Читать книгу [bubble] - Anders de la Motte - Страница 5

Samal hetkel, kui ta ärkas, teadis HP, et midagi on valesti. Kulus mitu sekundit, enne kui ta aru sai, mis teda segab.

Oli vaikne.

Liiga vaikne.

Magamistoa aknad olid Guldgrändi poole ja ta oli juba ammu harjunud mõnisada meetrit eemal kulgeva Söderledeni pideva mürataustaga. Ta isegi ei mõelnud õieti selle peale.

Kuid tavalise, summutatud liiklusmüra asemel, millesse mõnikord lõikusid sireenid, oli suveöö täiesti vaikne.

Ta heitis pilgu kellraadiole: 03.58.

Teetööd, oletas ta. Söderleden, Söder Mälarstrand ja Slussen on järjekordseks lappimiseks ja parandamiseks kinni pandud… Kuid lisaks sellele, et sel juhul peaksid tee-ehitajatest Puuha Peted töötama stealthmode’is, hakkas ta tajuma ka muude helide puudumist. Ajalehekandjad ei kolistanud välisuste juures, Hornsgatanil ei lärmanud ükski joodik. Polnud pisimatki piuksu, mis oleks vihjanud väljas pulbitsevale pealinnale. Justkui oleks tema korterit ümbritsenud hiiglaslik mull, millest muu maailm jääb väljapoole. Mull sunnib teda elama oma universumis, kus tavalised reeglid enam ei kehti.

Omamoodi oli see ju täiesti tõsi…

Ta tundis, kuidas süda hakkab kiiremini lööma. Tasane krabin pani ta võpatama.

Murdvaras?

Ei, see pole võimalik. Ta oli turvaukse kõik kolm lukku naga tavaliselt kinni keeranud. Uks läks talle kenakesti maksma, aga see oli väärt iga kuradi ööri. Terasest piidad, topeltriiviga lukud and you name it, nii et puht loogiliselt võttes ei saanud keegi korterisse tungida. Aga paranoiavihmavarju pole nii lihtne sulgeda…

Ta hiilis voodist välja, läks üle magamistoa ja piilus ettevaatlikult elutuppa. Kulus mõni sekund, aga kui silmad olid pimedusega harjunud, oli tulemus ühene. Mitte midagi, ei mingit liikumist ei elutoas ega väikeses köögis selle kõrval. Kõik on okei, pole mitte mingit ohumärki. Kui jätta kõrvale ebaloomulik, rõhuv vaikus, mis ikka veel kestis…

Ta hiilis ettevaatlikult akna juurde ja vaatas välja. Tänaval polnud hingelistki, kellaaega arvesse võttes polnudki see nii imelik. Isegi päevasel ajal pole Maria Trappgränd eriti tiheda liiklusega tänav.

Nähtavasti on liiklus teetööde tõttu suletud. Pool kuradi Söderit näeb nagunii välja nagu väljakaevamised Birkal, nii et miks mitte öine totaalne liikluskeeld. Eks Peted peavad vist kohvipausi…

Plausible– täiesti kindlalt! Kuid ebamugavustunne ei tahtnud sellest hoolimata kaduda.

Jäi veel ainult esik.

Ta läks kikivarvul mööda uusi põrandalaudu välisukse poole, vältides hoolikalt kolmandat ja viiendat lauda, sest need nagisevad.

Mõni meeter enne ust tundus talle, et postkastiluuk liikus. Ta jäi poolelt sammult seisma, süda hakkas kiiremini lööma.

Kaks aastat tagasi oli keegi tema postkastiluugist süütevedelikku sisse kallanud ja seejärel põlema pannud. Kuradi ebameeldiv kogemus, mis tema jaoks lõppes Södersjukhusetis hapnikumaski all. Alles tükk aega hiljem sai ta aru, et see kõik oli vaid väike hoiatuslask, tuletamaks talle meelde Mängu reegleid.

Ta nuhutas ettevaatlikult õhku, kuid petrooleumilõhna polnud tunda. Ometigi oli ta nüüdseks juba täiesti kindel. Heli tuli välisukse poolt.

Ehk siiski ajalehetooja?

Ta tegi veel mõne hiiliva sammu ettepoole ja surus silma ettevaatlikult uksesilma vastu.

Ootamatu vali heli sundis teda taganema.

Kurat võtaks!

Mõneks silmapilguks tiirlesid tal tähed silme ees, süda oli vist peaaegu täiesti seisma jäänud.

Järjekordne vali pirakas tõrjus šokiseisundi eemale.

Keegi murrab tema välisust maha!

Terasest piit oli hakanud juba tasapisi painduma, nii et kes iganes ukse taga ka ei olnud, pidi ta olema tugevam kui The Hulk. Kolmas mürtsakas, metall ragises vastu metalli, see polnud mingi vihane Bruce Banner, vaid pigem korralik sepahaamer, võib-olla koguni mitu.

Uksepiidad andsid veel mõne sentimeetri järele ja järsku hakkasid tekkinud pilust paistma lukukolvid. Puudu on veel vaid mõned hoobid.

Ta pööras ringi, koperdas ja lendas põrandale pikali. Ukse poolt kostva järjekordse paugu järel kattusid ta paljad jalad rabiseva krohvipuruga.

Jalad sebisid puupõrandal, käed otsisid pidepunkti.

Ta oli jalul.

Kiired sammud; elutuba, magamistuba.

Uks valju mürtsuga kinni!

Veremaitse suus, süda rinnus lõhkemas.

Käed värisesid nii kõvasti, et lukus võtme keeramisega oli raskusi.

Miskuradiasiseeküllonmissiintoimub…

Veel üks esikust kostev kärgatus, sellele järgnev ragin – tõenäoliselt andis uksepiit järele.

Ta haaras magamistoas kummutist kinni, surus jalad tugevamini vastu maad ja pidi peaaegu maha kukkuma, kui mööblitükk kergesti ukse ette libises.

Kuradi saepuruplaadist pask!

Kui metalluks ei suutnud ründajaid kinni pidada, suudab Baltikumis tehtud kokkupandav mööbel arvatavasti talle ainult mõne sekundi aega juurde võita. Ta viskus voodile ja kobas ajalehtede ning raamatutega kaetud öökapi pealset.

Telefon, kus kurat on telefon!?

Siin! Ei, raisk, see on magamistoateleka kaugjuhtimispult…

Ta kuulis elutoast jooksusamme, kostis karme hääli, aga ta ei eristanud sõnu, sest otsimine võttis kogu ta tähelepanu.

Järsku puudutasid sõrmed telefoni, sellise hooga, et telefon kukkus põrandale.

Kurat küll!

Ukse käepideme lõgin, seejärel röögatus.

„Siin!”

HP viskus põrandale ja kobas meeleheitlikult kätega.

Siin, kohe vasaku käe kõrval.

Ta rabas telefoni kätte, püüdis nuppe vajutada. Sõrmed tõmblesid nagu parkinsonihaigel.

Üks, üks, kaks – lihtne iga naks… Persetki see nii lihtne on.

Ukse poolt kostev mürts oleks IKEA-kummuti peaaegu ümber ajanud.

„Halloo, SOS Häirekeskus kuuleb, millega saan teid aidata?” ütles kuiv hääl telefonis.

„Politsei!” möirgas HP. „Aidake min…”

Teda pimestas intensiivne valgussähvatus, põles ta vikerkestale kinni.

Seejärel nii tugev plaksatus, et tal jäi hing kinni.

Ta oli neil käes.

•

„See on jälle siin.”

„Kaubik,” lisas ta, kui mees kohe ei reageerinud.

Mees heitis kiire pilgu tahavaatepeeglisse.

„Seesama, mis eile?”

„Mhmh,” vastas ta, pööramata pilku kõrvalistme ette tuuleklaasile kinnitatud lisapeeglilt.

Milline siis veel? ütles ta vaikselt endamisi.

„Neli autot meist tagapool. On seal juba mõnda aega püsinud… Täpselt nagu eile ja peaaegu täpselt samas kohas.”

„Oled sa kindel, et see on sama käru? Linnas on üsna palju valgeid kaubikuid…”

„Ma olen kindel,” ütles ta lühidalt.

„Pidurda natuke ja lase tal lähemale tulla.”

„Aga siis kaotan ma VIPi silmist…” Mees viipas käega nende ees sõitva kabrioleti sportmudeli poole.

„Unusta kapo-käsiraamat ära, Kjellgren, ja ole vähe paindlikum,” sisistas ta tarbetult vihaselt.

Mees tõstis jala gaasi pealt asjatult järsku üles. Auto nende taga andis kurjalt signaali ja sõitis seejärel väga lähedalt neist mööda. Sellele järgnes veel üks.

Rebecca avas kindalaeka ja võttis sealt kaamera. Ta hoidis seda madalal, et kaubiku juht seda läbi tagaakna ei märkaks.

Veel üks pilk tahavaatepeeglisse.

Teleobjektiiv oli küll võimas, kuid kaubik oli neist endiselt kaks autot tagapool ja osaliselt varjatud.

„Natuke veel,” pomises ta Kjellgrenile ja seadis fotoka süles valmis.

Ta võitles kiusatusega pead pöörata.

Järsku vahetas turvatav nende ees rida, ületas pideva joone ja võttis suuna Kungsgatanile.

Kjellgrenile ei jäänud muud võimalust kui talle järgneda.

Rebecca vandus vaikselt endamisi, võimalus läks vett vedama. Kuid paari sekundi pärast mõistis ta, et kaubik jälitab neid endiselt. Vahepealt oli veel üks auto kadunud ja kaubik oli nüüd palju lähemal. Kui tema ise oleks jälitaja olnud, poleks ta küll nii lähedale sõitnud.

Järsk manööver tuli juhile nähtavasti üllatusena ja pani teda viga tegema.

Ta keeras ettevaatlikult ülakeha, surus vasaku küünarnuki istme vastu ja toetas jalad kindlalt maha. Nende vahel olev auto varjas kaubiku registreerimisnumbrit, kuid ta nägi läbi toonitud klaaside mõlema juhikabiinis istuva inimese ülakehasid. Pikkade varrukatega heledad riided, mingisugused kombinesoonid, täpselt nagu eilegi. Kuid eile ei jõudnud ta fotoaparaati õigel ajal välja võtta. Selle vea kavatses ta nüüd parandada.

Auto nende taga hakkas järsku rea vahetamiseks suunda näitama ja ta nägi oma võimalust. Ta pöördus välkkiirelt ringi, tõstis fotoaparaadi ja suunas selle iga hetk nähtavale ilmuva numbrimärgi poole.

Ta hoidis päästikut poolenisti all. Auto nende taga keeras kõrvale. Lühike piibitus andis märku, et aparaat reguleerib automaatselt teravust…

Päästik põhja. Ta tegi mõned pildid. Suurepärane!

Ta liigutas kiiresti kaamerat ja kaadrisse ilmus kaubiku kabiin. Ta võttis fookusesse autojuhi ja hoidis päästikut all. Teleobjektiiv surises ja udune kontuur rooli taga muutus tunduvalt teravamaks. Kuid samal hetkel, kui fookuseandur piibitas, vajutas Kjellgren ägedalt gaasi ja ta kaotas äkilise liigutuse tõttu tasakaalu.

Kui ta kaubiku kabiini taas kaamerasse sai, oli see neist juba tükk maad tahapoole jäänud.

„Mida kuradit sa teed, Kjellgren?” sisistas ta, plõksides kaubiku kaugenevast siluetist peaaegu umbropsu terve rea pilte.

„VIP, Wennergren juunior.” Mees osutas käega ettepoole, väike sportauto oli silmist peaaegu juba kadunud. „Kihutas järsku minema nagu kõrvetada saanud troll. Ma ei julgenud riskida, et me ta silmist kaotame.”

Rebecca laskis kaamera alla ja vajus uuesti istmele.

Kurat!

Kiire pilk tahavaatepeeglisse, ehkki tulemus oli talle juba teada. Kaubik oli kadunud.

Ta vaatas väikesel ekraanil kaamerapildid kiiresti läbi. Numbrimärk oli selgelt ja hästi näha, aga täpselt nagu ta oli kahtlustanudki, osutusid kabiinist tehtud pildid põhimõtteliselt täiesti kasututeks.

Kurat küll!

Nimetatagu seda politseiniku vaistuks või milleks tahes, kuid miski tolle kaubiku juures tekitas talle muret.

Kohe, kui ta kontorisse tagasi jõuab, kontrollib ta registreerimisnumbrit, võib-olla võtab koguni mõned kõned ja kontrollib jälitusosakonnast, kui liikluspolitsei tulemused kesiseks osutuvad…

Ta kahetses järsku, et oli Kjellgrenile nähvanud. Mehe prioriteedid olid täiesti õiged. Kõigest hoolimata oli VIP esmase tähtsusega ja ta oleks ise rooli taga olles sama teinud.

Kjellgren oli väga hea autojuht, see oli üks põhjustest, miks ta oli mehe kapost kaasa võtnud. Kjellgren oli VIP-i autole taas kannule jõudnud ja otse selle taga oma tavalise koha sisse võtnud.

„Sinu hinnang oli täiesti õige, Kjellgren,” ütles ta ja andis oma parima, et hääletooni neutraalsena hoida.

Mees ainult noogutas ja mõned minutid istusid nad vaikides, vaadates kordamööda tahavaatepeeglisse.

„Mis sa ütlesidki, millal me Kindluse juurde sõidame?” küsis Kjellgren peaaegu ülepingutatult sõbralikult.

„See sõltub Blacki ajakavast.” Ta vastas mehe naeratusele.

„Okei. Muuseas, kas sa nägid Dagens Nyheteri artiklit? Seal oli suur illustratsioon sõjaväe vanade rajatiste kasutamisest täiesti uuel otstarbel. Peale selle, et varjenditest tehakse serverihallid, on nad muuhulgas ehitanud vana rannikule viiva sidetunneli ümber nii, et seda saab kasutada jahutusseadmete jaoks. Keeruline värk.

Turvameetmed tulevad seal nähtavasti samuti metsikud…”

Ta vähendas vahemaad Wennergreni autoga ja tegi väikese kaare, et peletada eemale üht nende vahele trügivat autot.

„Nähtavasti tahab PayTag säilitada selle kaitseobjekti klassifitseeringut ja see on ju arusaadav. Sel juhul tohib ju nende turvameeskond relva kanda…”

Kjellgren lasi VIP-i paariks sekundiks silmist ja heitis Rebeccale kiire kõrvalpilgu.

Ta kuulis küsimust juba enne, kui mees jõudis suu avada.

„Muuseas, kuidas meil relvarindel läheb, boss…?”

„Loakomisjon vaatab ikka veel meie avaldust läbi…”

…jälle, oleks ta peaaegu lisanud, kuid just sel hetkel hakkas telefon jakitaskus vibreerima. Varjatud number. Arvatavasti järjekordne telefonimüüja või mõni endine kolleeg politseist, kes tööd püüab saada…

Ta pani pöidla punasele ikoonile, et kõnet tõrjuda, kuid muutis viimasel hetkel meelt. Kjellgren kõõritas endiselt tema poole, nähtavasti oli tal isu diskussiooni relvaloa teemadel edasi arendada. Ega tema pole ainuke.

Peaaegu kõik tema äsja palgatud ihukaitsjad olid töö vastu võtnud eeldusel, et nad saavad teenistuses relva kanda. Kui loa saamine läbi läheb…

Ta vajutas kiiresti telefoni rohelisele ikoonile.

„Sentry Security, Rebecca Normén,” vastas ta liialdatult ametlikult toonil.

„Ihukaitseosakond, kriminaalkomissar Ludvig Runeberg,” ütles tema endine ülemus telefoni teises otsas.

„Tervist, Ludde, pole pikka aega kuulnud. Tore, et sa helistad…”

„Ma arvan, et kui oleme oma jutu ära rääkinud, siis sa enam nii ei arva, Normén…”

Miski mehe toonis sundis teda alateadlikult selga sirgu ajama.

„Sa peaksid vist politseimajja tulema, kõige parem, kui otsekohe…”

Telefon hakkis ja mehe hääl kadus mõneks sekundiks. Kuid aimdus ütles talle juba, mis nüüd järgneb. Kõht tõmbus krampi.

Ei, ei, ei…

„…sinu väikevend.”