Читать книгу [bubble] - Anders de la Motte - Страница 7

Raudvärav langes ta selja taga kinni ja ta tegi Bergsgatanil mõne sammu. Taas vabaduses – kurat, kui mõnus!

Prokurör oli peaaegu kohe taganema löönud. Ühest ähmasest filmiklipist vahi alla võtmiseks tõenäoliselt ei piisa, vähemalt mitte juhul, kui asjasse on segatud Johan Sandels.

Pollaritel oli kodutöö nähtavasti tegemata, nad olid endiselt arvanud, et ta on väike tegija, kellel saab öise sissemurdmise, mõne tunni ootamise ja mõningase praadimisega sita lippama ehmatada.

Mõni aasta tagasi oleks see võinud väga hästi toimida, tõenäoliselt olekski toiminud. Kuid ta on nüüd hoopis teine inimene ja mängib pollarite mõistusele kättesaamatuks jäävas, tunduvalt kõrgemas liigas.

Isegi siis, kui ta oleks otsustanud esimest reeglit rikkuda ja rääkida, mis tegelikult juhtus, poleks nende pisikesed pollariajud iialgi suutnud tõega leppida.

Ma leidsin rongist mobiiltelefoni, see oli kena läikiv hõbedane asjake, puutetundliku ekraaniga, ja selle kaudu kutsuti mind Mängu. See oli alternate reality game, mis alterneeris minu riäliti kogu edaspidiseks eluks. Aga ma murdsin ennast sellest välja, või vähemalt üritasin seda teha…

Keegi on tema peale koputanud, see on selge. Saatnud filmiklipi, andnud kapole tema nime.

Klipp on liialt küündimatu, et saada uueks Zapruderi filmiks, kus mõni turist on kavatsetust rohkem juhuslikult rohkem pildile püüdnud. Kaameramees oli fookuse temale suunanud, teadnud täpselt tema asukohta. See peaks tähendama, et film on pärit Mängust. Kuid vaevalt on see Mängule kasuks, kui ta trellide taha pistetakse, vastupidi – neil oli teda tarvis vabaduses, muidu pole mingit võimalust, et ta saaks Mängu poolt peale surutud ülesannet täita.

Ta oli kaalunud ka võimalust lasta end sihilikult kinni panna. Saata korda mõni tühine tegu, mille eest saab mõned kuud kinnimaja, ja ta oleks sõna otseses mõttes mängust väljas. Aga täpselt samamoodi nagu tema paljude teiste briljantsete ideedega, otsustas ta selle esialgu ootele jätta. Vangla polnud lihtsalt tema koht.

Been there, done that…

Kuradi õnn, et too Sandelsi-tüüp välja ilmus.

Ta oli helistanud nelja kõige suuremasse advokaadibüroosse, küsinud kõige tuntumaid advokaate ja igal pool takerdunud mõne pahura alluva otsa, kes lubas mitte väga veenvalt, et talle helistatakse tagasi. Ta oli juba arvestanud mõne B-liiga juunioradvokaadiga ja vähemalt paari öö puupingil veetmisega.

Kuid järsku ilmus Sandels välja nagu üllatus mänguasja seest…

Võib-olla oli advokaat perekonnaidüllist maal tüdinud ja armukesega kohtumiseks linna sõitnud?

Puhtalt õnnemäng, ühesõnaga. Või siis ka mitte…

Oli kuidas oli, tema ise oli korralikult läbi klopitud, tal keelati elukohast lahkuda ja lisaks sellele oli pollar ka tema passi ära võtnud.

Aga ta on vähemalt vaba.

Ta hingas veel paar korda sügavalt sisse ja võttis siis kursi mõni kvartal eemal asuva tubakakioski suunas.

•

Nad olid ta liiga kergesti vabaks lasknud.

Kinnipidamise piiriks oli 72 tundi ja kui asi puudutas terroritegusid, järgis kohus põhimõtteliselt alati kapo joont ja tegi otsuse vahi alla võtmise kohta. Ometigi oli Henkelt vabadus võetud napilt kolmeteistkümneks tunniks. Vaevalt võis põhjuseks olla see, et ta hankis endale kuulsa advokaadi.

„Kui kaua on Stigsson firmas töötanud?” küsis ta Runebergilt, kui nad juba politseimaja sööklas istusid.

„Miks sa seda küsid?”

„Ma arvasin, et enamiku näod kapos on mulle tuttavad, aga tema oli võõras…”

Runeberg niheles veidike, kuid sellest piisas, et Rebecca seda märkaks.

„Okei, ei, ta ei ole uus, tegelikult oli ta kunagi koguni minu juhendaja. Aga ta on aastaid välismaal töötanud. ÜRO, OSCE või midagi sinnakanti, me võtame praegu kõik ressursid kasutusele, mis võimalik. Muuseas, kas sa oled juba kirja saanud?”

„Mis kirja?”

„Kõik, kes on palgata puhkusel, palutakse pulmade ajaks teenistusse tagasi. Meil on vaja iga viimast kui väljakoolitatud ihukaitsjat. Kõiki valijate eest kaitset vajavaid Rootsi-demokraate arvestades on olukord tööjõuga nagunii pingeline. Pakuks see sulle huvi? Jutt on ainult paarist nädalast…”

Rebecca raputas pead.

„Mitte praegu, Ludde, me lükkame parajasti Sentryt käima. Uued inimesed ja firma üles ostmine kokku on kõik paras segadus. Ma tegelen üheaegselt enamate asjadega kui ma mõeldagi tahaksin…”

Ta märkas järksku, et Runebergil oli õnnestunud jututeema mujale suunata.

„Okei, see on umbes nagu meilgi,” täiendas mees. „Uus peadirektor ja kõik muu. Aga luba mulle, et sa vähemalt mõtled selle peale. Muide, tahad sa veel kohvi? Nad panevad varsti kinni.”

Rebecca raputas pead ja tõusis püsti.

„Ma pean koju minema, Mickel on õhtusöök valmis ja ma olen juba hiljaks jäänud.”

„Okei,” mees lükkas tooli eemale.

„Kuidas sul kodusel rindel on läinud, ee… Ühesõnaga, pärast…”

„Tobbe Lundhi lugu? Pole viga, me saime sellest üle. Micke on andestaja tüüp.”

„Siis on hästi.” Runeberg vaatas sekundiks kõrvale. „Kuule, ma pean sinuga kaasa tulema ja sind majast välja laskma. Uued ülemused, uued kombed, tead küll.”

•

HP astus tubakakioskist välja, rebis Marlboro pakil kile ümbert ära ja õngitses ühe sigareti välja.

Käed värisesid ikka veel, aga arvatavasti on selle peamiseks põhjuseks nikotiiniabstinents. Vähemalt ta eelistas seda seletust…

Paar sügavat mahvi otse kõnniteel, et kõige karmimat himu vaigistada, seejärel võttis ta kursi metroo poole. Aeg koju minna ja kahjud kokku lugeda. Pollarid on ta korteri kahtlemata pea peale pööranud. Õnn, et tal pole seal midagi väärtuslikku.

Ta avas metroojaama ukse, pidamata piletikassat pilgu väärilisekski, hüppas ta harjunult tõkkepuudest üle ja läks eskalaatori poole.

Teel alla möödus temast pikk, umbes temaealine, plaatinablond naine, automaatselt jälgis ta mõni sekund pilguga naise puusade liikumist ja vajus seejärel taas oma mõtetesse.

Ta peab püüdma kokku panna pildi, mis kurat õieti juhtus, ja kes tema peale on kitse pannud. Ja ennekõike: miks?

Aga kõigepealt tuleb tal mõni tund magada.

Ta jõudis eskalaatoriga alla ja lonkis aeglaselt mööda perrooni vaba pingi poole.

Blond istus veidi eemale. Muusika naise hiigelsuurtes kõrvaklappides pidi olema kuradi köitev, sest naine vahtis klaasistunud pilgul otse enda ette ega pannud teda vist isegi tähele.

Sitta kah, tibid on praegu tema kõige väiksem probleem, ja pealegi tundus naine musta küünelaki, tuka ja sünge riietusstiili järgi otsustades väheke emo-stiili poole kalduvat. Mitte just päris tema rida…

Vastu sääri puhuv nõrk tuuleiil sundis teda pead tunnelisuu poole pöörama. Ta ajas end vaevaliselt püsti, kui rong mürinal perrooni ette sõitis.

•

„Igal juhul oli tore sind näha, Normén,” ütles Runeberg, kui nad külastajatele mõeldud valvelauale lähenesid.

„Ehkki asjaolud oleksid muidugi võinud toredamad olla…”

Ta tõstis oma kaardi ukse kõrval oleva väikese musta kaardilugeja ette. Jäi mulje, et kaardilugeja on uus, selle taga seinal paistsid seina peal vana lugeja tunduvalt suuremad, heledad kontuurid.

Runeberg tõmbas lingist, kuid uks ei avanenud. Ta pomises midagi ja kordas protseduuri; tulutult.

„Neetud turvasüsteem,” torises ta. „Kaks aastat läbirääkimisi, mitmed miljonid raha ja siis ei tööta see pask ikka nii, nagu vaja…”

Ta kordas oma liigutust kolmandat korda, seekord tunduvalt aeglasemalt, ja järsku avanes lukk plõksatusega. Valvelauas pidasid mõned inimesed turvameestega ägedat vaidlust. Runeberg viis ta neist kiiresti mööda välisukse juurde.

Ta avas suu, et midagi öelda, kuid Runeberg jõudis temast ette.

„Ma helistan…” Mees tegi peaga kerge liigutuse lae poole ja Rebeccal kulus paar sekundit, enne kui ta aru sai, et nad seisavad peaaegu täpselt väikese musta ümmarguse kaamera all. Täpselt nagu kaardilugeja, jättis ka see täiesti uue mulje.

Rebecca kortsutas kulmu ja mõneks silmapilguks jäid nad midagi ütlemata teineteise vastu seisma. Siis embas Rebecca meest kiiresti ja avas välisukse.

„Nägemist, Ludde,” ütles ta juba välja minnes, kuid mingil põhjusel Runeberg ei vastanud, vaid krimpsutas tahtmatult natuke nägu. Põgus grimass kestis vaid mõne sekundi, seejärel muutus ta ilme taas normaalseks. Kuid juba teist korda kõigest mõne tunni jooksul ei saanud Rebecca lahti tundest, et midagi on valesti.

•

Sedel rippus välisukse küljes ja esimese hooga oli tahtis ta selle juba kokku kortsutada ja eemale lennutada. Väike hallikasvalge keskkonnasõbralik paberilipakas, mida hoidis ukse küljes kõigest üks kitsivõitu teibiriba, täpselt samamoodi, nagu eelmistelgi kordadel. Palume mitte kuulata öösiti valju muusikat või Tuletame meelde, et korteriühistu sisekorra eeskirjad…

Terrorismivastase üksuse ootamatu öise külaskäigu peale tegi korteriühistu juhatus arvatavasti lihtsalt püksi. Ta kujutas all ühisturuumis toimunud diskussiooni elavalt ette. Tõepoolest, seekord tuleb meil jõuliselt tegutseda, Gösta, kirjuta seekord SUURTE tähtedega…

Varasematel aastatel oli ta kõik sedelid tavaliselt Soku ukse peale üle tõstnud. Tagantjärele mõeldes polnud see võib-olla kõige ilusam tegu. Väike hašipäkapikk oli niigi piisavalt paranoiline. Muide, üsna kummaline, et tüüp ärakolimisest midagi ei rääkinud, või ukse taga kella ei andnud ja kolimise juurde appi ei kutsunud.

Kuid teisalt polnud ka tema ise olnud viimastel kuudel sotsiaalselt eriti aktiivne ja uksekella juhtme oli ta juba ammu läbi lõiganud.

Nojah, eks uuele tundmatule naabrile võib ju samuti väikese tervitusteate anda.

Ta rebis sedeli maha ja kinnitas selle oma naaberkorteri uksele. Käed värisesid ikka veel natuke, see ärritas teda rohkem, kui ta tahtis tunnistada.

No nii, tere tulemast KÜ-sse Formen 6, mofo!

Ta astus sammukese tagasi ja oli juba ringi pööramas, kui taipas, et sedel ei näe välja selline, nagu tavaliselt. Juhatuse esimehe vanamehelike sirgelduste asemel oli tekst kirjutatud ümmarguse, veidi naiseliku käekirjaga.

Probleemid?

Ära anna alla, meie saame sind aidata!

070-931151

Ta kissitas paar sekundit umbusklikult teadet. Loomulikult oleks tal vaja natuke instant salvation’i, aga Vahitorni tellimus teda kohe kindlasti ei aita.

Pollarid olid vähemalt nii viisakad, et tegid ukse korda, nentis ta. Vähemalt kuidagimoodi. Kaks lukku olid omadega täiesti otsas, aga kolmas vist enam-vähem toimiv.

Viltune uksepiit kägises kaeblikult, kui ta ukse lahti lükkas.

Parajasti hetkel, kui ta üle läve astus, tundus talle, et naaberukse juurest kostis mingi heli, ja sekundiks tuli talle mõte, et keegi on naaberkorterist välja tulemas.

Ta pani ukse enda järel kiiresti kinni ja piilus läbi uksesilma, kuid uus naaber oli nähtavasti meelt muutnud, sest midagi ei juhtunud.

Nojah, varem või hiljem jooksevad nad kuskil ikka kokku. Hetkel on tal muid asju, mille peale mõelda. Tunduvalt tähtsamate asjade peale…

USB-pulka, mille ta oli külmkappi lahustuva kohvi purki peitnud, ei olnud pollarid loomulikult leidnud, aga muus osas nägi korter välja umbes selline, nagu ta oligi ette kujutanud. Iga viimane kui sahtel oli välja tõmmatud, raamaturiiulid tühjaks tehtud ja voodi plekiline madrats teistpidi keeratud.

Osa asju on puudu, seda ta juba teadis. Enne seda, kui ta plate pealt välja visati, oli talle antud võetuse protokolli koopia. Jäi küsitavaks, kui palju pollarid mõnest kulunud pehmete kaantega raamatust ja patakast blockbusters’itest targemaks saavad. Rääkimata siis tema suurest, alla-kaheksateist-keelatud filmide kogust…

Õnneks polnud tal ainet juba kuude kaupa kodus olnud, ta ei mäletanudki, millal ta viimati seda suitsetanud oli. Ilmselt vist Dubais, kui see võltsprantslane slash Hitman talle viltuse tripi pakkus ja pärast püüdis talle freimida seksijumalanna Anna Argose mõrva.

Hetkel hoidus ta savust eemale, ta oli ilma selletagi piisavalt paranoiline.

Ta kulutas kümme minutit kõige hullema segaduse ärakoristamiseks ja viskas seejärel voodi peale pikali.

•

„Muuseas, sulle tuli kiri,” ütles Micke, kui nad söömist lõpetasid. „Puudutab mingit pangaseifi…”

Rebecca võpatas ja mees tõlgendas seda liigutust vist valesti.

„Sorry, ma ei teinud sinu kirja meelega lahti. Nägin ümbriku peal SEB-i logo ja mõtlesin automaatselt, et see on mulle. Hetkel on mul liiga palju asju üheaegselt käsil…”

„Pole midagi,” pomises ta. „Mul pole sinu ees saladusi…”

Enam mitte, lisas juurde hääl tema peas ja Micke reaktsiooni järgi otsustades oli ka mees seda kuulnud.

Micke tõusis kiiresti püsti ja tuli hetke pärast tagasi, lohakalt lahti rebitud ümbrik käes.

Lugupeetud Rebecca Normén!

Lepingu tähtaeg pangaseifi nr 0679406948 kohta, kus teie olete märgitud ühe võtme omanikuks, hakkab lõppema.

Seetõttu palume teil otsekohe võtta kontakti meie kontoriga aadressil Sveavägen 6, Stockholm, et soovi korral lepingut pikendada.

Kui te pole meiega kolmekümne (30) päeva jooksul käesoleva kirja saamisest alates ühendust võtnud, avatakse seif notarius publicus’e juuresolekul ja pank võtab seifi sisu kuuekümneks (60) päevaks hoiule. Pärast seda tähtaega võõrandatakse seifi sisu oksjonil ja müügist saadud summa, millest on maha arvestatud võõrandamisega seotud kulud, hoiustatakse pangas võtmeomaniku nimel avatavale arvele.

Tervitades

L. Helander

SEB

„Ma arvasin, et pangaseife ei kasutata juba enam tükk aega,” ütles Micke liialdatult lõbusal toonil. „Metallkarp kuskil keldris tundub väärtasjade hoidmise kohana üsnagi vanamoodne. See oleks rohkem sobinud minu vanematele või vanavanematele. Ma ei teadnud, et sul seif on…”

„Mina ka mitte,” pomises Rebecca.

Mees avas suu, et midagi öelda, kuid muutis siis nähtavasti meelt.

„Nii, mis sa siis teha tahad?” küsis ta pärast mõnesekundilist pausi.

„M-mida?” Rebecca vaatas talle otsa.

„Täna on reede õhtu, mõlemad oleme üle tüki aja vabad. Mis sa arvad, kui läheks õige kinno?”

„Kas sul polnud vaja tööd teha? Ma arvasin, et teil on kiired ajad…”

„Ongi, aga see võib homseni oodata. Clooney uus film paistab põnev olevat.”

Mees etendas endiselt liialdatud lõbusust, kuid ei toon ega naeratus veennud Rebeccat põrmugi. Muidugi, nad olid kõik läbi arutanud. Ta oli rääkinud vähemalt vähem haigettegevad detailid oma afäärist kolleeg Tobbe Lundhiga ära ja Micke oli öelnud, et annab talle andeks; ta usub naise kinnitust, et see kõik oli idiootlik viga ja ta armastab Micket.

Aga ehkki tema ülestunnistusest oli möödunud peaaegu pool aastat, ehkki mees polnud kordagi seda asja uuesti jutuks võtnud – isegi mitte nende väheste tülide ajal – mõistis ta väga hästi tunnet, mis mehe hästi poleeritud pealispinna all pulbitses.

Mees kahtles temas…

Ja ega ta polnud ainuke…

Micke võttis köögitoolilt ajalehe ja lappas lahti õige lehekülje.

„See jookseb Söderi Filmstadenis, me võiksime kella üheksaks kinno minna ja pärast seda õlle võtta…”

Rebecca tahtis esimese hooga keelduda. Tal oli arvuti täis tööasju, millega ei saa õigupoolest oodata. Aga hiline filmiseanss ja mõned õlled võib-olla tugevdavad illusiooni, et nende suhe on endiselt toimiv. Võib-olla lihtsustab see ajul koguni tavalisest öisest õudusest üle saamist ja paneb ta kergemini uinuma?

Vähemalt ta lootis seda.

„Muidugi, väga tore! Teeme ära.” Ta pingutas, et hääletoon usutav oleks. „Kas korraldad meile piletid?”

„Jepp!”

Micke tõusis, et oma sülearvuti kööki tuua, ja Rebecca luges juhust kasutades kirja veel üks kord läbi.

Sügaval keldris säilitatav plekk-karp…

Mingil põhjusel oli tal raske külmavärinat maha suruda.