Читать книгу [bubble] - Anders de la Motte - Страница 8

„Tere, minu nimi on Rebecca Normén, mul on siin kuuldavasti pangaseif.”

Ta ulatas kirja koos oma juhiloaga mehele leti taga.

Väike valvelaud anonüümse ukse taga, otse Sergeli väljakul. Ta on sellest kindlasti tuhat korda mööda kõndinud, ilma et oleks ust tähelegi pannud. Nupp ja uksetelefon, valvelaud ja ülikonnas mees. Tema tagant viis lühike trepp alla, tumeda terasukse juurde. Kõik jättis väga süütu mulje, kui mitte arvestada lakke kinnitatud diskreetseid kaameraid. Viis tükki, täpselt samasugused nagu politseimajas, kahtlemata olid kolm neist ülearused. Iga detsimeeter ruumist on kaetud kahest suunast filmivate kaameratega.

„Teil tuleb oma kaarti kasutada…”

„Kuidas, palun?”

„Teie läbipääsukaarti… et pangaruumi sisse pääseda, tuleb teil kasutada oma kaarti,” täpsustas mees ja näitas pöidlaga metalluksele oma selja taga.

„Kaart avab teile ka õige seifisektsiooni. Seejärel kasutate seifi avamiseks oma võtit. Teil on ju ometi võti?”

Rebecca raputas pead.

„Mul pole ei kaarti ega võtit. Ausalt öeldes ei teadnud ma enne teie kirja saamist sedagi, et mul on pangaseif. Lootsin, et te oskate mulle ehk lähemalt selgitada…” Ta noogutas mehe ees lebava paberi poole.

„Saan aru. Üks silmapilk…”

Mees hakkas klaviatuuril klõbistama ja Rebecca märkas väikest ekraani, mis oli diskreetselt valvelaua sisse peidetud.

Kui mees end veidi liigutas, pani ta tähele veel ühte detaili. Abaluu kohal paistis väike, kuid tuttav kühm, särgi ja hästiistuva pintsaku alla ihu peale pandud paksema riideeseme kontuur. Ta oli seda oma töös tuhandeid kordi näinud, nii enda kui ka teiste juures. Mees kandis kuulikindlat vesti. Huvitav, kas ta on ka relvastatud?

Ta astus ettevaatlikult sammukese lähemale ja kummardus siis aeglaselt leti kohale. Libistas pilgu üle mehe pintsaku puusale.

„Sellel seifil on kaks omanikku.” Mehe hääl pani teda võpatama ja ennast alateadlikult uuesti sirgu ajama.

„Vabandust, kuidas?”

„Teie ja keegi Henrik Pettersson, kas te tunnete teda?”

Rebecca noogutas. „See on minu vend.”

„Siis on võti ja kaart võib-olla tema käes?”

Kummaline, et Henkel võiks olla pangaseif. Vaevalt on tal midagi nii väärtuslikku, mis võiks sedasorti kaitset vajada. Teisalt oli aga arve seifi eest maksmata ja see oli küll väga Henke moodi. Arvestades tema käitumist viimaste kuude jooksul polegi võib-olla nii uskumatu, et tal on kaitsmist vajavaid saladusi.

Ta kehitas õlgu.

„Võib-olla…”

„Kaardiga ei teki igal juhul mingeid probleeme,” jätkas mees. „Kuna te olete konto omanik, võin ma teile uue tellida. See maksaks kakssada krooni. Lisaks peate maksma tasumata arve, kui te ei taha, et me seifi lahti puurime.”

„Muidugi, see pole mingi probleem, saatke arve mulle.”

Mees noogutas ja klõbistas midagi klaviatuuril, Rebecca oletas, et see on kaardi tellimus.

„No nii, kaart tuleb mõne päeva pärast teile postiga koju. Aga võtme osas ei saa ma teid kahjuks aidata.”

„Mida te sellega mõtlete?”

„Lepingu sõlmimisel saab inimene kõik võtmed enda kätte. Pärast seda on see tema otsustada, kellele ta need annab. Võtmed on kopeerimise eest kaitstud, nii et meil pole mingit võimalust uut teha, isegi siis, kui me seda tahaksime. Sellepärast tulebki meil lukk lahti puurida, kui keegi endast teada ei anna.”

„A-aga ma olen ju omanikuna kirjas…?”

„On üsna tavaline, et lepingu sõlmija lisab samale kontole teisi nimesid, omamoodi kindlustusena. Juhuks, kui lepingu sõlmijaga peaks midagi juhtuma…”

•

Kõige taga on PayTag. Ehkki tal oli üha raskem pusletükke omavahel kokku panna, oli see järeldus igatahes raudkindel. PayTag oli Acme AB teleteenuste omanik, see omakorda oli Kista serverifarmi peremees, mille ta veidi vähem kui kaks aastat tagasi õhku lennutas.

Sama PayTag, kes oli tahtnud ArgosEye ära osta ja teha Hötorgi pilvelõhkuja kontori vandenõulased multimiljonärideks, kuni hetkeni, mil ta ise stepsli seinast välja tõmbas ja laevukese koos meeskonnaga põhja laskis.

Aga tundus, et PayTag oli lihtsalt edasi liikunud. Ta neelas väikefirmasid kiires tempos alla, impeerium kasvas aga aina tugevamaks.

Ta oli kõik küberruumis ulpivad mõeldavad faktid PayTagi kohta kokku kraapinud. Enamik sellest oli salvestatud USB-pulgale, mida pollarid ei avastanud.

Aga kui see olekski leitud, poleks sellest suuremat häda olnud, sest ta teadis peaaegu kõike nagunii peast.

Ta süütas sigareti, tõmbas mahvi ja saatis oma nikotiinkollase lae poole peaaegu täiusliku suitsurõnga.

1992 – neli Ameerika ülikoolikutti asutavad PayTagi. Äriideeks on pakkuda netis sujuvaid rahaülekandeid. Ideel pole midagi viga, aga tehnilises mõttes ollakse oma ajast kümme aastat ees ja software tekitab probleeme. Sellest hoolimata voolab firmasse riskikapitali ja ehitatakse üles mitu suurt serverifarmi, et oodatavate cash’i siirdamistega toime tulla.

1997 – pärast viit miinusega lõppenud majandusaastat hakkab kassa kokku kuivama. Tekib tüli ja kaks rajajat lahkuvad firmast.

Ülejäänud kaks otsustavad kurssi muuta ja teevad meeleheitliku katse üürida oma säilitusvõimalusi välja teistele firmadele, mis vajavad väljaspoolset backup’i juhuks, kui oma server peaks rivist välja langema. Poisid komistavad kullasoonele ja peaaegu kohe hakkab kliente tulema nagu murdu.

1999 – raamatupidamine on esimest korda plussis, kusjuures üsna priskes. See teeb PayTagi IT-alal peaaegu unikaalseks.

2001 – PÕMM! Globaalne IT-mull lõhkeb, aga kuna vajadus turvalise backup’i järele on suurem kui kunagi varem, jääb PayTag siiski väikesesse kasumisse. Pealegi on hoolimata börsikrahhist kummalisel kombel firmasse saadud uut kapitali. Algab korralik šoppamisring pankrotivalmis konkurentide hulgas ja PayTag hakkab laienema kogu IT-segmenti. Installatsioonid, teenindus, konsulteerimine – you name it!

2005 – firma noteeritakse NASDAQ-il. Suurimaks omanikuks saab sihtasutus, mis arvatavasti on seotud erinevate finantskaunistustega ehitud senise kahe omanikuga, mis meenutab IKEA-stiili. Tänu sellele on põhimõtteliselt võimatu kontrollida, kas see nii ka on.

2009 – veel üks märgilise tähendusega sündmus! IT-guru ja meedialemmik Mark Black palgatakse uueks tegevdirektoriks. Ta hakkab otsekohe viima ellu oma visiooni – Pilve. Klientidelt ei oodata enam ainult oma kriitiliste backup’ide paigutamist PayTagi, vaid kogu oma info sinna üle viimist. Serveriruumid visatakse kontorist välja ja need leiavad omale koha netis – täpsemalt öeldes PayTagi mõnes hoolikalt valvatud hiiglaslikus serverihallis, mis maailma vähe asustatud piirkondades nüüd nagu seened maast üles kerkivad.

Aga ta oli peaaegu päris kindel, et Mäng oli alanud tükk aega varem kui 1992, ja PayTag oli juba pikki aastaid täiesti legitiimselt tegutsenud. Kuskil pidid nende teed seega ristuma.

Mäng võis olla näiteks salajane rahastaja, kes asus tegevusse keset IT-krahhi.

Teise võimalusena võis müstiline aktsiate enamusomanikust sihtasutus tegelikult varjata midagi tunduvalt ebameeldivamat kui paari ablast väikest Kampradi, kes ei taha makse maksta.

Aga kindlaim viis ülevõtmiseks ei toimunud arvatavasti aktsiate kaudu, või vähemalt mitte ainult seda teed kasutades.

Vaja oli kohalolekut, kedagi, kes hoolitses selle eest, et asjad korraldati nii, nagu taheti, mis omakorda viis teda viimase teooria juurde.

Täpselt sama moodi, nagu tema oli toiminud ArgosEye’s, oli Mäng arvatavasti ka PayTagi troojalase paigutanud. Miski või keegi, kes pealtnäha näis kasulikuna, kuid kes tegelikult tõi endaga müüride vahele kaasa midagi eluohtlikku. Kui see taktika töötab, siis pidi troojalane olema paigutatud püramiidi kõige kõrgemasse tippu. Ja sel juhuil jääb alles ainult üks kandidaat…

Mark Black.

Tema juhtimise ajal toimus tegelik maailmavallutamine. Pilved ja serverifarmid olid osa Blacki visioonist ja tundus, et PayTagi omanikud andsid talle selles mõttes täiesti vabad käed. Niihästi kuulsused kui ka poliitikud armastasid seda imalalt ilusat saatanat, ja meedia kajastas ilaselt põhimõtteliselt kõike, mida ta ette võttis. Keegi vist ei taibanud, kes Black tegelikult on. Mitte keegi peale Henrik Petterssoni, HP.

Mis siis, kui tekiks võimalus mr. Blackiga natuke juttu puhuda.

Nelja silma all.

Mängija Mängija vastu…

Ta tõmbas viimase mahvi ja kustutas sigareti öökapil seisvasse, üle ajavasse tuhatoosi.

Kohtumine Mark Blackiga. See polegi tegelikult nii paha mõte.

•

„Mark Black, PayTagi tegevdirektor ja seega kaudselt meie kõige kõrgem ülemus, saabub, nagu te kõik teate, napilt kahe nädala pärast…”

Rebecca klikkis oma powerpoint-esitluse esimesele pildile. See näitas umbes kolmekümmet valgetes riietes inimest, peas Guy Fawkesi maskid, kes hoidsid käes plakatit.

„Oht on praegu hinnatud kõrgeks, eeskätt nende protestide tõttu, mida me oleme teistel avamistel näinud.”

Ta vahetas pilti, nähtavale ilmusid demonstrandid, keda politseinikud ära viisid.

„Blacki eralennuk registreerimisnumbriga November Six Bravo maandub Brommas kahekümne kuuendal juunil kell 19.55. Kjellgren ja mina võtame Audi vastu, Mrsic ja Pellebergs ootavad saateautoga väljaspool esimest väravat. Sõidame otse Grandi ja mina ning võimalik, et ka Mrsic läheme üles. Seda otsustame tee peal. Kuuldavasti ei meeldi Blackile, kui tema ümber on liiga palju turvamehi… Meie käsutuses on tuba number 623, sama koridori peal, kus asub Blacki sviit; mina magan öö seal.”

Suu oli korraga kuiv, ta tegi pausi ja jõi klaasist lonksu vett.

„Ärasõit Kindlusesse kahekümne seitsmendal kell 06.15. Samad autod ja meeskonnad nagu eelmisel päeval. Osakonnajuhataja ja Anthea Ravel juhatusest võtavad vastu…”

Ta nägi, kuidas mõned ihukaitsjad pilke vahetasid, ja jätkas kiiresti, enne kui keegi neist suu lahti jõudis teha.

„Avamistseremoonia algab kell 09.30, ja kohe selle järel tuleb pressikonverents. Kas on küsimusi…?”

Mitte ükski ülejäänud kuuest väikeses konverentsiruumis olijast ei teinud teist nägugi.

„Hästi,” jätkas ta. „Lindh, sina ja Gudmundson ootate kohapeal. Kas olete sealse ülemusega rääkinud?”

Lindh, sooniline ja päevitunud neljakümnene mees, köhatas ja piilus seejärel musta märkmiku poole, mis tema ees laual lebas.

„Jah, kõik on valmis. Kolmkümmend ajakirjanikku on ennast juba kirja pannud, sellele lisaks kamp kohalikke poliitikuid, majandusminister oma õukonnaga ja paar mõne suure kliendi esindajat. Kokku kuuskümmend kaks inimest, aga mõned võivad veel juurde tulla. Võib-olla tuleks lisada, et ükski nimi pole ühtki häirekella helisema pannud. Me oleme muidugi kõik üle kontrollinud…”

Pärast koosoleku lõppu läks ta trepist alla, alumisele korrusele, tervitas mõnda nägu, kes talle tuttavad tundusid, ja astus Micke ülekuhjatud väikesesse kabinetti. Mees oli arvuti kohale kummardunud ega vaadanud õieti tema poolegi.

„Tere!” Ta kummardus ja suudles meest kergelt põsele.

„Tere, Becca, kas kõik läks hästi?”

„Jah, Blacki visiit on meil kontrolli all.”

„Tore, kogu firma meenutab natuke hullumaja. Suur asi, et ta otsustab nii kiiresti pärast üles ostmist isiklikult siia tulla. Kas sa sõidad koos temaga Kindlusesse?”

Rebecca noogutas, samal ajal hakkas Micke mobiil helisema.

Mees võttis selle kirjutuslaualt ja vaatas ekraani. Siis tõusis ta kiiresti püsti.

„Sorry, ma pean sellele vastama. Mul on praegu kohutavalt palju tööd, kogu aeg muudkui helistatakse…”

„Pole üldse probleem, ma olin nagunii minemas. Tahtsin ainult piltide kohta küsida…”

„Piltide?” Micke oli juba teel ukse poole, telefon oli tal kõrva ääres.

„Nende kohta, mis ma reedel kaubikust tegin. Te pidite nende pikseleid suurendama või kuidas te seda nimetategi?”

Telefon muudkui helistas ja Rebecca nägi, et olukord on Micke jaoks häiriv.

„Ah see, ei, see ei õnnestunud. Kuule, ma pean vastama…”

Rebecca lehvitas talle ja lahkus ruumist.

„Hallo…? Jah, kõik edeneb nii, nagu planeeritud,” kuulis ta mehe häält, enne kui uks tema järel kinni langes.

•

Ta ei julgenud oma arvutit kasutada. Pärast kaht kuud ArgosEye palgal olemist möödunud talvel oli ta õppinud, kui palju sellega endast jälgi maha jätab, niihästi netti kui ka oma kõvakettale. Pole juttugi, et ta kavatseks neile sihukest maiuspala pakkuda.

Selle asemel oli ta välja arendanud strateegia, kus ta vahetas suvaliselt erinevaid laenuarvuteid. Lühikesed peatused, kus tuhanded teised jalajäljed katavad tema minimaalsed internetijäljed. Vähemalt ta üritas ennast selles veenda. Tegelikult oleks ta pidanud internetist muidugi kaugele eemale hoidma. Tegema samamoodi, nagu ärahüppaja Erman, lõikama läbi kõik sidemed ühiskonnaga, peitma ennast metsataresse ja elama low-tech-life’i, kaugel allpool Mängu radareid.

Kuid selle mõtte oli ta üsna kiiresti maha matnud. Ta oli asfaldilaps ja metsaelu teeks talle kiiresti lõpu. Täpselt samamoodi, nagu vaesele Ermanilegi…

Ei, parem on asju külmalt võtta, jätkata mängimist ja kasutada rahuaega võimalikult paljude pusletükkide kokku kogumiseks. Valmistada ennast võimalikult hästi ette, nii et ta on valmis, kui nad tema käest vastust pärivad.

Nii oli ta mõelnud vähemalt eelmisel talvel, pärast kohtumist MänguJuhiga.

Kurat, ta oleks loomulikult pidanud vähendama Xbox-i kasutamist ja senisest tunduvalt enam tegelikkusele keskenduma. Kuid kuni silmapilguni, kui pollarid ta välisukse sisse lõid, oli totaalne vaikus suutnud teda peaaegu täiesti eksiteele ahvatleda ja pannud arvama, et tookordne kohtumine metsas oli ainult halb uni. Hull fantaasia, mis oli pärit tema fucking kinnitust nõudvast kuradi ajust… Aga ta teadis, et see pole muidugi nii.

Liiga palju handcontrol’iga veedetud tunde – või siis ka lihtsalt pihku löömisega mööda saadetud tunde – panid kergesti fookust silmist kaotama.

Kuus kuud oli möödas sellest, kui ta sai sel kõhedal loomasurnuaial ülesande. Kuus kuud petlikku rahu ja pool aega möödas mõtlemisajast, mida talle lubati.

Täna oli Medborgarplatseni raamatukogu kord. Kõige kaugemale nurka, kust ta sai näha kõiki, kes tulid ja läksid, ilma et teda ennast oleks nähtud.

Ta lükkas väikese USB-pulga arvutisse ja ootas failide avanemist. Siis käivitas ta nimekirjas kõige esimese turvaprogrammi.

Skännin… palun oota, teatas väike ruut ja arvuti hakkas surisema. Tavaliselt võttis spiooniprogrammide või sissetungi märkide skännimine vaevalt minuti. Ta ei jäänud kunagi kauemaks kui veerand tunniks ja viimastel päevadel toimunut arvestades oli vast aeg seda veelgi piirata.

Ta trampis jalaga kannatamatult vastu põrandat ja näris ebaühtlase äärega küünt. Tal on ikka veel pool aastat aega… Kuus kuud, sada kaheksakümmend ööpäeva, et kujundada plaan, väljapääs, exit-strateegia, mis vabastab ta sellest saatanlikust rebaselõksust, kuhu ta on sattunud.

Vale – kuhu nemad on sattunud… Sest kuidas ta ka seda asja ei keeranud, ei pääsenud ta mööda järeldusest, et iga kord, kui nad on teineteise lähedusse sattunud, on Becca aina tihedamini samasse võrku kinni jäänud. Ja pärast kohtumist metsas, kus Becca oli ta MänguJuhiga kokku viinud, oli üks uuenenud ja pehmelt öeldes ebameeldiv tunne hakanud end meelde tuletama.

Onu Tage, oli Becca tema kohta öelnud. Kinnitanud, et taat on üks papsi vanadest reservohvitserikamraadidest. Et nad on koos papsiga koguni vana suvilas külas käinud, kui nad väikesed olid.

Loomulikult oli ta püüdnud Beccale tõtt rääkida, aga ilma igasuguste tulemusteta.

Becca ei jäänud lugu Mängust kunagi uskuma, hoolimata tema varasematest katsetest seda seletada. Onu Taget suutis ta aga nähtavasti ilma igasuguste tingimusteta uskuda.

Kurat, Becca häälde sigines temast rääkides koguni midagi pehmet, umbes nagu papsist rääkideski. Vanamehe osas oli aeg Becca mälu tõesti kõvasti pleegitanud. Mõne aasta pärast ta kindlasti ei mäletagi enam kõiki neid keretäisi, mis Henke vanamehe käest on saanud.

Või siis kõiki neid kordi, kui vana saatananahk valetas arstidele ja sotsiaali-tädidele, pannes Beccat ja mampsi kõiki oma väljamõeldud lugusid toetama.

Ei, kuidas ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta taltsutada viha, mis vanamehest rääkides temast iga kord pulbitsema lõi. Ja sama käis ka „onu Tage” kohta.

Viha ja – let’s face it – armukadedus…

Kõigest mõni aasta tagasi poleks ta iialgi tunnistanud, et just seda ta tundis, niihästi papsi kui ka Dagi vastu. Justkui võtaksid nad temalt tema Becca ära, muudaksid ta hoopis kellekski teiseks.

Kellekski, keda ta õieti ei tunnegi. Võõraks.

Armukadedus ja viha niisiis – suurepärane vana kombinatsioon, kui sellele liita tema enda niigi madal usaldusväärsuse tase, purustas see efektiivselt kõik võimalused veenda õde Tage Sammeri tegelikus identiteedis.

Aga ta ei saa õde selles kuidagi süüdistada. Oli tõsi, et kogu tema oma story kõlas nii kuradi uskumatult, et mõnikord oli tal endalgi seda peaaegu raske uskuda. Õnneks oli tal alles natuke memorabiliat, mille ta oli turvalisse kohta peitnud.

Kõigepealt telefon, mille ta oli kaks aastat tagasi E4 maantee peal Kent Hasselqvistilt, „58. – lt” ära võtnud. Kui tagaküljel olevad numbrid kõrvale jätta, oli telefon täpselt samasugune nagu see, mille ta oli elektrirongist leidnud ja mis oli ta kogu sellesse haigesse loosse tirinud.

Lisaks oli veel ka läbipääsukaart, väike valge küülik, kes NK-s raamatust välja kukkus ja aitas teda kella tavalise elu peatamisel ning tagas talle sissepääsu isiklikule Imedemaale.

Kolmas asi tema kogus oli kõvaketas ArgosEye kõikide failidega, too firma oli hoolitsenud selle eest, et Mäng suudaks varjata end sügaval interneti ookeanisügavustes.

Mange konstrueeritud troojalane, mis tal endal teatud vaevaga oli õnnestunud firma arvutivõrku paigutada, oli oma töö hästi ära teinud. Palju asju lendas otse päevavalgusesse: feik-trollid, tellimise peale arvamust avaldavad blogijad, Stasi-register teisitimõtlejate kohta ja veel palju muudki kahtlast, millega Philip Argos ja tema kamp Hötorgeti pilvelõhkujas oli tegelenud.

Kuid hoolimata sellest, et ta kahtlustas, vale – hoolimata sellest, et ta teadis – et ArgosEye kaitses Mängu, aitas seda varjus hoida ja registreeris samal ajal kõik, kes nuhkisid või rikkusid Esimest Reeglit, polnud lekitatud failidest ilmunud ühtegi armetut tõendit, et tema teooria on õige. Võib-olla olid nad sedasorti andmed topeltluku taha pannud, või siis oli Mange spiooniprogramm lihtsalt valedest kohtadest otsinud?