Читать книгу Isadora - Amelia Gray - Страница 5

Aprill 1913: maailm naudib jõukaid moodsaid aegu. Suur sõda on küll vaid mõne kuu kaugusel, kuid Euroopas valitseb leiutiste, kunstialaste saavutuste ja ühiskondlike muudatuste hiilgeaeg. Keskklass, tajumata nurga taga varitseva konflikti ohtu, naudib tulevikule mõeldes rahu, jõukust ja optimismi.

Kõige selle keskel on endale koha leidnud Isadora Duncan. Californias sündinud naine veenis 22aastasena oma ema ning õde ja vendi endaga koos Euroopasse kolima. Nad saabusid Londonisse 1899. aastal, 20. sajandi eelõhtul; samal aastal tegi RMS Oceanic oma esimese reisi ja Marconi edastas raadiosignaali üle Inglise kanali.

Ajal, mil tantsijad end korsettidega kinni nöörisid ja publik balleti jäiku reegleid jumaldas, sai Isadora elutööks tantsuteooria, mille kohaselt loodust iluideaalina tunnistades peaks ka ideaalse tantsija liikumine loomulik olema. Kahekümne kuue aastasena pidas Isadora Berliinis loengu „Tulevikutants“, milles pilkas maailma kõige kuulsamate balletitantsijate „deformeerunud“ luid ja lihaseid ning tegi maha tantsu kui žanrit valitsevaid piiranguid. Ta innustas oma aina kasvavat publikut pöörduma kreeklaste kunsti ja ideede poole; nende nägemus platoonilisest vormist toetas Isadora nägemust, mille kohaselt kunst peab püüdlema looduse matkimise poole. Tema tantsud — pealtnäha lihtsad valsid ja masurkad — üritasid liikumise kerguse vahendusel väljendada ilu kõige elulisemal ja naturaalsemal kujul.

Naisest kujunes kohe sensatsioon; ta nautis talle osaks saavat kõmupressikajastust ja kasutas seda särava maine loomiseks. Kuna ta tantsis paljajalu ja kandis seejuures tuunikat, ei lubanud paljud teatrid tal oma lavadel esineda; tantsijanna intuitiivsed ja uuendusmeelsed oskused leidsid kõlapinda ennekõike Viini ja Pariisi, Londoni, Moskva ja New Yorgi publiku seas.

Isadora armuelu oli niisama viljakas ja see pani viisaka seltskonna sageli kulmu kergitama. 1906. aastal tõi ta ilmale tütre nimega Deirdre. Lapse isa oli Gordon Craig, näitejuht ja lavakujundaja, keda naine Tediks kutsus; neli aastat hiljem sündis poeg Patrick, kelle isa oli Paris Singer. Paris oli halastamatu kapitalist, keda hoidis pinnal Singeri õmblusmasinatega teenitud varandus. Sellele vaatamata painas meest isa saavutatud edu, mida tuletasid meelde moodsas maailmas iga poeakent ehtivad ja 900 pistet minutis kuulutavad reklaamid. Paris pakkus Isadorale võimalust naise ambitsioonikaid ideid rahalise reaalsusega klapitada, ja kuigi nende partnerlust iseloomustasid raevukad riiud, olid nad Patricku sünnile järgnenud aastatel koos õnnelikud.

Paris ja Isadora tiirutasid, lapsed slepis, kahekümnenda sajandi algusaastatel mööda Euroopat ringi. Naine töötas väsimatult, andis etendusi ja pidas loenguid ning korraldas nädalate kaupa kestvaid pidusid. Ta asutas koos oma pikameelse õe Elizabethiga esimesed koolid, kus tantsijate uuele põlvkonnale õpetati sedalaadi loomulikku liikumist, millest kasvas välja moderntants. Sellega võttis perekond enda kanda kunstilise liikumise rajamise vaevalise ülesande.

Aprill 1913: Isadora Duncan on võimu tipul. Ta avastab end seismas silmitsi suurte muutustega nii omaenda elus kui ka terves maailmas. Tema ümber on koondumas energia, tunne, mis teda lummab ja ta tööle ainest pakub. Naine loodab sellest energiast väljakasvavat kunstilist revolutsiooni ja arvab nägevat end millelegi kõrgemale pühenduva ajastu eesotsas seismas.

Paraku ta eksib.