Читать книгу Sügisroim - Anders de la Motte - Страница 3

Vee teekond algas kusagil sügaval vallseljaku pimeduses. Voolas oma maa-alusest allikast välja niisuguse hooga, et paiskus ülespoole, surudes end meeterhaaval läbi kalju, savi ja moreeni. Vallseljak oli rohkem kui kakssada meetrit kõrge ja inimese abita oleks vool lõpuks kiirust kaotanud. Pöördunud allapoole, leidnud juurte vahel tee nõlvu katvate lehtmetsadeni ja lõpetanud ojana mõnes järskude servadega jäärakus, mis lõikusid läbi vallseljaku külgede. Kuid kahekümnenda sajandi alguses rajati keset vallseljakut kivimurd. Diabaas ja amfiboliit; mustad, tugevad kivimid, mis sobisid hästi hauakivideks.

Aplalt raiuti ja lõhati järjest sügavamale kaljusse kuni selle päevani, mil šaht ristus veevooluga, pakkudes sellele lihtsamat väljapääsu maapinnale. Ja veevool oli tänulik, purskudes välja sellise jõuga, mida mitte keegi ei olnud osanud ette kujutada. Umbes pool aastat hiljem pandi pumbad seisma, masinad viidi minema ja kivimurd jäeti maha.

Tasapisi jäi koht unustusse. Vesi muutis kivimurru sügavaks väikejärveks, mis oli kolmest küljest piiratud tumedate järskude kaljudega ja neljandal pool oli mõnemeetrine pank. Mets neelas juurdepääsutee ja alusmets võttis ala tagasi, kuni alles olid vaid mõned vanad võssakasvanud varemed ja kohe panga kõrval asuv lagendik, kus kivikillud olid kuhjunud nii tihedalt, et neist vähimgi elu läbi ei suutnud murda.

Alles kuuekümnendatel aastatel, kui metsamasinatel tekkis vajadus uute palkteede järele, taasavastati kivimurd. Kuigi sinna oli ligipääs tegelikult keelatud, sai see kaunis, unustatud koht ajapikku selle kandi noorte ujumiskohaks. Hea koht, kus kontrollivaid pilke kartmata takistamatult kokku saada ja teha, mida süda lustib. Selleks ajaks ei mäletanud enam keegi, kui sügav kivimurd on. Mõned kinnitasid, et vesi oli kakskümmend meetrit sügav, teised, et nelikümmend. Mõned väitsid isegi, et kivimurd on põhjatu, kuidas iganes niisugune asi võimalik peaks olema.

Liikus palju kuulujutte selle kohta, mis võis sügavuses peidus olla. Autoromud, röövsaagid, ammu kadunud inimeste säilmed. Lorijutud, mida ei olnud võimalik kontrollida ja mis sedamööda, mitu korda neid edasi räägiti, kasvasid üha kummalisemaks. Kuid oli kaks asja, mille suhtes olid ühel meelel kõik, kes kunagi kivimurru juures olid käinud: see must vesi on nii sügav, et isegi Lõuna-Rootsi südasuvel ei tõusnud seal temperatuur üle kahekümne kraadi. Ja et mõni neist noortest meestest, kes otsustas ronida mööda tagumist kaljuseina, et seal kõige kõrgemalt kaljunukilt alla vette hüpata, kukub varem või hiljem surnuks.

Surnukeha väljatoomiseks veest läks vaja nelja päästjat. Pank oli järsk ja täis teravaid kive, mistõttu oli raske leida jalgealust. Paaril korral komistas mõni mees ja kaotas pidepunkti. Just nagu avaldaks vesi vastupanu ja püüaks surnukeha endas hoida võimalikult kaua.

Kaugemalt vaadates paistis, nagu noormees magaks. Ta lamas selili, silmad suletud ja kahvatu nägu nii rahulik, nagu võiks ta iga hetk ärgata.

Kuid kui laip asetati raske, kõhedust tekitava põntsatusega kanderaamile, kadus pettekujutlus. Noore mehe riietelt ja ta pikkadelt heledatelt juustelt voolas külm vesi, segamini verega ta purunenud kuklast, moodustades kanderaamil roosasid loike, kuni need olid küllalt suured, et jätkata teekonda kõval kiviklibusel maapinnal ja sealt tagasi alla pimedusse.

Vesi voolab alati kõige madalamasse kohta, mõtles politseinik, kes seisis mõne meetri kaugusel. Ta mõtles hetke, kas ei peaks selle tähelepaneku kirja panema. Lehitsema välja märkmiku viimase lehe, kuhu ta sedasorti mõtted kirja pani. Väikesed mõtisklused, millel politseitööga tegelikult mingit pistmist ei olnud, kuid mis tuli siiski üles tähendada, võibolla vastukaaluks kõigele sellele, mida ta kirjutas. Aga ta jäi siiski pidama leheküljele, mille täitmist ta just alustanud oli.

Ta oli mõni minut pärast politseiautost väljumist kõige üles kirja pannud koha, kellaaja ja kuupäeva.

Mörkaby kivimurd, 29. augustil 1990 kl. 5.54.

Selle alla jättis ta ruumi nende nelja noore nimede jaoks, kes tema ees seisid, näod kahvatuhallid, püüdes mitte vaadata kanderaami, kuigi pilk kippus vägisi sinna. Politseinik teadis, kes nad on, mis klassist nad on, kas nad elasid seljakul või all külas, isegi nende vanemate nimesid ja töökohti. Tavaliselt meeldis talle just see oma töö juures siin maakohas. Isiklik kokkupuude, ühtekuuluvus. Kuid sel hommikul tundis politseinik esimest korda elus, et ta tahaks töötada hoopis linnas. Ta pani kirja nimed, iga nimi uuel real.

Alexander Morell

Carina Pedersen

Bruno Sordi

Marie Andersson

Kõik üheksateistkümneaastased, nagu ka noor mees kanderaamil, ja alles juunikuus oli ta näinud neid kõiki viiekesi sõitmas koolilõpu puhuks tellitud veoauto kastis läbi küla. Jõid purgiõlut, puhusid vilepilli, lehvitasid oma valgeid tudengimütse ja karjusid rõõmust ees ootava tuleviku üle.

Simon Vidje nime kirjutas ta viimasena kõige alla ja tõmbas mõlema nime alla kaks musta joont. Ta teadis juba tükk aega, kes on ohver, kuid siiski tegi nime nägemine must valgel olukorra veelgi ebameeldivamaks. Terve Nedanåsi vald teadis, kes Simon Vidje on. Imelaps. Üks miljoni kohta. Keegi, kes pidi vallutama maailma, käima imelistes paikades ja võtma oma koduküla ja kõik selle elanikud reisile kaasa. Kuid tema lugu lõppes hoopis siin, külmas süsimustas vees, kusagil keset tühjust, vaid mõni kilomeeter kodust.

Politseinik kuulis raadiot ragisemas, sellele järgnes järsk tuttav hääl juhistega, millele ta kohe vastas.

„Su isa tuleb kohe, Alex,” lausus ta seejärel ühele noorukile, treenitud keha ja harali maadlejakõrvadega laiaõlgsele mehele, kelle nimi seisis ta märkmikus esimesel kohal. Sai vastuseks põgusa noogutuse.

Politseinik vaatas nelja noort veel kord, kortsutas laupa ja kirjutas siis nende nimede alla märkused.

Marie Anderssonil on riided märjad, kirjutas ta. Alexander Morelli, Carina Pederseni ja Bruno Sordi riided on kuivad.

Võibolla oli see lihtsalt üks tähtsusetu tähelepanek. Fakt, mille juures puudub igasugune hinnang. Vähemalt saab politseinik nii väita edaspidi, kui see sõnastus juba politseiraportisse satub ja temalt hakatakse pärima, mida nood kirjapandud sõnad tegelikult tähendavad.

Kuid politseinik ei teadnud veel midagi sellest, kui raskeks asi kujuneb. Ta teadis vaid, et ta peab tegema oma tööd. Esitama küsimusi ja vastused oma märkmikku üles kirjutama.

„Mis tegelikult juhtus?” küsis ta nii mahedal toonil, kui vähegi suutis. Mitte keegi neljast noorest ei vastanud. Nende pilgud enam ei tõrkunud ja olid nüüd lõpuks kinnitunud kanderaamile, kus helepunane vesi muudkui voolas Simon Vidje lömastatud peast edasi kõige madalama punkti poole, kaugele alla pimedusse.