Читать книгу Peapiiskop emeeritus Andres Põder - Andres Põder Toimetaja: Margit Arndt-Kalju - Страница 4

Juba varases lapsepõlves võttis ema mind kirikusse kaasa. See oli Pärnu Eliisabeti kirik, kus alati oli palju rahvast ja kõik tundus hästi põnev. Nõnda sai kirikutee mulle tuttavaks juba enne kooliaega ja kiriku vaimne mõju isiksust tasakaalustavaks jõuks – eriti seoses sellega, et teatud vastandumine olemasoleva võimuga oli tajutav nii kodus kui ka ühiskonnas. Kirik oli otsene tunnistus sellest, et mõtelda võib ka teistmoodi, kui tollane okupatsioonivõim oma ideoloogiaga koolis peale surus.

Teise klassi läksime koos Joosep Tammoga, kellest sai minu pinginaaber kuni põhikooli lõpuni, keskkoolis sattusime eraldi klassidesse. Joosepi isa oli Pärnu baptistikoguduse vanem. Joosep, ta õed ja sõbrad käisid palvekoosolekutel Henno tänava palvemajas. Sageli olin ka mina nendega kaasas. Meiega liitus Allar Kaasik, kelle isa oli arst ja hiljem baptistikoguduse pastor, samuti Heigo Ritsbek, kelle isa oli olnud vaimulik metodisti kirikus. Vahel astusime sinnagi sisse.

1950. aasta ‒ neljakuune Andres.

Väike Andres koos ema ja isa ning tädi ja tädipojaga.

Sõber Joosep Tammo.

Pühapäevahommikul läksin aga alati luterlikule jumalateenistusele Eliisabeti kirikus, kus teenisid auväärsed õpetajad Richard Võlli ja Evald Saag. Aeg-ajalt kutsusin sõpru sinnagi. Kui teenistus Eliisabeti kirikus lõppes, jõudsin sageli õigeusu liturgiale lähedalasuvas Issandamuutmise kirikus, kus oli ülempreestriks väärikas ja rahvalik Nikolai Bežanitski. Mu isa kuulus õigeusu kirikusse ja seetõttu soovisin tundma õppida sedagi traditsiooni. Tollal noorte kristlaste vahel tekkinud kambavaimu võib pidada oikumeenia alguseks minu elus.