Читать книгу Sügisroim - Anders de la Motte - Страница 7

4
28. august 1990

Viiekesi lamasid nad oma ujumisrätikutel päris kalju serva peal, kuhu pärastlõunapäike ikka veel paistma ulatus. Bruno hoidus sekkumast, kui Alex – küll vastu tahtmist – laskis Mariel makis muusikat vahetada. Kassetitäis edetabelimuusikat: Alannah Myles, Madonna, Cher.

„Kuradi jama muusika,” pomises Alex Brunole, kuid seekord tema tavalist heakskiitu ei järgnenud. Bruno vältis alati Alexi ja Marie vahelisse risttulle sattumist. Alex keeras kõhuli ja pani silmad kinni. Hakkas paari minuti pärast vaikselt norskama.

Tüdrukud olid pusad seljast ajanud ja võtsid bikiinirinnahoidjate ja lühikeste pükste väel päikest. Carina oli ennast sisse võidnud millegi kookoselõhnalisega, mis pani ta pruuniks põlenud naha särama. Marie polnud nii ümarate vormidega ja ta nahk oli tunduvalt heledam kui Carinal. Siin-seal ta nahal paistsid maksaplekid, Bruno teadis, et ta häbeneb neid pisut. Aga Brunot need ei häirinud. Pigem arvas ta, et need annavad tütarlapsele rohkem isikupära. Varsti pööras Carina ümber, et selga päevitada. Tegi rinnahoidja paelad lahti ja jättis selle enda alla rätikule. Rindade kumerus paistis külje pealt selgesti välja, eriti siis, kui ta tõstis pead, et midagi öelda. Bruno püüdis tema poole mitte vaadata, kerge see just ei olnud. Carina oli kena, siinkandis ei olnud ühtki kutti, kes poleks teda teadnud. Kuid ta oli Alexi tüdruk ja nii juba põhikooli viimastest klassidest saati. Võibolla varemgi.

Simon seevastu tüdrukute suhtes sama tundlik polnud. Bruno nägi, kuidas Simon mõnikord Carina keha vaatas, paistis mitte hoolivat, kui keegi seda märkas. See kuidagi häiris Brunot.

Ta oli bussis kuulnud nooremaid tüdrukuid Simoni kohta sosistamas. Mite narritavalt, nagu nad olid seda teinud algklassides, kui Simon oli veel kõhetu muusikahull, vaid hoopis teistmoodi. Viisil, mis Brunole eriti ei meeldinud. Siis pööras ta end kõhuli ja püüdis rahuneda, kuid lõpuni see ei õnnestunud.

Varsti märkas Marie Simoni pilku, müksas Carinat ja noogutas tähendusrikkalt Simoni suunas. Carina tõmbas päikeseprillid paar sentimeetrit ninaotsa poole. Tegi siis Mariele silma. „Vaata nüüd,” sosistas ta.

Carina toetus küünarnukkidele, tõstis veidi ülakeha, nii et rinnad tulid päris nähtavale.

„Simon,” lausus ta väga mahedalt, tõmmates prillid täiesti ninaotsale. „Kas sa võiksid mulle ja Mariele juua tuua?”

„Muidugi!” Simon tõusis kohmakalt jalule, kuid Bruno oli juba poolel teel külmakoti juurde.

„Ma toon,” lausus ta, ise vihaselt Simonit jõllitades, püüdes mõista anda, et Simon võiks paigale jääda.

„Aitäh, väga kena sinust.” Carina heitis jälle pikali.

Bruno läks külmakoti juurde, mille nad olid telgi taha varju pannud. Alt tagasipöördekohast kuuldus kerget krabinat ja kui Bruno üle kaljuserva vaatas, nägi ta aeglaselt sõitvat politseiautot, mis pööras ringi ja jäi seisma täpselt Simoni jalgratta kõrval. Kaassõitja küljeaken keriti alla ja suurt kasvu teravate näojoontega mees vaatas välja.

„Alex!” hüüdis Bruno, tõstes politseiautos istuva mehe poole käe.

„Mis on?” pomises Alex pead kergitamata.

„Su isa tuli.”

Alex ohkas ja tõusis istuli.

„Muidugi. Ma olin loll ja küsisin Henrylt tõkkepuu võtit. Ta pidas mulle terve kuradi loengu, miks ta seda anda ei saa. Et siia on sissesõit tegelikult keelatud ja et kaljud on ohtlikud ja bla-bla-blaa. Aga temal on küll lubatud võtit kasutada ja siia sõita, et meid kontrollida.”

„Sul võiks olla hea meel, et su isa sinust hoolib,” pomises Carina.

„Ega me pole enam mingid kuradi tatikad, eks ole? Mis meiega siin ikka juhtuda saab?” Alex tõusis ja astus kaljuservale Bruno kõrvale. Lehvitas siis ärritatult alla politseiauto poole. „Tere-tere, Henry,” ütles ta nii, et seda kuulsid ainult ta kaaslased. „Kõik on korras, võid minema sõita.”

Mees lehvitas autoaknast vastu.

„Kas te käitute korralikult?” hõikas ta. Kare hääl kajas kaljuseintelt vastu.