Читать книгу Sügisroim - Anders de la Motte - Страница 5

Esimesena olid kohal Bruno ja Alex, täpselt nagu alati. Alex parkis oma musta Ford Escorti keset väikest kruusateed asuva tõkkepuu ette ja nad istusid mõne minuti autos edasi, katuseluuk ja aknad avatud, muusika valjusti mängimas.

Ööd olid küll järjest külmemaks muutunud ja lehestik siin-seal kollakaks värvunud, kuid suvi võttis ette viimase rünnaku. Vallutas endale veel paar päeva, enne kui andis alla vältimatu ees. Mis omakorda tähendas, et nüüd on käes aeg nende igaaastaseks traditsiooniks. Suve viimne ujumine nende salajases ujumiskohas Mörkaby kivimurrus.

Nad olid Simoniga kokku leppinud, et kohtuvad pool kolm tõkkepuu juures, kuid nad teadsid, et Simon jääb hiljaks.

„Kuradi imelik ikka, et Simon jääb hiljaks, ise elab kõige lähemal,” ütles Bruno.

„Tead ju küll, missugune ta on,” pomises Alex.

Bruno isa ütles ikka, et see, kes jääb hiljaks, ei pea lugu teiste inimeste ajast, mistõttu Bruno ise jõudis alati vähemalt viis minutit varem. Sellepärast ärritas teda, et Simon ei pidanud ajast kinni, ja peaaegu sama palju ka see, et ülejäänud kolm nende pundist pidasid seda vist täitsa normaalseks.

Nad panid muusika kõvemaks, ronisid autost välja ja tegid suitsu, ise vastu puutüve kustes. Tegelikult Bruno ega Alex ei suitsetanud, autos olnud suitsupakk kuulus õieti Alexi tüdrukule Carinale, kuid suitsetamine oli nagu mingi rituaal. Midagi, mida tehti koos niisugustel tegevusetutel päevadel nagu täna. Suitsud tehtud ja konid kruusa sisse tambitud, otsustasid nad vastutahtsi, et hakkavad asju tassima, need viissada meetrit, mis jäi tõkkepuust kivimurruni.

Kitsas kruusatee läks ülespoole, asjad olid rasked ja Brunol hakkas päris palav, enne kui nad olid vedanud kõik suure kalju juurde, mis asus kivimurru vasakul küljel ja kus oli nende tavaline laagriplats. Alex seevastu nägi nagu ikka välja nii, nagu oleks end vaevalt pingutanud. Varasematel aastatel oli Bruno Alexit kadestanud. Alexi keha, mis kuuletus ta vähimalegi märguandele, tema enesekindlus, see, kuidas teised inimesed teda vaatasid. Kuid ajapikku oli Bruno olukorraga leppinud. Kõigele vaatamata oli ta Alexi parim sõber, mis tähendas, et natuke Alexi staatusest langes ka tema peale. See tegi Brunost tugeva number kahe nende mitteametlikus pingereas. Vähemalt ta ise vaatas asjale sedasi.

Nad olid just esimese telgi püsti jõudnud panna, kui metsalagendikule ilmus Simoni oranž Crescent.

„Hea ajastus,” pomises Bruno Alexile, kui nad teda nägid. Alex kehitas sõnagi lausumata õlgu.

„Vabandust, ma pidin ühele kutile helistama,” ütles Simon hingetult, kui jõudis kaljul nende juurde, samal ajal kitarri seljast maha heites.

„Kas sa õhtulehe võtsid kaasa?” küsis Bruno hapult. Tema isa kasutas seda fraasi alati, kui keegi jäi kasvõi mõne minuti hiljaks. Tegelikult oli see loll küsimus, kuid Bruno oli end juba üles kütnud ning Simon ei peaks pääsema oma järjekordse hädise vabandusega.

Bruno suureks pahameeleks ignoreeris Simon teda.

„Millal tüdrukud tulevad?”

Alex vaatas telgist välja. „Carina lõpetab kell neli. Marie võtab ta peale ja siis tulevad nad otse, nii et jõuavad siia kõige hiljem pool viis.”

„Hästi. Aga kuidas muidu olukord on, lihtsalt et ma teaks. Kas teie Carinaga olete koos paaritutel või paarisnädalatel? Ma ei suuda seda kunagi meeles pidada …”

Alex vastas irvitusega ja näitas Simonile keskmist sõrme. Bruno püüdis ka vaimukas olla.

„On ikka kuradi töö, pühkida vanurite perset. Kas see Carinale ikka meeldib?”

„Vähemalt on see päris töö.” Alexi hääl kõlas ootamatult ärritunult, seda polnud Bruno sugugi eeldanud.

„Mis siis on, kurat, ma olen ju ka terve suve töötanud,” kaitses ta ennast.

„Oma isa restoranis, jah, see ei tule arvesse,” ütles Alex.

„Tuleb ikka küll, raisk!” ärritus nüüd Bruno. Peapesu oleks pidanud saama Simon, mitte tema.

„Muidugi ei tule,” pistis Simon vahele. „Sinu ülemus on sinu isa, seega minema sind ei lööda. Ja väheusutav, et ta sunnib sind kellegi perset pühkima. Kui üldse, siis sinu suurepärase vanema venna oma.”

Alex pahvatas naerma ja müksas Simoni õlga. Bruno tundis, kuidas ta nägu hõõguma hakkas.

„Mu isa pole vähemalt mingi tobu,” kähvas ta. Sai aga otsekohe aru, et ta oli läinud liiga kaugele.

Simon jõllitas vihaselt Brunot, kuid ei öelnud midagi. Põgus tuuleiil pani lahtise telgihõlma lehvima, siis lakkas ka see heli, andes ruumi raskele vaikusele.

„Kuulge, tüdrukud, kas me pole natuke liiga vanad, et mängida „minu isa”?” ütles Alex, kui vaikus oli juba liiga pikaks veninud. „Ma arvan, et me lõpetasime selle juba lasteaias. Te ju teate, et mina võidan, sest Henry on suurem ja tugevam kui teie papakesed. Pealegi on tal püstol, eks ole,” lisas ta titahäälega, ise külmakotist õllepurke välja õngitsedes. „Võtke ja jooge! Leppige ära!”

Õllepurgid avanesid sisisedes, meeleolu paranes.

„Vabandust, läksin liiale …” pomises Bruno Simonile.

„Kõik on korras,” vastas Simon. „Mina ise alustasin. Muide, Alexil on õigus.” Ta vehkis õllepurgiga.

„Henry on kindla peale vastikum kui meie mõlema isad kokku. Vaata kasvõi seda koopainimest, kelle ta üles on kasvatanud. Härjakael, gorillakäed, üksainus nupuvõte ja talle arenevad kapsalehekõrvad.” Simon ja Bruno muigasid teineteisele.

„Lõpetage, teie mõlemad!” Alex jõi õlle ära ja röhitses demonstratiivselt, tõusis püsti ja muljus purgi ühe käega lömmi.

„No nii. Me toome autost ülejäänud asjad ja paneme Simoni telgi kähku püsti, siis jõuame teha ühe sulpsu enne, kui tüdrukud kohale jõuavad.”

Kui Carina ja Marie seljakottide ja kilekottidega metsalagendikule jõudsid, olid kutid just hakanud endale ujumispükse jalga tõmbama. Alex oli pannud oma suure maki kaljuservale ja Def Leppard möirgas üle kogu kivimurru.

Bruno ja Simon panid jälle kähku riidesse, keerasid muusika vaiksemaks ja läksid kaljult tüdrukutele vastu. Paistis, et neil oli koguni hea meel, et ei pidanudki vette hüppama. Karjääri järv oli kohutavalt sügav ja selle pindala väike, nii et vesi ei läinud kunagi päris soojaks. Kuid Alexit ei paistnud külm vesi üldse segavat. Ta sörkis paljajalu mööda rada kivimurru kaugema serva poole. Hakkas siis nõtkete liigutustega mööda järsku kaljuseina üles ronima.

Kui Bruno ja Simon olid aidanud tüdrukute asjad kaljule kanda, seisis Alex kõige kõrgemal kaljunukil ja ootas. Veepind seitse-kaheksa meetrit allpool oli tume ja sile, pärastlõunane päike valgustas kaljuseina ja mähkis ta pruunikspõlenud lihaselise keha kuldsesse kumasse.

Bruno, Simon ja tüdrukud jäid kaljuservale seisma. Mitte keegi neist ei olnud kunagi niimoodi vette hüpanud, ei kõige kõrgemalt ega ka mõnelt pisut madalamalt kaljunukilt, kuid nad teadsid, et vaid mõnikümmend sentimeetrit pimedast veepinnast allpool ulatub just hüppekohas välja üks kaljunukk. Nagu kõik, kes kunagi kivimurrus olid ujunud, olid nad kuulnud ja siis teistele edasi rääkinud lugusid sellest, kuidas ebaõnnestunud hüpete korral on ka madalamatelt nukkidelt hüpates murtud käsivarsi ja jalgu. Nad teadsid, et kui hüpata kõige kõrgemalt kaljunukilt, kus praegu seisis Alex, tähendaks vähimgi viga seda, et inimene kukub ennast surnuks.

„No hüppa siis!” hüüdis Marie. Alex ei liigutanud. Oli ilmne, et ta tahab seda hetke venitada nii kaua kui võimalik.

„Hüppa siis ometi, Alex!” utsitas Bruno.

Carina pööras demonstratiivselt selja, kükitas maha ja tuhnis sigarette otsides oma seljakotis. Kuid ta pilk kippus vägisi kaljunukil seisva Alexi poole.

„Hüppa, hüppa …” hakkasid Bruno ja teised kaks skandeerima ja siis jättis Carina seljakoti sinnapaika ja tõusis püsti. Pani käe silmadele varjuks, kuid ei lausunud sõnagi.

Paistis, et just seda liigutust oligi Alex oodanud. Ta hingas sügavasti sisse, pidas hinge kinni ja sirutas käed ette. Kiikus mõne hetke varvastel ja viskus siis õhku. Täpipealt pöörde tipus lükkas ta oma keha liigendnoana kokku ja puudutas kergelt varbaid. Ajas end sirgu just hetkel, kui sõrmed puudutasid veepinda, ja lõhestas tikksirge kehaga veepinna. Hüpe oli peaaegu perfektne, tekitades nõrga tuhmi plaksu ning madala veesamba, mis otsekohe asendus tumedate ringidega, mis aeglaselt levisid kivimurru tumedate servade poole.

Neli sõpra kaljul seisid täiesti liikumatult, pilgud kinnitatud veeringikeste keskpunkti. Alexit polnud näha. Ringid vees hääbusid aeglaselt ja pind jäi siledaks. Brunole tekkis kõhtu klomp.

„Ega ta ometi …?” Marie ei lõpetanud lauset. Vahetas ainult mureliku pilgu alguses Simoniga ja siis Brunoga. Carina tegi ebakindla sammu kaljuserva poole, siis veel ühe.

„Alex!” hüüdis ta alla kivimurdu. „Kallis …”

Sel hetkel murdus must veepind ja nähtavale ilmus Alexi pea. Ta tõmbas pahinal õhku sisse, tõstis siis käed ja laskis kuuldavale võiduhuilge, mis kajas vastu kivimurru seintelt.

Carina pöördus Marie poole, noogutades samal ajal peaga vihaselt vee suunas.

„Mis ma ütlesin? Kuradi ebaküps idioot!”

Bruno mõistis seda kommentaari. Ta oli sada korda varemgi kuulnud, kuidas Alex ja Carina tülitsevad. Ta teadis, et tüli on nende suhte lahutamatu osa. Kuid möödunud suvel oli ta märganud Carina hääletoonis midagi, mida ta varem polnud kuulnud. Midagi, mis teda muretsema pani.