Читать книгу Isadora - Amelia Gray - Страница 12

Paris korraldab leinatalitust ja hoiab end tegevuses

Kaastundeavaldustega seonduv vajas korraldamist. Mehe hinnangul ja loenduse kohaselt oli kaarte ja kirju saabunud umbes kuussada; vanadelt sõpradelt ja mõjuvõimsatelt isikutelt, kunstide toetajatelt ja endistelt kallimatelt ning õpilaste emadelt. Kombed nägid ette neile kõigile vastamist ja Parise hinnangul pidanuks see assistendilt, kelle ta selleks otstarbeks palkama pidi, umbes neljakümmet nelja töötundi nõudma. Ta hakkas sellal, kui külalised rääkimist jätkasid, loiult oma märkmeplokis hinnakalkulatsiooni koostama. Assistent peab olema hea käekirjaga ja sõnaosav, mis tähendas kõrgemat tasu sellest, mida maksti tavalisele sekretärile, kes võis küll päev otsa dikteeritavat juttu kiirkirjas üles tähendada, kuid poleks suutnud isegi oma elu päästmiseks ise ühtki lauset välja mõelda.

Elizabeth, Isadora armas õde, jõudis kohale ja jäi ukse kõrvale liikumatult seisma, nagu oleks ta sisseastumise asemel parema meelega valmis olnud kõigi teiste mantleid ja peakatteid hoidma. Naine oli Isadorast pikem ja peaaegu niisama võluv, kuid ta lonkas ja lisaks oli tal ebameeldiv komme pilku kõrvale pöörata, mis jättis mulje, et ta mõistab kõiki salamisi hukka. Ta oli hea õpetaja ning töö, mida ta Elizabeth Duncani Darmstadti kooli juhatades tegi, avaldas Parisele muljet; kooli õppekava oli nime poolest välja töötanud naine ise, kuid rahastas seda Paris ja ideoloogiline toetus tuli Isadoralt. Max Merz, tema mees, oli naisega kaasas ja nägi ise välja nagu mantel ja kaabu. Nad surusid end kössitades teineteise vastu, kui Paris neile vastu läks.

„Darmstadt nutab koos teiega,“ sõnas naine ja astus mehe embamiseks kärmelt ettepoole. Duncani naiste tugevus mõjus alati üllatavalt; Paris polnud sugugi väikest kasvu mees, kuid tundis alati, kuidas nende embus ta lõõtsana kokku pigistas. Veidi hiljem lasi naine ta lahti ja mees sai jälle hingata, sellal kui naine laupa kibrutas, näol ilme, millega sobinuks takseerida mõnd erakordselt keerulist mosaiikmõistatust.

„Pole midagi südantlõhestavamat lapse kaotamisest,“ sõnas Max ja lisas: „tulime kohe, kui kuulsime.“

Paris taipas korraga, et kõik ta külalised olid treppidest üles korterisse ronides välja mõelnud esimese asja, mida pärale jõudes öelda, aga sellest kaugemale polnud keegi mõelnud. Ehk nad eeldasid, et kuulevad vastuseks hala, üksikasju ja kuulujutukillukesi, mida nad nautida ihkasid. Parisele oli selline läbimõtlematus vastumeelne; talle endale oli omane pigem selline mõtteviis, mis suure tõenäosusega iga jututeema kuni vältimatute tupikute saabumiseni ette läbi mängis, võttes arvesse kõrvalepõikeid ilma, maaliliste marsruutide ja poliitika juurde. Aga sellele vaatamata üritas ta Elizabethi ja Maxiga kannatlikuks jääda; nad oli pereliikmed või siis peaaegu.

„Teie armastus nende vastu jääb kestma samamoodi nagu meie armastus teie vastu,“ tähendas Paris suurejooneliselt. „Tulge nüüd meie seltsi.“ Ta saatis nad mõlemad elutuppa ja asus ise taas tööle.

Veidi planeerimist aitab ära hoida hilisemaid suuri ebameeldivusi. Ta oli otsustanud laste asju kohapeal hoida, kuni on otsustanud, mida nendega pihta hakata; ehk korraldab ta orbude heaks oksjoni või väljamüügi. Ja siis oli veel küsimus, kuhu saata Isadora. Linna jääda naine ei saanud, see oli selge; pidev tähelepanu oleks igaühe jaoks liig. Ehk õnnestub tal matusetalituse järel õed kusagile minema saata. Ideaalne oleks mõni saar Vahemeres, mingi taastuda aitav, meeldivalt kreekapärane paik. Elizabeth võib mõne ajalooteemalise ringreisi korraldada.

Korfu sobiks neile hästi. Ta uurib, kuidas seal hotellidega on. Naised saaksid päikest ja kosutavat mereõhku nautida. Ehk saavad ka vennad nendega kaasa minna. Gus pidi kohe Londonist saabuma; ta oli oma turnee katkestanud ja hindaks kindlasti võimalust reisi ilma omaenda ideede esitamise rasket tööd tegemata pikendada. Raymond pöördub tõenäoliselt pärast matuseid koos oma noore naisega tagasi Albaaniasse, sest oli end veennud, et temast on sealsetele põgenikele abi. Loodetavasti jõuab ta matuste ajaks pärale. Parisel oli võimalik õde ja vennad ümber Isadora sättida nagu kaitsevöö sissepiiratud linna ümber. Asi oli otsustatud: ta saadab Gusi ja õed Kreekasse ja sulgeb ise samal ajal maja.

Mehe mõtted pöördusid ülejäänud nädala juurde. Vaja oli kirjutada teateid ja pöördumisi ajakirjanduse jaoks. Nad peavad sohvri suhtes algatatud uurimise enne lõpetada jõudma, kui asjad tähelepanu tõttu käest ära lähevad. Matuste jaoks tuli sobilikud riided hankida, tõenäoliselt kõigile. Isadora saab kanda sama kleiti, mis tal oli seljas Parise ema matustel, ja nad leiavad midagi ka Elizabethile, nii matusetalitusel kandmiseks kui ka eesootava Kreeka-reisi jaoks, sest naise reisirõivad olid määrdunud ja kõhnuke reisikott vihjas sellele, et ta oli unustanud vahetusriideid kaasa võtta. Lapsed saavad selga valged riided. Patrick oma ristimisrüü – eeldusel, et see talle veel selga mahub; nad mõlemad olid viimastel kuudel kasvada visanud ja Patrick oli kaalus vähemalt poole võrra juurde võtnud; kõik ta riided olid korraga liiga lühikeseks jäänud, isegi pärast seda, kui neid oli järele lastud. Paris kannatas, kujutades ette, kuidas ta poja pontsakaid titekäsi piinarikkalt läbi ristimisrüü valgete varrukate surutakse, kuigi piinarikas pidi see olema üksnes pealtvaatajatele. Poisile see kõik mõistagi valu ei põhjusta. Temale ei saanud enam miski valu põhjustada.