Читать книгу Peotäis põrmu - Andrei Ivanov - Страница 3

Taat helistas harva ja rääkis lühidalt: ta ei harjunudki telefoniga ära. Kõneles ühes suunas ja väga valjult; olin sunnitud toru hoidma teatud kauguses. Tema kõneviis oli samuti veider: kõneles täiesti võõral häälel ja nagu ettekannet pidades. Peaaegu kogu aeg üks ja seesama teema – pronkssõdur, otsekui rindeteade: „Eile kogunesime jälle ausamba juurde,” jne, jne.

Kuidas ta küll ennast kaasa tõmmata laskis… milleks?.. milleks ennast kaheksakümne kolme aastaselt sedasi piinata?

Enne seda käis ta lihtsalt mingite vanade sõprade, valuvalajatega, jalgpalli vaatamas, seal nad muidugi arutasid kõike, mida sülg suhu toob. Ausammas – valitsus – pension… Vältimatud teemad. Ilma selleta ei saa. Nii taat end kaasa tõmmata lasigi. Võõrad mõtted võtsid märkamatult ta oma võimusesse, tema ajju oleks justkui pugenud parasiit ja hakanud teda tasapisi hulluks ajama. Iga päev ostis ta ajalehe, luges selle läbi, siis läks ausamba juurde seisma ja seisis seal ühes teistega, kõht õieli, arutles midagi, pööras pead küljelt küljele, välgutas silmi. Luges midagi ajalehest ette, pani selle siis kokku, keeras jälle lahti.

Kord sõitsin ma üle Tõnismäe (töötukassasse, ennast kirja panema), hinges tusk, täistuubitud trollis kõikumas, nägin aknast: käesidemega nolgid, vanurid, eakas naine kuulab, suu paokil, ruuges palitus ajalehega meest. Vahtisin ajalehega vanameest mitme sekundi vältel sama unise ükskõiksusega nagu ülejäänuid: vahtisin teda nagu möödujat, kuni jõudis kohale, et see on minu taat! Ma isegi võpatasin. See oli mingi võõrandumine.

Mis oli juhtunud? Kuidas ma teda ära ei tundnud?

Silmitsesin teda veel korra: seal ta seisis, väga pahane nägu ees, raius ajalehega õhku. Jälle vist: ausammas – valitsus – pension. Ma polnud teda kunagi sellisena näinud. Ega ta kunagi nii karm ja nördinud olnudki. Ta oli alati mingi õndsa olekuga. Muudkui käis ja naeris… naeratas… Võtab pitsi ja laseb laulu lahti. Nüüd aga oli justkui ära vahetatud… ja mina ühes temaga.

Võib-olla ongi kõike ja kõiki ümberringi ammu ära vahetatud, meie aga mõtleme inertsist, et elame ikka veel sellessamas maailmas? Või valetame iseendale, veename iseend: kõik on sama, kõik on endine. Needsamad tänavad, needsamad inimesed.

Ei läinudki töötukassasse, sõitsin edasi, kõndisin üle Vabaduse platsi, jõudsin Pika Hermannini, laskusin tiigi äärde, tegin suitsu, seisin, toibusin. Pigistasin isegi paar korda silmad kinni, et painajast lahti saada.

Kuid siis ta suri ära. Kusagil kuu aega hiljem.

Matused olid miskipärast kell üks päeval. Oli hämar. Vesine veebruar, teeperved sulamas. Tundsin ennast võõrana. Kurgus kriipis. Ehkki kõik läks väga libedalt, kui mitte arvestada meeletuselainet, mis ema enda alla mattis. Ei pidanud vastu. Hakkas lahkunuga rääkima. Osutama sellele, et taat oli ise palunud, et talle nimelt need riided selga pandaks.

„Jah, ta ise palus nii,” korrutas ema, „see oli tema tahe… et pandaks see roosa särk… ja ta ise valis selle kirju lipsu… ja ruudulise pintsaku…”

Poleks ta kõike seda hauataguse intonatsiooniga korrutanud, poleks keegi vast märganudki toda rõivaste kummalist pidulikkust. Vaevalt et taat midagi taolist palus.

Ehkki, kes teab. Talle meeldis oma matustest rääkida. Minagi jõudsin seda kuulda.

Ükskord ütles ta tõsiselt: „Mis puutub selle ebameeldiva sündmuse praktilisse poolde, siis kõik on ammu valmis, pole mõtet muretseda, keegi ei pea sellepärast oma pead vaevama.”

Tal oli tõsi taga. Kõik oli valmis. Meeles oli peetud mitte üksnes raha, vaid ka marmorplaati, piirdetara ja haua juurde astumist võimaldavat raami, mis muutis toimingu niivõrd lihtsaks ja ohutuks, et keegi isegi ei libisenud jääl, kui kirst hauda lasti. Kõik oli põhjalikult läbi mõeldud. Üks hauakaevajatest ütles, et taat oli mitmeid kordi surnuaial käinud nendega kõiki neid üksikasju arutamas. Vinti jäädes läks hauakaevaja nii kaugele, et pajatas, nagu oleks taat tihtilugu surnuaial meestega pudelit lahendamas käinud. Ja et justkui taat olla rääkinud, et tahab isiklikult neid tunda, kes teda matma hakkavad, et matustel poleks võõraid. Et oleksid ainult omad. Et maetaks hingega. Südamega. Nagu peab…

Taat lebas kirstus, ema põletas tema ümber küünlaid. Üks kukkus ümber ja lahvatas põlema. Ema hakkas küünlaga jändama ja põletas sõrmed ära. Valasin viina. Ema ulgus pikalt. Pöörasin selja, jõin vaikides.

Vaatasin teda. Pisike, seljas kõik need pidulikud rõivad, meenutas ta viirpapagoid. Sellest hakkas veelgi kõhedam. Selles kohmakas kirstus tundus ta väga väike. Tema miniatuursuse efekti suurendasid erakordselt kuninglik kuhi punakollast liiva, lõpmata hall taevas ja mastimännid. Männid kumasid samuti kuidagi roosakalt, nad olid tohutu suured. Kuid liivahunnik lummas mind. Kas tõesti on selleks, et nii väike keha maha matta, vajalik selline kuhi liiva?

„Kergelt läks,” ütles keegi.

„Nagu elas, nii ka läks.”

„Ma ütlesin, et kerge… läks kergelt…”

„Ah see…”

Viimastel kuudel jõlkus ta niisama ringi, otsis endale tegevust. Kandis oma monolooge ette. Kodakondsus ja kodakondsus, tee kodakondsuseksam ära – muud ma tema käest ei kuulnudki. Tema oli meie peres ainuke, kellel oli kodakondsus.

Ta oli passi saanud ainult sellepärast, et oli loomult looder ja naljahammas. Üheksakümnendal aastal (või oli see kaheksakümne üheksas) kõndis ta mööda ühte meie tänavaist, vahtis ringi, nägi, kuidas peatus mingite imelike kirjadega veoauto. Astus ligi, et lähemalt vaadata. Paljugi, mis seal müüakse. Noil ajul müüdi sageli nii, et ikka otse keset tänavat ja veoautost. Niisiis, ta astus ligi. Uudishimust. Keegi ei müünud midagi. Veoauto sisemuses istusid tõsised pintsakutes mehed, kutsusid inimesi ligi, jagasid lendlehti, kükitasid, silmad verekarva ja punnis nagu vähkidel. Pakkusid iseseisva Eesti eest hääletamist. Kummardusid sinu poole, vaatasid silma, sosistasid tungivalt. Sosistasid pigem närvilisusest. Nagu seda erandolukorras ette tuleb. Mitte sellepärast, et kartsid, et kuuldakse (enam polnud vaja karta), vaid erutusest. Sosistasid, justkui oleksid kuulutanud mingit saladust. Ärgitasid allkirja andma. Lubasid tulevikus kodakondsust. Taat pani allkirja alla ning saigi paari aasta pärast sinise passi! Ja oli endaga ülirahul. Lausa kiirgas rahulolust nagu mees, kes on oma missiooni täitnud. See sai tema jaoks uueks religiooniks. Võimalik, et tal oli lihtsam kodanikuna surra: oletan, ta võis mõelda, et kodakondsusega isik lendab taevasse esimeses klassis, kõik kodakondsuseta isikud aga kolmandas.

Suri ilma koormat kandmata.

Ning siis mõtlesin, et ise ma nähtavasti lahkun hoopis raskemalt. Mul hakkas isegi hirm.

Labidad hakkasid tööle. Jõin veel. Kuulsin ema naeru. Sipelgad jooksid üle selja.

„Ära ainult närvitse,” astus selja tagant ette ema sõber, astus sammu tema poole, sirutas käe. Miskipärast tundus, et ta ütles seda minule. Ema rapsis õlaga ja taganes tema eest sammu võrra eemale, pahvatas korra mänglevalt naerma nagu plikake, siis aga karjus:

„Ma olen rahulik! Olen rahulik! Kas sa ei näe?! Rahulik!!!”

Ja hakkas uuesti naerma, kukkudes maha. Sõber püüdis ta kinni. Mehed viskasid labidad käest. Piirasid ümber. Ma ei saanud isegi ligi astuda. Ema toibus kiiresti. Talle anti viina juua. Siis hakati astuma. Ta tõstis vaevaliselt ühte jalga teise ette ja muudkui rääkis, et üks küünal kustus ja taht sulas sisse, see polevat hea, tal polnud varuküünalt kaasas, sest on ju igasse nurka vaja küünal panna, et kõik neli nurka oleksid valgustatud, lääs, lõuna, põhi, ida…

Olin päev läbi närvis. Kõrvus kõlas tema naer.

Ema viibis pidevas ärevusseisundis. Tema ebanormaalsus torkas silma juba enne taadi surma, ent niipea, kui ta suri, algas tõeline mäsu. Mõistsin nende neljakümne päeva jooksul, et elan ühes korteris hulluga.

Ta laotas laiali fotod – vanaema, vanaisa, veel mingid sugulased, keda ma ei tundnud – ja rääkis nendega lauldes, kõikudes ja suures trümoopeeglis peegeldudes.

See oli tõeline rituaal. Ema asetas peegli lauale ja laotas selle ette talismanid (kolm väikest elevanti, vanaema suur täkkega pross, vana sõrmkübar, tikitud nimetähtedega taadi taskurätik, võtmekimp, veel mingid nööpnõelad ja mõttetu pudipadi), süütas küünla, teise, kolmanda, neljanda, ja asetas keskele püramiidi, mille sees oli kilpkonn (ostis jaama eksootikapoest, sealtsamast, kust joogabrošüürid, amuletid ja ülejäänud kola). Ta põletas nii palju küünlaid, et kuidagi äkki said kõik tikutagavarad otsa.

Siis hakkas ta kapist salle välja kiskuma. Kiskus välja ja laotas laiali, pööras ringi, vaatas akna ette astudes vastu valgust, uuris midagi. Vahest püüdis näha saatusejooni või ennustas tulevikku. Ta proovis salle ka endale, keeras ennast nende sisse, siis aga pani rippuma. Nad olid nii õhulised, et liikusid iseenesest. Ma võpatasin. Näis, et ema mitmekordistub. Sallid rippusid kõigil ustel ja konksudel, rippusid ja värelesid… Ema muutis meie korteri kähku ämblikuvõrguks. Ei saanud sammugi astuda, ilma et oleksid ennast sisse mässinud, tema aga aina sukeldus kappidesse, kiskus diivani alt välja mingeid kohvreid, klõbistas valjusti lukkudega, kolistas kastidega, soris jälle kappides, seal olid riiulid, riiulid, riiulitel aga – sallid!

Ta jändas nendega mitu nädalat. Süvenes niivõrd, et unustas kogu maailma. Ta ei keetnud enam putru. Jättis töölkäimise ja telefonikõnedele vastamise. Pühendas ennast tervenisti sallidele. Kattis nendega pidulikult peeglid.

Peegleid oli samuti väga-väga palju. Igal seinal, kappides, ustel, toolidel ja põrandal peeglid, mis lihtsalt niisama olid seintelt ära võetud. Peeglid, peeglid, peeglid… Ja kõik oli vaja kinni katta. Sellepärast ta sallidega jändaski!

Mõned sallid olid väga vanad, pudenesid sõrmede vahel laiali, jäid igale poole kinni. Ema sahmis nendega ringi nagu arulage. Laotas nad diivanile, vahtis neid, siis aga kandis väljasirutatud kätel, ise kikivarvul astudes.

Kuid nad rippusid peeglite ees viletsalt, kukkusid pidevalt maha. Üks taoline sall tuli ära ja lendas ema kannul (kes tuhises ju nagu meteoor ringi!); ta tormas minu tuppa, prillid ees ja mingi arve käes, rääkis midagi, rääkis, mina aga istusin ja vaatasin, kuidas tema selja taga variseb hääletult põrandale kummitus.

See kõik viis ema endast välja. Ta sõimles ja punnis vastu. Püüdis näole manada morni tähendusrikkust. Arvata on, et sellise ilmega ta taati viimsele teekonnale valmis seadiski. Ta tunnistas mulle, et „poleks teda ühelegi võõrale usaldanud”.

Ükskord katkes emas miski, ta seisatas, vaatas ringi ja lausus, hajameelsus suuris läbipaistvais silmis: „Ma poleks kunagi arvanud, et meil on nii palju peegleid!”

See oligi meeletu! Kui tegelikkus muutub niivõrd groteskseks, näib, et sa lähed hulluks ja keegi ei saa sind aidata, sest sinu kõrval on – ainult hullud!

Ema ostis mulle asju kokku, käis turul ja ostis, ostis… Karvase voodriga Hiina saapad, mis kolisesid nagu tündrid, karvase voodriga nahast talvemütsi, milles mul pea higiseks läks, püksid, särgi, rihma… Siis aga ostis ta telefoni. Meil oli juba telefon. Kuid nüüd ostis ta odava telefoni. Allahindlusega. Kampaaniahinnaga. Alati kasutab ta seda sõna: kampaania.

„Oli kampaania,” õigustas ta ennast. „Ostsin allahindlusega.”

Ma ei taibanud, milleks meile korterisse kaks telefoni, kui meile niikuinii keegi ei helista. Eriti ema ise. Ta helistab väga, väga harva. Kardab helistamist. Talle paistab kogu aeg, et teda kuulatakse pealt.

Odavam oleks telefon välja lülitada.

Nüüd on tema tuppa üles pandud kaasaskantav lauatelefon, millel helendavad tuled. Kesk hämarust, segadust, laga on see telefon justkui sõnnikuhunnikust läbikasvanud lill. Olin vapustatud.

Pea kogu mu raha oli ära kulutatud (viimased raasud peitsin metallist kohvipurki, millele otsisin iga päev uue peidukoha); isegi sellest hullumajast põgenemiseks polnud raha. Tahtsin jõuetusest oiata. Kuid ma lihtsalt lamasin ja suitsetasin, suitsetasin ja kuulasin raadiot. Sealt tuli igasugu möga, kuid ma kuulasin siiski. Mõtlesin oma kohvipurgist, mõtlesin, kuidas seda täita, ja kuulasin raadiot. Mitte et oleksin tahtnud kuulata, vaid kuna ei viitsinud diivanit eemale nihutada: raadioaparaat oli diivani taha kukkunud ja podises seal minu vana tuttava häälega:

„Politsei vahistas Narvas kolm noorukit, kes vandaalitsesid surnuaial, kuhu olid maetud Teises maailmasõjas Saksa poolel sõdinud sõdurid. Eile õhtul kell seitse teatati politseisse, et Jõesuu tänaval rikub kamp noorukeid korda surnuaial, mis on Saksa sõjahaudade hoolde liidu järelevalve all. Sellest teatas täna Ida prefektuuri pressiesindaja. Sündmuskohale sõitnud patrull vahistas kolm noorukit vanuses üksteist kuni viisteist aastat, kes olid jõudnud lõhkuda kaheksa risti. Algatatud on kriminaalasi karistusseadustiku paragrahvi „Surnute mälestuse rüvetamine” alusel. Narva politsei tänab tähelepanelikku linnakodanikku, kes vandalismiaktist teada andis.”

Tema hääl polnud üldse muutunud. Pärast seitse aastat kestnud košmaare lülitad raadio sisse, tema aga pobiseb seal, nagu poleks asigi. Mingi ummikseis.

Mõtlesin tuttava peale… No mida oleks meil rääkida? Milleks otsida kokkusaamist minevikuga, mille eest tagasi vaatamata põgened? Mul on neid piisavalt, neid tulnukaid minevikust. Kõik nad on kergelt kulunud, teevad näo, et on väga muutunud, kusagile edasi liikunud, millegagi ühinenud, midagi teha vihtunud, millestki aimu saanud, enda jaoks midagi avastanud, midagi saavutanud, kellekski saanud. Ma ei leia neis midagi uut. Nad tegelevad sellesamaga, millega varemgi: püüavad mulle puru silma ajada. Mulle… See on naljakas. Igas korteris antakse mulle midagi, sisendatakse midagi, soovitatakse tungivalt. Mulle anti kotitäis raamatuid, mille olin kohustatud läbi lugema, anti kuhi plaate, mida pidin kuulama… mitu kassetitäit filme… topiti kaasa justkui samizdat, mingite luuletuste väljatrükk… See kõik vedeles siinsamas, diivani kõrval kotis, siis aga viisin kraami neile tagasi. Isegi välja ei hakanud võtma.

Ema otsustas ära parandada vana seinakella, mis oli kogu elu rippunud võõrastetoa seinal.

„See on tõeline reliikvia,” väitis ta, värelus hääles. „Vanemate mälestus. See on mälestus… Mälestus…”

Tal oli vähe fotode pasjansist, mida trümoole laiali laotada, tal oli vähe vestlusest kolletanud vaimudega, tal läks vaja veel ka kella! Muidugi, eks kellalöökides kõlas tolle ajastu helin, auvahtkonna uljas rivisamm, katjuuša kanonaad, Levitani hääl…

Tema manöövrid hirmutasid mind. Kell oli ammuilma ära unustatud, lebas kapis koos mingite märssidega. Mis neis märssides oli, ei tea. Kuid nad tuli alla võtta. Ma võtsin ja ulatasin talle kella. Ta pusis kellakasti kallal nagu kääbus. Keerutas seda nagu ahv täringut, et kätte saada pendel, mis oli ära tulnud, põhja kukkunud ja kolises nüüd seal.

Alguses püüdis ta kella üles riputada. Arvas, et kui seinale paneb ja üles keerab, siis hakkabki aeg uuesti käima. Ronis üles mööda kokkupandavat redelit, kell õlal ja lõualuu kõveraks käänatud. Ta hoidis alalõuaga kinni valel ajal avanenud kellakapi ust. Ninaga – pendlit. Suu paokil, seadis ta osutid õigeks. Tegi võtmega: triks-traks… Lükkas pendli kiikuma. Kuulatas. Kell seisis. Vaatas edasi. Pendel vajus jõuetult rippuma. Koputas kella vastu: koppkopp. Kella seest kostis: pubumm. Jälle: kopp-kopp ja – kuulatab. Nagu oleks kellegagi sedasi kopsides rääkinud. Pisarad silmis.

Ema sõber ütles, et uurib asja. Keerutas kella käes ja teatas, et mingi vedru on katkenud. Vajatakse spetsialisti.

Oo, mind vaimustas see sõna! Muidugi, sihuke antiik! Vajatakse endisaegset meistrit! Annaks jumal, et sellised oleksid maha surnud! Olin seda kella lapsest saadik vihanud. Mind ajas närvi ainuüksi mõte, et ma jälle kuulen, kuidas ta otsekui kurku puhastades enne löömist sisisema hakkab, siis aga pauk paugu järel lööb, sillerdab, lööb rahunedes, lööb nagu soniv haige, tasapisi maha käies.

Läksin alati targu toast välja. Kuid kell oskas ootamatult tabada: mingi reumat põdev vedru võis äkitselt sirutudes liigesest ragiseda, siis aga tiniseda, tuues kuuldavale rahutu noodi – need helid panid hambad valutama!

Ei, kella poleks ma üle elanud. Ta rõhus mind isegi katkisest peast, meenutades kandilist, ammu maha käinud aega.

Milleks talle see kell? Ma ei saanud aru.

Nii palju aastaid vedeles niisama, nüüd aga äkki, heast peast…

Ta tahtis mingis mõttes aega tagasi pöörata.

Mina ei tahtnud seda sugugi. See oleks kõige viimastel aastatel üleelatu eitamine. Minu elu oleks kaotanud selle hapra ja ainult minu jaoks väärtusliku mujal elamise kogemuse. Selle vastiku kella paukumine oleks – löök löögi haaval – maha tõmmanud kõik, mis ma olin omandanud ja mõtestanud seal, teisel pool Läänemerd.

Ent ema armastas kella titaeast peale. See oli tema lemmiklelu. Ta mõõtis selle abil aega. Tema jaoks tekkis ja voolas aeg selle kella soolikates. Aeg sündis siin ja suri siin. Ta oli kogu elu teadnud, et kell ripub tema vanemate võõrastetoa seinal ja sünnitab aega. Minu väike ema rääkis kellaga, kui üksi koju jäi. Vahel kell naeratas, siis oli kolmveerand kolm, teinekord nukrutses – kahekümne pärast neli. Ta nihutas laua seina äärde, ronis toolilt lauale, seisis püsti ja vaatas, kuidas läikima hõõrutud pendlis loksub tema peegelpilt nagu kalake purgis.

Nüüd tahtis ta siis seda kõike tagasi.

Ta pöördus minu poole, et aitaksin tal kella töökotta viia.Keeldusin.

Siis palus ta oma sõpra ja too ei saanud keelduda.

Ta kandis kella kätel justkui magavat last, justkui Pähklipurejat. Õues tibutas, nad olid „pähklipureja” kile sisse mässinud. Jälgisin neid aknast. Kui nad tänavale astusid, tundus mulle, et ema oli meelega kiletüki eemale tõmmanud, nagu tahaks, et kell näeks maailma ja saaks õhku hingata.

Neile öeldi, et remont võtab paar nädalat.

Ei hakanud ootama, kolisin ära.

Kolisin vanasse Stalini-aegsesse majja. Paksud külmad seinad, kõrged laed. Kõmavad pimedad trepikojad mineviku sünkjate mälestustega. Pidulikud astmed, igaüks nagu hauaplaat. Hiiglasuured võbisema panevad uksed. Selle Stalini-maja vaikus oli hämmastav. Vaikus on igal pool erinev. Paneelmajades pulbritaoline, puumajades läbipaistev, tolmust läbi imbunud. Selles Stalini-aegses majas oli vaikus raske, rusuv, kroonulik, niiske. Tundsin ennast seal otsekui isolaatoris.

Korter kuulus kunstnikele: seal oli palju kõiksugu maale, mis seisid tohutu kapi taga, ja kapis endas polnud ruumi, et sinna kas või särgid rippuma panna – maalid, lõuendid, värvikarbid, purgid… Ning maalid lebasid ka kapi peal, rullikeeratuna nagu tapeedid… maalid, maalid: vutlarites, kartongil, papil, raamile tõmmatud lõuendil, raamides. Hingamisruumi polnud. Keerasin neid ajaviiteks lahti ja vaatasin, tegin suitsu, jõin õlut, laotasin mööda korterit laiali. Ikkagi olid nad kõik topitud siia-sinna kuidas juhtub, seal leidus kõiksugust jama: vanalinna tänavaid, raekoda, kõiksugu torne, punaseid kivikatuseid ja muud. See-eest oli kempsu laiendatud ja ruumi trepikojast juurde võetud, sinna oli pandud dušš ning kõik vooderdatud ilusate keraamiliste plaatidega. Mulle räägiti, et nad olid ise neid plaate teinud, ise põletanud ja seinale pannud. See oli väga ilus, kuid ikkagi veidi leinaline – nagu krematooriumis.

Mulle näis pidevalt, et ma pole selles majas mitte niisama, vaid et keegi peab tulema või midagi juhtuma. Uksed paukusid seal väga kõvasti, justkui millegi eest hoiatades. Majas elasid ainult vanurid. Ühistu esimees muudkui käis ja ässitas elanikke mingit laenu võtma. Remondiks. Kuid keegi ei olnud nõus, kuna ka esimees ise ei osanud korralikult selgitada, mida nimelt ta majas remontida tahab. Ega ta eriti pingutanud ka. Oli selline lohakas ja laisk, pidas mingeid putkasid või parklaid; temast oli saanud esimees oma sõbra ärgitusel, kes oli ühistu esimeheks naabermajas. Erinevalt meie majast oli tolles majas kaks trepikoda rohkem ja sealne esimees oli tõeline buldog. Ta sai sealt rohkem palka, oskas ka laenuvõtmiseks põhjuseid leida ja oli nii osav, et talle ei saanud keegi ära öelda.

Hommikuti läksin rõdule. Naaber jõi seal kohvi. Hakkasin temaga teed jooma ja suitsu tegema. Ta tõi mulle tabureti. Mul oli korteris vaid üks tool ja see ka raske. Naaber oli üle kuuekümne. Töötas kojamehena. Oli riukalik, kuid naljakas, pudistaja. Mõnikord oli tema kõnest raske aru saada. Aga vahet polnud ka. Ta rääkis kõige banaalsemaid asju. Muudkui kaebas tervise üle, jõi õlut, sõimas naabrinaisi ja valitsust. Teda oli lihtne ära unustada ja oma mõtteid mõelda. Nägime palju kordi, kuidas meie ühistu esimehe juurde sõitis (kuigi oleks võinud ju ka lihtsalt jala tulla) naabermaja esimees ja päris: „Noh, mis su penskarid teevad? Olid nõus laenu võtma? Kuidas ei? Kas me siis sõidame või mitte? Ma ei mõista, me ju leppisime kokku, et nüüd kohe sõidame… Davai, pressi neile peale ja paneme ajama…” Istus siis oma BMWsse ja sõitis ära, meie esimees aga riputas välja kuulutuse erakorralisest ühistu koosolekust ja hiljem jutustas naaber mulle, et esimees oli päevakorda võtnud kaks punkti: esiteks esimehe palga tõstmine ja teiseks laen. „Ja ta põrus mõlemas punktis läbi!” rääkis naaber peopesi kokku lüües ja naeris kähinal.