Читать книгу [bubble] - Anders de la Motte - Страница 6

Lauale nõjatuv keha oli täiesti liikumatu. Silmad olid kinni ja jäi peaaegu mulje, et ta magab.

Kui Rebecca teda viimati nägi, olid tal juuksed lühikeseks pügatud, aga nüüd olid need pikaks kasvanud ja rippusid rasvaste heledate salkudena kriitvalge näo ümber. Klaustrofoobilise väikese ruumi päevavalguslambid muutsid rõngad silmade all helekollase naha taustal liialdatult tumedaks. Justkui vahiks ta läbi suure klaasruudu vahanukku ja mitte liikumatut inimkeha.

Ta oli kartnud, et see võib juhtuda. Sellest saadik, kui Henke kaks aastat tagasi viskas kivi läbi tema auto tuuleklaasi ja peaaegu tappis ta ning kolleeg Kruse, oli ta seda silmapilku kartnud. Tegelikult veel kauemgi. Palju, palju kauem…

„Ta toodi öösel,” ütles Runeberg tema parema õla taga, kuid ta peaaegu ei kuulnudki seda.

„Mind informeeriti kõigest mõni tund tagasi ja ma helistasin kohe sulle. Ega see vist päris reeglistikukohane ei ole, aga ma mõtlesin, et sa tahad kindlasti kohe teada. Vähemalt mina oleksin tahtnud, kui tegemist oleks olnud minu vennaga…”

Rebecca rebis pilgu klaasruudult jõuga lahti ja pöördus mehe poole.

„Aitäh, Ludde, ma olen tõesti tänulik…” Sõnad tahtsid kurku kinni jääda.

Nad seisid mõne sekundi vaikides.

„Paha lugu,” pomises mees.

Ta puudutas kohmakalt Rebecca käsivart.

Järsku avanes ilma igasuguse hoiatuseta uks ja sisse astus hõredate juustega umbes kuuekümneaastane mees. Ühe kaenla all oli tal dokumendimapp ja ehkki oli suvi, oli tal seljas vestiga ülikond, kõige krooniks täiuslikult seotud lipsusõlm. Mees noogutas lühidalt Runebergile ja pöördus seejärel Rebecca poole.

„Teie olete nähtavasti õde.”

„Rebecca Normén,” pomises ta ja sirutas käe.

Kuid käesurumise asemel õngitses mees vestitaskust kitsad lugemisprillid, pani need rõhutatult aeglaselt ninale ja avas seejärel kausta.

„…sa ütlesid, et ta töötas varem siin firmas, Runeberg?”

„Puhtformaalselt võttes töötab praegugi, Stigsson,” vastas endine ülemus pugejaliku tooniga, mis oli Rebeccale täiesti võõras.

„Normén on kuni aastavahetuseni palgata puhkusel, seejärel tuleb tal otsustada, mida ta eelistab. Kaitsepolitseid või erafirmat…” Runeberg püüdis naeratada, kuid teise mehe näos ei liikunud ükski lihas.

„Saan aru…” Stigsson keeras pead ja kõõritas üle prillide Rebecca poole.

„Kuna te olete endiselt kaitsepolitsei nimekirjas, Normén, siis kehtib niihästi teie turva- kui ka vaikimisklausel, millele te tööle tulles alla kirjutasite. Vend või mitte, aga kõik, mida te siin kuulete, on salajane info, mille edastamine on absoluutselt keelatud. Kas saite aru?”

„Jah,” noogutas ta.

„Loomulikult,” lisas ta siis juurde, kui mees tema vastusega nähtavasti rahule ei jäänud.

„Mis meil siin siis on…?”

Teisel pool klaasruutu avanes järsku uks ja kaks inimest, tumedates riietes mees ning naine astusid sisse. Mõni sekund oli ruumis kõik vaikne. Siis avas Henke silmad.

Ta tõstis pea, ajas end sirgu ja ringutas seejärel aeglaselt ja paljutähenduslikult, justkui oleks äsja ärganud. Ta ütles midagi, Rebecca ei kuulnud läbi klaasi sõnu, ja paariks sekundiks valdas teda tahtmine ülekuulamisruumi sisse tormata ning vennale vastu kõrvu anda.

Stigssoni kuiv toon juhtis ta mõtted teistele radadele.

„Teie venda kahtlustatakse vandenõus osalemises, võimalik, et ka raske terroriakti ettevalmistamises.”

•

„No nii, Henrik, nagu me varem ütlesime, oled sa varem kavandanud ja võimalik, et teinud ka teatud ettevalmistusi kuriteo toimepanemiseks, mille eesmärgiks on riigi põhiliste poliitiliste, põhiseaduslike, majanduslike või sotsiaalsete struktuuride tõsine destabiliseerimine või hävitamine,” ütles ülekuulamise juht, lühikeste tumedate juustega umbes neljakümnene naine Henkele pingsalt silma vaadates.

Aga HP ei pannud naist õieti tähelegi. Tema väsinud aju nägi vaeva, et kõiki asju ja sündmusi omavahel seostada. Ühes asjas oli ta vähemalt suhteliselt kindel. Erinevalt kahe aasta tagusest ajast, kui ta oli enda arvates vahi alla võetud, kuid tegelikult langenud megasuure tünga ohvriks, oli seekord iga väiksemgi pisiasi paigas, alates sellest, kui rünnakrühm tema korterisse sisse murdis kuni tema kõrval laual seisvas pruunis plasttopsikus automaadikohvi kõrbenud maitseni. Kõik tundus ehtne. Tõenäoliselt see oligi ehtne. Ja see tähendab mida…?

Teemaks on vandenõuteooriad, järgmine küsimus on väärt kümme tuhat krooni…

„Mhmh…” pomises ta, sest nähtavasti oodati, et ta midagi ütleks. Ta pani silmad kinni ja hõõrus meelekohti, et veidi mõtlemisaega juurde võita. Millest kuradist see mutt räägib? Poliitiliste misasjade destabiliseerimine?

„Ma olen vähemalt juba kümme korda öelnud, et ma tahan ülekuulamise juurde advokaati,” pomises ta.

Naine, kelle nimi oli Roslund või Roskvist või midagi sinnakanti, vahetas oma kolleegiga kiire pilgu.

„Jah, me saime sellest aru, Henrik,” ütles politseinik, kelle nime HP oli juba ära unustanud. „Aga mõtlesime lihtsalt mõned formaalsed asjad enne ära korraldada, kui sinu advokaat välja ilmub.

Kas ta ikka tuleb? Me oleme ju mõned tunnid juba oodanud. Kui mitmesse advokaadibüroosse sa helistasid?” Ta kallutas pea viltu ja naeratas; see naeratus ei jätnud mingit kaksipiditõlgendamise võimalust.

„Loomulikult ilmub keegi kohale…” pomises HP.

„Hästi, aga mis sa arvad, kui me väikest viisi alustaksime?”

„Et meie kõikide aega säästa,” lisas politseinik taas naeratades.

„Või tahad sa veel kellelegi helistada? Mõnele lähedasele…?”

„Ei!” lõikas HP liiga valjusti ja ajas end sirgu.

Ta märkas nende pilke. Türa küll, ta oli ju otsustanud cool’ilt esineda…

„Mul on aega maa ja ilm ja ma ei kavatse enne advokaadi tulekut midagi öelda,” sõnas ta nii konkreetselt kui suutis ja vahtis lauaplaati.

„Aga palun väga – teie võite rääkida…” pomises ta paari sekundi pärast, põhiliselt rõhuva vaikuse katkestamiseks.

„Hea ettepanek, Henrik.” Meespolitseinik, kelle nime HP ikka veel meenutada ei suutnud, tõmbas tooli lähemale ja istus. Pintsakutaskust võttis ta väikese digimaki ja pani selle nende vahele lauale.

„Henrik Petterssoni, hüüdnimega HP ülekuulamine, kolmas juuni, kell 15.13. Kohal viibivad politseiinspektorid Roswall ja…”

•

„…Hellström.”

Stigsson vajutas klaasi kõrval olevat nuppu ja järsku kajas kõlaritest ülekuulamise juhi hääl.

„Millega Henke täpsemalt hakkama on saanud?” küsis Rebecca, suunamata oma küsimust kellelegi konkreetselt; Hellström ruumis jätkas kõnelust digimakiga.

Rebecca püüdis oma tooni rahulikuna hoida, justkui ei tekitaks võimalik vastus talle erilist muret.

„Meil on andmeid, et sinu vend kavandab mingit riigivastast aktsiooni, tõenäoliselt seoses printsessi pulmadega…”

„Nalja teed või?!” pahvatas ta, enne kui jõudis ennast talitseda.

Stigsson heitis talle kiire pilgu ja Rebecca hammustas huulde. Loomulikult, see kõik on lihtsalt suur practical joke, kapo on kuulus oma naljasoone poolest ja too Stigsson on lausa stand-up-koomik…

Võta ennast kuradi pärast kokku, Normén!

Eksitus – ilmselgelt on siin tegemist mingi tohutu eksitusega. Nad on Henke kellegi teisega ära seganud, infovahetuses on tekkinud mingi viga ja nad murdsid maha vale korteri ukse. Ega see poleks esimene kord…

„Lisaks on meil andmeid, et sedaliiki kuritegevus pole su vennale sugugi võõras…”

„Sa mõtled seda Dagi-lugu,” katkestas Rebecca. „See polnud Henke süü, ta püüdis lihtsalt mind kaitsta. Lisaks on sellest peaaegu viisteist aastat möödas…”

Stigsson raputas pead.

„Ei-ei, mitte sinu elukaaslase surm, ehkki tervikpildi kontekstis pakub ka see sündmus teatavat huvi… Asi on hoopis milleski muus. Vaata ise, siis näed!”

Ta viipas ülekuulamisruumi poole, kus üks ülekuulajatest pani parajasti videoprojektorit käima. Seinale ilmus rappuva kaameraga filmitud pilt, sinine taevas ja mõned tumedad majafassaadid. Seejärel puuladvad, nende all rida välirestorane. Kulus mõni sekund, enne kui ta koha ära tundis. Kungsträdgården, kui täpne olla, siis Kungsträdgårdsgatan. Taustal kostis tugevat klobinat, tal kulus selle äratundmiseks natuke aega. Aga heli muutus valjemaks ja ta taipas järsku, mis see on. Hobuste kabjad… Palju asfaldi vastu klobisevaid hobusekapju. Kui kuninglik korteež kaadrisse ilmus, jooksid tal järsku külmavärinad üle keha…

•

Ta tundis filmi otsekohe ära. Kungsträdgårdsgatan, peaaegu täpselt kaks aastat tagasi, kuningapaari ja Kreeka presidendi korteež.

Sõdurid hobuste seljas, kõnniteedel ootav publik sebis mobiilikaameratega. Ta oli filmi juba sada korda näinud, tundis ära iga inimese, iga näo. Poiss koeraga, valge kübaraga daam, hiigelseljakottidega saksa turistid… See, mis järgneb, oli tal ka une pealt peas. Iga hetk muudab sähvatav välk pildi kriitvalgeks, peaaegu samal hetkel paneb samasugune kärgatus, mida ta ka oma korteris kuulis, kaamerat hoidva käe võpatama. Seejärel totaalne kaos, hobused lähevad peruks, sõdurid kukuvad maha ja paanikas inimesed karjuvad.

Kuid selle asemel, et tähelepanu korteežile koondada, nagu ta ootas, muutis kaamera järsku suunda. See eksles mõne minuti ringi ja hakkas siis üle ühele kõnniteele kogunenud rahvamassi libisema.

Kaamera leidis tuttava kuju, peatus ja hakkas aeglaselt zuumima, kuni kuju täitis peaaegu kogu kaadri.

HP hakkas nihelema. Ta tundis järsku kerget iiveldust.

•

Kaksiratsi mopeedil istuv musta riietunud mees. Kiivri tume visiir kattis küll tema näo, kuid äratundmine ei valmistanud Rebeccale mingit raskust. Hoiak, järsud liigutused, kergelt küljele kallutatud pea. Polnud mitte mingit kahtlust…

Ta oli seda juba tookord aimanud, jättis aga küsimuse sihilikult esitamata, sest ta ei tahtnud vastust teada…

Mees filmis otsis midagi lenkstangi küljes rippuvast kilekotist. Siis õngitses ta välja silindrikujulise eseme ja toimetas selle kallal midagi. Mida lähemale korteež jõudis, seda tugevamaks muutus hobusekapjade klobin. Kaamera zuumis kaadri veelgi lähemale. Mees vaatas üles ja ootas eset käte vahel hoides mõne hetke. Siis tõstis ta ühe käe järsu liigutusega üles. Rebecca teadis juba, mille mees tänavale viskab.

•

Paukgranaadi kärgatus pani ka selle filmi võppuma, kuid kaameramees ei lasknud mopeedi fookusest. Pildi ühes nurgas jooksva kella järgi otsustades istus mees pärast kärgatust rahulikult veel peaaegu kümme sekundit paigal ja silmitses oma kätetööd, siis lükkas ta käigu sisse, tegi järsu pöörde ja kadus Warendorffsgatanile.

Äkki film katkes ja ruumis jäi vaikseks. HP niheles ja neelatas alateadlikult paar korda. Arvutiklahvi klõpsatuse järel kuvati seinale suur pilt temast endast. Freezeframe täpselt sellest silmapilgust, kui ta granaati viskab.

Käsi on õhku tõstetud, keha vedruna pingul. Kui lisada veel tume kiivrivisiir, jättis ta pehmelt öeldes hirmsa mulje.

„Niii, Henrik,” ütles Helsström märksa vähem sõbralikult kui varem. „Kas see on…”

•

„…sinu vend?” Stigsson ja Runeberg olid mõlemad tema poole pöördunud ja mõneks sekundiks oli ta pea täiesti tühi. Särk kleepus jaki all, õhk väikeses ruumis tundus järsku umbne ja hingata oli raske. Tundus, et meeste pilgud puurivad temast läbi.

Ta kõõritas ülekuulamisruumi poole, kuid ka seal oli täiesti vaikseks jäänud. Ta peab püüdma aega võita, saama võimaluse järele mõtlemiseks… Kuid meeste pilkude järgi otsustades ootavad nad otsekohe vastust.

Nii et mida peab ta tegema? Valetama või tõtt rääkima?

Otsusta juba ära, kurat küll!

Ta neelatas paar korda, et kurku tekkinud klombist vabaneda.

„Ühesõnaga…” alustas ta.

„Sa ei pea vastama, Henrik!”

Ülekuulamisruumi uks oli lahti läinud ja üle pea kammitud hallide juustega kõhetu mees ruumi ilmunud. Mees nööpis pintsaku kullavärvilised nööbid liialdatud hoolikusega lahti ja istus seejärel vabale toolile Henriku kõrval. Samal silmapilgul taipas Rebecca, et tundis mehe ära.

„Minu klient ei soovi sellele küsimusele vastata,” jätkas mees, pöördudes seekord politseinike poole, ja pani lauale tõstetud portfellist võetud dokumendimapi HP kohvitassi kõrvale.

„No nii, nüüd tahaksin ma teada, miks alustati ülekuulamisega, ehkki minu klient teatas sõnaselgelt, et soovib oma juriidilise nõustaja kohalolekut. Nagu te kahtlemata teate, on see vastuolus kriminaalmenetluse seadustiku kahekümne esimese peatükiga…”

•

„Johan Sandels!”

Runebergi üllatunud hääl mattis advokaadi jutu enda alla.

„Kurat, kuidas su vennal õnnestus nii lühikese aja jooksul säärane raskekaallane ennast esindama palgata?”

„Pole õrna aimugi,” vastas Rebecca ja kehitas õlgu.

See oli täiesti tõsi.

Pagan küll, mis siin õieti toimub?