Читать книгу Peotäis põrmu - Andrei Ivanov - Страница 2

Skandinaaviast tagasi, pidin kaua toibuma ega suutnud kuidagi uskuda, et olen Tallinnas. Näis, et kõik on nihkes, nagu oleks seitsme aasta jooksul, mil ma ühest riigist teise kolistasin, mingid riuklikud illusionistid linna kõverpeegleid täis riputanud. Isegi akna juures ei käinud mitu kuud.

Kui olin sunnitud külastama polikliinikut ja migratsiooniametit, jälitas mind kogu tee tunne, et olen kusagil Porsgrunnis või Bergenis või et näen vaid und, nagu kõnniksin oma vanas kodukandis ning – nagu unenäos tihti juhtub – ei tunne seda ära. Polikliinikus imestati mu üle kõvasti: viimane märge minu haigekaardile oli tehtud peaaegu kümme aastat tagasi. Sügisel 1996! Mind vaadati otsekui Laatsarust. Migratsiooniametis esitati liiga palju küsimusi. Ei viitsinud miskit välja mõtlema hakata. Tagasiteel eksisin ära. Hulkusin ringi ja näppisin ähmis olles taskus retsepte. Teel apteeki pudistasin pabereid, mis migratsiooniamet mulle välja oli jaganud, viskasin neid tasapisi ära ja kui taskud tühjaks said, rahunesin maha.

Meie kanti käisid nüüd teised bussid. Neid oli mitu, nad nägid veidrad välja ning ma ei teadnud, kuhu nad sõidavad. Ei tahtnud kelleltki küsida ka. Bussipeatusedki olid mujale viidud. Kogu aeg näis, et olen maha tulnud vales kohas. Nii juhtuski: buss viis mu raudteejaama. Mul polnud soovi kesklinna sõita (polnud valmis). Kuid buss muudkui sõitis ja sõitis. Vahtisin kohmetult läbi häguse akna välja. Majad olid üle värvitud, teed teise suunda pööratud. Ümberringi käisid koristustööd. Paplijäänukid sirutasid oma könte nagu lombakad kerjused. Snelli parki olid kasvanud laternapostid, need hõõgusid nõrgalt. Omaenese mutta uppunud tiik valas kallaku ja pajud üle sinirohelise värviga. Vanad kastanid olid kringliks paindunud. Ei ühtegi tuttavat pinki! Kõndisin Toompea müürini välja, tegin suitsu ja tatsasin tagasi. Otsustasin kevadeni edasi lükata (päikeseprillidega on lihtsam).

Kuid siiski ei pidanud vastu, ronisin talvel välja, kapuuts peas. Olin kasvatanud habeme ja vuntsid. Vaatasin oma peegeldust vaateakendelt ja rõõmutsesin: kuivõrd ma küll iseenda moodi ei ole! Olin naerust lõhkemas. Mida vähem ma sarnanesin selle ülbe noore mehega, kelle kaela saadeti kümne aasta eest mõõkhambulised pätid ja väärakad mendid, seda enam kasvas rinnus rõõm. Mõtlesin tookord, et oleksin nõus olema kääbus, kui mind vaid ära ei tuntaks. Vahet pole, millisena sa elad, põhiline, et elad! Kes sellest aru ei saa, ei taipa miskit ka elust enesest!

Jah, sihukese vatsa ja põskedega olin täitsa teistsugune. Silmadki helkisid teisiti: mitte väljakutsuvalt, vaid küdesid valvsalt, harva lahvatasid üksikud sädemed. Aastate jooksul pealispinna alla ladestunud hirm kustutas lõplikult nende läike. Ja nüüd oli minust saanud üks neist habemesse kasvanud tüüpidest, kes kõnnivad töötute radu, kellele piisab paarist-kolmest õllest, kes imevad pargis suitsu oodates, et keegi kutsuks neid kolmandaks pudelit tühjendama, unistades, et keegi juhtub tulema, keegi helistab, keegi kutsub kusagile, paneb mingit parklat või majakarpi valvama, palub pesumasina ära parandada ja andub eriliste jamadeta, pakib kokku ja saadab ära mingitele saartele …

Lohutasin ennast: nüüd on mind lihtne ükskõik kellega sassi ajada, kuid mitte ära tunda.

Ostsin õlut. Pugesin peitu mingi tehase varemetesse, mis olid lammutamist oodates Meritoni hotelli, peapostkontori ja Plaza-kino vahele varjunud. Ronisin justkui vaim mööda pudenevaid astmeid teisele korrusele ja silmitsesin katkilöödud klaasiga aknaorvas seistes Narva maanteed.

See oli imelik.

Mõne hetke vältel näis mulle, et varemed vaatavad linna läbi minu silmade. Lipud laperdasid tuules. Peegeldused Tallinki hotelli klaasides venisid naeratuseks ja tegid silma. Tohutu kraana kriuksus ja liikus. Äkki tekkis mul meeleheitlik soov linnale endine ilme tagasi anda. Kujutasin ette rohelisi tähti kaubamaja katusel, kauplust Tallinn; amputeerisin kraana, hotelli, kino ja muude arhitektuuriliste europeletiste siluetid, mis udust välja paistsid. Minevikupilt püsis mõne hetke silme ees, siis hakkasid foorid vilkuma, mõlemalt poolt valgusid peale autod, rebisid selle tükkideks – ja mul läks süda pahaks.

Kesklinnas ma enam ei liikunud. Hakkasin rohkem mere ääres suitsetamas käima. See näis külmunud peast endine: tumesinine valgete rantidega tasandik. Jäine kõrb ja täpselt samasugune taevakõrb selle kohal. Kuulasin, kuidas jää hingab. Sulgesin silmad: pilliroo kahin, tuule pekslemine männiladvus, lõhede nagin ja vee nuuksumine. Kujutluspiltide killud, jäälahmakate tükid. Tuul. Pudi jalge all. Jäätunud jäljed. Haukumine.

Kuid ükskord sattus mulle seal ette keegi väga tuttavlikult irvitav tüüp. Hakkasin pabistama ja tegin kähku minekut. Ei saanud kaua und: püüdsin meenutada, kus ma sellist irvet olin näinud. Vähkresin, vähkresin ega suutnudki meelde tuletada. Igal juhul mere ääres ma enam ei käinud.

Valisin inimtühje paiku, püüdsin pea igaüht vältida. Kuid inimesi kiskus minu poole kui magnetiga. Alguses jooksis ligi koer, pärast ilmus välja inimene. Varjasin ennast vanalinnas. Seal olid ümberringi vaid turistid. Mind peeti Norra hilpudes samuti turistiks. Jagati flaiereid.

Ega ma keeldunud. Tüdrukud, kes müüsid postkaarte ja mandleid, pöördusid minu poole inglise keeles. See tegi rõõmu. Rääkisin inglise keelt ka kohvikus (arve väänati suuremaks, isegi see tegi rõõmu!); ennast inimeste eest linnaplaaniga varjates jõin kombekalt teed nagu ämblik oma võrgus.

Ühel sellistest käikudest lasin ennast liialt lõdvaks, tegelesin oma mõtetega, kõndisin kedagi märkamata. Ega kedagi suurt polnud ka. Pimedus oli kõik tornitipud endasse imenud. Katusekividelt tilkus musikaalselt vett. Ojake vulises. Hakkasin unistama. Vajusin mingisse lapsikusse meeleollu. Tatsasin veenires ujuvat kommipaberit jälgides mänglevalt mööda järsult käänduvat tänavajuppi. Ja siis sukeldus pöörde tagant välja – Perepelkin. Nagu kurat mängutoosist! Ma isegi libisesin ootamatusest. Ajasin käed uppi. Komberdasin jääl nagu kloun. Ta vaatas mind, kes ma seal tantsisin, tundis ära, naeratas salapäraselt. Perepelkin kõndis käest kinni mingi neiuga. Too oli niivõrd värvitu, et tema kohalolu polnud üldse tajutav (nagu oleks Perepelkin vaid kujutlenud, et kõnnib koos tütarlapsega, või oleks vaid mõelnud mingist tütarlapsest). Näis, otsekui oleksid nad ühest second-hand’ist riideid ostnud: temake kandis mingeid veidraid hilpe, tema ilmetu värvi ja lõikega mantlit. Tundus, nagu oleksid nad sugulased, astusid aeglaselt ja süngelt, justkui tuleksid matustelt. Vahest seetõttu, et kõndisid mööda üsna järsku ja libedat tänavat ülespoole.

Perepelkin päris mulle altkulmu otsa kõõritades, kuidas käsi käib; vastasin, et tasapisi. Olekski olnud kõik, kuid ta teatas jalamaid, et töötab nüüd politseis. Sedasi tähtsalt, uhkusenoot hääles: „Mina töötan nüüd politseis,” ja mul hakkas kuidagi ebamugav, justkui oleks ühekorraga külmemaks läinud ja valgust vähemaks jäänud, jalad olid kui maa külge kleepunud – paigalt ära ei saanud –, seisin ja naeratasin, kuulasin, tema aga uhkustas: „Raha pole küll teab mis suur, aga vähemalt peetakse lugu, lugupidamist aga osta ei saa ning üldse – soodustused… soodustused… pension…”

Oleksin pidanud kätt andma ja edasi minema, kuid mul polnud üldse jõudu inertsile vastu hakata. Seisin justkui unenäos ja selles unenäos hoidis minust kinni Perepelkin ega lasknud lahti.

Tema oleks muidugi tahtnud minuga suhelda. Kuidas siis veel, selline eriskummaline saak ja pealegi ise sülle kukkunud; kobades mind läbi varruka (justkui üritades veenduda, et ma tõeline olen), nurrus Perepelkin silmi kissitades:

„Tohoh, keda ka vahel näha saab,” korrutas ta. „Kuus aastat…”

„Seitse,” parandasin mina.

„No näed sa… Koguni seitse aastat! Seitsme aasta jooksul uueneb organismis kõik!” lisas ta, pöördus neiu poole ja jättis temaga kuidagi ebaviisakalt hüvasti. Selgitas kohmetudes, sumbuurselt, et pole inimest seitse aastat näinud: „Igasugu asjaolusid tuleb ette, saad aru?” – ja tegi mulle silma, nagu annaks sellega mõista, et teab nendest asjaoludest kõike.

Tõmbusin kössi. Tema sõnades kõlas miskit kabinetlikku, näis, et ta hääl oli muutunud tolmusemaks. Asjaolud, inimene… Nähtavasti tähendas „inimene” Perepelkini jaoks sedasama mis „kannatanu”, „hageja”, „süüalune”, „kahtlustatav”, „tunnistaja” ja muu taoline. Eestis ei saa igaühe kohta „kodanik” öelda ja nähtavasti kasutavad nad seal, kabinettides, sõna „inimene”.

Neiu noogutas mõistvalt, tõmbas ennast kangestunud käevangust lahti ja hajus kuidagi ruttu minema, nagu teda poleks iial olnudki. Perepelkin kutsus mind puiselt viibates endaga kaasa.

Parki.

Sinna on Dostojevskile ausammas pandud, sinna kavatsetakse purskkaev rajada, seal käib nüüd viisakas rahvas, keegi ei käi põõsastesse vett laskmas, keegi ei napsita Ohvitseride Maja taga. See tähendab, nüüd on see Vene kultuurikeskus – viimased kaks sõna lausus Perepelkin peaaegu lauldes.

Teerajad, pingid… Perepelkin puhus mult tolmukübemeid, vahtis silma sisse, päris tervise järele. Tahtis kõigest kuulda saada: kus ma olnud olin ja nii edasi. Kõike! Aastad on ju läinud, aas-tad… Ta hoidis mind oma vihmavarju all, lubas, et viib mingisse Prantsuse kohvikusse.

„Saad näha, kui lahe kohvik on Tallinna tekkinud!” korrutas ta. „Selliseid varem polnud! Midagi erakordset!”

„Olgu, olgu,” nõustusin mina, mõeldes, „las näitab.”

Kuid tema takerdus: tänavate vahele, vihmavarju otsa, pööras valesti ära ja jõudsime hoopis niinimetatud kirjanduskohvikusse. Käisin tal vaguralt kannul, mul oli ükskõik, kuhu minna, ainult et poleks kahtlasi isikuid, ainult et keegi puurivalt ei põrnitseks, silmi kissitades ei sihiks, ühtlasi mälukuuli meenutuse trumlisse toppides. Muus osas oli kama, olin nii apaatne, et polnud lihtsalt jõudu vastu astuda.

Kohvik oli jah, kergelt „kirjanduslik”. Raamatuid täis riiulid piki seinu. Silma torkas eestikeelne „Ülesküntud uudismaa”.

„Neil on nisuke huumorimeel,” märkis Perepelkin. „Väljendub sedasi, disaini kujul.”

Grammofonid, kirjutusmasinad, vana raadioaparaat Dzintars. Kirjanike portreed. Vanad fotod. Väikesed lauad, väikesed toolid, rohelised raamatukogulambid. Puudus vaid trükipress ja selle taga seisev trükikunsti esmaavastaja topis, põll ees.

Pigistasin välja mõned sõnad põhjamaisest sisekujundusest, lisasin Norra autori raamatu „Dekoraator”, mille lugemist alustasin Oslos korterite võõpamise vahepeal ja lõpetasin Stavangeris, kus koos värviga sai minus otsa mitte ainult tahtmine lugeda, vaid ka edasi liikuda.

Perepelkin kössitas, küürutas, imes mahla, heitis mulle rahutuid pilke, kuulas minu lühikest ülevaadet: Taani – jõulukuused, Norra – sajad punaseks võõbatud majad, metsatööd Rootsis. Nüüd siis olen siin, ilma tööta, vaatan ringi, nii ja naa (ei ühtegi liigset sõna). Ta noogutas, nätsutas, laskis pilgul ringi käia. Laskis pilgul ringi käia ja irvitas. Kõõritas eri suundadesse. Tema vesised silmad kompisid kahtlustavalt ümberolijaid, ta vaatas igaüht nagu potentsiaalset kurikaela või inimest, keda võis lihtsalt trellide taha pista.

„Ega sa uuesti ära sõita ei taha?” küsis ta, justkui oleks tal miskit pakkuda.

„Tahan väga, kuid praegu ei tea, kuhu. Variante on, kuid miskit kindlat öelda… Alustuseks tuleks kas või kodunt ära kolida. Leiaks töö ja koliks ära. Ja võimalikult kiiresti. Ema hoolitsusest on kõrini.”

„Vanemate armastus võib vahel talumatu olla,” ütles ta silmi pahupidi ajades. „Tjah. Noh, aga kuidas Tallinn sulle meeldib?”

Nüüd siis läks lahti. Tema ka. Sellest ei saa üle ega ümber. Igaüks pärib ühte ja sedasama, igaüks. Esimene oli minu täditütre mees. Volodja. Hädapätakast leiutaja, kitsehabemega naljahammas. On olnud kakskümmend aastat pulmavana ja kümme aastat leiutanud kulumiskindlaid rehve, otsinud nõiavitsaga lõputute tulude allikat… Siis veel ema elukaaslane, too põimis samuti sõrmi kokku ja lahku, otsis kord ühe küünarnukiga lauda, kord teisega tooli käetuge ega saanud ennast kuidagi tühjaks räägitud teemal, kuidas Tallinn muutunud on. Kõik uued objektid nimetas ära! Vististi oli ta ehitaja – ja tal tuli minuga millestki pihta hakata. Kuidas siis välismaal oli? Aga kuidas sulle Tallinn meeldib? Alustuseks polnud paha: seadis oma sõbratari pojaga suhted sisse. Ütleksin, et klappisime kenasti: arutasime läbi vene kiriku ehituse ja trammiliini plaani, millest räägiti juba 2000ndal ja nüüd siis plaanitakse 2012. aastal esimene vai maasse lüüa. „Seitse aastat, veel seitse aastat oodata,” ohkis ta. „Ja ehituse kestus peale selle. Kutsuvad jaapanlased… Loodan, et need ehitavad kähku valmis! Jaapanlased ehitavad kähku!” Ta põles kannatamatusest sõita uue trammiliiniga. Jah, tüütu! Isegi uus trammiliin oli tema jaoks tõeline pidu. Olgu kuidas on, tema jaoks võiks selle ehitada küll.

Kuid see mees siin, miks see mees…

„Boheemlased,” lausus miskipärast Perepelkin pead vangutades, vaatas kurvalt üle seintel rippuvad portreed, osutas plakatitele „Laitakaupungin valot”, „Ismo Alanko Säätiö Von Krahlis” ja muu selline kraam, üks kiht teise peale kleebitud. „Need seal,” ütles ta keelega kuivi huuli niisutades, „need on nende elu sündmused.”

Ilmselt ei olnud ta kuidagi suutnud unustada, et oli kunagi filoloogiat õppinud, kus kõik, nii eestlased kui venelased, koos pidu panid, jõid ja keppisid. Ja ehkki keegi teda nendel pidudel iial ei näinud, tegi ta sellegipoolest näo, et on miskit kaotanud, justkui oleks ta ebaõiglaselt sellest boheemlaselust välja arvatud.

Boheemlased… See oli naljakas. Täiesti tavalised inimesed. Kolm valgetes särkides ja õlale heidetud kampsunites kutti tagusid lõbusalt kaarte klaasidest heledat õlut peale rüübates. Tüdrukud krabistasid millegagi, sosistasid ja tegid silmi. Eakas onkel kühveldas makarone sisse silmi telekalt pööramata; talle tekkisid otsa ette karmid kortsud, kui ta makarone taga ajades taldrikusse sukeldus.

Perepelkin oli esimene inimene, kellega ma pärast nii paljusid aastaid Tallinna kohvikus istusin, esimene inimene minu minevikust, ja miks nimelt tema? Linn oli minu hingevagudes tuhninud ja otsustanud mulle nuhi kaela saata ning selleks pidi saama Perepelkin. Ta on hale. Nagu ka see linn. Seda võib ehitada kui tahes kaua… Nad võivad käiku lasta mitte üksnes uue trammiliini, vaid ka õhkpatjadel rongi. Jäljend jääb jäljendiks – igavesti! Mis muutused siin olla saavad? Katkiseid suhteid ei saa uue mööbliga parandada. Inimesed ei muutu, mis riideid nad ka ei kannaks, millega nad ka oma ninasõõrmeid, nabasid, mokki läbi ei torkaks… Olen väsinud neile kõigile rääkimast: sellest, et nad punalipu trikoloori vastu ära vahetasid, pole tuhkagi muutunud. Sisu ei muutu kunagi. Inimesed kohanevad nagu ennegi, lihtsalt kohanevad. Varastavad, keeravad käkki, kaevavad kellelegi hauda… ja midagi inimeses muuta on võimatu!

Kuid mind ei usu keegi. Kõik ütlevad, et elu on läinud paremaks.

Mina väidan, et mitte nii palju paremaks, et selle üle niimoodi rõõmustada. Selles linnas on kõik nii katki, et midagi ära parandada ei saa, võib ainult kinni mätsida, tagahoovi ära peita, ent mitte terveks ravida.

Võib-olla, kui Morrissey siia tuleb ja Tallinna elama kolib, vahest siis see linn muutub minu jaoks… ei tea…

Siia tuleks hunnikute viisi sisse tuua hollandlasi, viiskümmend inimest päevas, et nad kepiksid kõiki järjest, päeval ja öösel, kõiki – vanu, noori, plikasid, poisse –, võib-olla tekiks siia siis, nii kakskümmend aastat hiljem, miskit huvitavat.

Ainult et sellest rääkimine on sama nõme kui rääkimine ilmast, liiatigi veel selle herbaariumiga siin. Ta ei saaks eales aru. Pealegi on ta nüüd ment. Mida vähem teab, seda parem.

Ehkki sisuliselt pole ta muutunud. Ikka seesama üürivõlglaste väljatõstmise komisjoni inspektor. Isegi riideid pole, roju, vahetanud. Hall mantlike, viigipüksid, pintsak ja triiksärk. On jäänud tervenisti iseendaks. On säilitanud nagu mõned Kalevi kommid mitte üksnes sellesama maitse, vaid ka ümbrise. Hiljutiste vinnide jäljed, seitlisse kammitud tuhmid juuksed ja väsimatu soov arutleda poliitikast, referendumitest, kõiksugu vaimusõgedusest. Ikka seesama.

Olin teda tundnud vaat et lapsepõlvest saati. Ta sõbrustas ühe mu tuttavaga, kes oli linna maletšempion (võitis Suveaias halli habemega vanamehi, sai nende turniiride eest kommi). Tema ja Perepelkin käisid koos Sakala keskuses politoloogia loengutes. Juba siis – nii neljateistaastaselt – olid nad otsustanud saada ajakirjanikeks, lugesid targa näoga mingeid lauseid alla joonides lehti, külastasid huviringi, kus keegi peps komsorg armulikult neid allatõmmatud lauseid selgitades thatcherismist ja reaganoomikast targutas.

Tuttav rääkis, et nad ei suuda enam ilma pliiatsita lugeda, nad joonivad kõik alla. Refleks, ütles ta ja lisas, et mida rohkem sa alla joonid, seda valvsamaks muutud. Ma ei saanud sellest aru. Nad joonisid alla üha enam ja enam. Mõistsin, et mul pole nendega millestki rääkida. Ma ei tahtnud ajalehti lugeda. Liiati neis midagi alla joonida. Ma poleks meie lehtedes sõnagi alla jooninud. Nõukaaja lehed olid minu jaoks olemas vaid selleks, et neid seinale kleepida või ahjus põletada. Kuid isegi see tegevus jaotus minu ja ema vahel. Ema kleepis neid seintele. Mina põletasin lehti ahjus. Isa ei puutunud neid üldse. Ainult siis, kui pühkis õliseid käsi.

Perepelkin lobises, mina aga kuulasin, kuulasin… ja mõtlesin äkki, ootamatult, et ta on mingis mõttes lombakas. Laskmata kordagi elul endasse tungida ja ennast tunnete, emotsioonide, mahlade, kiirtega täita, ei saanudki Perepelkin nagu nood liiga paksu koorega õunad küpseks. Ma isegi kohmetusin. Justkui oleksin miskit piinlikku piilumas käinud.

Ta päris Taani kohta, puudutas homoteemat, prostitutsiooni, narkomaaniat, aidsi… kõike seda, mis väikekodanlasele pähe tuleb, kui räägitakse Taanist. Ta muretses asjade üle, mis teda tegelikult ei ähvardanud. Sedasi tundis ta ennast kindlalt, ta oli seda teinud juba lapsepõlvest peale, muutudes enneaegselt vimmas väikeseks vanainimeseks; ta mõtles endale välja tegelaskuju, otsekui oleks see teokarp, kust võis vaadelda eriskummalist maailma, tundes ennast väljaspool ohtu olevana.

Äkitselt meenus mulle tema suur pinal. Perepelkin võttis selle igas loengus oma diplomaadikohvrist välja. Pisike surnukirst, mille sees puhkas tosin pastakat ja värvipliiatsit. Paljud irvitasid selle üle, keegi ei saanud aru, mida Perepelkin instituudis värvipliiatsitega teeb. Oletasin, et Perepelkin joonib jätkuvalt lehtedes miskit alla, kuid ei välistanud võimalust, et ta tassis neid kaasa, et pinal pilgeni täis oleks, et see raskem välja näeks. Tema ja pinali vahel valitses mingisugune side.

Nüüd oli ta ennast ise kindlalt sarnasesse pinalisse pakkinud. Politsei – nii kindel, kui üldse olla võib!

Kuid ajakirjanik polnud temas ikka veel surnud, ainult et nüüd esitas ta küsimusi nõudlikul toonil, mis võis välja arenenud olla organeis. Jälle päris ta:

„Noh, kuidas linn sulle paistab?”

Hakkasin puiklema, teatasin, et ei olnud midagi õieti näinudki.

„Igal pool käib ehitus, ma ei salli lärmi…”

Ehitus käis otse Viru hotelli vastas: tänavad olid plankudega kinni pandud, lindid ette tõmmatud, müra, tolm tõusis püstloodis õhku. Kui ma veel Taanis elasin, kirjutas sellest ema. Kirjutas ohkides, muu jutu vahele: ”Nojah, nüüd hakati meil jälle ehitama.” Ma ei suutnud sellist haaret endale ette kujutada. Kui ma Norrasse kolisin, kirjutas ta: „Jälle nad ehitavad panka! Milleks nii palju pankasid?”

Tuli välja, et see oli hoopis hotell.

„Hilton,” teatas Perepelkin salvrätti kokku ja laiali rullides, „oled kuulnud?”

„Noh, ma kuulsin, et on Metropol.”

„Jah, nii hüütakse hotelli, kuid Hilton on omanik. Sellest tuleb Euroopa kõige kõrgem hoone. Tead, et kunagi oli Euroopa kõige kõrgem tipp Oleviste kirik! Nüüd me võtame oma tipu tagasi. Õigemini, nemad võtavad… See saab olema hotell. Üleni klaasist. Tuhat kolmsada akent igas küljes! Sada nelikümmend kaheksa korrust! Euroopa parim Hilton!”

„Ohoo! Aga milleks nii väikeses linnakeses selline pirakas hotell?”

„Sa ei tunne statistikat! Sa ei tea, kui palju turiste meil igal aastal käib.”

„Ei.”

„Igal aastal tuleb Tallinna kolm miljonit turisti! Kolm miljonit! Vaat kellele sellist hotelli vaja läheb.”

„Selge pilt,” haigutasin.

„Tahad sa Hiltoni-vana heaks tööd teha?” päris ta mulle kavalalt silma vaadates. Vaatasin talle samuti otsa ja küsisin naljaga pooleks:

”Mis mõttes? Et hotelli ehitada või?”

„Oled sa siis ehitaja?” keeras Perepelkin näo kõveraks.

„Noh, Taanis ma restaureerisin lossi.”

„Tjah,” ohkas ta kaheldes. „Ei tea, see ei lähe. Aga on broneerimiskeskus. Sinna otsitakse keeli oskavaid inimesi. Vaat see on just midagi sinu jaoks. Sa oskad neid ju nii palju.”

„Ei ütleks, et oskan…”

„Ah, jäta. Piisab sellest, et tead enam-vähem, ja vajatakse kõiksugu eriskummalisi keeli, nagu Skandinaavia omad. Noh ja loomulikult inglise keel. Sa ju ütlesid, et tahad raha teenida. Siis proovigi!” Ta võttis taskust reklaami. „Nad jagavad neid otse tänaval. Mulle meeldis pildil olev plika ja mõtteviis ise kah.”

Pildil ajas kena neiu terve lehe ulatuses suust välja sinise keele, millele oli maalitud kollane rist. Ei saanud kohe pihta, et ta keelele on joonistatud Rootsi lipp. Kiri kuulutas: „Oskad keelt – kasuta seda!”

Mida ta küll taskutes kannab!

„On ju põnev? Peab olema kujutlusvõimet. See on vingem tollest Parlamendi suitsude reklaamist Grebenštšikoviga, mäletad Pelevini „Generation P-d”?”

„Ma pole Pelevinit lugenud. Õigel ajal sõitsin ära.”

„Asjata, oleksid võinud lugeda. Huvitav kirjandus. Kaasaegne. Uus tase, nii ja naa… Tee proovi, helista neile, saada sellel aadressil CV. Hakkad hotellitube broneerima. Istud, võtad kõnesid vastu, teed arvutis broneeringu, kogu lugu.”

Perepelkin saagis kirurgi ettevaatlikkusega kotletti. Täpsus ise. Äkki heitis pea selga, pani salvräti kõrvale, laksatas endale vastu laupa.

„Meelde tuli!” hüüdis ta, sättides ennast, pokaal käes, suurilmlikult istuma. „Kogu aeg mõtlen, mõtlen, mida ma sulle rääkida tahtsin… Meelde tuli – anekdoot! Päevakajaline. Sina kui filoloog peaksid hindama ja vaimustuma. Tammeoksal istuvad kolm varest – Eesti, Läti ja Leedu –, ongi juba naljakas, eks? See on alles algus. Kuula edasi! Igaühel on nokas juustutükk. Kujutad ette, onju? Tuleb rebane, hakkab tamme all tiirutama ja vareseid kiitma, kõige lõpuks küsib: „Kas te euroliitu tahate?” Kus need lollid kraaksatavad: „Jahhh!” Saad isegi aru, juustud kukuvad maha. Ei, ära veel naera…”

Ega ma kavatsenudki.

„Ei, see pole veel kõik! Tunni aja pärast on Eesti vares asja üle järele mõelnud ja pärib: „Aga mis oleks muutunud, kui me oleks öelnud „ei”?” Saad aru?” Ta kergitas pidulikult nimetissõrme. „Saad aru? „Mis oleks muutunud, kui me oleks öelnud „ei”?” Ah!”

„Saan aru küll, vapustav anekdoot.”

„Vähemalt miski lahutab meelt. Veidike positiivsust kõledas reaalsuses,” halises ta kurvalt. „Saad aru, politseitöö väsitab kõvasti, mul pole jõudu, varisen jala pealt! Pealegi, mis kõige enam tuska teeb, isiksuslikuks kasvuks, arenguks pole mingit perspektiivi! Ma ei räägi politseist. Mul on perfektne eesti keel, sinine pass, ma kirjutan paremini mõnestki oma eestlasest kolleegist, olen ikkagi filoloog… Ses mõttes, et kirjutan eesti keeles, saad aru? Kuid ametiredelil ma kõrgemale ei liigu ega hakkagi iial liikuma, aga vaat tema, küll vigadega kirjutav, kuid eestlane, tema liigub. Ja nii on see siin igal pool. Nõukaajal sellist jama ju polnud.”

„Noh, see-eest oli muud jama piisavalt.”

„Jah, muidugi oli kõiksugu vangilaagreid ja tagakiusamist ja nii edasi, mida Eestis, jumal tänatud, pole ja, annaks jumal, et ei tuleks ka, aga vaat see idiootsus on. Kui ma lähen komisjoni… Ma olen seal ühes komisjonis… Noh, ja vaatan kohalolevate komisjoniliikmete nimekirja. Ja näen, et olen seal ainuke venelane! Olen küll uhke, et olen justkui läbi löönud, kuid on kuidagi solvav ka, sest et meid – ei ole, meid pole! Kõik see liigub ja eksisteerib, kogu valitsus, süsteem ise eksisteerib ilma meieta! Meie korjame prügi kokku, laome telliseid ritta ja segame tsementi. Ehitame neile suvilaid, pühime nende lauad puhtaks, viksime nende saapad ära. Kaupleme turul, parandame nende autosid, pühime toole nende tagumiku all ja pühime nende tagumikke samuti – meie! Tuleb tunnistada, et parimad inimesed on ammu ära sõitnud või lihtsalt kasti topitud…”

„Mis kasti? Kirstu või?”

„Jumal hoia!” tõrjus ta. „Arhiivi, ajaloo prügikasti! Sa ütled ka, kirstu… Ja kui aus olla, siis mina olen meeldivalt üllatunud, nähes, kuidas Radisson ja Ühispank kerkivad Olümpiast ja Virust kõrgemaks. Nagu võidutseks uus aeg vana üle. Mulle meeldivad Viru keskus ja Tallinki hotell. Meeldivad Meriton, Scandic ja muu selline värk. Ega’s asjata ei filmitud Eestis „Euroopa lugu”! Mulle meeldib see linn üha enam ja enam. Mulle meeldivad need baarid ja restoranid, kus ma peaaegu ei käi. Mulle meeldib tänapäeva eestlane. Ta näeb stiilne välja. Ta räägib inglist ja muid keeli. Tänapäeva eestlane istub wifis ja klõbistab asjalikult klahvidega. Ta meenutab väga skandinaavlast, tänapäeva eestlane on nagu kameeleon, kes edukalt põhjamaalaseks muutub – ta on Põhja-Balti eurooplane, kes on kõik oma lokaatorid suunanud Skandinaavia poole, mitte see, kes ta varem oli…”

„Aga kes ta varem oli?”

„Varem oli tšuhnaa! Äraaetud tšuhnaa! Ta oli see, mida nõukaaeg eestlasest teinud oli. Jah, hüva riigi on meie tšuhnaad viieteist aastaga üles ehitanud. Nad ei kukkunud läbi, nagu paljud solvunud venelased ennustasid, öeldes, et eestlased ei õppinud ära vene keelt, kuid neil pole ka häid inglise keele õpetajaid. Jama! Nad latravad nii vene kui inglise keeles! Neil on hulk gümnaasiume, kolledžeid ja keeltekoole! Kõik see toimib, masin töötab, juba on euroliitu põrutatud, poed on pungil, kasvavad justkui seened, ja kõik see on, pane tähele, ilma meieta, iseenda pärmi peal! Ütlen ausalt, ma võtan nende ees mütsi maha. Ma lasen isegi püksid alla. Kuid ükskõik, seda idiootsust pole neil endas võita õnnestunud. Varsti saab viisteist aastat, aga meie oleme nende jaoks ikka veel okupandid. Või näiteks… Minu kolleeg, vene tüdruk, kes räägib suurepäraselt eesti keelt, kirjutab korralikult, on kuus korda käinud C-kategooriat tegemas, vaja on koguda kuuskümmend punkti, tema saab viiskümmend üheksa või viiskümmend seitse, vaat nii! Sedasi käitutakse meiega igal pool! Me ei pääse kunagi eliiti! Meid ei võeta nende ringi, ükskõik kui hästi me nende keelt ka ei räägiks! Me jääme alati teise sordi inimesteks ainult rahvustunnuse tõttu. Mitte mingit diskrimineerimist. Lihtsalt ignoreerimine. Vaata, kuidas nemad, muretud, istuvad, rüüpavad oma kokteile, tähistavad midagi, meie aga peksame keelt oma raske elu üle, meie – võõrad selles elu pillerkaaris.”

Tema tüdruk oli palju aastaid elanud USAs, hiljem väikeses Inglise külakeses, kasvatas lapsi (nagu ma aru sain, oli au pair). Ta olla öelnud ühe huvitava asja: „Meid ei oodata kusagil.” Nõustusin sellega otsemaid. Noogutasin kähku. Olin temaga isegi siiralt nõus: sihukest lollakat ei oodata tõesti kusagil.

Perepelkin ohkas ja sõnas kibedalt, et tahaks siit ära saada.

Ärkas! Kus ta kümme aastat tagasi oli? Miks praegu? Siis ei saanud, nüüd on siis äkki vajadus tekkinud… Kuid jällegi: ta ei saa. Nii ja naa. Inglise keelt oskamata on see mõttetu. Kursustesse pole ta aga iial uskunud! Tema usub eneseharimisse. Vaat sedasi. Ta on konservatiiv. Nonoh. Euroopas pole mitte kellelgi tema eesti keelt vaja. Hale nuuksatus: kellele on vaja eesti keelt? No-oh, kellele?.. Iseenesestki mõista.

„Eesti keelt pole kusagil vaja. Keel sureb välja,” seletas Perepelkin, matuselise nägu ees. „Ja jääbki välja surema. Kultuuriprogrammile vaatamata! Sest et noored sõidavad ära, seal pole neil eesti keelt tarvis, aga kui Eesti Euroopa Liitu astub, ujutavad võõramaalased siin kõik üle. Juba nad jooksevad meie tänavail ringi ja vahetavad vargapilke, juba plaanivad midagi!”

„Kes nad?” ei taibanud mina.

„Kurdid! Kui on üks kurd, siis tähendab see, et kusagil varjab end veel kümme ülejäänut. Kui on kohal üks somaallane, siis varsti tulevad kõik tema kümme naist koos laste ja kõigi oma sugulastega! Kui avatakse üks kebabikoht, siis tähendab see, et varsti on neid tosin! Ja nii edasi! Varsti hakkame ulguma nagu sinu taanlased. Eestlased pole selleks valmis. Ent kui tulevad tšetšeenid? Kujuta ette! Neil on ju perekonnad, ringkäendus, varimajandus! Ja kui ma kavatsen politseis edasi töötada, ei rõõmusta mind üldse tšetšeenid, nende kuritegude uurimine…”

Perepelkin pööras silmad pahupidi ja jätkas:

„Einoh, Eesti on ideaalne maa, kõik on hästi, seni on kõik hästi, välja arvatud kliima ja see, et edasiminekuks, nagu ma juba ütlesin, pole mingit perspektiivi. Ja mida edasi, seda halvem! Klaasist lagi on aina madalam ja madalam. Muidugi pole ma kuigi meelitatud sellest, et nad hakkavad meid veidi rohkem armastama, kui näevad tšetšeene ja somaallasi. Hakkan nende abitust vaadates lihtsalt kahjurõõmsalt käsi hõõruma. Sest nad pole kõigeks selleks absoluutselt valmis, nagu nad polnud valmis demonstratsiooniks USA saatkonna ees, me nägime, kuidas nad ämbrisse astusid. Mingid vormimütsis alla-meetritüdrukud seisid ja pilgutasid silmi, samas kui ümberringi käis selline mäsu… Tunnistan, neile see vorm sobib ja puha, kuid nad pannakse ju jalgpallivõistlusi valvama. Pole hullu, kui küproslased mängivad, aga kui tuleb viissada iiri jalgpallihaiget, see tähendab ju pogromme üle linna, istu kodus ja ära nina välja pista – maha löövad! Linn on vandaalide võimu all! Nad pole selleks kõigeks valmis. Aga mina, mida mina üksinda suudan? Ma ei taha elada ja pabistada. Pensionisambasse ma ei usu, Venemaale sõita samuti ei taha. Seal on meid kõige vähem vaja. Niigi on Venemaa meid maha jätnud, munes nagu kägu võõrasse pessa. Rabele, nagu oskad. Pean ma selles soos elusalt mädanema? Ei! Tunnen, justkui oleksin puuris! Ma rebin end tükkideks. Tahaksin alustada oma äri, kuid mul pole stardikapitali. Koguda pole mõtet. Äriajamine ei tule välja. Ma olen ju ambitsioonikas! Ma tahan ju oma äri, saad aru, oma äri! Võib-olla mõni büroo… Kuid siin pole selline asi levinud. See tähendab, jällegi, soliidsed inimesed minu poole pöörduma ei hakka, kuna ma pole eestlane, ent vene uusrikaste musta pesu ma pesta ei soovi. Sellepärast räägingi, et peaksin kusagile sõitma. Ainult et kuhu?”

Olin vait.

Umbes nii üheksa aastat tagasi töötas Perepelkin komisjonis, mis tegeles üürivõlglaste väljatõstmisega. Sellest jutustas mulle Paška:

„Kohtasime naisega Perepelkinit kohvikus, ta vedas meid enda poole videot vaatama. Mõtlesime: kui video, siis video. Vaatasime tookord palju kõiksugu filme. Ei osanud arvata, mida ta kavatses näidata, ja ega ta seletanud ka: rääkis, et üllatus, üllatus, hõõrus käsi vastamisi ja kihistas naerda. Mõtlesime: väga hea, istume maha, vaatame filmi, võtame veini. Läksime kohale, ta pani maki tööle. Issand jumal, mis film see oli! Oleksid sa näinud! Arvan, et sulle vast oleks meeldinud, sulle taolised asjad meeldivad, aga mina, ausõna, suutsin vaevalt välja kannatada ja pärast oli vastikustundest nädal aega süda paha. Kaks või kolm tundi profülaktilist õudust. Film oli sellest, kuidas need väljatõstmised käivad. Pearollis esines Perepelkin ise. Midagi jälgimat pole ma elu sees näinud. Ei tea, miks seda tehti, vahest oli see omalaadne metoodiline õppematerjal või näidisesinemine, ei tea. Peresid oli kolmkümmend! Ja igas episoodis esines tema! Ning kõik oli üksikasjalikult üles võetud, samm-sammult, ettelugemise, allkirjade andmise ja kõigega! Põhjalikult lindile salvestatud väljatõstmisprotsess. Ütlen sulle, peresid oli kolmkümmend. Olin šokis! Hiina piin! Pidasime vastu… no ma ei tea… vast viisteist episoodi. Tal oli seal riiulis veel kümmekond kassetti. Muidugi ei või kindlalt väita, et seal oli midagi sarnast, kuid pagan võtaks, Andrjuhha, ei tea, ei tea… Saad aru, kui ta seda meile näitas, ta ju kommenteeris kah veel, pildus asjalikke märkusi, selliseid asjatundja omi, kes on selles asjas kõva tegija. Ütles: „Nüüd aga algab hüsteeria mängimine… Ahah!.. Haarab südamest!.. Kutsume kiirabi välja… Nüüd mõõdetakse tal vererõhku – kõik on korras ja me jätkame tööd!” Ühes episoodis rääkis ta, et leidis pööningult magamisasemed, näidati neid asemeid ja katelt kontidega, naharibad vedelesid ümberringi, ning tema seletas tähtsalt: „Võib-olla söödi kasse.” Kujutad ette! Märkasin tema silmis isegi teatud himurust! Üleolekut! Ta justkui tõestas neil hetkil meile midagi. Ainult et mida? Et on elu näinud, et tunneb iidset tõde või midagi selles vaimus… Aga vahest ka midagi muud… Et on ennast teostanud! Vaadake! Sõjaväepolku küll ei kamanda, kuid siiski – väike Napoleon! Švonder!1 Jäle ja kohutav inimene. Olime ka ise toona võlgades, kõrvust saati kohe, raha polnud millekski. Ehkki, kellel seda ikka oli? Noh, ja ma pidasin seda filminäitamist omalaadseks hoiatuseks. Mäletan, kui me tema juurest ära tulime, siis ütlesin, et kui selliseid Perepelkineid poleks, vaadataks vahest üle ka kogu üürivõlglaste sunniviisilise väljatõstmise programm… Täpselt nagu ka siis, kui killereid ei leitaks, ei tellitaks palgamõrvu. Kuid täidesaatjad leiti ja üheksakümnendatel avastasid inimesed ennast kes tänavalt, kes vanglast, kes põgenemas, kes kõrini veres, kes aga karjääri põhjas…”

Vihma enam ei sadanud. Õhus hõljus mingi uduvine. Perepelkin kõndis ja undas: „Ideid mul on, kohe palju ideid. Pane tähele – hästi kaalutud ja läbimõeldud ideid. Ma jälgin elu. Jah! Loen palju, ajalehti, kuulutusi… Näen, mida meie inimestel vaja on. Näen, mille järele on täna eriline nõudmine. Nii et minu ideed pole tekkinud tühja koha peale, mis tähendab, et neil on jumet. Tuleb vaid pihta hakata. Algul üks, siis teine, siis läheb kõik nagu lepase reega…”

Ta pulbitses, ei suutnud peatuda, üks projekt ajas teist taga. Inimeste saatmine Skandinaaviasse, töökorraldus, kupeldamine. Tema kujutlusvõime möllas, ta vaimustus. Juba oli ta mullegi väikese rolli leidnud. Mina kui „asjatundja keelte alal” võiksin teha tõlketöid: norra keelest vene keelde, tema omakorda paneks need ümber laitmatusse eesti keelde. Rahad teeksime pooleks.

Nii me temaga mööda vanalinna edasi liikusime, tema esitas oma plaane, mina kuulasin vaikides, isegi kommenteerimata: kõik need õhulossid sulasid iseenesest.

Märgates, et ma ei ilmuta vajalikku innukust, hakkas ta taas rääkima oma tüdruksõbrast. Ütles, et ta on päris hea luuletaja.

„Tõesti päris hea,” kinnitas ta mulle, võttis isegi varrukast kinni.

„Ahah,” ütlesin ma.

„Andis hiljuti raamatu välja, teenis isegi raha. Mitte küll teab kui palju, kuid siiski. See pole ju peamine,” tegi ta äraseletatud näo. „Me ju teame, millest jutt…”

„Nojah, muidugi,” ütlesin ma.

„Mida ma öelda tahan,” keeras ta ennast üles, „on olemas üks kultuurifond, kes viimastel aastatel pole tegelenud kirjanduse, vaid kõige muuga. Näiteks spondeeris mingeid metsamehi. Võitles meie kakkude säilimise eest, selgus, et need on vaat et viimased Euroopas. Näed sa, isegi kakkudele on kasuks tulnud, et me Euroopasse läksime. Niisiis, ta koostas projekti, leidis arvustajad, inimesed, kes tema luuletused läbi lugesid ja soovituse kirjutasid… Need aga olid korüfeed, mitte inimesed tänavalt, saad isegi aru… Ja ta läks oma projektiga fondi ja saavutas selle, et tema raamat välja anti. Saad aru? Mitte kõik ei päästa kakke! Vaat mis ma öelda tahan. Aeg on kultuuri kallale asuda.”

Ta peatus, puhastas kurku, kohendas kraed ja sõnas:

„Ma kirjutan ise ka… Jah, tuleb ette,” rääkis ta, „sest et on vaja, keegi peab. Saad aru?”

„Muidugi,” nõustusin väsinult.

„Sest kes siis veel, kui mitte meie? Varsti ei jäägi Eestimaale inimesi, kes oleksid võimelised ennast vene keeles väljendama! Vaata, milliseid reforme koolides läbi viiakse! Kõikjal käib eestistamine, õpetajaid solgutatakse, sunnitakse pidevalt riigikeele eksameid tegema, saadetakse komisjone kaela. Lähima viie-kümne aasta jooksul ei jää vene koole alles, saad aru? Vene koolis läheb õppetöö kuuekümne protsendi ulatuses üle eesti keelele, saad aru?”

„Saan.”

„Kuid mida see tähendab? Et uus põlvkond ei suuda vene keeles korralikult ei lugeda ega kirjutada.”

„Saan aru… Minu tramm… Mõni teine kord… Davai!”

Surusin kiiruga tema lõtva niisket kätt ja tormasin trammi peale. Teda veel kord aknast nähes meenus mulle äkki, et ta oli kogunud ja säilitanud fantastiliselt hiiglaslikku arhiivi perioodikaväljaannetest, mis Eestis kunagi vene keeles välja antud, alates kusagil 1889. aastast. Mitte ühtegi numbrit ei olnud puudu. Tonnide kaupa paberit. Tema korter lihtsalt ajas üle. Ajalugu? Lugu oli niivõrd groteskne, et mõistus keeldus seda vastu võtmast isegi siis, kui see olnuks müüt, unenägu või luiskelugu. Ei oleks uskunud, et inimene võib sellise koorma enda kanda võtta, seda aastaid vedada, sellega koos elada… Kuid see oli tõsi. Sest et Perepelkin annetas lõppude lõpuks kogu arhiivi mingile raamatukogule ja tema nimi kanti kuldsete tähtedega entsüklopeediasse.

Teda aknast vaadates tuli mul järjekordselt oma mõistust pingutada.

Muinsuste hoidja pisenes kiiresti oma vihmavarju all. Taas sadas vihma. Tramm tegi järsu pöörde, jättes Perepelkini maha spiraali teise keerdu.