Читать книгу Peotäis põrmu - Andrei Ivanov - Страница 5

Koolitus kulges lõbusalt. Käisid rootslased. Esimene oli Tommy. Tema avaldas kõige sügavamat muljet. Noor, ülbe, paljunäinud. Heitis oma kohvri otse kontorilauale, avas meie silme all ja hakkas seal sobrama, justkui otsiks midagi, mida meile näidata. Ja näitaski! Haaras triiksärgi ja kiskus selle hammastega pakendist välja. Midagi taolist polnud ma veel näinud. Seejärel hüüdis ta valjusti: „Kus siin ümber riietuda saab? Olen Eesti litsimajast läbi imbunud nagu lutefisk7!” ja lahkus. Kõik vaikisid täielikus hämmingus, mina aga juubeldasin. Mis firma see on, kus selline tüüp saadetakse sissejuhatavat loengut pidama! See on lihtsalt tsirkus! Paremast ei maksaks unistadagi.

Tommy naasis poole tunni pärast, puuderdatud ja üle lakutud, reibas, silmad peas põlemas. Särgikraelt pudenes sädemeid! Ta lülitus hoobilt töösse ja vatras poolteist tundi vahet pidamata, luristades valjusti nina; külvas sõnu vasakule ja paremale, pani linnad püsti, ühendas taeva ja maa. Tema silmaringi avarus avaldas muljet. Ta oli kogu maailma läbi rännanud, teadis telemarketingist praktiliselt kõike, rääkis, kuidas see bisnis muudes maades areneb. Miskipärast põikas pidevalt Hongkongi, ütles: „Vaat Hongkongis, näiteks,” ja tema pilk klaasistus mõneks hetkeks. Siis paiskus ta jälle kord Ameerikasse, kord Inglismaale… Oli näha: reisib kõikjal, elab kõikjal ja kõikjal on tal seks, rulett ja narkootikumid.

Ega ta tegelikult millegi erilisega tegelenudki. Oli seitsmeteistkümnendast eluaastast alates müünud uljalt infot pakkepaberitest ja äärispaeltest ega osanudki midagi muud teha, kuid jättis mulje, et on väga kaua midagi õppinud, ainult ei saa aru, mida nimelt. Mis teadus see selline on, mis sõnad rahaks muudab? Kus sellised lakutud nahaalid õpivad? Kuidas selliseks saada? Või tuleb sihukeseks sündida?

Ta säras vaatamata sellele, et oli kohutavalt loppis. Ütles, et pole silmatäitki maganud, oli kogu öö kasiinos mänginud, kaotanud ligi seitse tuhat Eesti krooni… ja tal on metsik pohmakas!

Kuid mis pohmakas see ka oli. Ta tantsis meie ees kolm tundi nagu kloun. Nii tantsitakse ainult pärast amfi tarbimist. Kah mul pohmakas… Kui ta teaks, millised pohmakad minul on… Minuga võrreldes oli ta lihtsalt beebi! Konveierilt värskelt maha astunud. Tundsin ennast jälle inimvaremena.

Tema käsi oli kinni seotud, ta ei saanud markerit käes hoida, tegi proovi, mõlemal korral pillas maha – ei, kuidagi ei saanud… Kuid see oli tühiasi. Kuidas ta see-eest liikus! See oli lihtsalt mingi salsa! Sooritab pirueti ja naeratab: hambad sädelevad! Imetleb iseennast!

„Nii peabki,” mõtlesin mina. „Sädeleda ja tantsida! Tubli.”

No ja mis siis sellest, et side käe peal on räpane, kolletanud, mädast läbi imbunud. Noh ja siis! See kõik on tühiasi, kui jalad sedasi liiguvad, kui kõhtu pole, selg on kui kolmnurk! Naeratus! Olen kindel, et kui tal ka käsi ära lõigataks, tantsiks ja sillerdaks ta sellegipoolest. Käsi on kõigest käsi. Mina aga olen tervenisti mäda nagu gangreen! Mind oleks vaja tervenisti, koos juurtega välja kiskuda! Hambakroone paigaldada pole mõtet. Tee, mida tahad… Vaja on uut inimest. Uut inimest minu asemele. Ma olen hõivanud kõigest kellegi peenramaa, kust võiks sirguda noor ilus puu. Selline tantsulõvi nagu Tommy!

Ta meelitas tantsima ühe meie tütarlastest, paludes peenutsevalt sel kirjutada.

„Mina ju sugugi ei saa,” võngutas ta reisi, „sugugi ei saa… Käsi…” ta näitas kätt ja ajas silmad pahupidi. „Kas sa ei saaks minu asemel kirjutada?”

Kuidas ta neiule naeratas! Too oli kohmetusest üleni laiguline.

Tommy viskas nalja, istus laua taha, heitis jala üle põlve, kõigutas porist nöörsaabast (ja isegi tema jalatsid irvitasid minu üle: kulunud lakknahast nina vahtis uljalt ülespoole, paelad turritasid eri suundades). Ta jõi kogu aeg mahlu ja kippus rootsi keelele üle minema. Mida enam ta mahlu jõi, seda enam sigines tema juttu sisse „jävla”. Siis ta peatus äkki, mõtles ja ütles: „Põhimõtteliselt peaks teile kõik selge olema.”

Ja me läksime restorani. Ta sai ruttu pohmakast võitu ja läks keeras magama.

Järgmisel päeval nägi ta parem välja (isegi saapad oli ära puhastanud), rääkis sedasama, kuna oli kõik täiesti unustanud, sai kõigiga uuesti tuttavaks, palus uuesti neiul tahvlile kirjutada. Too oleks äärepealt minestusse langenud, kui side käelt maha libises.

Ta ärritus, karjus „jävla dritt”, kiskus sideme ära, tuues nähtavale inetud kirurginiidiga ühendatud õmblused.

Iial polnud ma näinud niivõrd kohmakalt tehtud õmblusi! Ma poleks põrmugi üllatunud, kui ta öelnuks, et oli need ise teinud. Miskipärast, vaadates tema pundunud kokaiinist ärritunud ninasõõrmeid, mille kohal ujusid halastamatult helesinised silmad, kippus see mõte paratamatult pähe: just tema, kahtlemata tema ise oligi need õmblused teinud. Alguses kiskus endal psühhoosihoos käe katki, siis aga võttis kätte ja õmbles ennast kokku. Võinuks ju ka üldse ära lõigata! Sihuke võis kõike.

Tal oli selline pilk… Ta kiirgas meeletust.

Mul hakkas teda vaadates katus sõitma: paistis, nagu oleksingi temaga äsja triipu tõmmanud. Kõik vanad aistingud ujusid esile, hakkasin kõikuma ja mööda keha jooksis ebameeldiv, erutav, jalgades tõmblusi ette kuulutav värin.

Ka teised tulid kohale. Seadistasid süsteemi, ühendasid arvutid, vaevlesid login’ide, koodide, password’idega… Miski neil seal ei klappinud, nad jäid kaheks nädalaks toppama. Aelesid igal öösel ringi, koperdasin neile mitu korda eri baarides otsa, nägin neid silmituks joonuna Raekoja platsil (nad avasid naeru lagistades šampust). Nad kaanisid hommikuti liitrite kaupa kohvi, suitsetasid poole tunni kaupa kemmergus, arutasid öiseid seiklusi. Astusid suurte esikupeeglite ette ja rääkisid oma molusid uurides naistest, kelle olid Amigos või Amarillos õnge võtnud. Nad sõitsid kusagile linnast välja, mingisse sauna, kus rinnakad litsid neid vihtadega peksid, neile tehti „vene massaaži”(nad naersid kogu aeg ja korrutasid „masajes pa ruska”8): pandi tünni istuma ja keedeti kaua ühes katlas koos rohtudega, aurutades šlakke välja – niipalju, kui mul õnnestus aru saada. See sõit avaldas rootslastele kustumatut muljet. Terve nädala rääkisid nad ainult sellest.

Lõpuks saabus kõige tähtsam boss. Ta palus kõiki, et tema poole pöördutaks lihtsalt eesnime pidi.

„Lihtsalt Leif,” ütles ta käsi surudes, „lihtsalt Leif.”

Ta purjetas kohale koos oma sõbraga, kellest räägiti, et too ei tööta kuskil, kuid aeleb kogu aeg Leifi sabas ringi, suitsetab kõige kallemaid sigareid, joob kõige kallemaid konjakeid, mida Leif talle miskipärast ostab. Ta järgnes bossile kõikjale, isegi kabinetti, toppis oma nina igale poole, nagu oleks ta suurim asjatundja, tunnustatuim ekspert. Kuni boss vaevaliselt suurelist kõnet sünnitas, seisis see variinimene akna all ja andis kogu oma olekuga mõista, et ta võtab seda odava farsina, ta nuutsus iga bossi lause peale…

Leif lohistas oma tursket keha ühe laua juurest teiseni, kiikas meie konspektidesse, vaatas, mida teised meile rääkinud olid, päris, kas meile on kõik selge. Kõigil oli kõik selge.

„No siis on hästi!” hüüdis ta ja me sõitsime sušibaari.

Rootslased jõid saket. Viskasid kiirelt pitsid hinge alla. Hopp! Hopp! Hopp! Siis aga tellisid juurde, kiirustades ettekandjaid, et toogu kähku, et maha ei jahtuks. Korrutasid: joome kiiremini, kuni maha ei jahtu! Valasid välja ja jõid. Vahetasid pilke ja krimpsutasid nägusid. Polnud eriti rahul. Neile näis, et sake pole piisavalt kuum.

Kõige rohkem väljendas rahulolematust variinimene. Ta ütles, et ei salli saket, ja lisas vaiksel häälel juurde veel mõned vastuväited, mida kuulis ainult Leif. Boss pungitas silmi, hüüdis: „Ei või olla!” ja kõik läksid kähku viski peale üle, isegi kuidagi kahetsedes, et olid enne saket joonud.

Leif esitas mulle kõiksugu küsimusi. Ma ei valmistanud talle pettumust, pajatasin oma tosina jagu rootslaste kohta käivaid anekdoote, mida olin kuulnud Taanis ja Norras või juhulikult rongis lugenud.

Leif oli naeru kätte suremas, ta hüüdis:

„Poleks eales arvanud, et nad on meist nii palju anekdoote välja mõelnud!”

Ütlesin, et raamatukese taoliste anekdootidega võib osta igas putkas. Ei suutnud ennast tagasi hoida, viski oli mulle pähe hakanud. Lisasin, et sellised anekdoodiraamatukesed rootslastest ilmuvad igal kuul ja igas raamatus on vähemalt sada anekdooti.

„Enamgi,” jätkasin ma, „igas Taani amt’is9 on oma väljaanne. Taanlased ei teegi muud, kui mõtlevad rootslastest ja norrakatest anekdoote välja. Nad mõtlevad iga anekdooti välja põhjalikumalt kui kunagi Nõukogude teadlased tuumarelva!”

Leif oli naerust kõveras, mööda tema põski voolasid pisarad.

„Kuulsite? Taanlased mõtlevad meist anekdoote välja nagu venelased tuumarelva!”

„Ahah,” sõnas üks ja lisas midagi kellegi Hans-Peteri kohta. Teine kinnitas, ütles: „Jävla dansk.”10 Boss hakkas taas hirnuma. Variinimene vaatas hirnuvat bossi ja krimpsutas nägu, sülg pruntis huultel läikimas. Ta oli silmanähtavalt pahane. Miski ajas teda marru. Arvatavasti ajasin mina teda marru. Muidugi. Mitteinimene, poolfabrikaat… Istub siin, õgib tasuta sušit, rüüpab viskit, paneb svorsk’i11 ja kogunisti naerutab Leifi… Tema oleks nähtavasti tahtnud aega veeta ilma venelaste ja eestlasteta, isegi ilma Tommy ja ülejäänud rootslasteta, tema unistas arvatavasti sellest, et baaris poleks ülepea mitte kedagi! Ta tahtis istuda, rahumeeli sigarit pahvida, konjakit juua ja voolikust sapiga kõik järjest üle valada: venelased, eestlased, vanalinna, Leifi enda. Kuid ei läinud läbi: vene tobu tuli välja oma lollakate anekdootidega. Rikkus eeskava ära. Vari ahmis raevust õhku. Oli oht, et tal öösel ei tõuse. Ta heitis mulle põlglikke pilke. Mõni teine minu asemel oleks juba ammu nendest pilkudest kärnkonnaks muutunud!

Kõik hajusid märkamatult kusagile. Esimestena lasid jalga eesti tüdrukud. Mingi aeg kulgesime kogu kambaga mööda vanalinna. Rootslased arutasid, kuhu edasi minna, nimetasid mingit härrasmeeste klubi. Äkki küpses mingi otsus. Eraldus lärmakas noortekamp eesotsas Tommyga, mingi aja lärmitsesid nad eemal, siis aga põikasid kusagile ära ja… vanalinn imes nad ühte oma tänavaist ning noorte rootslaste ees avanesid mingid uksed, aeti laiali kellegi jalad…

Ootamatult olin jäänud üksi. Olin purjus ja endaga väga rahul. Iga sõnaga, mida olin öelnud, iga lausega, millest olin aru saanud… olin endaga ülimalt rahul!

„Kõik läheb paremaks,” ütlesin endale, „nüüd saab kõik olema teisiti.”

Taevas meenutas katkirebitud teksaseid. Püksiauguna helkis mingi tähtkuju. Otsekui laperdades vilkusid hambulised tähed, valmis alla kukkuma. Laternapostid hõõgusid nõrgalt.

Ma kõndisin, suitsetasin, mulle tundus, et Vari järgneb mulle, tema sigari lõhn jälitas mind, viirastus tema jalgade lohin, nuutsumine… kuid mul oli hea olla.