Читать книгу Koduõpetaja - Andrea Chapin - Страница 7

Onupoeg Richard kutsus kõik suurhalli kokku. Alguses, kui Katharine päikeselõõmas aiast tuppa astus, ei näinud ta pimedas midagi, aga kui lambid olid süüdatud ja ta istet võttis, harjusid silmad hämarusega. Jahe liivakivi pakkus leitsakus mõningast leevendust, aga akende ees rippuvad linased lõuendid ei kaitsnud mingil moel kärbeste eest. Richard, kelle lühikesed jalad üle tooliserva kõlkusid, nägi välja nagu kõrgesse tooli tõstetud laps. Richardi selja taga rippuv suur metssea- ja karujahti kujutav flaami gobelään laskis teda veelgi väiksemana paista, sest vaipa kootud jahimehed olid temast kaks korda suuremad. Perekond istus toolidel ja järidel, lehvikud õõtsusid naiste käes, väiksemad lapsed olid siin-seal kivipõrandal. Muu majarahvas seisis tagapool.

Kui ainult Ned siin oleks ja seisaks sel murelikul ajal oma ema kõrval, mõtles Katharine. Aga Ned ei olnud perekonnaasjade vastu kunagi erilist huvi tundnud. Ta armastas oma maalikunstnikke ja poeete ja seda, kuidas „Itaalia päikesevalguses näeb igaüks ja iga asi välja nõnda, otsekui annaks kuld talle suud”. Et Oxford ja Cambridge olid talle katoliku usu tõttu keelatud, oli ta jätkanud oma õpinguid mandril. Pärast tuuritamist Pariisis, Veneetsias ja Viinis oli ta ringiga tagasi Itaalias, kus elas alguses Firenzes ja seejärel Roomas.

Teener helistas kella ja ruumis jäi vaikseks. Richard hakkas rääkima: „Meie silmapaistev perekond…” Enne jätkamist köhatas ta kurgu puhtaks. „Meie silmapaistev perekond on elanud Lancashire’is juba sajandeid. Meie lugupeetud esiisa, vapper Walter Grancourt, oli William Vallutaja tähtis kaaslane ja meie emapoolne suguvõsa on alguse saanud õilsast leedi Wenlockist, Prufroci krahv Bucknalli abikaasast. Suur Jumal on naeratades meie teod heaks kiitnud, meie valdused on kasvanud ja meie silmapaistev perekond on hästi edenenud. Me oleme alati olnud ja oleme ka praegu suure Inglismaa, meie kodumaa ustavad alamad. Seepärast pean ma teile suure kurbusega ütlema, et teatavad viimase aja sündmused on meid tõsiselt muretsema pannud, ja nende sündmuste tõttu on minu austatud isa Sir Edward pidanud vajalikuks siit riigist lahkuda ja Prantsusmaale minna. Ülesõit läks vahejuhtumiteta…”

See oli siis tõsi, see kuulujutt, mida Katharine oma toatüdrukult Mollylt oli kuulnud. Molly oli seda omakorda kuulnud Ursula toatüdrukult Audreylt, too aga Haroldi toapoisilt. Nõnda levisid uudised Lufanwalis, otsekui oleksid lehmalaudad, pistrikumajad, kanakuudid, tallid, köögid, lastetoad, klassiruumid ja toatüdrukute kambrid olnud postitee äärsed kõrtsid, kus lood ebasündsatest tegudest, haigustest ja surmast lühikeseks ajaks pidama jäävad.

Richard heietas edasi. Kui palju kordi võib ometi kasutada sõna silmapaistev ühe asja kohta? Seda sõna oleks tulnud hoida nagu aaret ja võtta suhu ainult üks kord, et rääkida Sir Edwardist, kes tõepoolest oli silmapaistev inimene ja kindlasti osavam kõnemees kui ta vanim poeg. Ja „teatavad viimase aja sündmused” tundus liiga napp, et rääkida jubedustest, millest iga päev teada saadi: lord Maltby pea maharaiumine vastlapäeval tema arvatavate sidemete tõttu Iiri mässulistega; jesuiit Christopher Bagshaw’ sulgemine Towerisse, kui ta Prantsusmaalt naasis – Bagshaw ei tule oma kongist tõenäoliselt enam kunagi elusana välja.

Oma kambrisse tagasi minnes kuulis Katharine, kuidas Haroldi noorim poeg Thomas ütles oma vanemale vennale Henryle: „Ma arvan, et see näitab nõrkust, see põgenemine. Mina oleks paigale jäänud. Isegi kui nad mu Towerisse kinni paneksid. Isegi kui nad mu pea maha raiuksid.”

Henry, kes oli nüüd viisteist, patsutas väikevenna pead ja sõnas: „See on keeruline asi, Thomas. Sa oled alles laps ega tea sellest maailmast veel midagi.”

Ka mina ei tea sellest maailmast veel midagi, mõtles Katharine trepist üles ronides. Ööl, mil ta Edwardi lahkumist kuuvalges pealt vaatas, oli ta tundnud, et see oli minek maapakku, ent ei olnud tahtnud seda endale tunnistada. Edward oli läinud. Läinud mere taha.

Ursula mängis harva lastega, olid need siis tema enda või teiste omad, aga täna kepsles ta oma väikese spanjeli Guinnyga üle põllu ja nooremad lapsed jooksid talle järele.

Lufanwal asetses künkal. Kui see üheteistkümnendal sajandil ehitati, muutis järsk nõlvak selle looduslikuks kindluseks. Lossi ümbritsevas orus oli hulk nelinurkseid põlde, õunapuuaedu ning sinerõika-, värvreseeda- ja punavärvikulaike. Isegi vihmapuuduses näis org kui kootud kangas, mille koes oli nii oranži, punast, purpurit kui ka rohelist.

„Pane see raamat ära ja tule meiega,” pirises Ursula „Haldjakuningannat” lugevast Katharine’ist mööda lipates.

Pärast Sir Edwardi lahkumist oli teener toonud Katharine’ile Spenseri nahkköites raamatu, mille vahele oli pistetud väike kirjake: Kuigi alustasime koos, võid seda esimesena lugeda. Mina jätkan siis, kui tagasi tulen.

Ursula oli palja peaga ja tema heledad juuksed libisesid klambritest välja. Ta paistis pigem plika kui nelja lapse emana. Tal olid tillukesed käed ja jalad ja tema piht polnud jämedam kui mehe kael. Katharine mõtles, et kui ta oma käed Ursula piha ümber paneks, puutuksid sõrmeotsad kokku. Ursula silmad olid helesinised ja tema nahk loomulikvalge. Nüüd hakkas ta end ringi keerutama ja lastel oli lõbu laialt.

„Maailm käib ringi,” hüüdis Ursula. Kõik ta seelikud ja alusseelikud tiirlesid koos temaga. „Ringi ja ringi ja ringi.” Ursula keerutas muudkui edasi, nii et Katharine hakkas juba muretsema. Lõpuks tegi Ursula naeruse peatuse, kõndis tuikudes Katharine’i poole, vajus tema kõrval põlvili ja kukkus lõpuks hingeldades täies pikkuses murule. „Kõik keerleb ikka veel!”

Nüüd keerutasid lapsed omakorda, Guinny koperdas neil jalus.

„Ma hakkan vist oksendama,” ütles väike Lucy.

„Võib-olla peaks te kõik mõnda teist mängu mängima,” andis Katharine nõu.

Üksteise järel pudenesid lapsed murule ja hakkasid end künkast alla veeretama.

„Vaata nüüd, mida sa teinud oled,” ütles Katharine muiates.

„See on etem kui vein!” lausus Ursula.

Katharine kihistas naerda. Nad vaikisid natuke aega. Ursula pööras end küljele ja vaatas järil istuvale Katharine’ile otsa.

„Ma tahan sinu elu,” ütles ta tõsiselt. Oma sinise pihiku, heleda naha ja valgete seelikutega nägi ta välja nagu portselannukk.

„Minu elu?”

„Sa oled vaba.”

„Kuidas nii?”

„Sul ei ole abikaasat ega lapsi ja sa võid ennast unustada kõikidesse nendesse raamatutesse, mida sa nii väga armastad.”

„See on tõsi. Aga minu elus pole midagi sellist, mida himustada.”

Ursula pööras ennast selili ja jäi taevast silmitsema.

„See on lõputu.”

Katharine mõtles, kas Ursula pidas silmas taevast või oma abielu Richardiga või oma elu.

„Ma abiellusin noorelt, sest ootasin last,” jätkas Ursula. „Ma oleks pidanud nunnaks hakkama.”

Kui Richard reisis Antwerpenisse, et Ursulaga esimest korda kohtuda ja temaga nädal hiljem abielluda, oli Ursula viieteistkümneaastane ja ootas kellegi teise last. Joan sündis ainult neli kuud pärast laulatust. Ursula vanemad, kel polnud enam võimalik tütre vooruslikkusse investeerida, pakkusid Richardile kaasavara, millest too ei saanud ära öelda.

„Paistab, et nunnamajas sinu koht küll ei ole,” ütles Katharine.

Ursula naeris Katharine’i nalja peale, sest nunnamaja võis ka lõbumaja tähendada.

„Tegelikult peaks abielu Jumalaga olema parem kui abielu surelikuga,” ütles Ursula ikka veel sinisesse taevasse vahtides.

Ta nägi tavaliselt oma aastatest palju noorem ja lapselik välja, koguni naiivseke, aga täna oli ta teistsugune.

Ta ohkas. „Tule oma istmelt maha,” käis ta Katharine’ile peale, „ja tunne ka maad oma selja all.”

„Seelikukorv hakkab kindlasti pigistama.”

„Mul polegi seda seljas!”

„Ursula!”

„Ma vihkan neid seelikukorve. Justkui poleks meie elu veel küllalt vangla moodi, miks me peame veel kandma selliseid… selliseid puure?”

Katharine pani käe päikesevarjuks silmade ette. Tema tähelepanu köitis kõrgel lauglev ja vahepeal allapoole sööstev pistrik. Lind laveeris ja tiirutas üleval taevas. Mis nüüd? Otse allapoole vaadates nägi Katharine Ursula väikest koera üle künkliku välja jooksmas. Lapsed ei olnud enam koos Guinnyga. Lamedapealine spanjel oli jänese suurune. Pistrik märkas saaki ja sööstis allapoole, tõmmates laskudes tiivad keha ligi. Linnu küünised olid rebimiseks valmis.

„Guinny!” kisendas Katharine. „Kull!”

Ursula oli maast lahti saanud ja jooksis. Katharine hüppas püsti, viskas raamatu käest ja järgnes talle. Pistrik ei teinud naistest väljagi ja kui ta märki ei tabanud, tõusis ta taas ülespoole ja vuhises siis uue hooga alla Guinny suunas, kes nüüd oli taibanud, et temast on lemmiklooma asemel röövsaak saanud, ja koer viskles meeletus hirmus siia-sinna. Kui Katharine oli väikesest koerast paarisaja sammu kaugusel, ei kuulnud ta mitte ainult pistriku kriiskeid ja tiivalööke, vaid ka linnu jalgade külge kinnitatud kellukeste tilinat, mis tähendas, et pistrik polnud metsik, vaid oli tõenäoliselt pärit Richardi pistrikumajast.

Kui vaene koerake läheduses kasvavate põldmurakapõõsaste poole põgenes, tõusis lind uuesti õhku ja viskus taas alla, küünised valmis, ning lõikas loomakesel tee ära. Pikk põllega töömees ruttas pikkade sammudega koera poole ja haaras ta üheainsa sujuva liigutusega sülle. Pistrik tõusis vihaselt kriisates vuhinal õhku.

Kui Ursula ja Katharine jõudsid mehe juurde, kes ehmunud koera oli oma põlle alla peitnud, olid nad jooksust hingetud. Guinny väike pruuni-valgekirju koon piilus mehe põlle alt naiste poole. Loom lõõtsutas.

„Suur tänu, härra Smythson,” tänas Ursula pisarsilmil ja tutvustas siis meest Katharine’ile: „Härra Robert Smythson on müürseppmeister, kes tuli maja üle vaatama.”

Mees kummardas ja Katharine vastas peanoogutusega.

„Mul oli ka koer. Kull tappis ta, too oli küll metsik kull,” ütles ta Guinny karust pead paitades.

„Ma tahaks teada, miks on üks Richardi jahikull puurist väljas ilma peakoti ja järelevaatajata!” nõudis Ursula.

Guinny päästjal oli tugev nina ja tema paksud pruunid käharad juuksed olid kokku põimunud nagu viinamarjaväädid. Ta ei käinud aja moega kaasas, tal polnud habet ega isegi mitte vuntse ning tema nahk oli päikesest tõmmu. Mees ulatas Guinny Ursulale, kes hakkas loomakest nunnutama, kallistama ja musitama. Katharine tänas müürseppa, jättis hüvasti ja asus teele härrastemaja poole, kuid pööras siis ringi ja vaatas tagasi. Härra Smythson kuulas ikka veel kannatlikult Ursulat, kes muudkui jahvatas Richardist ja tema pistrikest. Katharine mõtles, kas peaks proovima vaest müürseppa päästa, just nagu too oli päästnud vaese Guinny, sest kui Ursula juba kord hoogu sattus, ei olnud teda kerge peatada. Sinna jõudis teinegi töömees ja kui nad enne lahkumist kummardasid, vaatas härra Smythson Katharine’i poole. Katharine, kes polnud kindel, mida ta peaks tegema, naeratas ja kiirustas maja poole.