Читать книгу Peotäis põrmu - Andrei Ivanov - Страница 4

Täditütre eksmees Volodja jutustas igal võimalikul juhul mulle oma sõbrast Leonidist, kes töötas suures Rootsi firmas.

„Ja mitte lihttöölise, vaid tõelise mänedžerina,” sisistas ta, nagu oleks see teab milline saavutus. „Ja mis peamine,” koputas ta sõrmega vastu lauaserva, „ilma mingi eesti keele oskuseta!”

Seda öeldes kerkisid ta tihedad kulmud kõrgele üles ja ühinesid peaaegu hallide juuste madala tihnikuga; huuled, vuntsid, habe, nina – kõik ronis ülespoole ning Volodja nägu muutus tundmatuseni, sellest sai jõle mask. Vahel nägin isegi unes, et mõni tütarlaps kergitab imestusest kulme ja äkki ilmub tema asemele Volodja, ägiseb, plaksutab ning pajatab, et tema sõbra nimi on Leonid, ta töötab mänedžerina ühes Rootsi firma müügiosakonnas.

„Rootsi!” hüüdis Volodja. „Kuid milleks seal eesti keel? Seal pole seda vaja!” ja hakkas hüsteeriliselt itsitama.

Püüdsin temaga mitte kaasa naerda. Mul oli alati kuidagi piinlik. Nähtavasti tabas ta selle ära. Samuti nagu ta ei saanud mitte ära tabada, et ma võtan teda peaaegu nagu mahakantud autoromu.

Ja nüüd oli Volodja meid mõlemaid külla kutsunud. Arvatavasti ema palvel. Ise poleks ma kõssanudki. Läksin ja tegin oletusi: milleks ta seda kohtumist korraldab? Tahab meile kõigile näidata, et suudab midagi? Otsustas sugulasele appi tulla? Minu saatust korraldada?

Kuidas nad kõik püüdsid minu saatust seada! Kõik! Alates emast ja lõpetades mingite vanavanaonudega kuskil Omskis või Tomskis! Kõigil oli minuga asja! Nad kirjutasid pikki kirju. Mingi hüdraulikainsener… mehhaniseerija… valuvalaja. Keegi kutsus isegi enda juurde maale, ümber kasvama, halvast sõltuvusest vabanema: külake, uted söövad aasal rohtu, saun, kirik, jõgi… Kõik saab korda! Ainult tule!

Millest see tuli, küsin ma.

Arvan, et Volodja ei tahtnud minu saatusekäiku õigeks rihtida, vaid minu üle naerda, lootis, et tema sõber saabub, vaatab mind ja teatab, et ma pole kontoritööks kõlblik.

Jah, seda ta ainult ootas!

Läbikukkumist.

Et pärast lohutada: ära heida meelt… küll leiab veel variante… seni aga kõlbab ka Hilton… hoia kohast kinni… hoia, kuni palk jookseb, ehkki niru. Sellised a-a-jad…

Suurim nauding: näha iseenda tatti uppuvat inimest!

Sellepärast ta meid enda poole kutsuski.

Alguses joodi Hispaania veini, mille oli toonud Leonid. Volodja bulgaarlase panime kappi. („No olete teie kah, poisid!”) Trimpasime hispaanlast. Venitasime nagu oskasime, et bulgaarlane jälle välja ei ilmuks. Seejärel võtsime ette minu tšiillase.

Leonid rääkis veinidest justnagu tegelane von Trieri filmist „Epideemia”. Rääkis, et Bulgaarias on kõik viinamarjaistandused maha raiutud, et mingeid tehaseid ehitada, mis ei saanudki valmis, kuna sakslased võtsid oma raha välja, peaaegu nii nagu kaheksakümnendate aastate Poolas, kui ameeriklased tegid mingi müstilise tootmiskontserni ehitamise osas valearvestuse, misjärel poolakad osutusid miljardivõlgnikeks, mida Nõukogude Liit pidi välja maksma jne.

Noogutasin haigutust alla surudes kaasa.

Leonid asus asja kallale.

Nad vajasid TeleNetis müüjaid, inimesi, kes tunnevad Skandinaavia keeli ja kombeid.

Läksin higiseks. Tahtsin nii väga Hiltonist ära tulla. Ennast lahti ühendada neetud kaablist, mida mööda jooksid minu ajju pahaste klientide kaebused: kõik nad tahtsid paremat ja odavamat hotellituba, vaatega Eiffeli tornile… Johni ja Yoko tuba Amsterdamis… vanni kuivati, mikrolaineahju, teekannu, kohvikannu, hommikumantli, roosilehtede ja superkiire Internetiga! Neile ei toodud hommikuti teed-kohvi, croissant’i! Kurat mind võtaks! On ju vaja kellelegi hinge sittuda! Siin ma olen – las käia!

Leonid rääkis, et nad laiendavad kontorit. Vajatakse töötajaid, nad andsid kuulutuse – CV-keskusse, CVonline’i, igale poole.

„Tuleb välja, et Tallinnas pole sobivaid inimesi kuigi palju,” rääkis Leonid. „Et oleks taani keele oskus ja telefonitöö kogemus! Saada kindlasti CV!”

Pingutasin, kirjutasin üles meiliaadressi. Pea pööritas. Kõht oli äkki väga tühi. Olin valmis tegema kõike. Kas või päikesejänkuna mööda seinu ringi hüppama. Ainult et oleks midagi asjalikku, mitte roboti töö liini peal!

Oli sünge novembriõhtu. Miski tihenes õhus iga veiniklaasiga. Aeg enam ei voolanud, vaid venis nagu žgutt. Venitasin ennast ühest minutist teise. Mind täitis unistus ja ma lendasin – kõrgemale, kõrgemale… Klaashoone üheksandale, kaheteistkümnendale, kuueteistkümnendale korrusele; heitsin sealt tuleviku helendavast büroost endale pilgu, tundusin iseendale väikesena… ja muigasin iseenda üle… hoidsin end vaevu tagasi!

Oo, kui hale ma olin! Kolm sajalist taskus. Hiltonis maksti sandikopikaid! Palka, mis mulle sealt üle kanti, ma isegi ei märganud. Olin ammugi hakanud peidikust rahatähti välja võtma. Loendasin neid palavikuliselt, isegi valjusti, et teravamalt tunda, kuidas raha läheb… ei ole ju piinavamat tunnet! Ja ma tahtsin seda piina pikendada. Võtsin plekkpurgist raha välja, eraldasin mõned sajalised või kohe viiesajalise, panin taskusse ja asusin ülejäänut üle lugema. Aeglaselt, hästi aeglaselt. Paki lõpupoole sain vaevaga võitu soovist kokkulugemine pooleli jätta, sundisin end lugema viimase rahatäheni välja, justkui ennast karistades. Nad tulid mulle kätte sellise vaevaga, sellise valuga… Läksid aga ühe hetkega ahiküttega jaheda korteri üüriks, tavalise toidu peale, taksole ja sõidupiletitele. See kõik ei maksnud midagi! Tühi-tähi! Jätsin kaunid siidised rahatähed räpastesse haisvatesse poekestesse. Need sulasid ilma mingi mõtteta.

„Vaja on edasi minna,” mõtlesin ma, „otsida väljapääsu!”

Volodja kodu oli hästi inimtühi ja kuidagi tuhm. Kõikjal käis remont. Kuid leidus ka interjöörisaarekesi, milles aimdus üldine kalduvus selle poole, mida ta nimetas „moderniks”. Volodja pani ise tapeete nagu vanal ajal, kuid kuidagi tükikaupa. Leonid uuris neid fragmente kaua justkui maale.

Vaatasin üheksanda korruse aknast alla. Bensiinijaam, parkla, ostukeskus. Klaasid undasid tuule käes.

Leonid ja Volodja uurisid piirlaudu, põrandaliiste, mida iganes. Mulle paistsid nad mõlemad kahe uurijana, kes vaatavad kuriteopaika üle. Nii seisid nad piki seina alla rippuvate elektrijuhtmete all ja rääkisid kaua kellestki ühisest tuttavast ning Leonid lisas lõpuks, et aknad oleks vaja ära vahetada.

„Aknad jah,” Volodja ilme muutus jalamaid hapuks. „Oleks, oleks… Kallis!”

Ja pahvatas naerma.

„Hiljem läheb veel kallimaks,”ütles Leonid.

„Õige küll,” nõustus Volodja pead kratsides.

Mindi edasi. Igas toas värisesid aknad ja tõmbas tuul. Akende hindu ma ei teadnud, sestap astusin vaikides ja kuulasin. Nad jätkasid juttu sellest, mis oli läinud kallimaks ja mis veel mitte. Volodja rääkis kuidagi vanamehelikult. Ta oli aastatega kergelt pundunud; veel püüdis ta üldilmet säilitada (põhiliselt oma täispuhutud naeru jõul ja väljapandud tõstepommide ning hantlite abil), kuid enam ta ennast ilmaasjata ei kulutanud, läbi nõmenaljade pealispinna aimdus juba selgesti lodev sisemus, raskepärasus, oli tuntav kreen nõdrameelsuse suunas. Ta oli üheksakümnendatel kuidagi õnnetult lahutanud, elas seal, kus midagi ehitas. Räägiti mingitest suvilakruntidest. Tal läks kõik nii halvasti, et tuli suvilais elada. Oli vaata et prükkar, kuid rabeles välja.

Leonid, näis mulle, oli endas paindlikkuse säilitanud. Temas oli midagi kohutavalt tuttavlikku. See häiris mälu nii, et tekkis imelik soov aisting välja pigistada, et see avaneks selge, täisväärtusliku mälestusena. Mulle isegi näis, nagu oleksin temaga kunagi juttu rääkinud või midagi selletaolist. Volodja jutust tuli välja, et olime alati teineteise ligiduses liikunud, sarnastel tasapindadel suhelnud. Leonid oli Volodja lapsepõlvesõber ja mäletas hästi isegi minu täditütart. Kuid pulmas ta ei käinud, oli olnud sõjaväes.

Kui tšiillase peale üle mindi, kaldus Volodja jutt pudelit lahti korkides ootamatult Hiinale ja jäi järgneva poole tunni jooksul sinna ka pidama.

Tuli ära kuulata. Isegi koos temaga naerda. Piinlik oli. Tõmbusin isegi kössi. Volodja ei suutnud kuidagi lõpetada. Ta kihutas mööda sissesõidetud rada. Lemmiklugu sellest, kuidas tema ülemus Shanghais Nokia tehases kõnet pidas.

Volodja tahtis rääkida lahti pisiasjad, kogu reisi, sammhaaval (nii juhtub eriti labastes raamatutes, kui mingi anekdoodi ette kleebitakse kolmsada lehekülge mõttetuid kirjeldusi). Jutustas isegi ülemuse eluloo. Too oli eestlane, temast palju noorem. („Isegi sinust noorem,” osutas ta minu suunas.) Talle oli tähtis hiinlastele sügavat muljet avaldada, ta valis endale välja rõivad, et paista soliidne nagu firma esindaja, nagu progressi toonud suur vend. Muidugi tahtis ta meie presidendi moodi välja näha: pani ette kikilipsu! Ta kiskus ninasõõrmetest karvad välja (hiinlased on ju niivõrd pisikesed, see jääb kahtlemata neile silma). Volodja jutu järgi nägi eestlane välja nagu taluperemehe poeg, kes on sisse saanud Tartu ülikooli.

„Olen sihukesi näinud küll ja küll,” lisas ta. „Tipis oli neid jalaga segada!”

Ülemus pingutas, valmistas ette, et mitte näoli porri lennata, õppis pähe kolm lehekülge mingit jura. Tahtis kõiki hiinlasi oma ingliskeelse speech’iga jahmatada. Kuni neid päevast päeva ringi veeti, päris muudkui: „Noh, millal siis on võimalus kõnet pidada?” Talle näidati tehast, talle näidati linna, talle näidati kloostrit, teda toideti restoranides. Ta sõi, jõi ja päris: „Noh, millal on siis võimalus kõnet pidada?” Keegi ei saanud tast aru. Ei taibatud, mida ta tahab. Volodja naeris. Vaatasin mujale.

Lõpuks jõudis ta kulminatsioonini. Viimasel päeval enne ärasõitu sattusid nad jälle tehasesse, kus sajad hiinlannad kurikuulsaid telefone kokku pakkisid. Eestlane kogus lõpuks rahva kokku ja pidas kolmveerand tunni pikkuse kõne. Läks täide see, millest ta unistanud oli. Ta tundis ennast oraatorina. Eestlane karjus, karjus miskipärast saksa aktsendiga.

„Ümberringi valitses surmavaikus,” rääkis Volodja häält alandades, „hiinlased kuulasid tähelepanelikult, pead kuklas. Isegi silmad olid neil hämmeldusest pärani läinud!” Seda öelnud, naeris Volodja väga pikalt meile silma vaadates, kogu kehast vappudes nagu peni pärast suplemist. Pärast kõne lõppu oli ülemus palunud, et talle küsimusi esitataks. Kuid keegi ei küsinud, kõik jätkasid naeratamist ja vaatamist, otsekui oodates tema kosmilise kõmina järjekordset sööstu. Eestlane uuris giidilt, miks nad midagi ei küsi ja see vastas: „Sest et nad ei mõista sõnagi inglise keelt,” ning naeratas samuti.

Nüüd pahvatas Volodja naerma! Oi, kuidas ta pahvikslöödud eestlase üle naeris! Ta lihtsalt joobus! Milline anekdoot!

„Ja seda ei räägitud mulle edasi, vaid ise – ise – ise nägin oma silmaga!” hüüdis ta vaimustunult.

Oma napist inglise keelest piisas talle, et mõista… See, kuidas ta kõõksus, oli vaatamist väärt. Näis, et ta variseb kohe kokku, ajades vahtu välja nagu tulekustuti. Hirnus nii, nagu oleks ise ülemusele selle augu kaevanud. Ta hakkas juba hingeldama ja suuga õhku ahmima. Nägin isegi kurgumandleid – need kaks verevat pähklit värisesid ja nende vahel vibreeris eemaletõukav keeleke.

Ikkagi arvan ma, et Volodja rääkis selle anekdoodi kadedusest. Kujutan ette, kuidas ta oma sisemuses kees, kees aastate kaupa, kees tühjaks kuni põhjani ära kuivades ja mõtteid mõlgutades.

Et kes ta on?

Kes ta, eestlaseniru, selline on?

Tatikas, isegi Vene sõjaväes pole käinud.

Millest saab temaga rääkida, kui ta vene keelt vaevu tönkab?

Tõusis ülemuseks, tegemata läbi pikka ja keerulist eluteed nagu Volodja, neljakümne seitsme aastane, kõõmaga üle riputatud ja elult peksa saanud insener. Tema ülemus polnud tehases istunud, tundide kaupa lollakaid plaate tinutanud, polnud Magnitogorskis radist olnud. Polnud Ašhabadis eikellelegi vajalikke raadioid kokku pannud. Polnud võidelnud koha eest Tipis, et Eestisse üle kolida. Polnud minu täditütart emmates elu külge klammerdunud (einoh, küll too on tubli, et mehe maha jättis!). Polnud ühikates elutsenud. Polnud äratrööbatud kultuurimajades valgustajaks olnud, kus parteitöötajad tundide kaupa oma mõttetuid ettekandeid pidasid (ja et valgus jumala pärast ei kustuks!). Jah, eestlane ei olnud nagu tema piinelnud, polnud kannatanud. Kus sa sellega! Mida ta selles elus üldse näinud oli?! Oli kohe koolipingist instituuti astunud, sealt edasi mänedžeriks saanud.

„Muidugi, sellel maal on ta inimene,” tegi Volodja kibeda lõppjärelduse. „Mitte välismaalane nagu mõned.”

Ometi, ingliskeelse kõne oli eestlane siiski pidanud. Aga see siin, isegi kui vene keeles on midagi vaja öelda… mökk-mökk… kui ainult, siis ehk toost noorte terviseks – ongi kogu Volodja!

Oh, ma mäletan, millist jama ta Soome ultralühilainelt lindistas! Terve kapp oli kassette täis. Püüdis aastate kaupa lainet, kümme aastat kogus! Kakskümmend! Kool&The Gang, Eruption, Dream Express, The New Seekers… Isegi mina, kolmeteistaastane, sain juba aru, mis möga see on! Kuid tema muudkui väntas neid iga päev ja kiitles heli kvaliteediga. Ultralühilaine! Millised sagedused! Sama väärikalt näitas ta vanaaegsel projektoril kodukino. Ta filmis väga palju minu täditütart. Kui tubli too ikkagi oli! Meie perest kõige taibukam! Jättis selle töllaka maha ja sõitis Inglismaale, kus leidis endale veel üsna noore vallooni. Kui ma nüüd õigesti aru sain, müüs valloon maha kas siis mingi mõisa või karjamaad, avas bed&breakfast’i ega tee enam üldse mitte midagi. Fotode järgi otsustades nad muudkui reisivad ringi ja panevad tina… No on tubli! Pane tina, kui tervist jagub! Ja mitte selle kopitanud inseneri, vaid hoolitsetud britiga! Tõeline James Bond!

Volodja lasi käest väga palju. Mitte ainult naise, vaid ka aja, ei õppinud keelt ära, ei harinud ennast, tal polnud midagi, millega uude vagunisse trügida. Ta oli jäänud sotsiaaldarvinismi pressi alla. Talle ei olnud midagi kätte jäänud. Pikk tööstaaž tehases Punane RET kaotas igasuguse mõtte niipea, kui tehas ise ära kadus. Kuid nagu Perepelkinil, oli ka temal oma arhiiv: Nauka i Žizn, Modelist-konstruktor, Tehnika Molodjoži… ja vihikud, kuhu ta üles märkis kõik niinimetatud „remonditööd”. Vihikuid nimetatigi nii: „Remonditööd”. Kindlasti koos kuupäevadega. Näiteks: „Sügis 1973 – talv 1978”. Viisaastakute kaupa… Vihikutes aga – needsamad tuttavate, sõprade, sugulaste raadiod, telekad: Uralid, Dzintarsid, Šiauliaid ja ülejäänud puusärgid. Mäletan, kuidas ta meie külmkapiga jändas, kuidas minu Elektronikale kiire vivisektsiooni tegi. Ta pani kõik kirja nagu liiakasuvõtja! See oligi tema teadmiste varasalv… jändamine, jändamine… tuhmilt helkiva tulukese romantika… KBH-49, Sadko, Raduga, Rubin2 … Kola! Veel kümme aastat tagasi olin ka ise olnud sentimentaalne lollpea, mulle meeldisid poolid, kriuksuvad nõelad. Kuid nüüd – kuradile kõik! Kineskoobid ja LCDekraanid – kõik on kola! Jutte uutest digikaameratest talun ma veel vähem kui jutte fotodest. Rääkimata juba minevikust. Minevikku pole – see on igaveseks kustutatud. Me sõidame liftis eikusagilt eikuhugi, meie jalge all vajuvad põhjatusse korrused muumiate, sputnikute, Belkade-Strelkade, kuukulgurite ja Armstrongidega. Inimkonna ajaloos pole mingit ilu ja tolle viletsa tehnika ees, millega nõukaaja tehased meid üle ujutasid, ma aukartust ei tunne. Portselanist pardike vanaema kummutil, mida vaadates ema pisaraid valab… Tatine härdameelsus! Mul läheb süda pahaks! Tulevad ajad, kui ka tänapäevale vaadatakse tagasi sarnase jälestusega. Kuid ei, mitte paremast tulevikust, vaid mingist korporatiivsest nõukataolisest värgist! Sest et ei lähe paremaks, ei lähe iialgi! Pole mingit arengut, progressi, paranemist… ega tule ka! Igasugune progress on Rodtšenko3 poolt retušeeritud Valge mere kanali ehitajate piinatud näod. Kuid järglased on sama rumalad nagu meiegi, nad hakkavad samamoodi tagasi vaatama ning ohkima: vaat kui halb oli… palju halvem… neil seal, kahekümnendal sajandil, oli kõik nii halb… nii halb… ikkagi on paremaks läinud. Kuidas tahaks hüüda: „Ärge vaadake tagasi! Unustage meid! Suruge gaas korralikult põhja ja kaduge silmapiiri taha!”

Ma jõin ja jäin purju, tundsin juba, kuidas sajandid minu all põhjatusse varisevad, kuidas ajaloo spiraal lahti hargneb, põledes nagu filmilint, ma tundsin ennast õhus hõljumas, minu ümber lendasid tuhaliblikad, inimkond vajus olematusse, Volodja aga muudkui naeris ja naeris oma anglofiilist ülemuse üle – too oli oma Hiina-reisile võtnud kaasa ingliskeelse „Lolita”!

„Sest et Nabokovit loeb meie president,” selgitas meile Volodja. „Tema on aga meil ameeriklane! Mida ta üldse Eestist teab, kui pole sünnist saadik siin elanud? Mis president see on?”

„Ta töötas raadios Vaba Euroopa,” lausus Leonid mõtlikult.

„Tõsi või! Seda enam! Seal on ju ainult juudid!”

Ja jälle jooksis üle tema näo kerge naeruvirvendus, ta turtsatas, seejärel pani vulkaaniliselt hirnuma.

Leonid asus esimesel võimalusel asja kallale. Kaasas mindki vestlusesse. Nähtavasti tahtis ta kiiremini aru saada, mida ma endast kujutan. Sellepärast hüppas ta Hiinast üle terve Euraasia turuplatsi Taani fregatini Jylland, jutustas natuke Islandist, neljasaja-aastasest orjapõlvest, ütles, et Taanimaa on geograafiliselt Euroopa kõige suurem riik, millega hämmeldas, jahmatas Volodjat, kes langes minu silmis veelgi madalamale.

Siis selgitas, miks, ja too lasi oma naerul kõlada, hüpeldes nagu papagoi. Ent Leonid ei lubanud tal ennast üles kruttida, vaid jätkas. Rääkis, et taanlased on lõppude lõpuks Kopenhaageni Malmöga ühendanud, pajatas midagi kõige pikemast sillast. Jutustas millest iganes, poetades aeg-ajalt jutu sisse taanikeelseid sõnu otsekui psühhiaater, kes taob vasaraga põlvele: kopp-kopp, kas reageerib? Püüdsin reageerida, kuigi tema hääl ajas une peale. See oli rahulik, kähisev, ta rääkis laulvalt, justkui rulluiskudel libisedes.

Ta soovis välja selgitada, kuivõrd ma olen tuttav keele kontekstiga, kuivõrd paindlik on mitte üksnes minu keel, vaid ka mõtteviis, kuivõrd ma, otse öeldes, matsu jagan. Provotseeris mind ühte või teist sõna valjusti välja ütlema, et kuulda, kui hästi või halvasti ma hääldan, keerutas nii ja naa, küsis ühte kui teist. Elust üldse. Teda huvitas kõik.

Ütlesin, et pärast Skandinaaviast tagasipöördumist on mul kestev depressioon. Mingi unenägu. Kuidagi ei suuda toibuda. Ei mõista, kuhu ja milleks edasi minna, mida otsida, saavutada. Ei näe tegevuses mõtet. Kokkusurutus. Isoleeritus. Inimesed ajavad omi asju, nagu oleksid üles keeratud. Mulle pole rakendust. Või siis ei suuda ma seda enda jaoks välja mõelda. Arvasin, et mind aitab kuidagi töökoht, mobiliseerib, annab mõtte, sunnib kõigesse tõsisemalt suhtuma. Kuid sugugi mitte. Hilton ajab mu ainult marru. Rutiin. Väljendasin ennast järgmiselt: kõnekeskused on vajalikud vaid selleks, et inimesed nende abil oma negatiivsest energiast vabaneksid. Kõnekeskus on settekaev, kuhu ladestatakse kaebusi ja nõudmisi. Soovid auru välja lasta? Helista Hilton Reservations’i, teeskle, et broneerid numbritoa Miamis, taba agent mingilt apsakalt ja sõima tal nägu täis, kui sa ei saa seda teha oma ülemusega. Hilton moment – see on kergendus! Me oleme niivõrd dresseeritud, et neelame alla kõik, mis meile pähe sajab.

Leonid naeris, ütles siis tõsiselt, et niinimetatud Skandinaavia-järgne depressioon on talle tuttav, ja küsis äkki, mida ma karikatuuridest arvan.

Ma isegi ei taibanud kohe, millest ta räägib.

Mis karikatuurid?

Olin nii jahmunud, et ei suutnud oma arusaamatust varjata.

Ent tema ütles, et võtaksin vabalt. Ta pidas lihtsalt silmas neid kurikuulsaid Jyllands-Postenis avaldatud karikatuure.

Väitsin, et see on jube lollus, kuid nii mõnigi minu tuttav taanlane on nad seinale riputanud. Nende meelest on see leht sama tähtis ja sama kangelasmeelne, kui kunagi oli Rushdie. See, mida tegi JP, tundub neile praegu sama tähendusrikas kui see, mille panid toime „Saatanlikud värsid” peaaegu kakskümmend aastat tagasi. Nad nimetavad seda kõike sõnavabaduseks ja eneseväljenduseks.

„Einoh,” kruttisin ennast vähehaaval üles, „mind ei pannud see lugu kuigivõrd imestama. Kui nägin, et taanlasi kõigis telekanaleis kedratakse, hüüdsin: ammu olnuks aeg sellest rääkida! Kus nad olid, kus oli nende sõna ja nende vabadus siis, kui moslemite haudu rüüstati?”

Leonid ei saanud aru, ütles, et on sellest kuulnud, et sellest on palju kirjutatud ja taanlaste peaminister tunnistas üles ja mõistis hukka…

Teatasin kohe, et ei pidanud silmas neid kahtekümmet viit hauda, mida hiljuti rüüstati, ma räägin neist neljakümnest, mida rüüstati 2001. aastal…

„Siis olid nad vait! Võtsid suud vett täis. Praegu on nad küll õppinud õigel ajal üles tunnistama, siis aga olid vait!” hüüdsin ma, rüüpasin, panin klaasi ära. See kolksatas väga valjult ja ma tajusin: kui vaikseks on jäänud! Peas kumises nagu metrootunnelis, ümberringi oli vaikus ja liikumatus. Volodja tardus, vaadates mind õudusega. Nähtavasti nägi ta mind esmakordselt erutatuna. Jätkasin õiendamist: „Kuigi, see on neil veres – mahavaikimine. Üldse, Skandinaavias osatakse üle libiseda. Silmad kinni pigistada. Kuid kui su koer on murule mustust teinud ja sa pole seda ära koristanud, tehakse trahvi. Koputajaid leidub. Tosinajagu koputajaid! Nad on uhked oma demokraatia, sotsiaalhoolekande üle. Nad teatavad väärikalt: „Meil on vähe rikkaid, kuid veel vähem on vaeseid.” Nad arvavad, et Jyllands-Postenit loevad ainult taanlased ja ainult need, kes elavad Jüütimaal. Olen neid karikatuure näinud,” lisasin ma suurema usaldusväärsuse huvides. „Olid kah. Ei olnud naljakad. Oleks kas või naljakad… Võiks öelda, et sama halb, kui on raamat „Saatanlikud värsid”, niisama mannetud on ka need karikatuurid!”

„Mis see Rushdie siia puutub?” ei taibanud Leonid.

„Kuidas mis?” imestasin mina. „Nad on ju ta prohvetiks kuulutanud! Ta on nende jaoks vabameelsuse etalon! Tema „Raevust”4, mis on õudne möga, kirjutati kõigis lehtedes, et seal nägi ta ette 11. septembrit! Möga! Nende maailmas on ta ennast vägevasti sisse seadnud! Millest ta ka ei kirjutaks, kõigest leitakse ettekuulutus. Ta on veel ägedam kui Muhamed! Ehkki minu arvates on ta vaid kirjanduslik terrorist. Valmistas pommi. Ja oleks siis veel niisama nikerdanud, nüüd aga… Viskas lingukivi mammuti pihta. See on ju nii lihtne,” valasin endale veini juurde, „pealegi, pomm plahvatas tühjuses, püromaani ennast isegi ei riivanud. Põhiliselt kannatasid tõlkijad ja toimetajad,” rüüpasin ma ja asusin taas karikatuuride kallale. „Einoh, oleks nad siis kas või naljakad, nagu raamat kohati on, aga – paraku… See kõik on kuidagi nõme. Nagu ka seksuaalrevolutsioon, nagu ka nende dilemma „tolerance – conflict shyness…” 5

„Toetasid Iraagi sõda, seega said osaks monopolaarsest maailmast,” lisas Leonid.

„Demokraatia,” ühmasin inisevalt. „See kõik on jõuetus! Nagu ka tänavalahingud.”

„Ah, täpselt, väga täpselt öeldud,” katkestas mind Leonid. „Muide, see tõmme niinimetatud vabameelsuse poole on veel õpiku aegadest … Noh, tead küll, see… „Den lille røde bog for skoleelever”6. Või kuidas see oli, tead ju küll.”

Taipasin kohe, et ta testib jälle minu taani keelt.

„Jajah,” ütlesin ma, „„Väike punane õpik”… täpselt, lõi kõva lärmi kogu maailmas. Nüüd tuli meelde. Olin selle juba kuidagi unustanud!”

„Noh, õige ka, et olid! Sest mis sellest täna rääkida? Seda on isegi naljakas lugeda! Seal on triviaalsed asjad kirjas, noil aastail oli aga sellest nii palju kära. Rahvana on taanlased vaiksed, vaiksed, siis aga äkki! Igal juhul, nagu Lukjanov on õigesti öelnud, nii lamedad kui need karikatuurid ka poleks, ei anna see veel põhjust saatkondade ründamiseks.”

Volodja tõi kuuldavale naerurõkatuse nagu paukherne. Joogem!

Leonid asus oma töö üksikasjade kallale. Kõigepealt ütles, et erinevalt Hiltonist saan ma alati vaheaegu teha, ükskõik mis ajal.

„Sa ei võta vastu telefonikõnesid. Sa pole arvuti külge aheldatud. Sulle ei helista keegi,” selgitas ta. „Ja kui keegi helistabki, siis võid mitte vastata, oma asi. Sa pead ise endale saaki otsima, helistama, pakkuma, elektronposti abil sööta välja heitma, rääkima meie firmast, sellest infost, mida me pakume, aga siis juba varitsema ja kliendi konksu otsa haakima. Nii et hasart on garanteeritud!”

„Kõige tähtsam, et ma pole ahelais nagu galeeriori,” ütlesin juba läbi raskuste, meeletult pabistades ja purju jäädes. Leonid laksatas mulle vastu põlve, hakkas naerma.

„Selge see,” ütles ta. „Oled iseenda peremees. Sul on oma infovaldkond, mida hakkad müüma. Näiteks ventilatsiooni. Sulle hakkab iga kuu tulema infot teatud vabrikute ja tehaste kohta, kes tahaksid paigaldada uue ventilatsiooni või siis vana uuendada. Sina helistad ventilatsioonifirmadesse ja pakud neile seda infot. Ongi kõik! Väga lihtne!”

Leonid jõi uljalt klaasi lõpuni, välgutas silmi, samas tõsines, pöördus akna poole ja lisas vaikselt:

„Siin on omad ebameeldivad asjad ka. Nagu igas töös. Kus neid poleks? Võivad samamoodi sinu vastu jalgu pühkida. Võivad sinnasamusesse saata. Ja saadavad ka. Ja pikalt. Ja mitte üks kord. Fakt. Kuid sellest pole midagi.”

„Tühiasi,” lõin käega.

„Noh, siis tule ülemuse juurde töövestlusele. Olen kindel, kõik läheb libedalt. Ütlen talle, et olen sind testinud. Uuel aastal aga, nii kuu aja pärast, tuleb rühmakoolitus. Nii et kui sa nõus oled…”

Nõustusin jalamaid. Nüüd hakkas Volodja jälle oma Hiinaga peale ja rääkiski Hiinast kuni lõpuni välja. Püüdis bulgaarlast avada, kuid Leonid peatas ta.

„Olen roolis,” ütles ta ja laiutas käsi.

Volodja vaatas talle mõned sekundid vaikides otsa, siis hakkas naerust võdisema…

Leonid viskas mind kesklinna ära. Tema auto aknast tundus linn kuidagi lame ja libe nagu kiiruga loodud hallutsinatsioon, iseendast tehtud piltpostkaartide komplekt.

Tuli hakata asjade piirjooni eristama. Sees hüppas. Tekkis tahtmine sõita lennujaama.

„Kõigepealt koju raha järele, siis kohe lennujaama,” mõtlesin.

Kuid mõte katkes. Olin niivõrd purjus, et peaaegu kahestusin. Üks osa minust kippus Amsterdami, teine osa keelitas jääma sellesse linna – elama, otsima, põdema, kannatama, vahest isegi armastama. Oleksin äärepealt naerma hakanud. Eriti armastus tundus selles postkaardilinnas vähetõenäoline.

Lonkisin baari. Seal istusid mingid õlid. Kõik jõid üksipäini. Kõõritasid mind kartlikult oma nurkadest, vahetasid pilke.

„Nagu salakaubavedajad,” mõtlesin mina.

Võtsin topeltviski, siis veel topelt, siis veel, ja kõik…

Süda tõmbus kokku.

„Armastus on selles linnas võimalik,” mõtlesin mina, „ainult et mitte minu kehas.”

Väljusin. Öö oli niiske ja tukslev. Üürikorterisse polnud soovi minna. Öö kutsus. Kuid polnud jõudu kusagile minna. Tahtsin, et öö ise mähiks mu endasse nagu juhtmetest, trollibussisarvedest ämblikuvõrk, tulukestega üle külvatud – alasti, niiske, tukslev.

Eesseisvad muutused erutasid meeli.

Nii vastik oli niiskesse urkasse tagasi minna. Mind ahistas see Stalini-aegne maja! Külmad kiviseinad rõhusid seda uut isiksust, mis minus sündimas oli, rõske kõmav trepikoda ja seinatagune köha segasid sellesse tegelasse sisse elamast. „Noor mees, kelle ees on lahti kõik uksed, vaja on need vaid leida, et sisse astuda,” nii oli öelnud Leonid, kui me mööda maanteed kihutasime.

Ta teadis, millest räägib.

Sain jalamaid aru, et mul on kõik veel ees.

Vaja on vaid ümber kolida – uude iseendasse! Olin ennast vara maha kandnud! Mul pole õigust sedasi elada! Selles täikasvanduses! Peab endast kas või veidigi lugu pidama… ennast hindama! Isegi kui seda iseennast on ainult õige pisut alles… põhja peal… ikkagi!

Panin suitsu ette, hakkasin sammuma aknast peeglini ja tagasi.

„Kui ma olen nõus elama sellises lobudikus,” arutlesin, „siis tähendab, olen nõus ka sellega, et olen samasugune kui need, kes alandlikult alla käivad… samasugune nagu Perepelkin ja muutun varsti Volodjaks… hakkan samuti anekdoote rääkima ja nende üle itsitama… meenutama oma Skandinaavia unenägusid ja elusalt kõdunema… paari aasta pärast võib mind kiilaks ajada ja supisabasse või siis lihtsalt seina äärde seisma panna.”

Olin endale vastik.

Ma ei saa ju isegi kedagi endale külla kutsuda!

Vaatasin peeglisse. Meenus, kui kohmakalt ma Leonidi autost väljunud olin. Jalg libises. Sain välja teisel katsel. Nagu sitakott.

„Ta pani seda muidugi tähele,” mõtlesin paranoiliselt.

Ei suutnud kaua uinuda. Peitudes hämarusse mõtlesin, mõtlesin…

Aeg läheb! Olen selles urkas olnud juba rohkem kui aasta. Poolteist! Pole nagu märganudki. Varsti on uus aasta, uus töö, nii ma ei märkagi, kui veel üks aasta mööda lendab. Mina aga olen ikka siin.

Ja kuhu me edasi läheme? Mille poole? Mis meid ees ootab? Nelikümmend, nelikümmend viis, viiskümmend? Kes ma neljakümne viieselt olen?

Tuleb loobuda õllest ja kartulikrõpsudest. Tuleb kokku hoida. Tuleb pidada korralikku kodu, kuhu võiks keegi külla tulla. Tuleb kas või midagi teha, et see võimalikuks osutuks. Või lasta käima kõlakas, et see võib juhtuda. Vahest hakkabki keegi seepeale õnge.

Jälle suitsetasin, suitsetasin…

Kõige tähtsam, et elus midagi juhtuks, et poleks vaid tühjus naabriga seina taga. Inimese elus peab midagi juhtuma. Ilmtingimata. Peavad tekkima kellegi poolt mahaunustatud asjad. Kui sinu tuppa siginevad kellegi poolt mahaunustatud asjad, siis tähendab see, et miski juhtub, et su elu ei ole tühi, ta kõlab, temas on hääled, vilksatab käsi, silmi, naeratusi, temas on teiste olendite hingeõhku, kes sind vajavad – kas või üheks ööks.