Читать книгу Koduõpetaja - Andrea Chapin - Страница 3

Lancashire, Inglismaa, 1590

Kärbsed olid tal kallal, aga suuremad elukad ei olnud veel jaole saanud. Richard oli oma meestega väljas pistriku jahil olnud ja nemad olidki vaese preestri astelhernepõõsast leidnud. Kui ta oli sattunud röövlite kätte, oli miski need minema peletanud, sest verine kukkur, millest ta kramplikult kinni hoidis, oli kulda pungil täis. Põllud ja orud ning isegi võsased jõeperved krõbisesid kuivusest. Juba nädalaid polnud vihma sadanud. Ja nüüd ruttas sõnum juhtunust läbi mõisa niisama kiiresti ja raevukalt nagu tõrviku süüdatud tuli kuivanud võserikus.

Mercy tuli joostes, silmad pärani, ämbritest ta käes loksus vastlüpstud piima. Ta püüdis niksu teha.

„Räägi,” käskis Katharine. Tal oli käes ürdikorv ja ta oli just pöidlaküüne abil ühe tüümianioksakese lahti kaksanud.

„Tal on kõri läbi lõigatud, proua,” sõnas piimatüdruk oma piimast märgadele puukottadele vaadates.

„Kelle kõri?”

„Vaesel mehel…” Mercy hääl kähises ja tundus vanem kui tüdruku eluaastatele kohane. Punakad juuksed kleepusid päevitunud otsaesisele. „Sellel, kes seal poisse õpetas,” ütles tüdruk ja nikutas peaga ehitise poole, mis oli olnud perekonna kabel, kuid oli nüüd koolimaja.

„Isand Daulton?”

Mercy noogutas. „Ta on köögi taga lautsil,” ütles ta ja lisas, „ja pussitatud on ka, otse südamesse.”

Seda, kas Mercy teadis, et isand Daulton oli preester, ta välja ei näidanud. Selline oli kord Lufanwal Hallis. Mees oli isand Daulton muu maailma jaoks ja isa Daulton perekonnale.

Selleks ajaks kui Katharine hoovi jõudis, olid mehed surnukeha juba palakaga kinni katnud. Ta laskus põlvili, tegi ristimärgi ja asetas korjatud ürdid surnukehale. Oli viieteistkümnes august, taevaminemispäev. Endises elus oleks preester neid armsaid rohukimbukesi õnnistanud ja siis oleks neid kasutatud kaitseks halva eest. Aga ürtide õnnistamine ja Neitsi Maarja Taevaminemise Püha tähistamine olid nüüd keelatud.

Hobuse seljas lähenes Richard. Leitsakust hoolimata oli tal seljas must poriplekkides keep. Onutütart nähes kortsutas ta kulmu. „Siin pole midagi sellist, mida sa peaksid nägema,” lausus ta hobuse seljast maha tulles.

„Tulin austust avaldama,” tõrjus Katharine ega tõusnud püsti.

„Ära muretse, ta saab korralikud matused,” ütles Richard, sammus vihaselt läbi köögiruumide majja ja põrkas seal kokku ühe köögitüdrukuga. Pott kukkus põrandale puruks.

Sel hommikul lahkudes oli isa Daulton olnud riides nagu kooliõpetaja. Tal oli seljas valge batistpluus ja must linane vammus ning peas lai musta servaga kübar ning ta oli lubanud ära olla vähem kui kaks nädalat. Ta ei öelnud, kuhu ta läheb, ja Katharine ka ei küsinud, arvates, et mehel on ehk ees jesuiidi misjonitöö. Nähes teda reisiks valmistumas, oli Katharine palvetanud, et see oleks ohutu. Nüüd soovis ta, et see klassikaliselt selge lõuajoonega noormees oleks põletanud keelatud preestrirüü ja põgenenud, et ta oleks läinud Prantsusmaale, Itaaliasse, Hispaaniasse või Madalmaadesse Põhjamere ääres. Mees rääkis sageli, et ta tahaks elada kusagil, kus võiks kuulda lainete müha ja hingata sisse soolast õhku, ja Katharine oli hakanud ette kujutama tema elu pärast Lufanwali, meest üksinda mere ääres valgeks võõbatud majakeses raamatut lugemas.

Katharine tundis kiusatust palakas tagasi lükata ja huuled mehe otsmikule vajutada, aga ta oli aastate jooksul liiga palju surma näinud ja tahtis mäletada isa Daultonit elusana, mitte sellisena nagu praegu, kontide ja roiskuva liha relikviaarina. Ta tõusis, pühkis silmist pisarad ja seelikult tolmu. Oma viimasel õhtul oli noor preester kinkinud talle ingliskeelse Uue testamendi, mille rühm preestreid oli maapaos tõlkinud. Pühendus oli ladina keeles…date et dabitur vobis… anna ja sulle antakse… Dei gratia… Jumala armust… amicus usque ad aras… sõbrad altarini, surmani. Nende sõnade alla oli ta kirjutanud oma nime. Postskriptumina oli ta lisanud Deus nobiscum, quis contra? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?

Tõepoolest, kes? mõtles Katharine maja poole astudes.

Molyneux’ perekonna poolt läkitatud preestril oli nii kahvatu nahk, et Katharine mõtles, kas mees ei ole mitte külaline teispoolsusest. Salakabeli tuhmis valguses tundus ta nägu lausa läbikumav, sinakas laik valgest leinarüüst madalamal. Mees oli pikk, aga habras – naha ja luude vahel polnud rasvaraasugi – ja ta ei paistnud kehalt laiem kui hubisev vahaküünal, mille kõrval ta küürutas. Missarüü vajus ta käsivartelt alla otsekui vaha. Domine, Jesu Christe, Rex gloriae…

Katharine’ile tuli meelde, et isa Daulton pidas salakabelit triumfiks, nende vastupanu sümboliks. Sissekäik nägi välja nagu suur kamin ja oli paigutatud suurhalli ja teisele korrusele viiva trepi vahele. Rist, altarilina ja – maal, missaal ja armulauakarikas olid toodud vanast kabelist. Suur maal, mis kujutas Neitsi Maarjat, Ristija Johannest, peaingel Miikaeli ning pühakuid Antoniust ja Paulust, rippus külgseinal. Tegelikult ei olnud Katharine’ile see siseruum oma kokkusurutuse ja akende puudumise tõttu kunagi meeldinud.

Leinamissal olid üksnes de L’Isle’i perekond, nende mõisavalitseja Quib, ülemteener, Sir Edwardi toapoiss, leedi de L’Isle’i kammerneitsi ja köögipoiss. Isa Daultoni pea vaatas altari poole, vahaküünalde kollased leegid visandasid surnuraami kontuure. Naised, kes surnukeha pesid, olid selle pea ja jalad surilinasse mähkinud. Punaste marraskil sõrmenukkidega poiss, kes muidu köögis nõusid pesi, oli kiiremas korras teenima pandud. Viirukipanni viibutades olid ta silmad hirmu täis: lõhnavaigu joovastav lõhn mattis enda alla puitpõrandale puistatud valgete rooside aroomi.

Lord Molyneux’ saadetud preester oli saabunud tallipoisiks maskeerituna. Sel hommikul ei olnud ükski teener kella helistades läbi mõisa kõndinud, et leinajaid missale kutsuda, ja kell vana kabeli kellatornis polnud enne teenistust löönud – mõlemale kombetalitusele tõmmati kriips peale, kui reformaatorid võimu haarasid. Missaks valmistuti vargsi. Perekond sammus kabelisse vaikuses.

Laenatud preestri pühalikud palved heljusid koos viirukisuitsuga isa Daultoni surilina kohal. Katharine vaatas, kuidas purpursed suitsupilved õhku tõusid ja seal lahustusid.

Kui Katharine oli kümneaastane ja nende viletsasti värvitud puitmaja maani maha põles, vähkres ta end ärkvele musta suitsu peale, mis end läbi seinte pressis. Raevutsevad leegid visklesid põrandalaudade vahel otsekui noaterad. Ta ei püüdnudki leida oma väikest õde, venda ja vanemaid. Ta püüdis leida akent, ta otsis ust. Trepist alla saanud, nägi ta ümber pöörates, kuidas see tema taga kokku vajus – just sel hetkel kuulis ta ema hüüdu. Ta ei peatunud. Väljas, enne jäätunud künkast alla veeremist tundis ta omaenda põleva ihu lõhna.

Tulekahju oli aastal 1569, Elizabethi valitsemisaja üheteistkümnendal aastal, mõned nädalad pärast katoliiklaste ülestõusu põhjas, kui Northumberlandi ja Westmorlandi krahvid püüdsid asjatult oma usku päästa. Pärast ülestõusu muutusid ajad katoliiklaste jaoks järsult halvemaks.

Katharine’i perekonnale leinamissat ei peetud. Usaldus oli õhkõrn, hirmu palju ja mure, et teenijad võivad iga hetk oma isandad reeta, ei kadunud. Nüüd, kakskümmend üks aastat hiljem oli nende kirik ikka veel põlu all ja piinamised ning tapmised jätkusid.

Isa Daulton oli kirjeldanud õudusi, mis tema seminarikaaslastel, keda supremaadi vandest keeldumise või väidetavalt kuninganna tapmise vandenõu sepitsemise eest süüdistati riigireetmises, tuli Tema Majesteedi ülekuulajate käes välja kannatada: piinapingile tõmbamist, piitsutamist ja sandistamist, tundideks seina külge aheldamist. Piinatud olid õnnega koos, kui nad üldse veel kunagi kõndida said. Isa Daulton oli rääkinud ühe sõbra viletsusest. Piinapingi järel olid selle preestri käed ja jalad täiesti tuimad, ta ei suutnud tõusta. Kui ta lõpuks oli võimeline leiba käes hoidma, nägi ta välja nagu ahv, kes toitu kahe kämbla vahel hoiab. Ja tegu oli vaid nende vaeste preestritega, kes jäid elama ja said oma lood ära rääkida. Teised põletati tulbas või poodi, kisti neljaks, nende küljest rebitud jäsemed aga löödi vaiade otsa peateede äärde kogu maailmale näha.

Isa Daultoni surnukeha leidmisest peale oli Sir Edward suletud uste taga oma vanemate poegade Richardi ja Haroldiga, muude sugulaste ja mitmete Lancasteri lordidega nõu pidanud. Edwardi naine Matilda seiras igaüht karmil pilgul. Leedi de L’Isle polnud kunagi soojusega silma paistnud, Katharine võis ühe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, kui onunaine talle naeratanud oli, aga nüüd tegi naise suurte siniste silmade pilgu teravaks mure. Kas noore preestri mõrva pärast? Või kõrbenud nisu, odra ja rukki pärast? Või põhjustas seda nende poeg Ned, kallis, armas Ned, kes oli kusagil Itaalias, jõi liiga palju veini ja raiskas ära iga mündi, mis ta ilusate saledate sõrmede vahele sattus.

„Dies irae, dies illa,” anus preester, viha päev, kohutav päev, „solvet saeclum in favilla…” tõuseb jälle hõõguvast tuhast. Mis mure see oli, mis kurbus, millised patud? Piiblis tähendas dies irae Zephaniale tuulispaska, häda, pimedust, ahastust ja õnnetust. Mida võib see hukatuslik kirikute vaheline võitlus endaga kaasa tuua? Viha või kohtumõistmise päeva? Või hoopis maailma lõpu? Laostav tõbi, mille kuningas Henry oli oma järeltulijatele pärandanud, õgis nüüd tema rahva ihu.

Sir Edward, Matilda, nende tütar Isabel ja Matilda ema Priscilla seisid surnuraamile kõige lähemal, nende abielus tütar Grace elas liiga kaugel põhjas, et matusereis ette võtta. Edwardi taga olid Richard ja Harold, tema pojad esimese naisega. Richard vaatas otse enda ette, kulmud kortsus ja hambad kokku pigistatud. Ühel hetkel ta pöördus ja sülitas põrandale. Tema blond abikaasa Ursula viibutas lehvikut ja vahtis samal ajal lakke, siis aga veetis aega oma paljusid sõrmuseid sättides. Ursula vanim tütar Joan püüdis kolme nooremat last vaos hoida.

Harold, kelle ema suri talle elu andes, oli punajuukseline ja tedretähniline, mis andis tunnistust tema šoti verest. Haroldi vasak käsi oli paremast lühem ja ta tavatses seda peita, toetades selle pistodale vöö vahel. Haroldi abikaasa Mary tumedad juuksed olid kenas soengus ja tema rõivastelt puudusid nii siidatlass kui ka pits. Mary polnud iludus, aga ta oli ehk kodakondsetest kõige jumalakartlikum Sir Edwardi järel. Katharine istus nende kahe poja kõrval. Usaldusväärsed majateenrid seisid tagapool.

Alguses, kui Katharine Lufanwali tuli, Matilda vaevalt rääkis temaga ja Sir Edwardi kaks vanemat poega ignoreerisid teda täielikult. Aja edenedes ei murdnudki Katharine neist kindlustest kunagi sisse, küll aga leidis tee Edwardi nooremate laste Grace’i, Nedi ja Isabeli südamesse. Onupoeg Ned oli eriline. Lastena lõid nad endale kujuteldavad maailmad, kus seiklustest pajatavad lood olid pikad ja muutusid alatasa. Nad mängisid rüütleid ja leedisid, kelle vaprus ja kavalus aitasid neil võita torme ja katku, julmi kuningaid ja lohemadusid. Et Katharine’i oma perekond oli kadunud, näis Ned taevakingitusena ja oli talle kallis. Aga Ned oli Lufanwalist ära olnud seitse pikka aastat.

„De profundis clamavi ad te, Domine,” retsiteerisid leinajad. Sügavustest hüüan ma Su poole, oh Issand. „Domine, exaudi vocem meam.” Issand, kuule mu häält…

Must lind sööstis alla ja kihutas üle leinajate peade. Katharine sai peagi aru, et see polnudki lind, vaid hoopis nahkhiir, kes ülespoole tõustes tiivad lahti lõi, laskudes aga sulges. Sel ajal kui preester ägas leinamissa vaevades, jälgis Katharine lendavat olendit. Selle liigutused olid järsud ja katkendlikud. Ühel hetkel kukkus loom järsku ja Katharine nägi ta paljastatud hambaid. Lõpuks kadus nahkhiir sarikatevahelisse prakku.

„Non intres in judicium cum servo tuo,” kuulutas preester. Ära mõista kohut oma teenri üle…

Katharine ei suutnud missale keskenduda. Ta sulges silmad ja püüdis mõelda vaid Pater Nosterile, aga nägi selle asemel irvitavat nahkhiirt laialilaotatud tiibade ning teravate ründevalmis küünistega.

Katharine ei läinud sel õhtul alla õhtusöögile. Oma kurbuses soovis ta üksindust rohkem kui seltsi, lipsas uksest välja ning lonkis läbi roosiaia luuderohuheki kõrvalt viljapuuaeda. Vihmavaesusest olid õunad jäänud kehvaks, nende koor oli muutunud pruunilapiliseks. Palju õunu oli maha kukkunud. Seistes õunapuu all ja hingates sisse mahlakat aroomi, meenus Katharine’ile hetk isaga ühel soojal sügispäeval. Tüdruk tantsiskles ja keerutas ringi ning isa ütles: „Kate, mul on hirm selle mehe pärast, kes sinuga abiellub, sest sina oled ratsu, kes end iialgi taltsutada ei lase.”

Isa oleks võinud öelda sälg, aga ta oli valinud selleks sõnaks ratsu, täiskasvanud looma, tugeva ja mitte tingimata emase. Kas nüüd, kolmekümne ühe aastasena, oli ta taltsutatud? Kindlasti polnud seda teinud abikaasa, sest tema oli surnud liiga vara. Kes siis veel? Aeg? Kaotus? Üksindus? Raamatud, mida ta luges? Edasi rühkivad päevad? Ta sõi hästi ja magas suuremal osal öödest rahulikult ning tema väikesed nääklused ja pahandamised Lufanwali naistega olid tühised ega teinud valu, Katharine ei lasknud neil kunagi end kaua ärritada. Majas käis külalisi ja tuttavatelt õukonnast ja piiri tagant tuli teateid, aga enamikku päevadest kuninganna ja tema lakkamatu sõjapidamine suuremat ei mõjutanud, olgugi et isa Daultoni jube lõpp võis tõestada, et asjad olid muutumas.

Mary Tudor, kes piinamiste ja verevalamisega viis aastat valitses, tõi tagasi preestrid, inkvisiitorid ja roomakatoliku kiriku. Kui Mary poolõest Elizabethist sai kuninganna, pööras ta riigi tagasi protestantismi. Sestpeale oli Elizabeth valitsenud kauem kui kolmkümmend aastat ja õhutas igal hetkel oma isa alustatud võitlust võõramaalasest paavsti vastu.

Katharine sammus läbi viljapuuaia rajale, mis lookles maja taga ja viis vana kabeli juurde. Vanal kabelil oli kaks ust: üks, mis avanes Katharine’i teerajale, ja teine, mis viis maja seest suurhalli. Kui avalikud palvused muutusid võimatuks, oli Katharine’i vanaisa ehitanud salakabeli ja muutnud vana kabeli koolimajaks. Seinamaalid, mis kujutasid püha Jüri, lohemadu, printsessi, kuningat ja kuningannat, Neitsi Maarjat ja mitut pühakut, lubjati üle, ja vanad paavstimeelsed raamatud ning missarüüsid, damastist altarikatteid ja gobelääne täis kirst ja kõik muud perekonnareliikviad kauaaegsetest sidemetest roomakatoliku kirikuga eemaldati. Isegi toredusest ilmajäetuna tundus vana kabel ikka püha paigana ja pakkus Katharine’ile tröösti iga kord, kui ta sinna sisse astus.

Juba tundis ta isa Daultonist puudust. Mees oli sõnakehv, aga nad olid teinud pikki jalutuskäike ja istunud rahus kamina ees raamatut lugedes. Kui mees rääkis, valis ta hoolikalt sõnu. Nüüd seisis Katharine vana kabeli künnisel ja mõtles, et noor preester oli olnud hea ja vapper mees ning vääris meelespidamist. Praegu ei olnud vaguruse või taltumise aeg. Isa kaua aega tagasi lausutud sõnad tulid Katharine’ile korraga taas meelde ja ust lahti lükates kordas ta neid valjul häälel. Vana kabeli kooriosa ja vitraažid olid alles ning varajasel õhtul küütlesid aknad rubiini-, safiiri-, smaragdi- ja topaasikarva. Katharine tundis tungivat soovi põlvitada ja hakkas mööda pingiridade vahelist käiku ettepoole liikuma, kuid peatus äkki. Pikal puidust laual kabeli keskel lamas mees. Akendest sillerdavad värvid välklesid üle tema keha otsekui laiali puistatud kalliskivid. Katharine astus lähemale. Veel üks laip? Ta kummardus mehe kohale ja vaatas talle näkku. Sel hetkel lõi mees silmad pärani. Katharine ehmus ja tõmbus lauast eemale.

„Ratsu, kes end iialgi taltsutada ei lase,” lausus mees. „Kas teie ütlesite just praegu need sõnad?”

Noormees ajas end üles, heitis jalad üle lauaääre, istus ja vaatas Katharine’i. Tema helerohelised silmad kiirgasid ebatavaliselt.

„Loodan, et ma teid ei ehmatanud,” ütles ta ja tuli laua pealt maha.

„Ma arvasin, et siin ei ole kedagi,” lausus Katharine.

Järgnes vaikus – kui mitte arvestada ritsikatekoori väljas kuivanud põõsastikus.

„Ma ehmusin,” jätkas Katharine ja vahtis lauda, mis nüüd oli mehe selja taga tühi. „Ma arvasin, et te võite…” algas ta.

„Magada?”

„Surnud olla,” vastas Katharine. „Kas te…”

„Olin surnud?” küsis mees „Ei, kas te magasite?”

„Ei. Ma mõtlesin.”

„Ah nii,” ütles Katharine, kes küll seisis, kuid ei vaadanud mehele silma. „Hästi. Vabandust, et segasin…”

„Nii et see olite teie? Kes kõval häälel ratsust jutustas?” küsis noormees.

Katharine püüdis mehe riiete lõike järgi tema seisusest aimu saada: vammus istus hästi ta laiadel õlgadel, kuid selle materjal oli jäme ja teping polnud eriti peen. Katharine’i pilk liikus mehe küllaltki kulunud saabastelt sukkadele ja säärtele ning põlvpükstelt tagasi vammusele.

„Ma ei jutustanud kõval häälel,” ütles ta.

„Mina lebasin siin vaikuses ja korraga kappasid need sõnad minu poole. Ma tõesti arvan, et see oli teie hääl.”

„Ma…”

„Jutustage siis mulle sellest ilusast ratsust. Sellest Equus caballusest. Kas ta on sõjaratsu? Või täkk? Või traavel?”

„Kulla härra, ma…”

„Traavel.”

„Ei,” ütles Katharine.

Mehe pilk jälgis teda ainiti.

„Mu…” ütles Katharine.

„Teie.”

„Mu isa ütles seda minu kohta kaua aega tagasi.” Katharine kahetses seda ülestunnistust selsamal hetkel, mil sõnad tal suust välja lendasid.

„Te kortsutate kulmu,” lausus mees. „Aga kuulge, see on ju kompliment. Ei lase end taltsutada. Mitte mingeid raudu hammaste vahele.”

„Kuulge, härra, kas te siis tunnete mind.”

„Ikka. Te hüppate, te hirnute, te ei hooli päitseist ega torkavatest kannustest.” Ta jäi korraks vait. „Ümarad kabjad, tugevad liikmed, lai rind…” Mees hakkas ümber Katharine’i kõndima, lõug sõrmede vahel, takseerides ja hinnates. „Jalad, kujutan ette, on tugevad, tuharad ümarad, nahk õrn, tihe kastanpruun lakk, hari püsti, peen pea…” Mees jäi Katharine’i ette seisma. „Imetlusväärsed silmad, kotkanina, põselohud…”

„Kuulge ometi…”

„Punased huuled.”

„Kes te olete?” küsis Katharine.

„Hobusekaupleja,” vastas mees.

„Kustkohast?”

„Warwickshire’ist.”

Ühe sähvatuse vältel, mis ei kestnud kauem kui mõned hingetõmbed, tundis Katharine endas võitlusvaimu, kuid ta oli selle partii juba kaotanud, nüüd, kui oleks vaja olnud tugevaks jääda, oli ta järele andnud. Kummaline tunne pühkis temast üle nobedasti ja ette hoiatamata otsekui tõusev palavik. Ta vaatas võõrale otsa, neelas oma vapruse alla, sammus hädaohust mööda ja tõesti nagu tallist vabadusse pääsev hobune tormas vanast kabelist välja millessegi, mis nüüd oli öö.