Читать книгу Peapiiskop emeeritus Andres Põder - Andres Põder Toimetaja: Margit Arndt-Kalju - Страница 10

Looduse piibel

Mõtlen tänulikult oma emale, kes mind mu kooliaja harrastuste ja otsingute juures suunas. Olin varakult kaasas karjateedel ja heinateol, püüdes liblikaid, ajades taga sisalikke ja kuulates linnuhääli. Niidud ja metsad kihasid elusolendeist. „Aukartus elu ees“, nagu sõnastas oma kuulsa eetilise põhimõtte Albert Schweitzer, tärkas õige varakult. Aukartus Elu Andja ees terendas silmapiiri taga.

Sageli loeti kirikus Taaveti laule sellest, kuidas Jumala palge ees hõiskavad väljad ja rõkatavad rõõmust kõik metsapuud, ning vahel kõlas seal ka Ludwig van Beethoveni võimas hümn Christian Fürchtegott Gellerti sõnadele: „Kõik taevad laulvad Jehoovale kiitust ja nende hääl käib üle maa! Kõik loomad, metsad ja mäed ja mered nüüd nende laulu kuulevad.“ Kuidas siis mitte inimene?

Mu lauanurgale ei kogunenud üksnes putukate ja lindude välimäärajad ja pildiraamatud saurustest, vaid imekombel ka sõjaeelsed väljaanded Maurice Maeterlincki sulest. Loodusteadlasena võrdleb ta sipelgate ja termiitide hingeelu ja ühiskonda tihti inimestega ning räägib ka putukate puhul empaatiast ja moraalist. Oma kirjanduslikes teostes kutsub ta otsima sinilindu ja arutlema Jumala üle.

Koolis sai taolistele küsimustele vaid lihtsaid vastuseid. „Mis on elu?“ „Mateeria liikumine!“ „Aga mõistus?“ „Mateeria omadus!“ „Miks on mateerial omadus, mis paneb uskuma Jumalat?“ „???“ „Kas see, kui Jumala tunnused omistatakse ainele, ei tee sellest lihtsalt üht Jumala liignime või vähemalt aseainet?“ „???“

Kuulus teoloog Aquino Thomas on arutlenud, et mõeldes kehast, mõtleme hingest, mõeldes hingest, mõtleme Jumalast, mõeldes Jumalast, mõtleme olemise ühtsusest. Apostel Paulus, kes kinnitas, et Jumal on mõistetav Tema loodu kaudu, lisab: „Me kummutame targutused ja purustame iga kõrkuse, mis tõstab end jumalatunnetuse vastu“(2Kr 10:4–5).

Muidugi leidub filosoofe, kes arvavad, et ükski mõistuslik jumalatõestus pole veenev. Teatud määral on neil õigus, sest kõik meie argumendid on vaid mudelid ja teeviidad. Neid peab usaldama, neile peab lisanduma usk. Võime uskmatu Tooma kombel alati korrutada: „Ei usu, ei usu!“ Kuid ka väärtuslikem teadmine on kasuta, kui me sellesse ei usu. Usk on vaimuvalgus, mis pole nähtav, kuid teeb nähtavaks olulise.

Nõnda omandasid teadmine, usk, mateeria ja vaimsus oma sidusa tähenduse. Seejuures jäid juhtmõttena mällu Maurice Maeterlincki sõnad: „Tuleb elada nii, nagu seisaksime alati suure avastuse künnisel, tuleb valmistuda Tema vastuvõtuks nii täielikult, nii sisimalt, nii innukalt, kui vähegi võimalik“ („Tarkus ja saatus“).

Stuudium

Usuteaduse Instituut (UI)

Õppeasutus asus konsistooriumiga samas majas, Tallinna Piiskopliku Toomkiriku taga asuvas vanas pastoraadis. Matrikli sain kätte 1970. aasta kevadsemestril, kui olin läbinud katseaja ja sooritanud mõned eksamid. Selline proovisõel oli tollal vajalik. Millised olid esimesed muljed?

Näis, nagu oleks tegu seltskonnaga, kus koos kõik „karvased ja sulelised“, kellest igaüks luige, haugi ja vähi kombel enda poole vedas. Individuaalsus oli lubatud. Kõikvõimalikke arusaamu usust, inimese seesmisest kompassist, jagasid nii õppejõud kui ka üliõpilased. Kokkuvõttes täiendasid nad siiski üksteist ning see oli väga arendav. Usulise mõtlemise sisemine süsteem selgus alles aegamööda. See ei olnud mingi dressuur, palli veeretamine ühte auku. Nõukogude oludes oli see tõeline vaba vaimu väljendus. Arutlustes ei pandud kellegi suud kinni. See oli julgustav ja ettevalmistav hilisemaks tööks, kus tuli erinevate inimestega suhelda ja väidelda. Sa juba aimasid kõiki võimalikke tõlgendusviise, mida usu ja Piibli teemadel võidakse esitada.

Silmapaistvad õppejõud

Enamik õppejõududest olid võrdlemisi koormatud, sest teenisid ühtaegu kogudusi. Samas olid nad väga motiveeritud – sõitsid kohale Eestimaa eri paigust, lugesid pool päeva järjest, istusid üliõpilastega kohvikus ja ööbisid koos nendega välivooditel konsistooriumi külmas saalis. Kõige rohkem jäid silma need, kes oma esinemisviisilt ja suhtluselt olid atraktiivsed ja sõnakad, kes tegid nalja ja provotseerisid tahtlikult, püüdes üliõpilaste mõtet käivitada.

Põhilised lemmikud olid Vana Testamendi ja heebrea keele professor Evald Saag ja süstemaatilise usuteaduse professor Elmar Salumaa. Esimene oma vaimukuse ja mõttelennu, teine sügavate teadmiste tõttu filosoofias ja dogmaatikas. Tema andis välja ka suuremahulist masinakirjalist „Teoloogilist kogumikku“, kus leidus tõlkeartikleid maailma aktuaalsetel teemadel ja nimekatelt teoloogidelt ning seal said oma töid avaldada ka õppejõud ja üliõpilased.

Prof dr Elmar Salumaa.

Veidi hirmuäratav oli kirikuloo professor Hillar Põld, kes oli kirjutanud lademes õpikuid. Eksamil armastas ta võtta sealt küsimusi lausa peatüki või lehekülje täpsusega. Hiljem liitus temaga magister Voldemar Ilja, kes, keskendudes Eesti ärkamisajale ja vennastekogudustele, rääkis lõbusaid lugusid omaaegsetest visitatsiooniprotokollidest.

Magister Harri Haamer, kes oli pikalt viibinud Siberis ja jätkuvalt taltsutamatu vaimuga, luges Vana Testamendi kommentaare. Ta paelus tudengeid oma kirjanduslike ja filosoofiliste aruteludega. Kahjuks sundisid võimud ta lahkuma, põhjuseks oletatavasti arutlused „tühisuste tühisuse“ üle prohvet Hesekieli teemal. Räägiti, et parteimeeste meelest käinud see väljend nende kohta.

Maimu ja Harri Haamer.

Uudsena kõlasid ka Inglismaal õppinud Kaide Rätsepa loengud Tooma evangeeliumist, apogrüüfsest kirjandusest, psühhoanalüüsist ja psühhiaatriast. Praktilise usuteaduse kateedrit ja seminari juhatas auväärne peapiiskop emeeritus Jaan Kiivit seenior, kelle käe all sai oponeerimine ja oma väidete põhjendamine lausa sportliku hoo. Tema liturgiaajaloo loengud mõtestasid jumalateenistust kogu kultuuriloo kontekstis.

Hingehoidja ja mentorina mängis olulist rolli dekaan Ago Viljari, kes lepitas ja hoidis rahu eri mõtteviiside vahel. Kuna ta õpetas kreeka keelt ja Uut Testamenti, siis oli ta küllaltki oluliste teadmiste andja selles osas, mida kirikuõpetaja tegelikult vajab ja kuulutab.

Robert Kannukene

Eriliselt ekstreemne oli võrdleva usuteaduse professor Robert Kannukene, kes õpetas religioonifilosoofiat, -psühholoogiat ja -sotsioloogiat ning teisi usundeid, sealhulgas eesti usundit. Viimase eksamiks pidin läbi lugema suurema osa tolleks ajaks ilmunud uurimustest.

Kannukese eripäraks oli asjaolu, et ilmselt oli ta Pariisis õppides omaks võtnud teatud fenomenoloogilise koolkonna vaated, mis seotud Emanuel Swedenborgi usukäsitlusega. Swedenborg oli isikliku ilmutuse kogeja ja lausa uue kiriku rajaja. Tema arusaam oli, et maine ja taevane on kõiges vastavuses – inimene saab ka taevas selle osaliseks, kuidas ta on toiminud maa peal. Sarnaseid mõttekäike võib leida mõnes usundis ning kaudselt ka ristiusus, aga instituudi kontekstis oli swedenborgiaanlus pigem üllatav. Teisalt tõi see sisse alternatiive, mida muidu poleks ehk osanudki mõelda ega tajuda.

Kannukene pooldas ka teooriaid, mis rääkisid algpühakirjast ja algmonoteismist. Ta otsis näiteid Hammurapi aegadest, Gilgameši eeposest ja mujalt. Tegin talle eksami Pärsia usundist zoroastrismist, mida peetakse kõige vanemaks monoteistlikuks religiooniks. Tähelepanu väärib see ka põhjusel, et on mõjutanud mitte ainult Friedrich Nietzschet, vaid mingil määral ka Eesti ärkamisaja kirjanikke ja rahvustegelasi, näiteks Carl Robert Jakobsoni. Olin küll valmis uurima budismi õpetust, kuid Kannukene ütles: „Ära raiska aega, budismi teab niigi igaüks!“ Tõsi ta oli – Uku Masingu budismiloengute käsikirja lugeda oli tudengile auasi.

Külalislektorid

Instituudis pakkusid meile põnevust ja täiendust ka külalislektorid. Näiteks pidas kaasakiskuvaid loenguid muusikaajaloost ja muusika kohast kirikuelus professor Hugo Lepnurm, alustades hiinlaste absoluutsest helist ja lõpetades sfääride muusikaga. Ta selgitas muusikastiilide muutumist ja konvergentsi ilmaliku ja vaimuliku muusika vahel: näiteks oli armastatud kirikulaul „Jumal, sul ligemal“ algselt trubaduuride armastuslauluks lossipreili akna all. Lindistasime maestro loenguid ja kirjutasime need hiljem lindilt maha.

Suurt muljet avaldasid Villem Raami kirikuarhitektuuri puudutavad loengud. Ta viis meid välipraktikale Eestimaa vanadesse kirikutesse, näitas detaile, mida ise poleks osanud märgata, ja haakis sinna juurde terve Euroopa kultuuriloo: „Näete, see on Ojamaa mõju! Siin on aga mängus tsistertslaste käsi!“ Või käskis peopesaga silitada kiviseina ja küsis: „Mis tunne on?“ Olen sellise vahetu suhte eest arhitektuuri talle väga tänulik.

Hiljem lisandus kokkuleppel teiste ülikoolidega rida lektoreid, nende hulgas Aili Aarelaid ja David Vseviov. Juba siis, noore mehena, oskas David jutustada põnevaid lugusid – näiteks sellest, miks vene hing olevat agressiivne: kuna Venemaal oli beebisid aastasadu kookoniks mähitud ja kogu pingutus tuli suunata enda vabastamisele. Olen talle hiljem neid loenguid meenutanud ja teda intrigeeriva ja mõtlema paneva esinemise eest tänanud.

Uuema kirjanduse jõudmine UI-sse

Kirikul oli küll päris suur raamatukogu, ligi 30 000 nimetust, ja läänest saadeti sinna lisaks uuemat kirjandust nii saksa, soome kui ka inglise keeles. Tudengid vajasid siiski emakeelset materjali ning õppejõud võimalust oma vaadete vahendamiseks. Seetõttu kirjutas enamik neist ka eestikeelseid õpikuid, mida paljundati masinakirjas.

See pagas on nüüd osaliselt ka meie raamatulettidele jõudnud, eelkõige professor Salumaa teosed filosoofia ajaloost ja dogmaatikast, rääkimata Uku Masingu loomingust. Masing õpetas instituudis küll natuke varem, kui mina sinna asusin. Õnneks võisin teda külastada kodus ja sain enamiku tema esseedest ja käsikirjalistest teostest läbi lugeda. Pean siiski tunnistama, et tema 15-köiteline „Vana Testamendi käsiraamat“ murdis peagi mu hambad.

Mõned toetajad läänes saatsid teoloogilisi teoseid ka isiklikuks kasutamiseks. Nii sain 1970. aastate lõpul esimese paki välismaalt, Kurhessen-Waldecki kirikunõunikult Burchard Liebergilt. Selles leidus 17 köidet William Barclay Uue Testamendi kommentaare. See oli suur rõõm. Palju vaimulikele saadetud raamatuid läks kahjuks postis kaduma, ilmudes vahel välja, pühendus esilehel, riiklikus raamatukogus.

Tiit Salumäe pere 1977. aastal.

Eenok Haamer.

Õhtune „täiendusõpe“

Instituudis andis palju juurde isiklik suhtlemine, kuluaaride pool. Kuna konsistooriumi majas oli ruume vähevõitu, oli ühiselamuks seesama auditoorium või kõrval olev konsistooriumi saal, kuhu tõmmati õhtul välivoodid laiali. Tudengid ja õppejõud, kes tulid kohale teistest linnadest või maalt, said seal õhtu otsa vestelda, kohvi juua ja ka oma õhtu- ja hommikupalveid lugeda, mis oli oluline täiendus akadeemilisele teoloogiale.

Suhtlemine laienes muidugi ka väljapoole. Pärast loenguid liikus enamik tudengeid ja osa õppejõude edasi Pegasuse kohvikusse, kus mitmed neist olid stammkundedeks. Paljudel oli sõpru kultuuriringkondades. Meie laudkonnas, kuhu vaheldumisi sattusid Tiit Salumäe, Eenok Haamer, Villu Jürjo, Kalle Kasemaa, Kalle Lindi, Peeter Kaldur, Jüri Bärg, Ann Piik, Svetlana Gorjunova jt, istusid tihtipeale kultuuri- ja kunstiinimesed ning tudengid lavakunstikateedrist ja konservatooriumist, näiteks Juhan Viiding ja Peeter Volkonski. Kuivõrd instituudi koduks oli konsistoorium, viskasime nalja, et nüüd on koos kaks „konsi“ või kantsi.