Читать книгу [bubble] - Anders de la Motte - Страница 4

Tundus, nagu oleks teda otse rindu tabanud rusikahoop. Mingil kummalisel moel pani pauk aja veelgi aeglasemalt kulgema. Kõik väikesed detailid ümberringi jäid meelde. Tema rinnale suunatud relvad, rahvamassi veniv paanikamöire. Slowmotion’is tunglevad kehad. Temast püüti võimalikult kaugele pääseda.

Kuid hoolimata tõenditest, ninasõõrmeid põletavast püssirohusuitsust ja kõrvus kajavast paugust keeldus mõistus tegelikkusega leppimast. Justkui kaitstes end võimatu, mõeldamatu, ennekuulmatu eest…

See pole lihtsalt võimalik.

Mitte praegu!

Mitte kunagi!

a tulistas mind…

TA

TULISTAS

MIND!!!

Püstol sihtis endiselt tema rinda. Naise pilk püstolitoru kohal oli jäine, täiesti tundetu. Nagu oleks see kuulunud kellelegi teisele. Võõrale.

Ta püüdis kätt tema poole tõsta, tegi suu lahti, et midagi öelda. Kuid üle huulte pääses ainult nõrk niuksatus. Järsku, ilma igasuguse hoiatuseta sai aeg oma normaalse kiiruse tagasi. Valu levis rinnakorvist lainena üle keha ja pani asfaldi jalgade all kõikuma. Põlved andsid järele ja tasakaalu säilitada püüdes tegi ta paar vaaruvat sammu tahapoole.

Järgmisel silmapilgul põrkas kand kõnnitee äärekivi vastu.

Sekund kaalutut olekut, mille vältel ta raskusjõu vastu võitles.

Seejärel unenäolik vabalangemise tunne.

Tema jaoks oli Mäng sellega läbi.