Читать книгу Isadora - Amelia Gray - Страница 14

Elizabeth ohjab tegevust rue Chauveaul asuvas korteris, mille peaaegu kõigist akendest avaneb õnnetuseks vaade jõele

Isadora, kes ei paistnud märkavatki oma alastust ja kõikjale jäetud märgi jalajälgi, mis laiali valgusid ja silmapilk kuiva puidu sisse imbusid, tõi vannitoast järjekordse kirja. Tundus, et ta oli juba purjus, kuigi külalised polnud veel hommikukohvi joomistki lõpetanud.

„Mine tagasi vanni,“ ütles Elizabeth õe ulatatud kirjalt vett maha raputades. Seegi kiri, nagu eelmised kolm, oli adresseeritud Tedile. Mitte ükski elutorm ei suutnud naist lahti rebida sellest näitlejanna snoobimõõtu pojast – kes oli viimasel ajal üpris turskeks muutunud, kui ajakirjanduses avaldatud fotod ei valetanud. Mees polnud Elizabethi vastu kunagi eriti kena olnud ja ühel korral lausa kõigi kuuldes maininud, et tema meelest pingutab naine lonkamisega üle, et endast huvitavamat muljet jätta. Aga see ei lugenud, mees oli jumaldatud lavakujundaja, kes enda meelest mõistis teatrit, kuna ema oli teda juba poisikesest peast sundinud endale kulisside taga rakendust leidma.

Isadora kuulas käsku ja pöördus aeglasel kuningannakõnnakul vannituppa tagasi ja nad kõik nägid naise ümber nurga kaduva alasti taguotsa turtsakat jõnksatust. Elizabeth tundis end häirituna, märgates, kuidas Max pilgu rõhutatult kõrvale pööras. Mees oli Isadoraga isiklikult vaid mõned korrad kohtunud ega osanud ilmselgelt kuidagi teisiti käituda, kuid naise korraldatud stseenidele tähelepanu pööramine vaid õhutas teda takka. Paris pidi terve hommiku PèreLachaise’is viibima ja oli jätnud Elizabethi ülejäänuga tegelema. Naine soovis, et oleks olnud vastupidi; talle meeldis jalutada läbi vana kalmistu, ilusa metsistunud aia, mida ääristasid surnute kambrid ja marmorist urnid. Talle meeldis sinna minnes õun kaasa võtta ja kujutleda, et ta on nõiutud printsess, kellele on antud vägi meelt mööda olev kavaler tema hauasambale musta õunaseemet sülitades ellu äratada.

Nüüd, mil seal on lapsed, hakkab kõik teistmoodi olema, mõtles naine ja taipas häbi tundes, kui kergemeelne ta tuhandete muldasängitatute seas muinasjuttu etendades oli olnud. See oli karistus tema kerglase suhtumise eest. Aga oli tegelikult parem, et ta seda nüüd tajus; muidu oleks ta oma tobedat mängu mõnel peol maininud ning ta vestluspartneriks olnud härrasmees oleks selja pööranud ja minema kõndinud, ning tema oleks hiljem teada saanud, et mehe isa lamab Chemin du Bassinil kiviplaadi all. Tal poleks häbistatuna kunagi avanenud võimalust oma käitumist selgitada ja ta ei oleks iialgi teada saanud, kas mees tundis kurbust või oli asi teadmises, et naine ei eelistaks elu seeski kellegi teise surnud sugulast Oscar Wilde’ile.

Elizabeth keskendas oma mõtted pooleliolevale vestlusele. Kuna Isadora oli suurema osa pärastlõunast vannis veetnud, oli võõrustaja roll Elizabethi kanda, kuid selle ülesandega kaasnev ametlikkus häiris teda. Ta tundis end nagu oma kohust täitma saabunud vahekohtunik; nagu elulooliste üksikasjade selgitamise ülesande saanud õppejõud, kes peab jälgima, et keegi lauahõbedaga putku ei paneks. Külalised – kes kõik olid talle võõrad – olid tundide kaupa loiult lastest rääkinud, pikki vaikusehetki pidades ja seejärel uuesti pihta hakates. Vaatamata tõsiasjale, et ükski neist polnud tegelikult Deirdre või Patrickuga kohtunud, sest lapsi ei kutsutud etendustele ja pidudele, kostis nende sõnadest hella familiaarsust. Max rääkis sellest, kuidas ta oli ükskord koos lastega vastuvõtul viibinud, andes sellele värvi tugevasti liialdatud jutuajamisega, mille ta oli enda sõnul väikese Deirdrega maha pidanud.

Mõistagi polnud ka Elizabethil oluliselt rohkem kogemusi. Sel ainsal korral, kui ta Deirdrega kohtunud oli, käitus tüdruk pigem aistimisvõimelise oa kui inimlapsena ja Patrickut polnud ta kordagi näinud. Aga veri oli sellegipoolest paksem kui teadmine, Elizabethi loeti leinavaks lähedaseks ja vestluses sai talle osaks erikohtlemine. Ta kuulas poole kõrvaga, juhuks kui jutt peaks minema tantsimisele või Saksamaale või üldistele arusaamadele päikesepaistest Père-Lachaise’i kalmistul. Hommik tervikuna oli ta tuju ära rikkunud. Need võõrad siin olid saabunud koos hommikusöögiga ja terveks hommikuks kohale jäänud. Nüüd oli külalisteraamatu väljapanemiseks juba liiga hilja; nad panevad talle ta mõtlematust pahaks. Naine soovis kogu hingest, et nad räägiksid millestki muust, mitte lastest ja õnnetusest, millele ta kõigest väest mitte mõelda üritas. Ehk ilmub Isadora uuesti lagedale ja korraldab midagi tõeliselt tasakaalutut, teeb viga mõnele külalisele või iseendale ja neil õnnestuks nautida tunnikest tema meelemõistuse üle arutades. Elizabeth lootis, et keegi korraldab stseeni. See andnuks mingitki tegevust.