Читать книгу Koduõpetaja - Andrea Chapin - Страница 5

Katharine istus viljapuuaias kivipingil, pühkis taskurätiga otsaesist ja tõrjus kärbseid eemale. „Kui soovib päiksekiir liig valusalt sul paista,” kurtis päikesest põlenud karjapoiss Spenseri Calendaris, „kas poleks parem siis ta eest sul ennast kaitsta?”

Kõrvetab tõepoolest, mõtles Katharine. Ned oli talle Itaaliast ombrello saatnud, aga keskpäevatund oli lämmatavalt soe ja seanahkne vari ei kaitsnud ründava kuumuse eest. Kas see ebaloomulik suvi oli mingi enne? Surmalisa? Hävingulisa? Kas põuale järgneb nelikümmend päeva ja ööd vihma? Katharine sikutas ühelt madalalt oksalt nässaka õuna ja viskas selle vastu pirnipuud puruks. Eelmisel päeval oli ta viinud lapsed läbi kolme tuhande aakrise maavalduse vonkleva jõe äärde, et nad saaksid end vette kasta. Nad võisid vaid tõdeda, et jõgi oli nireks kokku kuivanud.

Kui ta oma seelikud üle pahkluude kergitas, et õhku saada, kuulis ta, et keegi tinistab lautot ja laulab:

Katharine tõusis ja kõndis sinnapoole, kust laul kostis. Kuuldus heledat naeru ja hüüdeid „Laulge veel, õpetaja, laulge veel!” Vana kabeli uks oli lahti. Katharine peatus lävel ja piilus sisse. Ükski poiss ei istunud laua taga, nende aabitsalehed seisid jõude ja kirjutussulgi polnud tõenäoliselt kasutatud. Hunnik avamata raamatuid lebas vanal kantslil. Poisid olid kogunenud salmisepa ümber, kes seisis, üks jalg pingil ja lauto käes. Kuueaastane Robert, Ursula ja Richardi noorim poeg, oli roninud laua peale ja huilgas seal ning lõi tantsu.

Ebaviisakas noormees, kelle Katharine oli leidnud laual lebamast, noogutas nüüd talle ja naeratas, kuid ei pannud mänguriista käest. Ta tõstis jala pingilt ja hakkas uuele viisile üle minnes ruumis ringi käima.

Mees hüples siia-sinna, justkui tantsiks džiigi.

Katharine tõmbas varju kinni ja marssis uksest sisse. Noormees tegi nii sügava kummarduse, et ta põlv puudutas peaaegu põrandat.

„Mida see tähendab?” nõudis Katharine.

„Kuidas, see on kool, proua.”

„Te olete…?”

„Uus õpetaja.” Mees kummardas jälle.

„Ma mõtlesin, kuidas ma võin teid kutsuda?”

„Kelmiks, võrukaelaks. Mitte suliks ega krantsiks, palun.”

Poisid itsitasid.

„Teie nimi!”’

„Will Shakespeare.” Noormees tegi veel ühe kummarduse. „Me oleme kohtunud. Te tutvustasite mulle hobusetõugu, kelle selga ei saa iialgi istuda.”

„Ma ei teinud mitte midagi sellist,” ütles Katharine ja mõtles, kas mitte majavalitseja Quib polnud palganud selle veiderdaja, kes näis teda pilkavat iga oma kummardusega.

„Vabandage, hobusetõugu, kes ei lase end iialgi taltsutada.”

„Isand Shakespeare, te olete silmakirjalik. Te pole mingi hobusekaupleja, nagu lasksite mul uskuda, vaid hoopis õpetaja.” Katharine raputas pead, vaatas otse noormehe samblakarva silmadesse ja jätkas häälel, mis nagu polekski olnud tema enda oma. „Kas õppetunnid ongi nüüd sellised? Torupilli puhumine, viiuli kääksutamine ja muu sopp?”

„Siin pole ühtegi torupillipuhujat, proua, ja sopp… noh…”

„Tundides peate te nendesse kallitesse noortesse ajudesse ladina ja kreeka keelt ning matemaatikat tuupima, mitte lõbustama neid oma muusikalise osavusega.”

„Minule antud korraldustes seisis, et need kallid noored härrasmehed peavad kindlalt otse noodist oma partii ära laulma ja suutma sedasama vioolal või lautol mängida.”

„Ja nendest laulukestest piisab?”

„Proua, järgmiseks panete tantsimise katku nimekirja ja torupilli puhumise kuritõve arvele. Laulmine on selline tarkus, mida saab kergesti õpetada ja kiirelt õppida, kui on hea õpetaja ja taibukas õpilane. Harjutamine on inimloomusele meeldiv ja tervisele hea. Mida ilusam hääl, seda paremini saab inimene sellega Jumalat austada ja teenida. See inimene, keda Jumal ei armasta, ei armasta muusikat.”

„Ma ei näe siin noodipaberit,” ütles Katharine häälel, mis tundus talle eneselegi üliametlik.

„See on siin, mu tubli Minerva,” lausus Shakespeare ja koputas meelekohale. „Lapsena ma elasingi muusikas – mul ei olnud vaja seda õppida. Meie linna habemeajaja tõmbas hambaid välja, sidus haavu, laskis aadrit, lõikas juukseid, kärpis, pesi ja ajas habet, aga tema seintel rippusid lauto ja tsitter ja tema töökoja nurgas seisis virginaal. Käisin seal iga päev ja mängisin, samal ajal kui vaesed lakkekrantsid seal oma toolidel istusid ja kiunusid.”

Katharine vaatas teda.

Mees paistis oma väikesele sõnavõtule vastust ootavat, aga kui seda ei tulnud, kõneles muudkui edasi. „Vabandage, proua, aeg läheb ja me peame ladina keele käsile võtma, sest kui me seda ei tee, peate veel mitu korda ära kuulama „hei, hõissa, nonninonniks” ja võib-olla isegi „oh, paju, haljas paju”. Shakespeare riputas lauto valgeks lubjatud seina löödud konksu otsa. „Tagasi koolipinki, molkused!”

Väike Robert hüppas laualt alla ja isand Shakespeare võttis lugemispuldiks muudetud kantslilt oma nahka köidetud raamatud.

„Tulge, mu õrn ratsu. Nüüd, kui te olete minu kooli sedasi sisse kapanud, miks siis mitte vanade auväärsete autorite karjamaal veidike rohtu krõmpsutada ja meid oma tarkusega kostitada?”

Katharine’i põsed õhetasid. Mehe pilk oli temas kinni. Ta silmad olid värvi muutnud, nüüd näisid need helerohelisemad nagu värske rohi.

„Kas te olete ladina keeles kõva käsi?” küsis ta.

Katharine noogutas. Lapsed vaatasid teda. Selle mehe kõneosavus oli ta lõksu püüdnud. „Mu tubli Minerva” oli veel talutav, aga „mu õrn ratsu” oli puhas solvang.

Shakespeare võttis tumepruunis nahkköites raamatu, mille kaanele ja seljale olid vajutatud kuldsed kirjad.

„William Lily armas lühike sissejuhatus ladina keele grammatikasse, mis mulle on alati liiga sõnarohke tundunud. Amo, amas, amat.” Raamatut avamata asetas ta selle kantslile ja võttis järgmise. „Sententiae Pueriles. Loodan, proua, et te kiidate selle heaks. Kinnitan teile, et siin laulukesi pole.” Shakespeare asetas Sententiae Puerilese Lily grammatika peale.

Katharine oli mõlemat raamatut uurinud.

„Ah, mu süda kuulub sellele siin.” Mees võttis raamatu kätte. „Ovidius. Palun, minu taevaliku harmoonia patroness, istuge ometi.”

Minu taevaliku harmoonia patroness? Kust ta niisugused sõnad võtab? Tal on kindlasti millekski kutsumus, aga mitte kooliõpetajaks, vaid õukonnanarriks. Noormees sõelus kiiruga vana kulunud Ovidiuse lehekülgi ja pomises: „Me võiksime seda lugeda. Või seda. Või seda. Ahaa, jah, seda, „Pygmalioni””. Ta pöördus oma õpilaste poole: „Ma loen ladina keeles, korrake minu järel ja püüdke see siis inglise keeles kirja panna. Need, kes nii vilunud ei ole, tõlkige sõna või paar, mille te ära tunnete.” Seejärel küsis ta Katharine’ilt: „Kas ühinete meiega, proua?”

„Ei, suur tänu. Minu kohustused majas ootavad mind.”

Mees kummardas ja alustas: „Quas quia Pygmalion aevum per crimen agentis…”

Katharine hakkas kabelist välja minema. Kui Shakespeare oli lõpetanud neljanda rea, pöördus ta ümber ja tõlkis valjul häälel: „Et oli Pygmalion neid näind elupäevasid veetvat roimas, ta meel oli solvunud sest naisloomuse rohkest pattude hulgast nii, et poissmehepõlve ta kaua, võtmata naist, pidas siis ning tühjaks jäi tema voodi.” Katharine vaatas õpetajale otsa. „Naiste liiderlikkuse õppetund. Kas te peate ka seda õpetama, isand Shakespeare?” küsis ta ja kiirustas vastust ootamata uksest välja.

Pärast õhtusööki otsis ta raamatukogus Ovidiuse „Metamorfoosid” üles. Ta ei olnud juba aastaid „Pygmalioni” lugenud. Kahe küünla valgel luges ta seda nüüd taas ladinakeelses originaalis. Pygmalion naist ei võta. Ajaviiteks nikerdab ta vandlist tütarlapse ja on nii osav, et kui ta kujukest suudleb, tundub too suudlusele vastavat. Meister kardab, et kui ta tüdruku käest kinni võtab, tekivad puudutusekohtadesse haavad. Ta hellitab tüdrukut, sosistab lembesõnu ja külvab ta kingitustega üle, riietab ta kallitesse rõivastesse ja kingib talle imeilusate kividega sõrmuseid, riputab talle kõrva pärlid ja sätib ta oma asemele lebama, pea sulgpatjadel.

Venuse pidustustel palvetab Pygmalion jumalanna altari ees, Venus kuuleb ja mõistab teda. Pygmalion oli soovinud sellist lihast ja luust naist nagu vandlist tütarlaps. Venuse altarilt viskub üles kolm tuleleeki, mis tõusevad kõrgele õhku. Pygmalion kiirustab koju ja suudleb oma vandlist armsamat. Tema huuled on soojad. Ta paneb suu armsama suule ja puudutab tema rinda. Vandel muutub pehmeks nagu vaha päikese käes. Käega vandlit voolides rahuldab ta oma soove üha uuesti ja uuesti. Tüdruku pulss lööb tema pöidla all. Pygmalion surub suu tütarlapse suule, huuled vastu tema huuli. Tütarlaps punastab ja tõstab pelgliku pilgu Pygmalionile.

Need sõnad ajasid Katherine’i kuumaks kuni niueteni ja panid muretsema, kas lugu oma suudluste, üha uuesti ja uuesti puudutamise ja nõtkeks ihuks muutuva kõva vandliga polnud mitte liiga nilbe noorte poiste jaoks. „Pygmalion” oma piinava kirega oli kindlasti Erose õppetund. Paistis, et uus koduõpetaja oli kindlalt otsustanud šokeerida ja igal juhul oma jälje jätta.

Selleks ajaks kui Katharine raamatu tagasi riiulile pani ja oma kambrisse suundus, oli suur maja juba pime ja üldiselt vaikne – ehkki Katharine kuulis ka laulu ja naeru, mis kostis altpoolt toidukambrist või ehk mõnest laudast või tallist.