Читать книгу Koduõpetaja - Andrea Chapin - Страница 4

Sir Edward istus raamatukogus. Tal oli käes raamat, aga tema tähelepanu oli mujal. Ta vahtis üksisilmi ööliblikat, kes tiirles tema ees laual õlilambileegi ümber.

„Kas ma tohin sisse tulla?” küsis Katharine ukselävele astudes.

„Muidugi, kulla Katharine.”

Katharine’i onu polnud mees, kes oleks millegi üle hoobelnud, välja arvatud siis, kui jutt tema raamatutele läks. Sir Edwardi lemmiktoa seinu katsid lugematud köited ja perekonnale teadaolevalt oli tema raamatukogu siinkandis kõige suurem. Uued raamatud saabusid iga nädal Londonist St. Pauli katedraali ümbruse raamatupoodidest ja uusi riiuleid pandi igal aastal juurde. Mis saab siis, kui riiulid laeni jõuavad? mõtles Katharine. Kuhu Edward siis oma raamatud paneb? Kui Katharine oli alles laps ja äsja oma perekonna kaotanud, oli onu just selles toas õpetanud teda lugema ja kirjutama inglise ning seejärel ladina ja kreeka keeles. Onu oli ühel hommikul leidnud tüdruku oma ilusate nahkköites raamatute keskelt. Katharine oli raamatud riiulitelt alla tõmmanud ja lehitses neid, ehkki ei osanud nende lehekülgedelt veel sõnagi lugeda.

Edward ei tõrelnud temaga ega sundinud raamatuid tagasi panema, vaid istus tema juurde põrandale, võttis oma võrratu Chauceri ja hakkas tüdrukule „Rüütli lugu” ette lugema. Katharine mäletas, kuidas ta juttu kuulas, ja võimast väge, mis onu suust tulnud sõnadel oli. Tüdruku enda isa polnud talle kunagi ette lugenud, nii oli see kuulamine tema jaoks midagi uut.

Lufanwal Halli oli sajandite jooksul mitu korda ümber ehitatud. Kui Katharine’i vanaisa vana normanni häärberit laiendas, ehitas ta ka raamatukogu, mille Katharine’i onu muutis suurejooneliseks raamatutest tulvil pühamuks. Valge krohvitud lagi oli kaunistatud kuslapuu- ja viinapuuväädimustritega, mis kordusid tammepaneelidega kaetud seinu ümbritseval friisil. Alabastrist nikerdatud kaminasimssi raamisid kaks gobelääni: üks kujutas Lucretia enesetappu, aga teisel, mille enne isa Daultonit perekonda teeninud vana isa de La Bruyère oli hukule määratud kloostrist välja toimetanud, oli tiivuline suletutilise kiivriga püha Miikael, kes, ülestõstetud mõõk käes, kaalus lahkunu hinge, kroonitud ja kuldses kiirtepärjas Neitsi Maarja aga oli asetanud hinge kõrvale kaalule oma roosikrantsi, püüdes hinge päästa.

Katharine istus onu vastu, pani küünarnukid lauale ja jäi käsipõsakil vaatama, kuidas onu ööliblikat jälgib.

„Ta kõrvetab oma tiivad ära,” lausus onu lõpuks, „ja meie ilus elu saab ka läbi.” Onu vaatas üle laua Katharine’i. „Sa näed välja nagu viieaastane.”

„See valgus ei kõlba, onu. Lambil on uut tahti tarvis. Ja te ei tundnudki mind peaaegu, kui ma viieaastane olin.”

„Sinus on ikka veel lapselikku uudishimu. Sina hoiad meid teisigi noorena, minu armas Kate, või lased meil vähemalt unustada, kui igivanad me oleme.”

Edwardi sirged heledad juuksed olid viimaste aastatega halliks läinud ja tema puhastel paledel oli punaseid laike, asuursinised silmad aga olid endiselt elavad ja selged.

„Seda te ütlesite kenasti,” lausus Katharine. Ta ei tunnistanud onule, et tal oli tunne, nagu oleks ta noorus kopitama läinud. „Ma kohtasin eile õhtul vanas kabelis üht imelikku meest. Ta väitis, et ta on hobusekaupleja.”

„Ma ei ole kahe nädala jooksul hobuste eest kulda välja andnud,” ütles Edward.

„Poiss oli laua peal pikali ning käitus imelikult ja pealetükkivalt.”

„Ma räägin Quibiga. Palume Jumalat, et ta teaks, mis asju see võõras ajab. Me ei ole väljaspool ohtu, Kate, võib-olla ei ole enam kunagi.” Edward vaikis hetke ja lisas: „Kas sa tundsid isa Daultonit hästi? Ma nägin, et sa istusid koos temaga aias ja käisid jalutamas.”

„Ma arvan, et ta leidis minu seltsis lohutust,” vastas Katharine.

„Mul ei olnud isa Daultoniga kunagi soojemaid suhteid. Ta vaevalt võttis meie elust osa. Arvan, et minu poolehoid kuulus de La Bruyère’ile. Jumal tänatud, et tema meilt loomulikul moel ära võeti.”

Vana isa de La Bruyère oli saadud ühel teisel ajal. Ta oli tulnud Furnessi kloostrist, kui kuningas Henry kloostritele lõpu tegi. Katharine’il oli meeles, kuidas vana preester istus oma veiniklaasi taga, raputas halli pead ja ohkas kuninganna Mary valitsemisaega taga igatsevate purunenud lootuste pärast. „Liiga põgus,” oli ta väsinult pomisenud. „Liiga põgus.”

„Isa Daulton võltsi juttu ei ajanud,” ütles Katharine. „Tal oli kohutavalt raske oma mõtteid sõnadesse panna. Ta leidis, et Jumala sõna on kergem jagada.”

„Tõepoolest, ta näis olevat tõsine inimene.”

„Ükskord püüdis ta nalja teha, aga sõnad ei sobinud üldse kokku just nagu valesti valitud rõivad. Ma proovisin teda naerma panna. Oli see vast raske.”

„Kui keegi üldse võiks kivisse elu sisse puhuda, siis oled see sina.”

Katharine tajus Edwardi hääletoonis nukrust ja vaatas talle teraselt otsa. Paistis, et onu räägib ühest asjast, tema mõtted aga käivad hoopis teisi radu pidi.

„Häbiasi, et nii harva naerdakse,” ütles Edward. „Loodame, et enne kui ta keha kangeks muutus, sai see jumalamees siiski selgeks, kuidas nalja teha.” Ta vaikis ja lisas siis: „Mu kallis Kate, ma arvan, et noor preester oli sinusse armunud.”

„Ei,” ütles Katharine.

„Oli küll,” kordas onu lihtsalt.

Katharine ei olnud kunagi varem selle peale tulnud.

„Pidi olema pime, et mitte märgata, kuidas ta mustad silmad olid sinus kinni.”

„Ma arvasin, et see läbitungiv pilk tuli tema usust, mitte armuihalusest.”

„Ta poleks iial midagi öelnud.”

Katharine mõtles piiblile, mille isa Daulton oli talle kinkinud.

„Ükskõik kuhu poole ta süda ka kiskus,” jätkas Edward, „ta oli üks õilis hing.”

Nad vaikisid.

„Kate, miks sa uuesti abiellunud pole?”

Seda Katharine ei oodanud. Sir Edward oli tema isa vanem vend ja kui Katharine pärast tulekahju lapsena mõisasse tuli, oli vanaisa veel elus ja elas samuti Lufanwalis. Kaheksateistkümneselt oli Katharine abiellunud Thomas Hightoweriga, kes suri kaks aastat pärast pulmi. Mees oli Katharine’ist kolm korda vanem, Danby krahvi teine poeg ja lesk ning tema rikkus ja vara läksid tema poegadele, kes olid vanemad kui Katharine. Pärast Thomase surma oli Katharine läinud tagasi Lufanwali ja elas seal tänaseni. Miks ta ei olnud uuesti abiellunud? Edwardi küsimus oli kui labürint, mille iga haru lõppes tupikuga ja millest silmaga nähtavat väljapääsu ei olnud.

„Mul on miljon põhjust ja mitte ühtegi head vastust,” püüdis ta selgitada.

„Ütle üks,” nõudis onu.

„Ma olen kangekaelne.”

„Veel üks.”

„Ma olen lesk ja mul on vähe vara.”

„Ma ju lubasin seda suurendada.”

„Ükski mees, keda ma olen kohanud, pole küllalt terane või…” Sir Edward ootas, et ta jätkaks.

„Küllalt arukas.”

„Võtab aega, et mõõta, kui terane keegi on, ja arukus on ohtlik, kui see hingele maski ette tõmbab.”

„Ma ei ole kohanud meest, kes loeb… nii palju kui mina.”

„Ma olen sind teiste inimeste mesijuttudega täiesti ära rikkunud.”

„See on tõsi. Ma elan liiga sügaval nende meeste lugudes, kes kirjutavad sõjast, haldjatest ja armudraamadest. Te olete mind ära rikkunud.”

„Lugemine, mu kallis Kate, ei asenda elamist.”

Katharine tõmbas silmad vidukile ja püüdis kulmu kortsutada, kuid lausus siis: „Mul on vastus, kallis onu!”

„Räägi.”

„Ükski mees pole võrdväärne teiega, milord, mitte ligilähedaseltki, ja ma jään pigem ilma abikaasata kui lahkun teist.”

Edward kihistas naeru, astus siis teisele poole lauda ja patsutas Katharine’i kätt.

„Kate, kas isa Daulton rääkis oma perekonnast?”

„Ma õppisin talle mitte liiga palju küsimusi esitama. Suuremalt jaolt hoidis ta kõike enda sees. Teadmine, et ma olen vaenelaps, paistis talle lohtu pakkuvat, ja ma hakkasin uskuma, et ka tema oli vaenelaps. Võib-olla võttis katk ta perekonna. Ta mainis õppimist välismaal Douai ja Reimsi katoliku kolledžites. Ma sain aru, et tema oli üks neist üliõpilastest, kes aitasid preestritel piiblit inglise keelde tõlkida. Siis liikus ta edasi Rooma ja hakkas jesuiidiks. Ta oli kindlasti inglane, aga mainis oma hispaanlasest vanaema. Ema ei nimetanud ta kunagi. Tema jutu järgi igatses ta elada majakeses mere ääres, aga ma ei usu, et ta oleks kunagi mere ääres elanud. Ta teadis, et ta elukutse seadis ta elu ohtu. Ta tunnistas seda võimalust.”

„Noores preestris oli mingi valu. Mul on kahju, et ma ei võtnud aega ega proovinud teda veidikegi aidata avaneda selles osas,” ütles Edward, „mida ta salajas hoidis.”

Edwardi keelekasutus oli tavaliselt täpne – mõte jooksis üks samm sõnadest eespool. Aga Katharine märkas, et täna keerlesid onu mõtted millegi ümber, millele tema pihta ei saanud. Katharine oli sellest pingest häiritud ja samal ajal hüpnotiseeris teda ööliblikas, sest nüüd ei saanud temagi silmi selle rabelevatelt hallidelt sametistelt tiibadelt.

„Tudorid on Pandora laeka lahti teinud ja seda ei saa enam kunagi sulgeda,” ütles Edward toolilt tõustes ja avatud akna juurde astudes. Ta kandis oma kulunud palistusega punakuldsest brokaadist lemmikrüüd, lihtsat valget linast särki ja musti põlvpükse. Aeg polnud teda kokku vajutanud. Ta keha oli ikka veel atleetlik ja ta püsis hästi sadulas.

„Mullegi toodi supremaadivanne. Ma ei olnud nõus sellele alla kirjutama ja nüüd on veri mu ukselävel.” Edward vaatas aknast välja. All hapras pilliroos tuututas härgkonna morn pasun.

„Aga teie ei ole preester,” ütles Katharine leegilt pilku tõstes.

Edward pöördus vennatütre poole. „Ei, aga mu varakambrid on täis. Vaatamata sellele, kui palju kuninganna minult on riisunud, hoolimata maast, mille ma pidin maha müüma, et oma usu eest mõistusevastast trahvi maksta, on mul ikka veel kivimurrud, metsad, kus on palju puitu, ja aiad ning mineraalidest rikkad mäekünkad. Mul on veel mu hobused ja mul on ikka veel mu usk. Ta vajab seda, mis mul on. Ta pani mu aastaks vangi, aga ei saanud mind seal hoida, ja kui see Mary lugu toimus, oli kuninganna veendunud, olen selles kindel, et kuna elame põhjas, oleme selle vaese Šoti kuninganna salasepitsustesse segatud. Kui Tema Majesteet või tema nuhipealik, luureülem Walsingham, oleks midagigi sellist saanud mulle kaela sokutada, oleksid nad kohe võimalusest kinni haaranud.”

„Söör Edward, ettevaatust…” Katharine tõusis kiiresti, pani ukse kinni ja võttis uuesti istet.

„Mu oma teenijad? Salakuulajad? Oh, Kate, ma olen selle jaoks liiga vana. Meie kuninganna tahab, et mul poleks maad, nii nagu temal pole lapsi. Ja nüüd puhuvad kuulujutud veel ühest meie rannikule suunduvast hispaanlaste juhitavast armaadast leegi jälle üles ja toovad häda meie lävele. Ma ei ole kunagi hoolinud õukonnaelust. Mul ei ole selleks mingeid ambitsioone. Ma teen pigem raamatu lahti kui kummardan kuninganna ees. Ma olen ennast tema teelt kõrvale hoidnud. Eakal neitsil on nüüd uusi sihtmärke tarvis, nii ta siis ähvardabki mind.”

„Kas te olete kindel, et isa Daulton tapeti tema korraldusel?”

„Mille muu pärast tuli ta siis meie maa peal tappa?” Edward astus tagasi laua juurde ja istus. „Ametliku teadaande kohaselt ründasid meie õpetajat röövlid. Külaarst ütles, et ta haavad olid nii värsked, et ta oli kohtunud oma saatusega seal, kus ta lamas.”

Ööliblikas võttis seda märguandena ja lendas leegi sisse, kus ta tiivad tuld võtsid. Katharine mõtles, kas see polnud mitte märk surnud preestrilt – ta hing sai lõpuks vabaks, et taevasse lennata. Ööliblikas rabeles, kukkus õlisse, ta liigutused muutusid aeglasemaks ja lõpuks vajus ta kokku.

„Me kõik oleme Ikarosed,” lausus Edward tüdinult õlisse uppunud putukat vahtides.

„Mulle tulevad judinad peale, kui mõtlen, kas see halbade kommetega võõras, keda ma eile õhtul kohtasin, polnud mitte selle võika teoga seotud.”

„Mõrvar meie katuse all? See lugu kestab meie majas edasi. Ma saadan mehed mõisat läbi otsima.”

„Ma arvan, et praeguseks on ta läinud,” ütles Katharine. „See mees oli ehk rännumees, kes ööseks varjualust otsis ja väleda jutuga väravavalve pehmeks rääkis.”

„Loodame,” vastas Edward. Ta tõstis laualt kullaga inkrusteeritud nahkköites raamatu ja näitas seda Katharine’ile. „Sa räägid väledast jutust, mu kallis. Näe, siin on Edmund Spenseri uus üllitis.”

„Jõudiski kohale!” rõõmustas Katharine.

„Ma ei suutnud vastu panna,” ütles Edward, „ehkki mulle üldse ei meeldi selle kaabaka taskuid täita. Spenser häbimärgistaks meid, paavstimeelseid, ja lõikaks meil kohe kõrid läbi, kui ainult saaks.”

Ühel Sir Edwardi vilkal pidusöögil oli Katharine kuulnud, kuidas Spenser, Inglise poeetide kuningas, oli kasutanud oma poeeditiitlit, et saada maad, mille Briti kroon oli Iiri katoliiklastelt varastanud. Poeedist sai üks Inglise uusmaaomanikest, kes rajas kodu Munsteri istandiku tuhandetele aakritele, katoliiklasi vihkava, äsja emigreerunud Sir Walter Raleigh’i omastatud kümnete tuhandete aakrite kõrvale.

Katharine sirutas käe helkiva raamatu poole, mille Edward naljatades tema eest ära tõmbas.

„See köide algab Raleigh’i mõttevälgatusega. Ta ütleb: „Kõik armastuse nimel, vaid ainult selle eest.” – „Kõik armastuse nimel,” tahaks uskuda, et see on tõsi,” lausus Edward.

„Oh, onu Edward. Te olete kitsipung.”

„Las ma täna, kui maapind mu jalgade all kõigub, las ma istun siin natuke ja loen tema „Haldjakuningannat”. Mul on surelikest kõrini.”

„Kas te loeksite mulle?” küsis Katharine.

„Vahtkonnavahetus,” naeris Edward, sest mitmel nädalapäeval luges Katharine raamatuid oma onupoegade lastele. Ta polnud lapsehoidja ega koduõpetajanna, aga lugemine oli midagi sellist, mida tema võis perekonnale pakkuda.

„Lege, domine,” ütles Katharine. Loe, õpetaja.

Katharine ristas käed lauale ja pani pea kätele. Ja Edward hakkas lugema.