Читать книгу Peapiiskop emeeritus Andres Põder - Andres Põder Toimetaja: Margit Arndt-Kalju - Страница 6

Oma kooliaja arengukäigus oli mu esimene huvi ja hobi bioloogia. Algklassidest peale olin osalenud Pärnus naturalistide jaama tegevuses: küll ornitoloogiaringis, küll entomoloogiaringis. Põhikooli lõpus käisin mitmel suvel Tartu Ülikooli bioloogiatudengitega kaasas nende suvepraktikal Helme lossis, Aakres ja mujal. Lisandusid osavõtud Tartu Ülikooli bioloogiaolümpiaadidest. Mäletan, et ühe võistlustöö kirjutasin Pärnu tiikide elustikust, teise Häädemeeste laidude linnustikust. Koos Mart ja Rein Helmega elasime mitu päeva laidudel, rõngastasime ja pildistasime linde.

Raamatutest innustust saanuna olin hakanud valmistama topiseid. Uue „elu“ said metssiga, rebased, rotid, oravad, linnud. Tegin neid naturalistide jaamale ja paarile koolile. Heeringahai, mille meremehed mulle kingiks koolimaja ette vedasid, ripub topisena veel praegugi kodus kirjutuslaua kohal.

Samal ajal hakkasin valmiva kodumaja tühjale pööningule rajama oma muuseumi. Topistele lisandusid liblika- ja putukakogud, formaliinis kalad, sisalikud ja ussid, kivistunud trilobiidid. Kuna Pärnu muuseumi direktor Omar Volmer oli mind kutsunud kaasa väljakaevamistele Soontagana maalinna ja vanavara kogumismatkadele, tärkas ka ajaloohuvi ning väljapanekute hulka sigines vanu võipütte, rahatähti, piibli- ja lauluraamatuid. Muuseumist kirjutas õpetaja Hans Soll kohalikus ajalehes, Mark Soosaar tegi raadiosaate, Tallinnfilm isegi lõigu kroonikasse, mis läks ringlusse Nõukogude Liidus. Sain mõttekaaslasi ja toetuskirju küll Ukrainast, küll Uuralitest. Kõik see innustas edasi juurdlema ja tegutsema.

Silmapiiri avardas seegi, et olin Eesti Loodusuurijate Seltsi usaldusliige. Mind kutsuti osa võtma esimestest suurtest loodussõprade kokkutulekutest, mis täitsid ligilähedaselt sarnast rolli nagu hiljem muinsuskaitseliikumine. 1960-ndate keskel Toilas ja Vana-Vigalas toimunud kokkutulekutel, mida mäletan, oli põhiliseks eestvedajaks Jaan Eilart, kes organiseeris põnevaid loenguid geneetika vallast, mis kuni tolle ajani oli olnud ebateadus. Mulle tundus see tähenduslik: geneetika isa oli teatavasti munk Gregor Mendel, Jaan Eilart ise pärines pastori perest. Suhtlesin temaga hiljemgi, kui juba pastor olin. Taasiseseisvumise aastatel tabasin teda mitu korda kõnelemas kirikutes.

Teise teemana tõusis tulipunkti looduskaitse. Ilmunud oli Rachel Carsoni „Hääletu kevad“ mis loodussõpru tõeliselt raputas. Töötades paaril koolivaheajal maamõõtjate latipoisina maaparandusobjektidel, nägin oma silmaga, kuidas nõukogulik looduse ümberkujundamine elukeskkonda väetiste ja herbitsiididega mürgitas ja muutis senised kalajõed elutuks.

Hiljem süvendasid hoolivat ellusuhtumist Albert Schweitzeri raamat „Aukartus elu ees“ ja lisanduvad teadmised ökosüsteemidest, millele loodushoid tugineb. Kinnitust sain ka Piiblist, kus räägitakse, et Jumal pani esimese inimpaari Eedeni aeda harima ja hoidma. Pole juhuslik, et sõnad „kultuur“ ja „kultus“ pärinevad samast tüvest, mis märgib nii viljelust kui ka austamist, pühaks pidamist.