takistamine. Mis need keelatud esemed olid, seda ei teadnud keegi, ära võeti kõik, mis meeldis. Kui keegi üritas protestida, viidi ta veidi eemale ja anti mõned hoobid kõhtu või pähe. Pärast sellist „selgitust” kadus tavaliselt igasugune protestimise tuju.

Kogunemispunktis võis kohata küllalt palju alkoholijoobes inimesi, kes olid viina sissetoomise eest sõduritele maksnud või said oma kraami kuidagi üle aia tuua.

Ruumis olid pikad kahekorruselised narid, mis olid tihedalt inimesi täis topitud. Sealjuures pidid kõik vedelema oma välisriietes ja varguste kartusel ka oma kottide otsas. Nii mõnigi oli nii elanud juba viis-kuus päeva. Kuigi paljud aknad olid avatud, oli ruumis ebameeldiv lõhn, sest paljud „veteranid” ei olnud ennast juba mitu päeva pesnud. Oma kohalt ei tohtinud hetkekski lahkuda, tagasi tulles võis see hõivatud olla.

Aeg-ajalt tõmbasid sõdurid mõne nekruti narilt maha ja viisid kõrvalruumi, et teha „järelkontrolli”. Sealt tagasi tulles hoidsid paljud kätega kõhust kinni ja nende nägudel olid peksmisjäljed. „Järelkontroll” oli olnud tõhus…

Öösiti oli magamisega üpris kitsas ja tohtisime magada ainult ühel küljel, et kõik ära mahuksid. Aeg-ajalt pidime käskluse peale kõik korraga külge keerama.

Loomulikult jätkusid ka öösiti „järelkontrollid”. Kui keegi aga öösel „kontrolli” viidi, siis tagasi tulles ei olnud tal enam võimalustki oma kohale tagasi saada, sest narid olid nii täis kiilutud. Magamisvõimalus avanes siis, kui vahepeal viidi osa inimesi rongi peale, kohad vabanesid ja õnnestus veidi suigatada. Korralikust magamisest ei tulnud midagi välja, ebamugav asend ja pidev nimede väljahõikamine seda ei lubanud.

Omamoodi huvitav oli rivistusele minek, sest pidi võimalikult kiiresti õue platsile jõudma, viimased kümme inimest jäeti koristama. Arusaadavalt ei soovinud keegi viimane olla ja uksel tekkis korralik tropp, kus anti kõvasti küünarnukkidele tööd.

Nii tuli siis veeta paar ööpäeva ja läbida veel üks meditsiinikomisjon.

Medkomisjon kujutas endast vaid alasti poiste visuaalset vaatlemist mees- ja naisarstide poolt. Paarkümmend poissi kutsuti suurde ruumi, kus pika laua taga istusid arstid. Millegipärast huvitasid neid enamjaolt suguelundid. Pidime seisma valveseisangus ja käed ilusasti kõrval. Aeg-ajalt kutsuti mõni noormees laua juurde ja uuriti tema „iludust” erilise hoolega. Miski muu arste eriti ei huvitanud. Niisuguse kaugvaatluse tulemus oli üks – „terved”. Jäi mulje, et arstidel olid mingid ebaloomulikud võimed määrata tervislikku seisundit vaid välise vaatlemisega.

Kuid nende imearstide otsus oli lõplik ja nii kustus minu viimane lootus Vene kroonust vabaneda. Pidin veel mõnda aega naril vedelema ja siis hõigati ka minu nimi välja. Olin lõpuks määratud minejate gruppi.

Jaotuspunkti ülem, vist polkovnik Elias, oli minu äiapapa kunagine koolivend ja lubas mind ikka Eestimaale või lähedusse jätta. Kuid sain teada, et ees ootab tööpataljon Vladimiri linnas Moskva all. Hiljem tuli välja, et see on vaid sõjaväeringkonna keskus ja mind ootas hoopis Kotelnitši linn Kirovi oblastis, Moskvast kõvasti ida poole.

Niisiis pandi paarkümmend eesti ja vene poissi bussi peale ja viidi Balti jaama, kust pidi algama paari-kolmepäevane reis Kesk-Venemaale. Selleks oli kohandatud erivagun, Moskvasse oli teisigi tulijaid, seal pidime hargnema ja reisima edasi „suure kodumaa” avarustesse. Meie seltskond oli küllaltki kirju, tööpataljoni saadeti ju puuduliku hariduse, vaimse või füüsilise puude, kriminaalkaristuse puhul.

Minu puhul mängisid rolli haigused, mida ma olin tuttava arsti abiga simuleerinud.

Rajooniarst Õie Orav oli heasüdamlik inimene ja lootis minuga koos, et meil õnnestub sõjaväekomisjoni ninapidi vedada. Kahjuks ei läinud see korda…

Päris füüsilise puudega ei näinud ma kedagi, kuid nii mõnegi mehe vaimne tervis jättis küll soovida. Need isikud paistsid kohe silma oma naiivse ja seosetu jutuga, grimassidega, mis nende kõnet saatsid, kummaliste liigutustega. Loodan, et ma ei ole liiga karm, kuid paar inimest oleksid küll võinud rahulikult oma aega vaimuhaiglas veeta. Kuid just oma vaimupuude tõttu ei suutnud nad arstliku komisjoni arstide raudsest haardest vabaneda ja saadeti plaani täiteks armeesse – „küll seal selgitatakse ja vajaduse korral ka koju saadetakse”. Siiski, kui järele mõelda, tuleb meelde ka üks noormees Paping, kellel oli ühel käel vaid kolm sõrme, see oli tõenäoliselt sünnidefekt, mitte trauma tagajärg. Kuid „suur kodumaa” vajas ka teda… Kriminaale jätkus ka, nad ise hooplesid oma minevikuga, kuigi mõni blatnoi oli olnud pisivaras ja hooplemiseks polnuks põhjust… „Krimkade” hulgas oli ka üks meeldiv erand, Valgast pärit tore poiss Arnold Iprus, kellega saime hiljem sõpradeks ja käisime isegi pärast teenistusaja lõppu läbi. Tema huviks olid relvad. Ta üritas neid igalt poolt hankida, kolas miiniotsijaga mööda metsi ja uuris vanu talumaju. Mõnikord olid otsingud ka vilja kandnud ja tal oligi kogunenud kogukas arsenal. Kuid relvade omamise eest oli ette nähtud range karistus ja nii ta kriminaalvastutusele oli võetudki. Väga huvitav oli tema jutt kinnivõtmisest, kuidas ta kodus olles laadimata automaadiga teda kinni võtma tulnud miilitsaid sihtis ja need suures hirmus põrandal vedelesid.

Nii see kirju seltskond vagunis Moskva poole veereski.

Nagu imeväel ilmusid kottidest viinapudelid ja pidu võis alata. Kuidas mõnel õnnestus viina hankida või pideva kontrolli käigus säilitada, oli minule suureks mõistatuseks. Viinast ei öelnud ära ka meie saatja – kapten Kozõrev, kes oli meid ootava väeosa meditsiiniteenistuse ülem. Eks ta oli harjunud piirituse peal elama, hiljem veendusin ise, et Vene kroonus piiritust raviotstarbel ei kasutatud, kõik pidi kõrist alla minema.

Mõned poisid püüdsid igati tema meele järele olla ja lipitsesid, lootes, et kohale jõudes saavad kergemini läbi. Loomulikult nad eksisid, kapten kallas aga võõrast viina sisse ja hoidus igasugustest kommentaaridest meie tuleviku kohta. Tema jutt oli lühike: „Kes on mees, elab nagu mees. Kes on kalts, elab nagu kalts.”

Jooming jätkus Moskvani, käidi isegi restoranis ja kakeldi rongisaatjaga, kuna tema rumaluke tahtis lõhutud ukseklaaside eest raha saada. Lõpuks korjati seltskonna peale mõned rublad kokku ja mõneks tunniks sai rahu.

Meenub üks vene poiss Sergei Belov, kes lesis ülemisel vaguniriiulil ja unistas seersandiks saamisest. Ta meenutas päikse käes lamavat kassi, silmad kinni ja naerul nägu ees. „Jaa, kindlasti saab minust seersant, hakkan käsklusi jagama, kõik lendavad nagu mesilased minu korralduste peale. Koju tulles aga jooksevad vene neiud minule järele, neile meeldivad seersandid.” Kahjuks oli saatus talle karm, hiljem murdus ta moraalselt ja füüsiliselt. Temast sai teiste järelt koristaja ja jooksupoiss, tõenäoliselt ka lõunamaalastele naise asendaja. Kurb…

Moskvasse jõudes selgus, et edasisõitmiseks pileteid ei ole ja peame veidi ootama. Kapten suundus harjumuspäraselt oma saatjaskonnaga edasi jooma ja meid jäeti omapead. Vahepeal tekkis mõte põgeneda. Ehk oleksingi seda teinud, kuid kodus ootas pere, sellepärast pidin ennast kokku võtma ja edasist saatust ootama. Olin varem kuulnud jutte edukatest põgenemistest, kus kellelgi oli õnnestunud armee küüsist pääseda.

Kuid see julge samm eeldas tollal alati valmisolekut elada välismaal, Nõukogude Liidu piirides saadi jooksik tavaliselt kätte. Põhisuunaks oli olnud Türgi, kuhu oli hea õnne korral võimalik mägede kaudu minna ja kust üldjuhul ei antud põgenikke välja erinevalt Soomest, kust nii mõnigi mees oli sattunud Vene vangilaagrisse. Ei, sellist sammu ei julgenud ma siiski astuda. Läksin hoopis koos ühe poisiga Moskva linna peale kolama. Isemoodi tunne oli viibida vabana tänavail, kõndida rahulikult ringi, teades, et varsti tuleb kaks aastat istuda kuskil kolkas aia taga. Veel kord vilksatas peas mõte põgenemisest, kuid kaine mõistus siiski võitis ja pöördusime rongijaama tagasi, muserdatuna mõtetest eelseisva teenistuse kohta.

Suur elamus oli jälgida rongijaamas Kesk-Aasiast pärit kutsealuste rühma. Nad võisid olla kas usbekid või tadžikid. Peaaegu kõik olid traditsioonilistes triibulistes kitlites, turbanid peas ja üleskeeratud ninadega sussid jalas. Sellist riietust olin enne näinud vaid mõnes filmis ja arvasin, et tänapäeval nii enam keegi riides ei käi. Kuid seal veendusin, et „suure kodumaa” avarustes leidub veel nii mõndagi eksootilist. Kahe edaspidise teenistusaasta jooksul sain sellele pidevalt kinnitust.

Asiaatidel olid suured riidest pambud, mille sees oli nende söögikraam. Mõni pamp oli sama suur kui selle kõrval istuv mehike. Sellest võis ka aru saada, söögiks olid neil ju peamiselt arbuusid ja melonid, mis võtsid palju ruumi. Peale selle oli neil veel õunu, päevalilleseemneid ja teisi lõunamaa vilju. Kõige kummalisem oli see, et oma toidujäätmed viskasid nad sinnasamasse maha, oma jalgade alla. Tundus, et nad olid oma rongi juba päevi oodanud, pool rongijaama nägi välja ja haises nagu solgiauk. Kuid mingisugustel kaalutlustel ei lubatud koristajaid ligi, koristajatädid seisid troppis koos ja hoidsid peast kinni, ka nemad ei olnud varem näinud selliseid looduslapsi, kes ei tea, mis on prügikast.

Kultuurikiht pinkide ja jalgade all oli vist kümme-kakskümmend sentimeetrit paks. Sellist lagastamist et ole ma enam kunagi näinud, ja sellist „kultuuri”, kus kõik jäätmed oma istmiku alla visatakse, samuti mitte. Kummaline tundus ka nende omavaheline suhtlemisviis – karjudes. Terve rongijaam oli täis nende kisa, pikka aega rongi oodanud inimesed olid sellest ootesaalist põgenenud või hoidsid demonstratiivselt käsi kõrvadel.

Vahepeal oli aga sõjaväepatrull meie ulja kapteni koos saatjaskonnaga kinni võtnud. Kapten oli end toredasti purju joonud ja restoranis vist ta kinni nabitigi. Meid aga rivistati ühte vahekäiku, kus üks kõrgem ohvitser hakkas asjaolusid selgitama. Meile öeldi, et kuna meie saateohvitser ei ole võimeline meid väeosasse saatma, siis jäetakse meid teenima Moskvasse nn kloaagiväeossa.

Teatavasti on iga suurlinna all suur tunnelite võrgustik, mida mööda voolavad inimese tegevusest tekkinud reoveed. Võrgustikku teenindab üks väeosa, kes seda võrku hooldab ja puhastab. See töö pidigi meie omaks saama. Meile kirjeldati väga värvikalt, kuidas me peame erilistes kummiülikondades päevade viisi mööda maa-aluseid tunneleid liikuma ja väljaheidetega tegelema. Meie pidavat nüüd kaks aastat kaelani s..a sees hulpima ja hais ei kaduvat meie küljest enam elu lõpuni. Kuid kõik läks siiski hästi, lubasime kapteni eest ise hoolt kanda ja lõpuks võis sõit alata.

Sihtpunkti sõitmine võttis aega ligi kolm ööpäeva, kõik olid maha rahunenud, viin ja raha otsa saanud. Akna taga oli aga huvitav maastik linnade ja küladega, mis oma välimuselt erinesid oluliselt eesti omadest. Eriti huvitavad olid vene külad, mis paistsid silma oma kontrastide poolest. Kõrvuti poollagunenud hüttidega, kus ei olnud vist isegi elektrit, seisis mõnikord uhke kahekorruseline palkmaja. Kuid kaks ühist joont oli kõikidel majadel – alati oli kasutatud ohtralt potisinist värvi ja iga maja ees pidi olema pink, millel istudes vene vanamutid päevalilleseemneid krõbistasid ja kuulujutte levitasid. Hiljem kuulsin venelastelt potisinise värvi kasutamise kohta kaht versiooni. 1. Sinine värv pidavat kärbseid eemale peletama. 2. Omal ajal olnud sinine värv mongoli-tatari khaaniriigis püha värv ja venelased võõbanud sellega ohtralt oma maju, et vältida mongolite kallaletungi. Tõenäoliselt see omamoodi kaval võte ei aidanud ja ka siniste aknaraamidega majad põletati ja rüüstati, omanikud aga tapeti või viidi orjusse.