Читать книгу Koduõpetaja - Andrea Chapin - Страница 6

Oli väga palav, maja suikus. Isegi teenijad peitsid end päikese eest ja jäid varju puidu ja kivi jahedusse. Toidukambris ei kolisenud potid, õues ei haukunud ükski koer ja isegi tallides valitses vaikus.

Katharine oli kirjutanud Nedile. Ta oli olnud oma kirjas ettevaatlik – sest kiri võis sattuda valedesse kätesse – ja kirjutanud ainult seda, et perel oli olnud muresid, aga need on nüüd möödas. Pärast Katharine’i naasmist lesena Lufanwali olid tema ja Ned nagu lapsepõlveski lahutamatud. Nad jalutasid, lugesid, naersid, Ned vedeles tundide viisi Katharine’i voodil, kus nad teineteisele lugusid jutustasid. Kui Ned kodust lahkus, harjutas Katharine end tema puudumisega. Esimene aasta oli kõige raskem, sest nad olid harjunud jagama iga raasukestki oma elust, ja kui Nedi enam polnud, oli see tõepoolest kibe sõõm alla neelata. Katharine püüdis alal hoida püsivat kirjavahetust, aga aja möödudes jäid nende kirjad harvemaks. Mõned aastad tagasi oli Ned saatnud visandi, mille üks itaallasest sõber oli temast teinud. Katharine hoidis seda raamituna oma voodi kõrval. Nedi ilu oli ohjeldamatu, see tungis läbi igast joonest. Millal vaid Katharine portreed vaatas, maalis ta mõttes juurde Nedi silmade kannikesevärvi ja tema tihedate mustade juuste saabliläike.

Katharine’i tuba oli algselt olnud osa tema normannidest esivanemate ehitatud lossitornist, mida kasutati vahimeeste eluruumina. Seal heintel nad magasid. Nüüd oli Katharine’i nelja nikerdatud samba ja baldahhiiniga tammepuust voodi väikese toa vallutanud. Mõned sajandid tagasi oli sõõrjatele seintele kinnitatud puitpaneelid, mis olid niisama sünged kui toa tume tammepuust mööbel – kapp, väike laud ja tool. Kui Katharine pärast abikaasa surma Lufanwali tagasi tuli, viskas ta pleekinud punased ja rohelised kardinad ja voodikatted välja ning asendas musliini, lõuendi ja pleegitatud linasega, lootes, et hele kangas teeb vaid ühe väikese aknaga toa valgemaks.

Tint oli kuivanud. Katharine tilgutas just kirjale vaha, kui pidi äkilise väljast kostva terava sõnavahetuse tõttu punase vedeliku peaaegu üle kõige loksutama. Ta vajutas pitseri kiiresti kirjale ja läks ukse juurde, mis tuulevinu lootuses oli lahti jäetud. Oleks võinud arvata, et need karmidel jagelusekeeltel mängijad on Ursula ja Richard, aga hääled, mis läbi häärberi kajasid, ei kuulunud neile. Ootamatu dueti osalised olid hoopis Sir Edward ja leedi Matilda.

Katharine astus toast välja. Ta ei olnud kunagi kuulnud onu ja onunaist häält tõstmas, samas mäletas ta vägagi selgesti, kuidas ta oma vanemad olid öötundideni kõvasti tülitsenud, mõnikord tundusid nende puitmaja seinad ja põrandad sama õhukesed nagu pärgament. Lapsena ronis ta voodist välja, söandas võtta ette tee trepini, istus trepiastmele ja kuulatas. Tihti tulid ka vend ja õde, keda lärm oli üles äratanud, Katharine’i kõrvale. Neil öödel oli ta võtnud neil ümbert kinni ja tõotanud, et ei lase neile halba sündida.

Edwardi ja Matilda eluruumide poole hiilides kuulis ta nende jutukatkeid: Pealekaebajad… vandenõu, et tappa… vaenlane… Söör Edwardit, söör Williamit ja söör Rowland Stanleyt ning Thomas Langtonit süüdistatakse seminaripreestrite varjamises… vangis Toweris… Oh, Edward, sa ei tohi, sa ei tohi… Mis meist saab? Mis minust saab?

Katharine oli juba nende eestoa uksel, kui Edward välja tormas.

„Söör Edward, ma…”

Onu pani käed talle õlgadele, silmis ääretu kurbus.

„Kate, lord Molyneux’ preester on surnud, tema ja ta mehed tapeti, kui nad meie mõisast tagasi sõitsid. Tema pea aeti Prestoni tee ääres teibasse.”

„Kallis onu…” tahtis Katharine lohutada.

Edward ohkas ja lisas tüdinult: „See on vilets maailm, kus me elame.”

Katharine mõtles, mida lohutuseks öelda, aga onu pööras korraga ringi, läks oma ruumidesse tagasi ja sulges ukse.

Kolm ööd hiljem ärkas Katharine hobuste hirnumise ning onu tõsise ja käskiva hääle peale. Ta tõusis voodist ja astus akna juurde. Meestesalk istus hobuste seljas, Sir Edwardi juuksed helkisid kuuvalguses. Katharine nägi tema suursugust profiili. Selles, kuidas hobused munakivisillutisel närvi läksid, siis aga kõvale pinnasele jõudes minema müdistasid, oli midagi pakilist ja edasilükkamatut. Katharine vaatas, kuidas ratsanikud künka taha kadusid. Ühel hetkel näisid nad otsekui väike malev ja siis olid nad läinud.

Verevalamist ei olnud, ometi tundis Katharine, et öö oli temalt veidral kombel justkui röövitud. Ta jäi akna juurde. Enne kui esimene kukk kirema hakkas, kui kuu oli madalal ja tähed hallikasse sinasse kadumas, kuulis ta künnivareste kähisevat kraaksumist. Linnuhääl muutus tugevamaks, peatselt lausa valjuks ja raevukaks. Siis paiskus mässuline linnuparv oma pesadest välja, sööstis järsult allasuunas, tõmbus laiemale ja tõusis seejärel taevasse. Katharine ootas, et linnud rahunevad ja tulevad ringiga jälle tagasi, aga nad ei tulnud. Vastupidi, nad sööstsid kaugusse, selles suunas, kuhu oli läinud Sir Edward, ja siis kadusid ka nemad. Kas künnivaresed jätsid oma pesad maha? Katharine’i teada ei olnud seda de L’Isle’i perekonna ajaloo jooksul mitte kunagi varem juhtunud. See oli rahutukstegev märk.

Nüüd ilmusid robustsele fassaadile esimesed valgusekiired, roomasid Katharine’i tuppa ja soojendasid tema ihu. Katharine sidus särgipaelad lahti ja vaatas, kuidas karmiinpunased triibud taevast läidavad. Rästas võttis laulu üles. Katharine kavatses just aknalt ära tulla, kui nägi koduõpetajat, kes kuhugi ruttas. Väravamaja juurde jõudes ta pöördus ümber, hakkas tagasisuunas tulema, siis aga pööras uuesti teerajale. Noormehe suu liikus, otsekui oleks ta iseendaga rääkinud. Katharine vaatas, kuidas mees muudkui edasi-tagasi sammus. Ühel hetkel tõmbas ta vammuse seljast ja heitis selle põõsasse. Siis, pärast järgmist ringi tegi ta pluusinööbid lahti. Mehe nahk helkis hommikupalavuses ja ta nägi välja pigem laulva druiidi kui kooliõpetajana. Kui ta oma rituaali, või mis see vaid oli, lõpetas, haaras ta oma vammuse ja pluusi ning kadus silmist. Katharine tõmbas aknaraami alla ja põlvitas, et palvetada.