Читать книгу Sügisroim - Anders de la Motte - Страница 4

Pikk looklev tõus vallseljakule on järsk, ääristatud uurdeorgude ja kõrgete lehtpuudega. Hõõguvad toonid, mis peegelduvad autovärvil, enne kui sirutuvad üles kõrge taeva poole.

„Rootsi suvi valib suremiseks väga õige viisi,” oli Håkanil kombeks ütelda. „Ikka korralik värviplahvatus enne igavest pimedust, that’s the way to go. Eks ole, Anna?”

Siis hakkas ta „Out of the blue” riffi ümisema ja õhukitarri mängima, kuni Agnes ja Anna naersid kõõksudes. Håkanile sügis meeldis, ta tahtis väljas olla. Telkida, ronida, mägedes matkata. Siis olid nad mõlemad noored, tema ja Håkan, muretud, Agnes oli veel väike, kiikus mehe seljal kandekotis, kerge nagu udusulg. Sellest ajast on möödas viisteist aastat, kuid pilt on selgelt meeles. Ka lauluviis.

It’s better to burn out, than to fade away, laulab Neil Young.

Siiski oli Håkan teinud just seda. Oli aeglaselt kustunud, out of the blue ja into the black, kuni kõik, mis temast Anna peas alles jäi, olid sosinad.

Kallis Anna, aita mind!

Anna paneb kõvemaks raadio, kust tuleb meelelahutusmuusikat, mille valis Agnes, enne kui nagu tavaliselt täielikult telefonile pühendus. Nad on sõitnud kaua, peaaegu seitse tundi. Kuid nende ematütre-vestlus ei ole kestnud kauem kui kümme minutit. Anna hoiab rooli, pilk teele kinnitatud. Ta väldib puid, taevast ja värve, mis lausa lõikavad temasse. Punane, kullakarva ja sinine žiletitera.

Anna vihkab sügist. Vihkab.

Süütelukus kõlgub kimp kolme võtmega. Esimene on Äppelvikeni villa oma, mis ei ole enam nende kodu. Teine on Håkani korteri tagavaravõti, mille oleks tegelikult pidanud tagastama juba talvel, kui oksjoniettevõte oli sealsed nukrad väiksed toad tühjendanud. Võti number kolm on Anna kabineti võti Stockholmi läänipolitseis. Ta teab, et oleks pidanud üleeile selle koos kiipkaardiga ära andma, kuid jättis selle siiski oma võtmekimpu.

Sest kui sa võtmekimbu lahti teed ja hakkad võtmeid ära võtma, siis pead lõpuni minema, sosistab Håkan. Pead ära võtma kõik. Mitte ainult võtmed, vaid ka lukud, uksed, toad, mälestused.

Anna käsutab ta pominal vait.

Loodus üleval vallseljakul on täiesti teistsugune kui all. Avar maastik on asendunud lehtmetsa ja väikeste künklike aasadega, mis on piiratud massiivsete kiviaedadega. Valged lehmad vahivad neid, kui nad mööda sõidavad. Vist saavad isegi aru, et nad on võõrad. Seljakuharjal kulgeval maanteel on muidugi ka keskjoon, kuid tee on nii kitsas ja looklev, et Anna aeglustab automaatselt, kui mõni auto vastu tuleb. Kui nad ristmikule lähenevad, hakkab mobiili GPS kõhklema. Anna mõistab, miks. Väikese kõrvaltee servas kasvav taimestik on hiljaaegu eest ära lükatud ja seda kattev kruus on tumepruun ja värske. Metallsilt kirjaga „Tabor” seevastu on vana, näeb peaagu kortsus välja, umbes nagu oleks keegi paberi ära kortsutanud ja siis püüdnud selle jälle tasaseks siluda.

Agnesel on süles Milo ja kui maantee tahavaatepeeglist kaob, paneb valge terjer käpad vastu ust ja surub koonu vastu küljeakent. Saba vehib innukalt, nagu tunneks koer ümbruse ära, mis siiski on võimatu, kuna tema käpp ei ole Skåne pinnal varem tatsunud. Agnes vahib ikka veel alla, pöidlad üle telefoniekraani libisemas.

Anna vaatab kella. Põgenemisauto on neist tubli tunni jagu maas. Kolimisauto, parandab ta ennast vähemalt viiendat korda. Käib kolimine, mitte midagi muud.

Muidugi, irvitab Håkan ta ajus. Keda sa enda arvates petad?

Anna paneb raadio veel kõvemaks, et Håkani häält vaigistada. Ta tunneb muusikapala ära, üks vähestest uutest lugudest, mis talle tegelikult meeldib.

„See on hea! Zara Lah-hrsson,” lausub ta, rohkem selleks, et lõhkuda vaikust, ja astub kohe lõksu. See nimi takerdub kergesse hingeldamisse ja Agnes laseb kuuldavale poolenisti ohke ja poolenisti nohina, ise pilku tõstmata. Ta kuueteistaastasel tütrel on palju erinevaid viise, kuidas ema karistada. Värvida oma ilusad juuksed punakasroosaks, panna rõngas ninasõõrmesse või kohe viis tükki paremasse kõrva. Auklikud teksad, tume meik, militaarstiilis jakk, viltutallatud Converse’id, kogu see mässajavorm, mis on minema pühkinud peaaegu kõik jäljed sellest Agnesest, kes tüdruk kunagi oli. Rääkimata kirglikust vasakpoolsusest, ultrafeminismist ja rinnamärgist kirjaga „All Cops are Bastards” või kõigist teistest salakavalatest maamiinidest, millest Anna on sunnitud mööda navigeerima, et iga nende vestlus plahvatusega ei lõppeks. Siiski ei ole ükski neist karistusmeetoditest kaugeltki nii tõhus kui see, mida ta tütar kasutab just praegu. Vaikus.

Tavaliselt avavad inimesed ennast Annale. Håkan ütles ikka, et temast kiirgub midagi. Tegelikult tuleneb see tema kokutamisest. Ta teab, et kogelemine on vaevumärgatav, mõne hääliku teatav takerdumine, mida vahel on võimalik ette näha ja vahel mitte. Fakt on see, et tema jaoks ei olnud kogelemine mingi probleem enne, kui vanemad ta kunagi põhikooli ajal logopeedi juurde saatsid. Tulemuseks oli see, et ta hakkas vältima kõnelemist ja keskendus kuulamisele. Enamik inimesi kuulab ainult poole kõrvaga, nad istuvad ja mõtlevad, mida nad järgmisena ütlema peavad, mistõttu nad ei pane tähele, mida tegelikult räägitakse. Mitte ainult sõnu kui niisuguseid ja häälevarjundeid, vaid ka kõiki tahtmatuid väikesi signaale, mida inimesed pidevalt välja saadavad. Pealiigutusi, žeste, grimasse, pause. Märke, mis mõnikord käivad risti vastu sellele, mida öeldakse. Just nii saigi ta juba varakult aru, et ta vanemad lähevad lahku. Ja et Håkan teda petab.

Seevastu Agnese vaikimine teeb ta teadlikuks igast sõnast, igast silbist, mis üle ta huulte tuleb ja mis kuidagimoodi viivad selle tunde edasi tema kõnekeskusesse. Sellest saab elektriline kommunikatsioonihäire aju ja suu vahel, mis jätab Annast ebakindla mulje, ja seda ta vihkab, kuna kogelemisel ei ole tegelikult mitte kõige vähematki tegemist ebakindlusega.

Hinga, hinga …

Ta vaatab ennast tahavaatepeeglist, paneb tähele, et on surunud lõualuud kokku just niimoodi, nagu ta ei tahaks. Tumedad juuksed ja silmad, mis ta on pärinud oma isalt, ka oma natuke nurgelise nina, kuid just see kibestunud ilme on kindlasti emalt. Ta raputab pead, et peletada see ilme minema, öeldes endale samal ajal, et ta teeb õigesti, kui järgib koolipsühholoogi soovitust näidata üles kannatlikkust ja vältida kokkupõrkeid, mida psühholoogil on muidugi väga kerge öelda, kuna kohtub Agnesega ainult üks kord nädalas ega pea temaga koos elama.

Hinga …

Mets kruusatee kõrval aina tiheneb ning Milo surub ennast endiselt erutatult häälitsedes küljeakna vastu. Koer on tüüpiline Håkani mõttesähvatus. Lihtsalt ilmub Agnese neljateistkümnendal sünnipäeval meie poole, krants süles. Nad olid teineteisele lubanud, et ei tekita stereotüüpe. Et hoiavad ühist joont ega võta pärast lahutust nii-öelda hea ja halva politseiniku rolle. Kuid siiski just nii läks.

Håkan omandas peaosa toreda, armastatud isana, kuna Anna, ise täpselt teadmata, kuidas see juhtus, sai klišeeliku tüütu ja ebasõbraliku ema kõrvalosa, kes aina tänitas reeglitest ja vastutusest. Kes põlgas loomi nii väga, et ei lubanud oma tütrele isegi koerakutsikat. Ja sellepärast andis ta järele. Laskis krantsi majja ainult sellepärast, et näidata, et ka tema võib olla cool ja spontaanne. Aga see ei aidanud.

Milo häälitseb jälle, nüüd juba kõvemini, nagu näeks ta puude vahel varjus midagi, mida ainult üks koer on võimeline mõistma. Arvatavasti jänesed. See loll koer on jäneste järele hull ja võib neid tunde taga ajada, kui tal õnnestub lahti pääseda, ja seda juhtub päris sageli. Terjer on nii hüperaktiivne kui ära hellitatud, ning suhtub Annasse, nagu oleks ta tühi koht, umbes samamoodi nagu Agnes. Kuid ei saa eitada, et Milo armastab Agnest rohkem kui midagi muud. Ja Agnes teda. Mõnikord leiab Anna, et ta on nende suhte peale armukade, mis loomulikult on jabur.

Kõrvaltee lookleb järjest sügavamale metsa, leekiv lehestik kaardub tihedalt nende kohal, ja kuigi Anna oli äsja peaaegu kindel, et nad ongi juba mäeseljaku tipus, tõuseb tee ikka veel.

„Kas sul on ka kõrvades tunda?” küsib ta nii neutraalsel toonil, kui suudab.

„Mm,” pomiseb Agnes, pilku ikka telefoniekraanilt tõstmata.

Umbes viie minuti pärast läbivad nad järsu kurvi ja veerevad piklikule õuele. Lehtmets kaardub mõlemast pikiküljest õue kohale ja puude ladvad on nii tihedad, et nende vahele jääb ainult mõni meeter taevast. Õue vasakpoolses servas on suurte puude ees pikk sara ja eemal, õue lühemas otsas kerkib mööda nõlva ülespoole ilus vana tellishoone. Kohe hoone ette on pargitud tume auto. Kui nad lähemale sõidavad, näeb Anna, et punakaspruuni tellishoone üks ristkülikukujuline osa esimese ja teise korruse vahel on valgeks krohvitud. Maja vasakpoolses otsas seisab aastaarv 1896 ja selle taga ehiskirjas tekst Kaege Issanda mäge. Koht ja maja on kaunimadki kui fotodel, kuid Anna tunneb siiski äkitselt, et on närvis. Kusagil kõhusopis on ennast sisse seadnud ebamäärane rahutus, millele ta tegelikult ei oska või ei julge nime anda.

Kui nad maja ees kiirust vähendavad, läheb Milo häälitsemine üle ülesköetud haukumiseks. Ta kraabib käppadega metsikult autoust, viskub vastu akent umbes nii, nagu tahaks klaasi ära lõhkuda.

„Mis sul viga on, kullake?” Agnes püüab teda enda vastu tõmmata, kuid terjer paneb vastu. Hüppab jälle vastu akent, nüüd juba kuuldava matsuga, jättes klaasile suure ilapleki.

„Jäta järele, Milo!” Agnes püüab koera kaelarihmast kinni haarata. Koer keerleb, uriseb ja näitab hambaid, nii et Agnese mobiil kaob klõbinal istmete vahele.

„Milo, fuu!”

Agnese ärritatud hääletoon mõjub koerale rahustavalt. Ta poeb põrandale ja peidab pea Agnese kaamerakoti taha.

„Milo ei ole mind mitte kunagi varem näksanud,” lausub Agnes ja tal on niisugune hääl, nagu hakkaks ta kohe nutma. „Mitte kunagi!”

„Tahab kindlasti pissile,” ütleb Anna. „Vaata, kuidas ta nüüd häbeneb. Lase ta välja, küll siis näed.” Nii kui autouksed avanevad, kargab väike koer Agnese jalgadest mööda ja kaob otsekui valge jutt puude vahele.

„Milo, Milo, tule siia!” Agnes võtab kaamerakoti kätte ja jookseb koerale järele, nii et kruus pritsib viltutallatud jalanõude ümber. Anna jääb auto juurde seisma. Täna ei ole tal küll tahtmist Milot taga ajada. Pealegi ei ole see, nagu Agnes külmalt tavatseb osutada, tema koer.

Ta kuuleb koera metsas ärevalt haukuvat, seejärel Agnest tema peale röökivat. Anna on vägisi sunnitud kahjurõõmsalt muigama. Loll koer.

Ta vaatab teist autot. Korralikult pestud, uut tüüpi Passat. Pole laste stmeid, pole McDonald’si karpe põrandal ega lastepäraseid päikesekaitseid küljeakendel. Mineraalvee purk istmete vahel pudelihoidjas on ainus viide sellele, et autol on omanik.

Anna sirutab end natuke, hingab paar korda sügavalt sisse. Sügisene õhk on kerge ja selge, lõhnab mulla ja niiskete lehtede järele ja ebamugavustunne kaob ning asendub pingelise ootusega. Nad on nüüd päral. Kohal oma uues kodus. Anna nendib veel kord, et Tabor on vähemalt niisama ilus nagu fotodel, mis vaatamata Agnese halvale tujule ja Milo pagemiskatsele on siiski hea algus kogu sellele … põgenemisele, sosistab Håkan enne, kui naine teda peatada jõuab.

Õu on korralikult rehitsetud ja kiviklibu on laotatud vist hiljaaegu, maja aknad, uksed ja tuulekastid on hiljuti värvitud. Mõned katuseplaadid on heledamad, mis tähendab, et nad on välja vahetatud. Ilusal vanal tellishoonel on kaks ust. Üks suur, mis asub parempoolse otsaseina pool nurgas, sellel on kaks poolt, mis tehniliselt tähendab, et sinna saaks ka sisse sõita. Selle ees on rauast põiktala ja suur tabalukk, mis annab tunnistust sellest, et seda ei kasutata.

Teine uks jääb hoone keskkohast vasakule, vaid paari meetri kaugusele kohast, kus Anna seisab. Uks on roheline ja see asub meetrilaiusel trepikivil, mis on tuhandetest sammudest läikima kulunud. Enne kui Anna jõuab lähemale astuda, avaneb uks ja sellest väljub tema enda vanuses mees.

Mees on umbes meeter kaheksakümmend pikk ja tal on mustade raamidega prillid. Ülemises otsas pintsak ja lips, ülikonnapükste asemel teksad.

„No tere, sina oled kindlasti Anna Vesper,” lausub mees ja sirutab käe. „Lars-Åke Gunnarsson, Gunnarssoni Õigusbüroo. Ütle mulle Lasse, ma olen nii harjunud.”

Anna tunneb ära Gunnarssoni madala hääle eelmisel õhtul peetud telefonikõnest, kuid mehes on siiski midagi, mis päriselt nagu ei klapi. Vist see Ütle-mulle-Lasse äratas Anna kõhkluse.

„Sa ootasid, et ma olen vanem, eks ole? Sa pole esimene. Selle kandi inimesed hakkasid mind mu isaga segamini ajama juba enne, kui sain kolmkümmend. See, et me pidasime oma õigusbürood aastaid üheskoos ja meil oli ühine telefoninumber, ei parandanud sugugi asja.”

Ta naerab. Paistavad hambad, mis juhul kui ta büroo asuks Stockholmis, olnuksid küllap perfektselt sümmeetrilised ja ebaloomulikult portselanvalged, kuid mis tegelikult on ühe viiekümnele läheneva mehe puhul hoopis täiesti normaalsed.

„Praegu mängib isa Mallorcal golfi, aga mina hoian siin poodi lahti.” Ta turtsatab, meelitab Annalt välja vastunaeratuse.

Tegelikult Annale juristid ega advokaadid väga ei meeldi, tal on endagi juristi raske välja kannatada. Kuid selles Ütle-mulle-Lasses on midagi, mis Annale siiski meeldib. Tema blond küljelekammitud tukk, mille värv arvatavasti pole loomulik, meenutades natuke Kalle kaaviari tuubil olevat silti.

Anna vaatab mehe vasakut kätt. Abielusõrmust pole, isegi mitte jälge ega väikest valget jutti sõrmel. Anna tõmbab alateadlikult pöidlaga üle oma vasaku käe neljanda sõrme sisekülje. Kuigi möödas on üle kahe aasta, arvab ta ikka veel tundvat sõrmel väikest vagu.

„Nii tore, et tahate elada siin, mitte külas. Tabor on täiesti eriline koht.”

Ütle-mulle naeratab, viipab käega selja taha maja poole, nagu oleks ta maakler, mitte perejurist.

„Ma ei tea, kas ma juba ütlesin, aga maja ehitati 1896 misjonikirikuks. Üks vana lugu räägib, et misjonipreester ravis maaomaniku haiget last ning sai tänutäheks krundi ja ehitusmaterjali, kuid see võib olla ka niisama jutt. Üheksateistkümnenda sajandi lõpus käis äratusliikumine kõigest üle ja igas väikseimaski maakolkas tekkisid misjonärikodud. Vallas oli veel kolm tükki, kuid Tabor on ainuke, mis alles on. Kas läheme sisse?”

„Ma pean oma tütre ära ootama. Ta koer jooksis minema.” Anna paneb tähele, et hüüded ja haukumine metsas jätkusid ka sel ajal, kui nad vestlesid. Tegelikult peaks Anna minema ja vaatama, kuidas asjalood on, vähemalt pakkuma oma abi, kuid tegelikult naudib ta seda lühikest puhkust Agnesest ja tema passiivselt agressiivsest käitumisest.

„Me võime seniks minna lihtsalt kööki. Ma jätan välisukse lahti, siis oskab ta ise järele tulla,” teeb Ütle-mulle ettepaneku, nagu oleks ta lugenud Anna mõtteid. Naine kõhkleb veel hetke.

„Nojah,” lausub ta siis ja vastab mehe naeratusele.

Nad lähevad esikusse, kus on mitu madalat ust, ja astuvad vasakul asuvasse kööki. Tabor on kena ka seest. Paksud tellisseinad, laetalad, vanad laudpõrandad ja prossidega aknad. Keset kööki köeb vana puupliit. Ütle-mulle on siin vist olnud juba tükk aega, sest ruum on mõnusalt soe ja lõhnab koduselt, võimendades veelgi rahustavat energiat, mida see vana maja välja kiirgab.

„Perekond Vidje ostis maja ja maa kohe pärast Teist maailmasõda. Äratusliikumine oli selleks ajaks juba ammu hääbunud ja hoone oli peaaegu maha jäetud. Kohvi?”

Ta osutab uhiuuele kohviaparaadile köögilaual, kus kohv alles voolab filtrist läbi.

„Aitäh, hea meelega.”

Mees võtab kaks sinist Höganäsi kohvitassi ja Anna saab aru, et ka köök on hiljuti remonditud, nagu maja väljastpooltki. Kapiuksed ja tööpinnad paistavad küll vanad välja, kuid puupliidi ja kohvilõhna tagant on selgelt tunda ka saepuru, värvi ja liimi lõhna.

„Taborit kasutati palju aastaid töölismajana. Perekond Vidje tegeles nagu praegugi metsanduse ja puuviljakasvatusega, mistõttu võeti palju hooajatöölisi, kes vajasid ajutist eluruumi.”

Anna rüüpab tassist sõõmu kohvi ja vaatab prossidega aknast välja. Metsas on kõik vaikne. Südametunnistus on hakanud vaevama ja Anna hakkab muretsema. Miks ta ei aidanud Agnesel seda lollakat koera kinni võtta? Sellest majast saab ju nende uus kodu, nende uus algus.

„… ja nagu ma ütlesin, on maja pärast seda olnud rohkem kui kakskümmend viis aastat kunstniku ateljee,” jätkab Ütle-mulle, ning Anna mõistab, et tal on osa mehe jutustusest vahele jäänud.

„Sa ütlesid, et teil oli kodus üks Karl-Jo töö, eks ole, Anna?”

Naine noogutab.

„Mu vanematel oli elutoas üks tema litograafia. Mõnikord hiilisin ma sinna ja istusin ja vahtisin seda pilti, sest minu arust oli see nii ilus.” Anna jääb vait, hingab. Karl-Jo kogeles samuti, kuuleb ta oma isa ütlemas. Näed siis, Anna, mõnikord läheb ikka hästi ka.

„Mis sellest litograafiast sai?” küsis Ütle-mulle. „Selle eest võib tänapäeval kena kopika saada.”

Anna kehitab õlgu. „Mu vanemad lahutasid, kui ma olin kümneaastane. Isa võtis lito endale ja rohkem pole ma seda näinud.”

Vaevalt isa ennastki, lisab Anna mõttes endamisi.

„Kahju.” Jurist tõmbab läbi hammaste õhku. „Karl-Jod peetakse ju, nagu sa kindlasti tead, oma põlvkonna üheks väljapaistvaimaks kunstnikuks ja ta tööde hinnad on tohutult tõusnud. Üks ta suurimaid õlimaale müüdi Bukowski oksjonimajas hiljuti peaaegu nelja miljoni eest.”

Anna kuuleb mootori mürinat ja ta vaatab jälle välja. Õuele sõidab aeglaselt pikap. See on vanem mudel, oma kümme-viisteist aastat vana. Auto jääb seisma metsaservale, sinna, kuhu kadusid Agnes ja Milo. Haukumist ja hõikeid on sealt praegugi kuulda. Pikapijuht hüppab välja, kuid ta liigub nii kiiresti, et Anna näeb teda vaid vilksamisi, enne kui ta puude vahele kaob. Mehel on seljas impregneeritud vihmajope, jalas kummisaapad ja peas nokkmüts.

„Nagu sa juba minu saadetud joonistelt näha võisid, on alumisel korrusel kaks magamistuba, pesuruum, töötuba ja elutuba, aga ma mõtlen, et võime alustada ülevalt jutlusesaalist.”

Ütle-mulle ei märganudki vist autot. Ta avab eeskojas ühe ukse, mille taga peidab end järsk trepp. Ülemiselt korruselt langeb terav valgus, muutes kõige ülemiste trepiastmete piirjooned peaaegu ähmaseks. Jurist teeb kutsuva käeliigutuse, kuid Anna kõhkleb. Varsti on Milo kadumisest möödas juba kümme minutit. Anna peab kindlasti minema ja vaatama, kuidas Agnesel läheb, eriti nüüd, kui tuli veel keegi võõras. Anna kuuleb jälle haukumist.

„Oota natuke,” ütleb ta ja läheb avatud uksest tagasi välja ja jääb trepikivile seisma. Ta paneb käe silmadele varjuks ja püüab vaadata puude vahel valitsevasse hämarusse. Märkab liikumist.

Metsast tuleb välja Agnes. Tema kõrval kõnnib vihmajopes mees. Mees hoiab kaenla all Milot, kuid selle asemel et vastu rabeleda nagu ikka, kui keegi teda kinni püüab hoida, püsib loom täiesti paigal. Nad peatuvad mehe auto juures ja ajavad juttu. Vestlus paistab olevat elav ja siis teeb Agnes lahti oma kaamerakoti, mida ta õlal on kandnud, ja hakkab õlijakiga meest ja koera pildistama.

„Agnes!” Anna ei tea isegi, miks ta hüüab, kahetseb juba enne, kui jõuab suu kinni panna.

Tema üllatuseks tõstab Agnes käe ja lehvitab. Siis teeb veel paar pilti, enne kui ta hakkab koos vihmajopemehega maja poole tulema.

Umbes poole õue peal laseb mees Milo sülest maha. Selle asemel, et viivitamatult metsa poole tormata, traavib terjer rõõmsalt mehe vasaku sääre kõrval. Ta karv on porine, suu lahti ja keel ripub ühe külje peal. Ta pilk on nagu naelutatud vihmajopemehele, Agnes aga jätkab nende pildistamist. Kui nad lähemale jõuavad, mõistab Anna, miks. Mehe tahumatu, tuulest ja päikesest pargitud väljanägemine koos soni, vihmajope ja ruudulise flanellsärgiga selle all jätavad temast vana rootslase, Marlboro Mani vanema versiooni mulje. Ta paistab olevat kuuekümnendates aastates, ta keha on sihvakas ja ta liigutused on kerged nagu inimesel, kes on harjunud viibima väljas. Midagi vihmajopemehe pilgus ütleb Annale, et too on oluliselt vanem, kui ta paistab olevat.

„Klein,” ütleb mees, kui nad ukse juurde jõuavad. Käepigistus on kuiv ja kiire. Käed on tugevad. Nägu on siledaks aetud samasuguse põhjalikkusega nagu Anna vanaisal, vähimagi varjuta.

„Vaata Milot, ema.” Agnes osutab koerale, kes on sättinud end istuma Kleini vasaku jala kõrvale, pilk endiselt mehes kinni. „Ma ei ole teda kunagi niisugusena näinud.” Tütre hääletoon paneb Anna imestama. Agnes on peaaegu … rõõmus.

„Sul on vist koertega hea käsi,” saab Anna lausutud. Klein noogutab. Ta nägu on ebaloomulikult jäik, peaaegu nagu mask.

„Sina siis oledki see, kes Henry Morelli järglaseks saab.” Lause on pigem väide kui küsimus. Mees näib tahtvat veel midagi öelda, kuid Ütle-mulle katkestab teda.

„Klein, kui hea, et sa tulid! Ma kavatsesin just näidata jutluseruumi.” Jurist pöördub Anna poole. „Klein on siin Elisabet Vidje haldur. Kui teil tekib maja juures mingeid küsimusi või kui teil on midagi vaja, siis helistage temale. Inglimäe asub siit vaid kilomeetrijagu suurt teed mööda edasi, ja Klein tuleb silmapilk, eks ole, Klein?”

Klein mühatab midagi, mis peab vist olema jaatav vastus, vaatab siis eemale metsa poole, samal ajal kui Ütle-mulle ennast Agnesele esitleb. Enne kui mees nad tagasi majja juhatab, kuuleb Anna, et tal olevat Agnese vanune poeg.

„Rahulikult, trepp on järsk.” Ütle-mulle läheb ees ja juhib nad puutrepist üles. Käsipuu on ühelt poolt nii siledaks kulunud, et paistab olevat lakitud. Viimasel meetril paistavad käsipuu alumises küljes igat värvi ovaalsed värviplekid ja hetke pärast mõistab Anna, et need on sõrmejäljed.

Ülevalt langev valgus muutub aina tugevamaks ja trepi lõpus on see nii ere, et kõik neli seisatavad ja lasevad silmadel harjuda. Jutlusesaal ulatub katuseharjani ja võtab enda alla kogu teise korruse. Kolm seina, põrand, lagi, müüritoed ja vanad laetalad on valgeks värvitud, kaugema pikiseina ääres on tohutu võlvitud aken, mis veelgi võimendab sakraalset muljet. Klaas prosside vahel ei ole värvitud, kuid seda polekski vaja.

„Kaege issanda mäge,” naerab Ütle-mulle ja viipab käega.

Maja hoiab end püsti vist täpipealt kaljuserval, sest aeda Anna akna taga ei näe. Paistavad vaid taevas ja puuladvad, ja tükk maad eemal mets, põllud ja külad, mis ulatuvad hõõguva sügisvärvides lapitekina uduvaibani silmapiiril.

Anna on näinud seda vaadet fotodelt, kuid panoraam on siiski väga haarav. Varsti saab kolmkümmend viis aastat ajast, kui ta viimati salaja külalistuppa hiilis, et litot imetleda. Ometi tunneb ta otsekohe ära motiivi. Värvid, sügavuse, rahuliku meeleolu. Turvatunde.

„Vau,” ütleb Agnes, ise kaamera kallal toimetades, ja Anna ei tea, kas see on tütre hääletoon, valgus või värvielamus silme all laotuvast panoraamist, mis ta kurgu kipitama paneb.

Tegime õigesti, et siia tulime, mõtleb Anna, kuna Agnes plõksutab innukalt fotokaameraga. Kõik läheb hästi. Anna on viimastel nädalatel seda mantrat korranud palju kordi. Kuid praegu on esimene kord, kui ta seda ise ka peaaegu usub.

„Lõuna-Rootsi katus,” muheleb Ütle-mulle. „Päris selge ilmaga näeb hea pikksilmaga Sundi silla püloone. Sinna on rohkem kui seitsekümmend kilomeetrit.”

Ta jätab Agnesele mõned minutid pildistamiseks, enne kui hakkab näitama ülejäänud jutlusesaali. Ta räägib, et väike trepp, mida mööda nad siia üles tulid, oli kunagi jutlustaja salatee alumise korruse ametikorterisse. Ta näitab paremal pool asetsevat kähisevat orelit, mis ikka veel töötab, ja seejärel peatreppi, mis viib alla põikpuuga suletud õuepoolse suure ukse juurde. Agnese kaamera ampsab endasse iga üksikasja ja Anna on klammerdunud turvatundesse. Püüab end veenda, et nüüd see tunne enam ei kao.

„Nagu ma meilis kirjutasin, on Tabor üks kõige ahvatlevamaid hooneid terves maakonnas,” lausub Ütle-mulle. „Elisabet Vidje on aastate jooksul saanud sellele majale väga palju pakkumisi, üks Abba liikmetest käis eriti peale. Kuid Elisabet ütles alati ära, vaatamata sellele, kui suurest rahast oli jutt. Eks ole ju, Klein?”

Vanem mees ei vasta. Seisab peaaegu liikumatult trepi kõrval.

Ütle-mulle ja Agnes lähevad edasi saali vasaku otsaseina poole, kus kunagi seisis vist altar, ja Anna hakkab neile järele minema. Klein aga jääb paigale ja paistab, et ta ei taha saalis enam olla. Milo istub ta vasaku põlve juures ja vahib meest ainiti alandliku, imetleva pilguga, mida Anna pole kunagi varem näinud. Klein ei lausu sõnagi, vaevalt liigutabki. Siiski on mehe käitumises midagi, mis äratab Anna politseinikuvaistu. Mees paistab väga pingutavat, et varjata midagi oma liikumatu ilme taga.

„Mis maal see on?” kuuleb Anna Agnest otsaseina ääres küsivat. „Kas see oligi altarimaal?”

„Ei, see seinamaal on tehtud hiljem. Kas Karl-Jo nimi on sulle tuttav?”

„Karl-Johan Vidje?” vastab Agnes ja ta hääl on peaaegu solvunud. „Loomulikult. Me oleme õppinud kõiki suuri kunstnikke. Ma käin kunstikallakuga koolis.” Agnes laseb kaamera alla, heites samal ajal kurja pilgu Anna poole. „Käisin kunstikallakuga koolis, tahan ma öelda.” Agnese mõru toon pühib minema pettekujutluse turvalisusest, asendades selle tavalise näriva ärevusega.

„Tore,” naeratab Ütle-mulle Agnese toonist välja tegemata. „Siis sa tead kindlasti ka seda, et Tabor oli Karl-Jo ateljee, kuni ta jäi nii haigeks, et ei suutnud enam töötada. Trepikäsipuul on praegugi näha ta sõrmejäljed.” Ta viipab käega trepi poole.

„See maal oligi viimane, mille Karl-Jo lõpule viis,” jätkab Ütle-mulle, Agnese kaamera hakkab jälle plõksuma.

„Karl-Jod tabas raske silmahaigus, mille tõttu ta lõpuks peaaegu täiesti pimedaks jäi. Kuid ta keeldus siit välja kolimast, enne kui seinamaal valmis sai, kuigi selleks kulus tal peaaegu kümme aastat.”

Anna astub lähemale. Aeglaselt, peaaegu hardalt. Maal on tohutu, vähemalt kuus meetrit lai ja kolm meetrit kõrge ning katab suurema osa saali otsaseinast. Motiiviks on metsaga ümbritsetud järv. Siledad kaljud ja teravad kivimürakad, mis on ümbritsetud sügisvärvides puudest rahutu taeva taustal. Värvid on tuhmid, veepind peaaegu täiesti tume. Siin-seal paistab valgeid vihmatilku, mis elavdavad musta veepinda, murdes lehestiku ja kaljude peegeldust ja moonutades veepinna kuju. Varjundid muutuvad, kui neid lähedalt vaadata, ja see tekitab peaaegu mulje, et vesi on päris vesi. Anna maalikunstist väga palju ei tea, kuid ta mõistab, et selle mulje tekitamiseks maalil peab olema väga meisterlik. Ta liigub võlutult edasi. Liikumise illusioon kasvab sedamööda, mida lähemale ta astub, ühtlasi kasvab ta rahutus aina tugevamaks. Ta teeb kõik, et seda maha suruda. Ei taha kuulda, mida see talle öelda soovib.

Nõrk heli paneb teda heitma pilgu üle õla. Klein on astunud paar sammu saali sisse. Ta seisab näoga seinamaali poole, sõrmed vaheliti, umbes nagu palves. Lõuad on kokkusurutud, silmad tumedad. Nahk ta laubal ja põskedel on õhuke, luu selle all paistab selgelt välja, täpselt nagu Håkanil ta viimastel elunädalatel.

Kallis Anna, aita mind!

Aita mind!

Ärevus murrab end Anna kaitsemehhanismist läbi, pühib läbi ta teadvuse otsekui sügistuul ja sosistab talle ta enese häälega, et kõik see – kolimine, uus töö, tema ja Agnese uus elu – on kõik üksainus suur viga.