Читать книгу Sügisroim - Anders de la Motte - Страница 6

„Last one,” ütleb viimast kolimiskasti kokku voltides üks poolakatest, kes tutvustas end Pawelina ja kes paistab olevat ülemus.

„Are you sure I can’t offer you something?” küsib Anna. Ta kõneleb meelega aeglaselt, teades, et kogelema hakkab ta enamasti siis, kui räägib mõnd teist keelt peale rootsi keele.

Mees tõstab käed ja raputab pead. „No, thank you. Mister Klein told us go back when finish.”

„Okay. Thank you so much then.”

Pawel viipab oma kolme töökaaslase poole, et need punniksid ennast väikesesse Poola numbrimärkidega veoautokabiini. Anna jääb trepile seisma ja vaatab, kuidas lehtpuumets auto tagatuled neelab.

„Milline teenindus,” lausub Agnes ta selja taga. Tütre hääl kõlab ootamatult heatujuliselt, kuigi sealt ei puudu kübeke irooniat, millega ta alati end kindlustab.

„Polnud tõesti paha.” Anna vaatab kella. „Mööbel ja vaibad on nüüd kohal, kastid kokku pandud ja minema transporditud juba enne lõunat. Pealegi veel laupäeval.”

Kui Ütle-mulle talle eelmisel pärastlõunal võtmed andis, tuli kolimisauto ning nad said voodid ja kõige hädavajalikumad asjad paika ega pidanud rääkima rohkem kui hädapärast vaja. Kui auto oli minema sõitnud ja nemad õhtust söönud, ümbritsetuna avamata kastidest ja lahtipakkimata mööblist, sulges Agnes end arvuti ja Miloga oma tuppa ega ilmunud nähtavale enne, kui Kleini poolakad hommikul uksele koputasid. Kuid vaatamata sellele, et Agnes üles äratati, aitas ta asju lahti pakkida ilma pirtsutamata ja õiendamata. Ta näib isegi otsivat kontakti. Ehk on see soovunelm, kuid pärast seda esimest ööd Taboris tundub Annale, et nende omavaheline suhe on juba natuke paremaks muutunud. Nagu oleks sellel vanal majal mingi rahustav mõju.

„Pealegi kruvisid nad kõik Ikea-asjad ka kokku,” lisab Agnes. „Ja ei jäänudki tohutult palju kruvisid üle nagu siis, kui isa …” Tüdruk jääb vait ja vaatab kõrvale. Ta naeratus kustub. Salamiin, mida kumbki neist välja polnud pannud, surmab siiski vestluse.

„Kas süüa tahad?” küsib Anna, püüdes rõõmsat hääletooni säilitada. „Ma kavatsesin poodi sõita.” Ta jätab küsimuse õhku. Agnes ei vasta, lihtsalt läheb oma tuppa ja paneb enda järel ukse kinni.

Anna peatab auto suure tee ristmikul. Kui ta pööraks vasakule, oleks tal Nedanåsi keskuse Ica kauplusse rohkem kui kahekümneminutiline teekond. Kui ta aga paremale pööraks, kuluks Ütle-mulle-Lasse andmetel vaevalt veerand tundi märksa väiksemasse asulasse Mörkabysse, mis asub poole vallseljaku peal ja kus on tema sõnul maapood. Sõna kõlab nii maaliliselt ja ahvatlevalt, et Anna otsustab seikluse kasuks ja pöörab paremale.

Öösel on sadanud, asfalt on tume ja puude ümber ripub hall niiske sügisudutekk. Maantee aina lookleb pehmelt läbi maastiku ja umbes kilomeetri pärast avaneb mets tasandikuks, kus mõlemal pool teed on põllud ja metsaserv on läbi udu vaid aimatav.

Ees paremal näeb Anna pikka pajualleed, mille lõpus vilksatavad hoonete kontuurid. Ta möödub samal hetkel sildist tekstiga „Inglimäe”. Siis siin elabki ta üürileandja. Ja arvatavasti ka ta haldur Klein, kellest Anna suurt aru ei saanud. Mees tundus olevat järsk, peaaegu vaenulik. Aga miks?

Veel mõni minut lauskmaad, mööda vilksatab paar väiksemat talu ja siis jõuab Anna tiheda lehtmetsa vahele. Asfalttee lookleb nii horisontaal- kui vertikaalsuunas ja siin-seal ilmuvad peaaegu ootamatult udust väikesed kõrvalteed. Enamik neist on vaevalt laiemad kui autojälg, keskel roheline triip. Teed, udu ja järsud kurvid teevad Anna ettevaatlikuks. Mitu korda sõidavad temast mööda kohalikud, kes ületavad tublisti lubatud kiirust ega paista hoolivat piiratud nähtavusest. Viimane neist annab mööda tuisates talle isegi ärritatult signaali.

Peaaegu täpipealt viisteist minutit hetkest, kui Anna oma kruusateelt välja sõitis, näeb ta valget kirikutorni udust välja vaatavat. Kohe ilmubki nähtavale käputäis maju ja silt, mis annab teada nii seda, et ta jõudis Mörkabysse, kui ka seda, et see on Skåne maakonnas kõige kõrgemal asuv kirik.

Küla ise kujutabki endast väikest majade rühma, mis asuvad tihedalt T-kujulise ristmiku ümber. Ühe maja ees on konarlik asfalttee, mõned ajalehtede reklaamtahvlid ja jäätisereklaam. Pilt maapoest pole päris selline, nagu Anna oma vaimusilmas ette kujutas. Mida sina siis ootasid? irvitab Håkan. Kas Bullerbyd?

Välisuks on lukus, kuid käsitsikirjutatud sildil seisab, et abi saamiseks tuleb vajutada kella. Mõne minuti pärast ilmub vanem naine, seljas topiline firmalogoga fliisjakk.

„Tere-tere!” tervitab ta Annat sisse lastes rõõmsalt.

Kauplus ei ole palju suurem kui elutuba Taboris. Siin on vana külmlett, paar kuivaineriiulit, erinevaid tubakatooteid ja ajalehestend. Ruum lõhnab linoleumi järele.

„On sul mingi kindel soov?” küsib vana naine. Prillid, mis ta laubale on tõstnud, on juustesse kinni jäänud ja soeng on nüüd natuke paremale poole viltu. Selle kohendamiseks tõmbab naine mõned läikivad akrüüllokid teisele poole.

„Lihtsalt midagi lõunasöögiks.”

„Meil on värsked munad. Otse kanalast.” Naine kohendab uuesti juukseid ja jääb siis soenguga rahule.

„Mu tütar on vegan,” pomiseb Anna. Korraks kaalub ta, kas selgitada, mida see tähendab. Milliseid piiranguid Agnese dieet kõigile söögikordadele paneb. Rääkimata kõigist konfliktidest.

„Meil on värskeid peete, äkki sobib,” lausub naine. „Hea ahjus küpsetada ja siis sinihallitusjuustuga serveerida. Ei, kui rumal minust. Vegan juustu ju ei söö, eks ole? Üldse mitte mingeid loomseid toiduaineid.”

„Ei.” Anna raputab imestunult pead.

„Minu lapselaps on vegan,” lausub parukaga naine ja teeb Annale silma. „Küll me midagi leiame, oota natuke.”

Kümne minuti pärast on neil koos mitmesuguste juur- ja aedviljade kuhjake, enamik kasvatatud kindlasti siin piirkonnas. Siis veel värsked munad ja tükike peekonit, mis lõhnab isuäratavalt.

„Mina olen Gunnel,” ütleb parukaga naine. „Sina oled kindlasti Inglimäe üürnik Taboris?”

Anna noogutab. „Kust sa tead?”

„Meil siin üleval palju võõraid nägusid ei näe. Stockholmi murrakut ei kuule peaaegu kunagi.” Gunnel heidab Annale uudishimuliku pilgu. „Sa oled politseinik, eks ole?”

Anna noogutab taas, ise imestab, kui kiiresti džunglitelefon on töötanud. Töö ja kolimine Nedanåsi sai otsustatud vaevalt kuu eest.

„Jah, me kõik muidugi imestasime natuke, kui kuulsime, et Elisabet Vidje üürib Tabori välja. Ja pealekauba politseinikule,” jätkab naine Anna kaupa kokku pakkides. „Tabor on Elisabeti jaoks ju püha maa ja ütleme, et politseinikest ta just sisse võetud ei ole.”

„Miks mitte?”

Vana naine jätab töö pooleli, naeratus tardub.

„Oi, ma arvasin, et sa tead. Kas keegi ei olegi rääkinud?”

„Ei.” Anna kortsutab kulmu.”Mida?”

„Simonist. Elisabeti ja Karl-Johani poisist. Sellest, kes end seal vanas kivimurrus surnuks hüppas.” Gunnel viipab tee poole. „Sinna on varsti juba kolmkümmend aastat. Õudne lugu.”

„Ah nii,” lausub Anna uudishimulikult. „Ei, sellest ei tea mina midagi.”

Naine raputab kurvalt pead.

„Vaene Simon. Ta oli tore poiss, ja nii andekas. Laulis ja mängis pilli nagu ingel. Üheksateist aastat vana, pidi surema just siis, kui hakkas ellu astuma.”

„Tõesti traagiline,” ütleb Anna ja peegeldab vanema naise näoilmet. „Mis juhtus?”

„Lapsepõlvesõprade punt telkis kivimurru juures. See oli 1990. aasta sügise hakul. Mul on see praegugi meeles nagu eilne päev.”

Naine räägib nüüd vaiksemalt.

„Meie Åkega ärkasime, kui keegi välisuksele kolkis. See oli enne viit hommikul. Ukse taga oli Bruno, kõrtsipidaja poiss. Näost valge nagu lubi ja tahtis telefoni kasutada. Ütles, et on juhtunud õnnetus.”

Gunnel vangutab pead ja venitab suunurgad laiali, nagu ei oleks „õnnetus” õige sõna. Ta kallutab ennast üle leti ja hakkab just midagi ütlema, kui poeuks avaneb ja sisse astub mees, seljas fliisjakk ja jalas tööpüksid.

„Tere, Gunnel,” lausub ta ja läheb harjunud kombel väikese huuletubakaleti juurde poenurgas. Ise vahib samal ajal uudishimulikult Annat.

Gunnel sirutab ennast ja silub kätega mõned korrad oma topilise fliisi esikülge, nagu püüaks sellelt midagi ebameeldivat maha pühkida.

„Kas ma saan veel millegagi kasulik olla, Anna?” küsib ta natuke liiga valjult.

Jõudnud tagasi Taborisse, hakkab Anna süüa tegema, Agnes aga katab pahuralt lauda. Vaikus on veninud pikale ja Anna hakkab rääkima oma poeskäigust. Jutustab, milline üllatus see oli, et Gunnel on teadlik veganite toidust, kuid sellele ei järgne oodatud reaktsiooni. Ta ei jõua järele mõeldagi, enne kui on juba liiale läinud ja annab edasi kogu vestluse poes, viltuvajunud parukast kuni Simon Vidje surmaga lõppenud õnnetuseni.

„Kas sa arvad, et jutlusesaali maalil ongi kivimurd?” Agnes vaatab talle otsa. Ta hääl kõlab ootamatult huvitatult.

„Ma ei tea.” Anna püüab mitte välja näidata, kui rõõmus ta on, et neil on millestki rääkida, ükskõik, millest, peaasi, et mitte Håkanist ega kolimisest. Et on mingi kindel teema, ilma plahvatusohuta.

„Aga kui tahad, võime sinna kohale sõita. Gunnel ütleb, et see pole kaugel.”

„Ma võin Google mapsist vaadata. Aga ootame võibolla homseni, siis ei ole ehk nii udune. Ma pildistan ja siis võrdleme maaliga.”

„Teeme nii!”

Agnes tõuseb lauast, aitab Annal lauda koristada, asub isegi ahjuvormi pesema, ilma et teda oleks pidanud paluma.

Milo on segaduses, käib Agnese kannul ega tea, kuidas olla. Nagu ajaks muutunud meeleolu teda hämmeldusse. Hetke pärast hüppab ta köögisohvale ja paneb käpad vargsi õuepoolse akna servale. Uriseb tasa, nagu näeks ta väljas midagi. Anna seisab koera kõrvale ja vaatab välja, kuid näeb vaid suurt õue, sissesõiduteed ja udu, mis heljub puude vahel.

„Loll koer,” pomiseb Anna. Saab vastuseks pahura pilgu.

Nõud pestud, kaob Agnes jutlusesaali ja Anna kuuleb, et ta ta võtab kaasa oma fotovarustuse. Kaamera statiiv, pahupidi vihmavari ja välk, sirmid, karbid erinevate objektiividega. Anna teab, et need asjad on hirmkallid, ja talle meenub, kuidas ta Håkaniga nende pärast tülitses.

Sa ostad Agnese armastust, kas saad aru? Paned mind täiesti võimatusse olukorda. Ja kust kurat sa raha võtad?

Praegu tundub see kõik nii tühine.

Siis läheb ta trepist üles. Seisatab korraks, nagu ootaks, et Agnes nähvaks talle, et tahab olla rahus. Kui seda ei juhtu, läheb ta aeglaselt edasi kiriku suure akna juurde. Vaade on endiselt vastupandamatu, olgugi et hoopis erinev eilsest. Udu lasub kaanena puude kohal, ladvad on aimatavad hallide siluettidena. Anna näeb eemal vilksatamas tervet rida punaseid tulesid ja taipab varsti, et need on elektrituulikute asukohad lagendikul. Eelajaloolised metallist loomad, kes plingivad ühes ja samas taktis.

Agnes on kaamera seinamaali ette üles sättinud.

„Ema, palun ulata teine prožektoristatiiv.”

Agnes püüab mitte välja näidata oma rõõmu selle üle, et Agnes tedagi kaasa haarab.

Tasa ja targu, mõtleb ta. Püüab ka Håkanit kursis hoida, kuid just nüüd on mees vait. Hea märk tegelikult. Aga siiski tajub Anna, et tunneb mehe häälest puudust.

Ta annab Agnesele statiivi ja vaatab siis, kuidas tütar harjunud liigutustega selle üles seab. Siis vaatab uuesti seinamaali. Ikka seesama tume taevas, kaljud ja vaikselt valvav mets. Sügisvihm, mis paneb järvepinna liikuma ja moonutab peegelpilte.

„Väga ilus tõesti!” ütleb Agnes. „Värvid, meeleolu, vihm, kõik. Mul on kogu aeg tunne, et vesi valvab mingit saladust. Et pinna all on miski. Väga huvitav on näha, kas kujutatud on tõepoolest kivimurdu. Kuidas see tegelikult välja näeb.”

„Jah.” Anna paneb pea viltu, uurib peegelduste muutusi tumedal veepinnal.

„Ma guugeldasin Karl-Jo maale,” jätkab Agnes. „Ma ei näinud mitte ühtki pilti, mis oleks selle moodi siin, niisiis ei ole keegi seda varem pildistanud. Mina olen võibolla esimene. Sel juhul võin need fotod oma portfooliosse panna.” Ta hakkab uuesti valgusteid sättima. Kiirete sihikindlate liigutustega. Söögilauas tekkinud meeleolu püsib ja teeb Annal südame soojaks. Saame selle asja korda, mõtleb ta. Kõik läheb hästi. Håkan ei lausu ikka veel sõnagi.

Pärastlõunal teevad nad Miloga ühe ringi. Lähevad üle õue ja pööravad kuuri kõrvalt paremale metsa väikesele jalgrajale. Maapind on täis langenud lehti. Kollakaspunane pehme muru ja uduloor neelavad nende sammude hääled, need mahendavad isegi Milo äreva haukumise, kui loom tumedate tüvede vahel ringi kihutab, jahtides lõhnu ja muljeid, mida ainult koerad tajuvad.

Agnesel on kaamera muidugi kaasas. Pildistab Milot, puid, kollakaspunast lehekatust nende kohal. Ta peab iga kolme minuti järel seisatama, et puhastada kaamerasilma peenest uduvihmast, mida pole peaaegu nähagi.

Rada viib madala oja juurde. Milo joob selget vett, ise samal ajal allavoolu kahlates. Agnes käib kallast mööda tema kõrval, tehes kaameraga pikki plõgisevaid sarivõtteid.

„Milo, vaata siia! Milo!”

Anna vääratab, vulksab üht jalga pidi oja kõrvale lompi, ehmatades ühe konna poolsurnuks. Ta väriseb külmast ja otsustab, et tuleb osta kummikud.

„Mis sa arvad, kuhu see oja välja viib?”

Agnese põsed on punased, pilk asjalik. Anna annaks kõik, et näeks tütart iga päev niisugusena.

„Kindlasti vallseljakut mööda alla.” Ta osutab käega udus sinnapoole, kus tema arvates asub kallak. „Seal kusagil all voolab jõgi.”

„Või siis jookseb oja selle kivimurru poole.”

„Võibolla küll. Kas Google mapsist ei olnud näha?”

Agnes raputab pead. „Ei, kaardil ei ole kivimurdu ära toodud.”

„Imelik, on ju?”

„Võibolla.” Agnes paistab mõtlik. „Kas kõnnime mööda ojaserva natuke maad ja vaatame, kuhu see voolab?”

Anna vahib oma märga kinga. Sokk on läbimärg ja ka püksisäär on päris kõrgelt märg. Kuid Agnes räägib temaga, on lõppude lõpuks haaratud millestki muust peale telefoni ja koera. Pealegi tahab ka Anna ise seda salapärast kivimurdu näha.

„Nojah, miks mitte.”

Oja teeb puude vahel käänakuid, läheb siis laiemaks ja vuliseb valjemini, sedamööda, kuidas temasse suubuvad teised nirekesed. Agnes ja Milo on täiesti haaratud oma asjadest, Anna seisatab iga paarisaja meetri järel ja püüab orienteeruda. Püüab aru saada, kas nad hakkavad juba järsakule liiga lähedale jõudma. Udu tõttu ta seda ei näe, kuid teab, et seal kusagil see asub. Udule vaatamata arvab Anna end päris hästi ilmakaartes orienteeruvat. Nedanås ise asub kohe voore loodetipu all. Külaservast nende majani on üle kümne kilomeetri ja praegu kõnnivad nad piki voort Nedanåsist eemale, mis tähendab, et kagu suunas. Anna püüab looduse märke jälgida, nagu Håkan teda oli õpetanud. Sammal ja samblikud asuvad puutüvede põhjaküljel, lõunapoolsel küljel on rohkem allapoole kaldus oksi. Ta teab ka, et sipelgapesad asuvad peaaegu alati puust lõuna pool, kuid neid pole üldse näha ja Anna mõistab varsti, et selles ei ole midagi imelikku. Siin ei ole mitte ainsatki okaspuud, ainult kõrged lehtpuud, mille tüved on otsekui rohekashallid sambad. Puud on igal pool tihedalt üksteise kõrval, kuni kaovad laotuvasse uduloori. Mulje on sünge, peaaegu tontlik.

Nad leiavad su üles, sosistab Håkan ette hoiatamata. Isegi siin ei saa sa kindel olla. Sa pead Agnesele ära rääkima. Sa lubasid mulle.

Annast käib läbi värin, ta tõrjub selle tunde ja Håkani hääle kõrvale ning hetke pärast õnnestub tal taas tunda rõõmu sellest, et nemad Agnesega teevad midagi koos.

Nad kõnnivad mööda rada oja kõrval. Väike veekogu kaevub ajapikku pehmesse maapinda, tekitades järsu kaldanõlvaku. Anna vaatab kella. Natuke viis läbi ja hämarikuni on veel tubli tund, kuid Anna tunneb siiski, et valgus hakkab juba hääbuma. Maapind on veidi allapoole kaldu, kuid nad ei näe märkigi kaljudest ega muudatustest maastikus, mis sarnaneksid maalil kujutatuga. Anna kavatseb just teha ettepaneku tagasi pöörduda, kui Milo hakkab äkki kõvasti ja erutatult haukuma.

Koer on avastanud kaldanõlvakus augu ja enne kui nad jõuavad teda tagasi hoida, on loom rohkem kui poolest kehast saati sinna sisse roninud. Haukumine jätkub sees ja vaatamata mulla summutavale mõjule on see üha ärritatum.

„Milo, tule siia!” karjub Agnes, kuid loom ei tee väljagi. Tagajalad vehklevad metsikult ja järsku kaob koer auku. Haukumine muutub veel valjemaks. Seguneb koopas ühe teise heliga. Turtsuv hääl, mis läheb üle valjuks sisinaks, ja seda häält ei tee väike koer. „Milo!” karjub Agnes, ta püüab alla auku laskuda, kuid kaotab kallakul tasakaalu ja kukub pikali. Kallak on nii järsk, et ta veereb ühe ringi ja maandub siis põlvili otse ojja. „Raisk!”

Milo muudkui haugub. Valjusti, kiledalt. Nagu oleks ta korraga nii hirmul, vihane kui ärritatud. Anna astub mõned sammud kallakust alla. Sirutab käe välja, et Agnest jalule aidata, kui korraga näeb silmanurgast mingit liikumist. Roheline siluett tormab üle oja ja viskub augu poole. See on suurt kasvu habemega mees, seljas kaitsevärvi riided. Vaatepilt on nii üllatav, et nii Anna kui Agnes tarduvad soolasambaks. Mees sukeldub auku, käed ette sirutatud, annab jalgadega hoogu, nii et pool ülakeha on peaaegu sees. Ta seljale langeb liiva ja kive, hääled augus kostavad veel mõne hetke ja äkki on mees jälle väljas. Habe mulda täis, hoiab ta metsikult rabelevat ja haukuvat Milot tagajalgu pidi käes, heidab koera maha ja tõmbab jumal teab kust lagedale musta revolvri. Milo karvad tõusevad püsti, ta ründab mehe jalgu. Instinktiivselt tõukab Anna Agnest oma selja taha.

„Ei!” karjub Agnes, kuid mees ei suuna relva ei nende ega koera poole. Ta sukeldub taas auku. Jälle on kuulda sisinat, seejärel teravat lasku. Järgneb vaikus.

Mees toetab põlved vastu kaldanõlva ja vingerdab aeglaselt august välja. Ühes käes on tal revolver, teises suur hall tomp. Ta pistab relva kaitsevärvi jaki alla ja tõstab tombu kahe käega üles. Käpad, küünised, must-valge kolmnurkne pea. Paljastatud kihvad surmairves.

„Mäger,” ütleb mees tugevas murrakus, samal ajal endalt mulda maha pühkides. „See võib koera surnuks pureda, kui tahab.”

Ta tõmbab rihmalt laiateralise liigendnoa, otsib kaldaserval tasase pinna ning hakkab kiiresti ja vilunult looma rappima. Håkan on Annale näidanud, kuidas seda tehakse, ja isegi lasknud tal kord jänese peal proovida. Kuid see mees siin on hoopis teine klass. Temal läheb mägra sisikonna väljavõtmiseks vaid mõni minut, ja kui ta sellega valmis saab, on ta käed vaevalt verisedki. Ta sõrmed on üllatavalt lühikesed, küüned poole küünevallini näritud.

Agnes istub Milo kõrval maas, hoiab koera kaelarihmast, et see ei hakkaks looma jäänuseid uurima, nii tüdruk kui koer jälgivad võlutult mehe liigutusi. Anna üritab ennast koguda. Korraks tundus talle tõesti, et kaitseriietuses mees kavatseb püstoli nendele suunata.

„Koer on vapper.”

Mees osutab Milole, ise teise käega laubalt higi pühkides. Juuksed ja habe on lokkis, nina lame ja silmad asetsevad teineteisest kaugel, mis annab talle tähelepanuväärse välimuse, umbes nagu mõnel Harry Potteri-filmi tegelasel. Muinasjutumuljet võimendab see, et ta kõneleb peaaegu arusaamatut Skåne murrakut.

„Mitte kõik koerad ei julge mägraurgu ronida.” Mees osutab noaga üle õla uduloori poole. „Minu nimi on Mats Andersson, elan Inglimäel.” Ta pühib nuga hoolikalt püksisääre sisse, enne kui selle tagasi tuppe pistab.

„Tere, Mats. Mina olen Anna Vesper ja need on Agnes ja Milo. Me elame …” Anna tunneb, et kõne takerdub, ja peatub korraks. Kas tuleb öelda Taboris või Tabori majas?

„Taboris,” lausub mees ja lahendab sellega Anna probleemi. „Jah, ma tean. Te kolisite eile sisse. Te olete mu tädi üürnikud. Elisabet Vidje Inglimäelt. Minu isa on Bengt Andersson.”

Ütlemise viisi järgi võiks arvata, et Anna peaks seda nime teadma.

„Mis tõugu see koer on? Kas Skåne terjer?” Mats pöördub Agnese ja Milo suunas.

„Jack Russelli ja foksterjeri ristand,” lausub Agnes.

„Kurat võtaks, ta on Skåne terjeri moodi.”

Mats sirutab käe Milo poole, kes istub Agnese põlvede vahel. Koer tõstab ülahuule ja näitab hambaid, kuid Mats ei paista kartvat, ja kohe saab Milost võitu uudishimu. Ta nuusutab Matsi kätt ja hakkab seda lakkuma.

„Verelõhn. Hea jahikoer ei saa sinna parata.” Mats sügab Milot lõua alt ja koer muudkui lakub ta rannet.

„Kas ma tohin sinust pilti teha?” küsib Agnes. Kergitab natuke kaamerat, mis tal kaelas ripub.

„Mispärast?” küsib Mats. Ta hääletooni tekib mingi valvsus, nagu kardaks, et Agnes teeb nalja.

„Mulle lihtsalt meeldib pildistada. Ma tahan saada fotograafiks. Ja pealegi sa ju päästsid mu koera.” Agnes manab näole naeratuse, mis mõjus Håkanile alati. Ja mõjub ka Matsile.

„Muidugi.”

Suur mees läheb näost punaseks. Näeb korraga välja nagu uje teismeline, mitte neljakümne ringis mees. Vaatamata kaitsevärvi riietusele, lopsakale habemele, püstolile ja noale on mehes midagi lapselikku.

Kaitsevärvi riietuses Mats poseerib sõnakuulelikult mägra juures. Tõstab isegi saaklooma ülahuult, näitamaks tolle jämedaid kihvu.

„Need võivad luust läbi hammustada,” ütleb ta, kui Agnese kaamera plõksub. „Vanasti öeldi, et mägrajahil peavad sul saapasääres olema munakoored. Juhuks kui ta hammustab. Usuti, et mäger laseb lõuad lahti, kui kuuleb koorte praginat. Puhas lollus.” Mats muigab ja Agnes naeratab kaasa.

„Kas mägraliha süüakse?” küsib Anna.

Mats pöördub. Näib olevat imestunud, nagu oleks ta unustanud, et Anna on samuti siin. Siis aga naeratab ta naise ilmselgelt lolli küsimuse peale veelgi laiemalt.

„Ei, mida kuradit. Neil võivad olla keeritsussid. Liha keedan ma tavaliselt oma õe koertele. Nüüd sügisel on mägrad rasvased. Toitvad.”

Ta pöördub taas Agnese poole.

„Naha müün maha. Aga see siin on kena isasloom, nii et ma teen selle hoopis korda.”

„Teed korda?” küsib Agnes. Ta tundub olevat tõsiselt huvitatud.

„Topise. Mul on kodus Inglimäel terve kollektsioon. Astu läbi ja vaata. Saad teha pilte ka, kui tahad.”

„Hea meelega.”

Anna vaatab kella. „Nüüd peame küll koju minema. Varsti läheb pimedaks.”

Agnes pööritab silmi, kuid jätab imekombel häälekalt protestimata.

„Muide, kas sa tead, kas siin kusagil asub kivimurd?” küsib Agnes. Ta hääl on sama rõõmus ja sõbralik nagu enne, siiski läheb Matsi nägu pilve.

„Mitte siin,” pomiseb mees tuhmilt. „See on teisel pool Inglimäed, metsas. Kuid sinna ärge minge.”

„Miks mitte?”

Mats raputab pead. „Kohutav koht. Ohtlik.” Ta jääb vait, teema paistab olevat ammendatud.

„Hästi, aitäh hoiatamast!”

Nad jätavad hüvasti ja hakkavad mööda jalgrada tagasi astuma. Mats jääb neile järele vaadates seisma, jalad teine teisel pool surnud mäkra. Kui Agnes ümber pöörab, tõstab mees käe ja lehvitab.