Читать книгу Isadora - Amelia Gray - Страница 16

Seltskondlik leinatalitus jätkub sigaretisuitsust häguses korteris rue Chauveaul

Gus jõudis viimaks pärale, raputas ukse kõrval pärastlõunase uduvihma oma mantlilt maha ja kummardus, et Elizabethil end suudelda lasta. Uudised õnnetusest olid Londonisse jõudnud enne tema esimest hommikust etendust ning mees tundis end lämbuvat ja pikemaid monolooge ette kandes õhku ahmivat, nagu napiks seda laval. Tagantjärele vaadates lisas see Narkissose tegelaskujule kaalu; iseenda oma vaimusilmas sedavõrd haprana nägemine mõjus nii, et isegi vaikne mõtisklushetk läikpapist ojakese ääres võttis ta hingetuks. Ja vaatamata Pariisi-reisiga kaasnevatele ennekuulmatutele kulutustele asus ta silmapilk teele, põhjendades seda sellega, et oligi tahtnud minema pääseda ja viimast otsa rase Margherita ilmselt ihkaski võimalust mõnda aega üksi olla, sest kui mees talle oma minekuplaanist rääkis, oli naine oma tuppa läinud ja ukse lukku keeranud.

Elizabeth võttis venna väga kena kaamelivillase mantli, mille too oli Prantsusmaale jõudes viimase oma avansist jäänud raha eest ostnud. Mees nägi rõõmuga, et õde oskas selle kvaliteeti hinnata. „Ta on vannis,“ ütles naine. „Tule ja ütle kõigile tere.“

Mees vaatas üle ta õla rahvast täis võõrastetoa poole, mis meenutas spiritistliku seansi toimumiskohta: musta riietatud naised, kaabusid põlvedel hoidvad mehed. Aga keegi neist ei paistnud rääkivat, alles lähemalt silmitsedes nägi mees ühte naistest midagi oma kokkupõimitud käte poole tähendavat. „Kes need on?“ tahtis Gus teada.

„Mina ei tea,“ vastas naine. „Ehk nad ütlevad, kui sa ennast tutvustad. “Elizabeth oli tõeline närvipundar. Nende viimasest kohtumisest Saksamaa-ringreisil oli möödas aastaid – Margherita oli toona veel üksnes mehe lavapartner – ja kuigi Gus tundis end lausa võimatult vanemana, näis õde olevat ikka endine, pidevalt ümber nurga piilumas, just nagu rünnakut oodates.

Keegi tõi köögist taldriku suitsulõhega ning külalised kummardusid ettepoole, et selle kallal nokkima hakata.

„Raisakotkad,“ pobises Gus. „Kuule, kui sa ei tahtnud nende nimesid küsida, oleksid võinud külalisteraamatu välja panna.“

Naine võpatas. „Ma arvan, et mõned neist on impressaariod.“

See parandas silmapilkselt mehe tuju. „Ehk on mõni neist minu etenduse tellimisest huvitatud.“

„Gus, mitte igas hetkes ei pea võimalust nägema.“

Mees kehitas õlgu ja vaatas, kuidas teised söövad. „Ära ole selles nii kindel.“

„Loodetavasti ei jää nad ööseks,“ tähendas naine. „See mees peaks lapsed homme siia tooma ja pärast seda läheme kõik koos kalmistule.“

„Mis mees?“

„Mees surnukuurist, kus lapsed praegu on.“

„Kui õudne!“

„Ta lausa nõudis seda. Tundub nii, et nende näitamises on midagi väga kunstipärast. Paris ei koonerdanud.“

„Selle nägemisest nad küll ei loobu.“

Naine ohkas. Ta köhatas oma hääle puhtaks ja pälvis mõne viimaseid lõhetükke crème fraîche’i kausis solgutava külalise tähelepanu. „Vaadake,“ ütles Elizabeth, „Augustin jõudis kohale.“