Читать книгу Kuninganna Victoria - Andrew Norman Wilson - Страница 2

Olen väga tänulik Tema Majesteet kuninganna Elizabeth II-le loa eest tsiteerida kuninglikus arhiivis säilitatavaid tekste ja muid materjale, mille autoriõigus kuulub kuninglikule perekonnale. Avaldan tänu ka kuningliku arhiivi töötajale David Ryanile, Windsori lossi Ringtorni personalile ja vabatahtlikele, iseäranis aga vanemarhivaarile Pam Clarkile, kes mitte üksnes ei pakkunud välja mitut kasulikku uurimisliini, vaid luges läbi ka terve käsikirja ning tegi sinna hulga parandusi ja soovitusi. Järjekindlat abi on andnud kuningliku kunstikogu direktor Jonathan Marsden, ja tahan öelda aitäh ka Lisa Heighwayle selle vaeva eest, mida ta on näinud illustratsioonide valikul, ning ava- ja suuremeelsuse eest, millega ta tutvustas kuningliku fotokogu pealtnäha piirituid rikkusi. Samuti kuuluvad minu tänusõnad julgustavale ja lahkele Sir Christopher Geidtile.

Doktor Simon Thurley Inglise muinsuskaitseametist korraldas mulle unustamatu ringkäigu kuninglikus residentsis Osborne House’is. Endine Inglise muinsuskaitseameti töötaja (ning Osborne’i järelevaataja) doktor Ruth Guilding on aidanud mul mõista paljutki kuninganna Victoria ning prints Alberti elust ja eelistustest. Abivalmis oli ka Osborne’i praegune järelevaataja Michael Hunter.

Alati vastutulelikud olid Bodley raamatukogu, Briti Raamatukogu, Lambethi palee raamatukogu ja Šotimaa rahvusraamatukogu. Märkimisväärse osa selle raamatu teisestest allikatest ja hulga käsikirju lugesin läbi Briti Raamatukogus, mille töötajaskond on erudeeritud ja abivalmis.

Suure jao sellest ajast, mis ma pühendasin uurimistööle, olid Bodley raamatukogu erikogud ajutiselt ümber paigutatud – kujutan ette, kui ebamugav oli see töötajatele –, ent ometi ilmusid ka Parks Roadi loodusteaduste raamatukogu harjumatus keskkonnas kiiresti ja justkui eikuskilt välja 19. sajandi õukondlaste ja riigimeeste toimikud.

Londoni Raamatukogu töötajad olid nagu alati lahked sõbrad.

Olen ääretult tänulik doktor Horst Gehringerile, kes võttis mu Coburgi riigiarhiivis väga lahkesti vastu, doktor M. Ecksteinile, kes aitas mul dešifreerida mõningaid kuninganna loetamatuid vanas kirjas tehtud ülestähendusi, ja doktor Angelika Taskerile, kes andis kasulikke vihjeid hertsog Ernst II muusikaelu kohta ning tutvustas mulle Ehrenbergi lossi raamatukogu ja arhiivi. Olen väga tänulik doktor Oliver Waltonile, kes viis kokku Inglismaal kuninglikes kogudes ja Coburgis prints Alberti ühingus tehtava töö ning on mind alati julgustanud ja mulle nõu andnud.

Alexander ja Michaela Reid ei osutanud mulle üksnes heldet külalislahkust Lanton Toweris, vaid andsid oma piiritus lahkuses mulle ka juurdepääsu kõikidele Sir James Reidi päevikutele, albumitele ja muudele materjalidele. Michaela jagas minuga oma rikkalikke teadmisi Victoria-aegsest õukonnast, sellal kui mina nautisin nende külalislahkust.

Salisbury markii lubas mul lahkelt kasutada Hatfield House’i arhiivi. Mind aitasid seal arhivaar Vicki Perry ja Sarah Whale ning nõu andis endine arhivaar Robert Harcourt Williams.

Väga erilist abi osutas mulle Hugo Vickers.

Oma saksa keele oskuse olen omandanud suuresti tänu Ute Ormerodi kannatlikule õpetamisele. Ilma temata poleks olnud võimalik seda raamatut kirjutada.

Gillon Aitken ja Anna Stein olid nagu alati imelised agendid. Margaret Stead, minu toimetaja Atlanticu kirjastuses, on nagu psalmide nähtamatu jumalus – „sa mõistad kaugelt ära mu mõtted”. On võimatu kujutada ette innustavamat kirjastajat. Tamsin Shelton on olnud üksikasjalik ja kannatlik tekstitoimetaja.

Kuninganna Victoria eluloo kirjutamine ei ole ülesanne, mille saaks endale võtta möödaminnes. See tegevus hõlmab materjali pikka kogumisperioodi ja kauakestvat kirjutamist. See raamat võlgneb palju ammustele vestlustele, tihti sõpradega, keda pole enam meie seas. Mul oli eriline õnn olla Elizabeth Longfordi sõber. Tema biograafia „Victoria R. I.” (1964, täiendatud trükk 1987) on mõõtmatu saavutus, mis jääb alati asendamatuks. Raamatut kirjutades meenutasin sageli kaht 1988. aasta mälestusväärsel sügisel peetud jutuajamist Osborne House’is ja hilisemaid vestlusi Londonis. Mind on aidanud ka kõnelused Robert Blake’iga ja viited tema Disraeli biograafiale. Mind on omal moel abistanud – olgu vastustega mu spetsiifilistele küsimustele, teadmistega kuninganna Victoria, tema õukonna ja kommete kohta või siis asjaoludega, mida ma ei osanud küsidagi, ent mis juhtisid mu viljakatele uurimisjälgedele – kõik alljärgnevad inimesed: Davina Jones, Anna Keay, Antonia Fraser, Rebecca Fraser, Flora Fraser, mu vend Stephen Wilson, kadunud Gerard Irvine, Lawrence James, Roy Strong, kadunud Kenneth Rose, Mary Miers, Richard Ingrams, Michael Hall, Rachel Woollen, Allan Maclean of Dochgarroch, Katherine Duncan-Jones, Jane Ridley, Sarah Bradford, A. D. Harvey, John Martin Robinson, Claire Whalley ja Susie Attwood.