Читать книгу Peapiiskop emeeritus Andres Põder - Andres Põder Toimetaja: Margit Arndt-Kalju - Страница 9

Oma mõõtme lisas usulisse tunnetusse muusika. Rock'i-aja lapsena olin ehitanud endale telefonimagnetist helipeaga elektrikitarri, kooliorkestris mängisin tuubat ja klarnetit. Sidemed kirikuga tõid mu teadvusesse aga klassikalise muusika lugematud ladestused. Lintidel liikus käest kätte iidne sünagoogimuusika, varajane gregoriaan, spirituaalid, gospel ja folk. Kõik see tundus loomulik, sest naturaalsus kogus populaarsust ka rock'i-ajastul. Minu kogus leidub päris palju rahvamuusikat ja kaasaegset folki igast ilmakaarest. Mahalia Jacksoni või Johnny Cashi kõrvale mahuvad kenasti Žanna Bitševskaja ja Bulat Okudžava.

Süvenes arusaam, et just rahvamuusika väljendab kõige vahetumalt rahva hinge ja mentaalsust ning on oluliseks sillaks kristlike sõnumite vahendamisel. Sellele sain kinnitust, kuulates maailmakuulsat Kongo rahvamuusikal põhinevat „Missa Lubat“ või Ariel Ramíreze Ladina-Ameerika traditsioonist tõukuvat „Misa Criollat“. Viimast on paavst Franciscuse ajal esitatud ka Vatikanis. Hea näitena minevikust leidsin 17. sajandi slovaki munga Edmund Pascha „Jõulumissa“, nagu ka populaarsed poola pastoraalid. Juba ametis olles täiendas seda pilti Jaak Tuksami jõuluaineline folkmissa, mille osi mu lapsed kuusepuu all jõuluvanale ette kandsid.

Noore inimesena tajusin, et ristiusk on enamat kui mingi paiga või ajastu kultuur. Usk peab suutma end igas kultuuris kohandada ja väljendada. Miks siis mitte minu põlvkonna muusikas? Kirik, mis tähendab osadust põlvkondade vahel, peaks endasse mahutama ka eri ajastute muusikastiilid ja -maitsed. Jumala sõna ja liturgia püha kord on see, mis neid ühendab ja kannab. Nii sain üle kultuuritõketest.