Читать книгу Peapiiskop emeeritus Andres Põder - Andres Põder Toimetaja: Margit Arndt-Kalju - Страница 5

Kooliajal suutsime oma koolis luua sellise õhkkonna, et meie usku seal aktsepteeriti ja tunnustati. Näiteks võtsime kirjandusringi vahel kaasa Piibli, lugesime Taaveti laule või Saalomoni ülemlaulu ja arutasime usuliste teemade üle. Meie füüsikaõpetaja, tänaseni minu ja Joosepi hea sõber Hans Soll põrutas mõnikord, kui tüdrukud tunnis nahistasid ega viitsinud kuulata, rusikaga lauale: „Kas te olete ristiinimesed või ei ole?!“ Ta oli valmis filosofeerima teemal, kas idealism on parem kui materialism, ja teatas, et ei esinda kumbagi.

Füüsikaõpetaja Hans Solliga on soojad suhted tänini..

Keskkooli lõpetamise ajal oli mul jutuajamine vähemalt kolme õpetajaga sellest, mida võiksin edasi õppida. Neil oli minu arengukäik silme ees ja nad teadsid, et olime Joosepiga pühendunud usulistele teemadele. Kõik kolm soovitasid mul minna õppima usuteadust. Kirjandusõpetaja tunnistas, et religioon on valdkond, mis aitab mõista kirjandust. Füüsikaõpetaja leidis, et metafüüsika täiendab füüsikat. Kunstiõpetaja teadis niigi, et suurem osa kunstist ongi kristlik. Eks soovitamise põhjusi võis olla teisigi.

Nõukogude ajal ei tarvitsenud selline suhtumine olla tavaline, aga meie koolis oli piisavalt avarat mõtet ja inimlikku lähenemist. Me ei tundnud ennast allasurutuna ega represseerituna, vaid pigem toetatuna oma usulistes otsingutes. Läbisime kooliaja õnnelikult, olemata oktoobrilapsed, pioneerid ega komsomolid – mis siis, et paaril korral pidime pärast tunde selle valiku üle järele mõtlema. Massiline kaasaminek punaideoloogiaga jõudis kooli alles hiljem.