Читать книгу Isadora - Amelia Gray - Страница 13

19. aprill

Teatro Pergola

Ted & c & c LEGGERE PRIMA3

Ted –

Mul on natuke raske kujutada endale ette midagi väljaspool seda vanni, mis on hetkel inimnaha kleepuv-niiske temperatuuri omandanud. Õnneks on selle serv kirjutamiseks piisavalt lai. Üks usklik naine soovitas mul hiljuti kujutleda jumalat kui mind enda peopesal hoidvat heatahtlikku vaimu, aga mina suudan mõelda üksnes vanale vürtspoodnikule meie tänaval, kes alati iga puuvilja oma räpases leemendavas käes tahab hoida. Siin, vannis, on mu meeled kauged ja kaaluta, ma olen nagu tüdruk vaaterattal, kes on kõige kõrgemasse punkti jõudes gondlist välja roninud ja tala külge klammerdudes igatsevalt maa ja taeva poole kiikab, suutmata otsustada, kas valida üks või teine, oodates tuult, et see otsuse tema eest ära teeks. Usun, et olen ohjad käest lasknud.

Enne kui nad mind siit veest välja tirivad, musta kangasse pressivad ja kusagile umbsesse kirikusse veeretavad, tahtsin sulle väikese dramatiseeringu saata. (Mul pole hetkel tantsude jaoks tuju.) Ootan endiselt vastust oma eelmisele kirjale, kuigi võib-olla oled sa liigagi kuulekas. Mulle meeldiks ka järgmise asja kohta sinu mõtteid kuulda.

Mõelgem HEKABELE, kuningatütrele, Trooja emale, kes leiab oma lapsed mõrvatuna, ilma et temal endal minu mäletamist mööda selles mingit süüd oleks olnud.

ESIMENE VAATUS. Hekabe kõnnib kasvavast hirmutundest ajendatuna oma tubades edasi ja tagasi. Lohku tammutud põrandad lubavad arvata, et ta on juba mõnda aega niimoodi siia-sinna käinud, tulles siia – et valida kandikult klaas, midagi, mis ta rüü taustal säraks – ja sinna – pöörates oma käes puuvilja – hommikumantel, midagi linast – ning pannes selle seejärel aknalauale – ja siis siia – põimides käsivarred keha otsekui tüve ümber nagu oma maha pudenenud vilju igatsev õunapuu – ja sinna – jälgides ust, nagu me kõik seda kord või paar teinud oleme – ja siia – oma sammumisrajale, mõtted põrandalaudadega joondatud – ja sinna – kus ta nipsasjakesed mõjuvad – siia – võõralt, kuigi nende asukoht ei ole sugugi muutunud – sinna – kuid nad on ilma jäänud – siia – kui sisse astub mees, kes kannab tema poja verest tühjaks nõrgunud uppunud keha, ta näeb lapse keha esimese hooga nagu enda oma, aga siis, tema poeg, tema poiss, ta viskub kriisates tema kohale, iga ta meelt väänatakse jõuga, kurbus pressitakse kopsudesse ja rebitakse suu kaudu välja, naine suudab vaevu hinge tagasi tõmmata, kui sisse kantakse ta tütar, tema ainus armas tüdruklaps, kellest on oda läbi torgatud, ning poisi ja tüdruku vahel imbub rajale, mille ta jalad on põrandasse kündnud, reeturlikult verine veelomp. Me elame selleks, et täita omaenda tekitatud roopaid. Sel hetkel kostab veel karjumist, ESIMESE VAATUSE lõpp.

TEINE VAATUS, naise kodu on põlenud hõõguvateks tukkideks, õhus hõljuvaks tuhaks. Hekabe uitab sündmuspaigal ringi, sirgeldab sõrmega ahervaremele poja ja koldesse tütre nime. Aga kuhu nad läksid? Põlvili langedes üritab ta end maha matta, aeglustab oma tegevuse mõttetust nähes tempot ja pöörab end selili.

Publik niheleb oma istekohtadel. Hekabe keerab end külili ja jääb magama. Mehed ja naised publiku seas sosistavad ja silmitsevad ta ühtlast hingamist. Nad vehivad ähvardavalt käes olevate kavalehtedega. Kolmandast või neljandast reast hõikab keegi mees midagi, ta hääl paneb võpatama. Keegi ägab – naine, keda nähtud stseen lähedalt puudutab. Ta kardab, et teater avaldab mõju tema enda perekonnale, ta väikestele lastele, sest milline noor ema ei tunneks pelgu nõiduse ees?

Ägamine levib kogu rühmas, see muutub teravamaks ja valjemaks, kuni kogu rahvahulk toob kuuldavale ookeanimühana mõjuva heli, raksatava karje, klammerdudes istmete käetugede külge ning end vankudes püsti ajades. Nad sööstavad lavale ja lohistavad näitlejanna saali. Kui nad teda pimedusse kannavad, on naise ilmest võimatu välja lugeda, kas ta kavatseb neid eemale tõrjuda või mitte.

3 Lugeda kõigepealt. (it k)