Читать книгу Kuninganna Victoria - Andrew Norman Wilson - Страница 5

Lugu saab alguse Saksamaal. „Miks peavad meil olema sakslastest valitsejad?” venitas leedi Jersey 1820. aastal ühel peol.13 Paljud kuninganna Victoriast kirjutanud Briti biograafid ja ajaloolased on seda eelarvamust jaganud, soovides tavaliselt toonitada tõsiasja, et Saksa vürsti- ja hertsogiriigid, kust oli pärit rohkesti Euroopa dünastiate liikmeid, olid väiksemad kui Inglise krahvkonnad. Gotha või Saksi-Coburgi hertsogiriigi suurus võib ju pakkuda geograafilist huvi, ent see ei tohiks eksitada meie tähelepanu selt viisilt, kuidas Euroopa kuninglik valitsemine tegelikult toimus. On õigesti osutatud, et kuni Prantsuse revolutsioonini ja ancien régime’i lõpuni juhtis tervet maailmajagu üks paljudeks harudeks jagunenud suur Euroopa dünastiate suguvõsa. Euroopa valitsejakojad olid kõik ühe ja sama suguvõsa liikmed – nii selles mõttes, et nad moodustasid üheskoos omalaadse poliitilise ametiühingu, kui ka genealoogilises tähenduses, sest tihti olid nad vere- ja abielusidemete kaudu mitut pidi ühendatud.14

Võrreldes Victoria Briti aristokraatidest kaasaegsetega on siinsetel ajaloolastel pärast Teist maailmasõda olnud aina kergem ette kujutada, et Briti monarhia on eraldiseisev ja omamaine nähtus, ning rääkida Briti valitsejate „välismaistest” abikaasadest kui eksootilisest kapriisist või kahetsusväärsest hädavajadusest. Olgugi et Tudorite dünastia oli tõepoolest mõnel määral omamaine, polnud hilisemat Briti monarhiat võimalik vaadata lahus Mandri-Euroopa valitsevast suundumusest, eriti pärast siinseid kodusõdu. Kui need olid viimaks 1688. aastal viigimeelse aristokraatia võiduga lahenduse leidnud ja olukord oli saanud lõpliku selguse 1701. aasta troonipärimisseadusega, mille järgi peab Briti kuningakoda jääma igavesti protestantlikuks, muutus hädavajalikuks leida Briti valitsejaid Euroopa kuningakodade „ühistest varudest”. Victoria vanaisa George III oli esimene Inglismaal sündinud Hannoveri dünastia monarh ja tema lähim mittesaksa päritolu isapoolne esivanem oli James I tütar, Böömi kuninganna Elizabeth Stuart (1596–1662), kes aga ei olnud inglanna, vaid pooleldi šotlanna ja pooleldi taanlanna. Ja kuna Victoria ema oli sakslanna, siis on ilmselge, et kõik tema emapoolsed esivanemad olid sakslased.

Victoria pidas oma saksa päritolu väga tähtsaks. „Inglismaa rahvast vapustab see, et kuninganna ei pööra üldse tähelepanu oma isapoolsetele sugulussuhetele, vaid kohtleb inglise omi võõrana ja näib pidavat saksa onusid ja nõbusid oma ainsaks suguseltsiks,” kaebas päevikupidaja Charles Greville 1840. aastal. Järgmisel aastal, kui kuningannal sündis esimene poeg, veenis ta kuninglikku heraldikateenistust ühendama Inglismaa kuningavapi ja tema poja silmapaistvate Euroopa esiisade vapid ning nõnda lisatigi Walesi printsi vapile Saksi hertsogi vapikilp – Saksi hertsog oli üks neid tiitleid, mille ta tulevasele Edward VII-le andis (ehkki selle sammu õiguspärasus pole päris selge).

On arusaadav, et lordide koja liikmed ja nende perekonnad suhtusid kuninganna saksalembusse ülitundlikult. Briti valitseval klassil, kel olid küll oma vapid ja tiitlid, polnud Euroopa standardite järgi kuigi iidset sugupuud. Õigupoolest võis üksnes käputäit nendest pidada euroopalikus mõttes aristokraatlikuks. Vähe oli 17. sajandist varasemaid tiitleid. Ainult üks Inglise hertsogkond, nimelt Norfolk, on keskaegne15 ja seda tiitlit kandev perekond – Howardid – põlvneb lihtsate sadamaülemate seast. Isegi Stewartite (Stuartite) „kuninglik” sugupuu on segatud Medicitega, Toscana talupoegadega, kes said rikkaks riidekaubanduse ja pangandusega. Aristokraatiapuristid peavad koguni Prantsuse monarhiat mésalliance’i sigitiseks, mis võttis vanemalt ja üllamalt põlvnemisliinilt võimu üle. „Edevuse laada” autor W. M. Thackeray nimetas Coburgi põlastavalt „pumpernikkel-riigiks”. Ühest küljest on küll väga meeldiv kujutleda, et Inglismaa on universumi keskus, kuid selline epiteedikasutus ei jäta provintslikku muljet mitte Saksi-Coburgi õukonnast, vaid Thackerayst endast.

Victoria ja Albert olid pärit Mandri-Euroopast ja neid saab mõista üksnes Mandri-Euroopa kontekstis. Ehkki Victoria sündis Inglismaal ja temast sai Briti impeeriumi sümbol, tähendas Inglismaa talle ka elukestvat eksiili. Ta kasvas üles Londoni immigrandina. Ta ema, kes oskas inglise keelt kehvasti, andis talle edasi kõik sisserändaja kõhklused, aga ka lootused, nõnda et paljud ta täiskasvanuea iseloomujooned võrsuvad tüüpilisest sisserändaja kindlusetusest. Näiteks tema riuklik kalduvus aina varandust ahmitseda on klassikaline immigrandikäitumine, mis kordub väga paljudes esimese ja teise põlvkonna sisserändajate peredes. Ameerikas, kus kõik on kunagi olnud immigrandid, tavatsetakse seesugust raha tagaajamist nimetada Ameerika unistuseks. Sisserändajad, kel pole kuuluvuskindlust, püüavad teha rahast kodutunde aseainet. Victoria nuias raha tema juurde saabunud valitsejatelt, sest tema rahakotiraudu kontrollis peaminister. Victoria oli tublisti osavam süsteemist raha välja pigistama, kui olid olnud tema lelledest kuningad ja esivanemad. Hoides end lesepõlves tagaplaanile ja rääkides peaministritelt oma järeltulijatele välja erakordselt helde elatisraha, pani ta aluse praeguse Briti kuningapere üüratule rikkusele16 – järglastele tähendas see poliitilist õnnistust, tema eluajal aga kommet, mis viis peagu hukatusliku poliitikani.

Senimaani, 1688. aastast kuni Victoriani, oli Britannia jõukus koondunud peamiselt mõisnike kätte, ehkki küll niisugune olukord oli tänu tööstusrevolutsioonile muutumas. Inglise valitsevate klasside liikmed võtsid endale tiitlid-vapid ja kõrgseltskonna välisilme, nad ehitasid endale hertsogiseisust väärt paleesid, neile kuulusid tohutud maa-alad ja nad said vürstlikku renditulu – kõik see tugevdas nende aristokraadistaatust. Kuid selle aristokraadistaatuse ainus eesmärk oli omandada ja säilitada võimu. Alates 1689. aastast oli viigimeelsetel võimuperekondadel ja valitseval monarhil olnud väga lihtne suhe. Võimu Britannia üle hoidsid enda käes Inglise ja Šoti oligarhid. Nad ei teinud seda ilma monarhita, nagu oli 1650. aastatel ebaõnnestunult püüdnud teha Oliver Cromwell. Seeasemel hankisid nad endile Mandri-Euroopast pärit valitsejaid, kes täitsid nende korraldusi: esmalt Oranje Willem ehk William III, hiljem Hannoveri Kurfürst’id ehk üha enam tähtsust minetanud Saksa-Rooma riigi keisri valijamehed. Üks Victoria pika valitsemise võluvaid jooni oli tema mõningane – eriti lesepõlves avaldunud – suutmatus niisugust arengukäiku mõista. Peaministrid pidid talle aina õpetama, et ta ei ole kontinentaalset tüüpi absoluutne monarh. Just tänu sellele oli tema järglastel võimalik oma kohale jääda, samal ajal kui nood tema järeltulijad ja sugulased näiteks Berliinis või Peterburis, kes harrastasid autokraatlikku valitsemisstiili, leidsid end troonilt tõugatuna.

Briti valitsev klass, kes oli jätnud Charles I peata ja saatnud James II pagulusse, võis majesteeti kummardada ja tema ümber tseremooniaid korraldada, kuid polnud vähimatki kahtlust, kelle käes on võim. Lenini fundamentaalsele poliitilisele küsimusele – kes keda? – oli 1819. aastal, kui Victoria sündis, Suurbritannias lihtne vastata. Kes valitses? Maa- ja tiitliomanike klass. Keda valitseti? Kogu ülejäänud maad ja rahvast. Vastus oli õige pisut keerulisem, kui arvestada, et niinimetatud alamaadel, mille seas kehtis range esmasünniõigus, oli keskajast alates segunenud kaupmeeste ja keskklassiga. Teisena sündinud poeg, näiteks Dick Whittington, ei pärinud maad ega renditulu ning oli sunnitud minema linna, tavaliselt Londonisse, et seal õnne otsida. Pärast 18. sajandi lõpukümnenditel toimunud tööstusrevolutsiooni oli Suurbritannia arendanud uusi rikastumisviise ning Victoria võimuaastatel osutus vajalikuks valitsevat klassi tublisti laiendada, et hõlmata ka tööstusmagnaadid ja kaubandusvürstid. Leedi Bracknelli küsimus – „Kas olete kõrgest ärisoost või olete teinud endale teed aristokraatia teenistusastmete kaudu?” – oli ajal, kui see 1895. aastal Oscar Wilde’i näidendis „Kui tähtis on olla tõsine” esitati, nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes vägagi ajakohane. Võim ja rikkus on üks ja seesama ning Briti poliitiline süsteem oli asunud uusi ülirikkaid „aristokraatiasse” tõmbama, samamoodi nagu see oli andnud aina kasvavale keskklassile valimisõiguse ja lõpuks laiendanud seda õigust kõikidele klassidele. Monarhia jäi süsteemi osaks, oluliseks ja lahutamatuks osaks. Vanemale oligarhiale oli see egalitarismi eest kaitsev bastion, järjest suurenevale „eramukonservatiivide” ja töölisklassitooride rühmale tähendas see järjepidevuse alalhoidmist ning võimalust vältida selliseid poliitilise rahutuse puhanguid, mis olid välismaal avaldunud 1848. ja 1871. aasta revolutsioonina. Ka poliitiliselt edumeelsete rühmade seisukohalt oli monarhial oma roll: selle ritualiseeritud staatus võimaldas taotleda poliitilisi muutusi, isegi kui need muutused õõnestasid juuripidi lordide koja võimu. (Liberaalid ei oleks kunagi suutnud valimisõiguse laiendamist lõpule viia, kui monarhia poleks nõudnud lordidelt järeleandmisi.)

Monarhiast olenes väga palju ja sestap olenes palju ka monarhi kõlblikkusest trooni vallata – palju olenes sellest, kuidas ta oma rollist aru sai. Ent Victoria, nagu ka tema onupoeg ja tulevane abikaasa, sai põlvnemisest ja sugupuust aru sootuks teistmoodi. Kesk-Euroopa suurhertsogid ja kuurvürstid ja printsid olid otsekui veenid, mida mööda kandus läbi kogu Saksa-Rooma riigi ajaloo Euroopa valitsemise lugu. Lapseeast vanaduspäevini levitas Victoria arusaamist hiiglaslikust Euroopa kuninglikust perekonnast, kust ta ise pärines ja kuhu pidi abielu kaudu jõudma enamik ta lapsi. Eriti oma vennanaise, Saksi-Coburgi ja Gotha hertsoginnaga peetud kirjavahetuses, mis kestis suurema osa nende täiskasvanueast, väljendas ta lõputuid teadmisi kroonitud peade olemasolust, abieludest, sündidest-surmadest ja elulugudest. Kogu oma valitsemisaja jooksul, samal ajal kui tema ministrid maadlesid Britannia pidevate muutustega – nihutasid impeeriumi piire, muretsesid Iirimaa tuleviku pärast, laiendasid valimisõigust, lubasid vabakaubandust ja hiljem suurendasid selle mõjuala, ehitasid koole, reformisid sõjaväge ja panid segaste tunnetega tähele väikekodanluse sündi ning töölisklassi kasvu ja kannatusi –, vahetas Victoria, kellele need sündmused olid poliitiline argipäev, lakkamatult uudiseid kuningate, kuningannade, suurhertsoginnade, nende dünastiate tõusu ja languse, segaabielude ning uue asjade seisu teemal. Lugedes seda rikkalikku korrespondentsi, mis aeg-ajalt tähendas mitut kirja nädalas, võib puhuti kuulda Prousti stiilis hertsoginna monoloogi. Aga ta ei olnud sugugi snoob, tema kursisolek kõigi nende suuremate ja väiksemate võimukandjate tegemistega oli üks viis olla kursis Euroopa poliitilise argipäevaga. Victorial olid maailma kõige võimsama riigi riigipea rolli sisse elades ja sellena tegutsedes Euroopaga niisugused sidemed (sõna otseses mõttes veresidemed), mis erinesid vägagi tema järjestikuste valitsuste sidemetest. Sellal kui tema pea- ja välisministrid arutlesid Euroopa tuleviku üle, oli Victoria isiklikult seotud inimestega, kes olid arutelude keskmes. On öeldud, et näiteks lord Palmerstonil oli kuningannaga väga raske vaielda, sest Victoria ja Alberti üle kogu Euroopa ulatuvad peresidemed kujutasid endast säherdust suhtlusvõrgustikku, mis võistles välisministeeriumi kanalitega ja väga tihti ületas neid.17 Pika valitsemisaja edenedes ja oma Coburgist kaasa saadud kosjasobitajaoskusi edasi arendades sai temast enamiku Euroopa valitsejate matriarh ja vanaema, ning me peame rakendama oma ajaloolist kujutlusvõimet meenutamaks, et see staatus oli märksa enam kui rituaalne sümbol.

*

Kui Marxil oli õigus, et „aadelkonna saladus seisneb zooloogias”18, siis veel õigem on see kroonitud peade puhul. Asja iva on edukas tõuaretus, mida Marx pidas aristokraatia võimu võtmeks ja Darwin aluseks, mis võimaldab inimsool valitseda kogu planeedi üle. Alates 1701. aastast ei sõltunud Briti kuninglik sugupuu mitte lihtsalt sigimisvõimest, vaid võimest sigitada protestante. Bismarck, kes seisis poliitilisel väljal Marxi vastaspoolel, oli sama solvav, kui nimetas Saksi-Coburgi ja Gotha dünastiat Euroopa tõuloomakasvanduseks, ent kui läbipõimunud ja rahvusvaheline monarhiline korraldus vajas värskendust, olid niisugused kasvandused möödapääsmatud. Zooloogia pidi olema tõhus – ja Coburg oli 19. sajandi künnisel üks tubli tõuloomakasvandus.

Victoria ja Alberti vanaema, dünastia rajaja hertsoginna Auguste teadis väga selgelt, et ta elab uues Euroopas. Napoleoni dünastilised ja territoriaalsed ambitsioonid olid purunenud. Nüüd võisid abielu kaudu esile tõusta kuninglikud isikud, kes polnud võidutsenud lahinguväljal ega pärinud suurt omandit. Sünnipärase nimega Auguste Reuss zu Ebersdorf oli oma aja kuulus iludus, keda on maalinud Johann Heinrich Tischbein vanem. Lõuendil, mis praegu asub Ameerika Ühendriikides, kujutatakse kaheksateistaastast Augustet – kaks aastat enne tema abiellumist – leinava lese Artemisiana, kelle võimas monument oma abikaasale Mausolosele oli üks antiikmaailma seitsmest maailmaimest ja andis Euroopa keeltesse mõiste mausoleum. Kui meenutada, et Auguste kõige kuulsamast lapselapsest sai lohutamatu Windsori lesk, võib vanaema portree tunduda prohvetlikki: alles noor naine, kes vaatab kurvalt ja ainiti abikaasa urni. Pildi oli tellinud neiu isa Heinrich XXIV, krahv Reuss zu Ebersdorf, et reklaamida tütre võlusid kosjaturul. Pisut põrsaliku väljanägemisega Franz Friedrich Anton von Sachsen-Coburg-Saalfeld (1750–1806), hertsogitiitli pärija, oli temast nii sisse võetud, et maksis kunstniku küsitud hinnast neli korda rohkem. Paraku sunniti ta abielluma vaese kuueteistaastase Saksi-Hildburghauseni printsessi Sophiega, kes suri seitse kuud pärast laulatust, nii et mees sai ikkagi Augustet kosida.

Kui Auguste oli 1777. aastal Franziga abiellunud ja kinkinud talle seitse täiskasvanueani elanud last, pääses valla tema muljetavaldav kosjamooritarm. 1795. aastal kutsus saksa päritolu Vene keisrinna Katariina II Franzi ja Auguste Peterburi, kuhu nood võtsid kaasa kolm vanemat tütart. Räägitakse, et kui kolm noort naist saabusid Talvepaleesse ballile, jälgisid vana keisrinna ja tema lapselaps Konstantin neid aknast. Vanim tütar Sophie komistas tõllast välja astudes kleidisiiludesse, teine, Antoinette, tahtes iga hinna eest vanema õe koperdamist vältida, ronis välja neljakäpukil, kolmas, Juliane ehk Jülchen, kergitas kleidisaba ja suutis äpardumata välja hüpata. „Hea küll,” ütles Konstantin, „kui on määratud nii minema, siis ma võtan selle väikse pärdiku. See tantsib päris kenasti.” Oleks Venemaa arenenud pärast Napoleoni sõdu liberaalsemat teed pidi, oleks Konstantinist võinud saada keiser. 1825. aasta detsembris, kui mässulised väeosad hüüdsid „Konstantin i konstitutsija!” („Konstantin ja konstitutsioon!”), uskus lihtsameelsem rahvas, et Konstitutsija on tema naise nimi. Paraku oli tema abielu Julianega luhtunud ammu enne seda, kui dekabristid – kes uskusid, et Venemaast annab teha britiliku konstitutsioonilise monarhia – saadeti Siberisse pikale asumisele.

Nende abielust ei saanud asja. Konstantin „ootas temalt alandumist, millest on vaevalt võimalik mõistugi rääkida”. Viieteistaastane Jülchen ei suutnud rahuldada kogenud ohvitseri seksuaalseid nõudmisi. Täiskasvanuikka jõudes leidis ta lohutust armukeste juures, ja ehkki ta tuli tagasi Coburgi tuge otsima alles 1814. aastal, oli nende abielu tegelikult lõppenud juba aastal 1801.

Rohkem naitmisõnne oli Augustel poeg Leopoldiga (1790–1865), kes aasta pärast Briti ja Preisi ühendväe võitu Waterloo all abiellus Suurbritannia printsessi Charlotte’iga. Charlotte oli printsregendi, tulevase George IV tütar. Ta oli printsi ainus seaduslik järeltulija ning temast oleks võinud saada Inglise kuninganna. Nõnda oleks tema abikaasa olnud kuningas – kuningas riigis, mis oli kõikidest teistest Euroopa riikidest paremini valmis etendama võidurikka tuleviku isandat: see oli saavutanud triumfi Napoleoni impeeriumi üle, see oli tööstusrevolutsiooni teerajaja ning laiendas Indias koloniaalvaldusi.

Sealjuures oli Charlotte’il ka see eelis, et ta ei olnud ainult noor, intelligentne ja kaunis, vaid üksiti oli ta äärmiselt ebapopulaarse printsregendi tütar ja tolle veelgi eemaletõukavamate vendade velletütar. Charlotte kehastas riigi helget tulevikku, temale sai Briti rahvas rajada oma lootused.

Leopold saabus esimest korda Londonisse 1815. aastal Waterloo-järgsetele võidupidustustele üheskoos Vene keisririigi esindajatega. Suurbritannia pealinn oli külla sõitnud aukandjaid nii tulvil, et kõik hotellid olid täis ja Leopoldi esimene öömaja – ainus korter, mis oli kiiruga saada – asus ühe Marylebone’i High Streeti vürtspoe kohal. Sellest hoolimata osales noor, kahekümne viie aastane mees kõikidel printsregendi korraldatud pidudel ja tähistamisüritustel.

Leopold oli pärinud emalt hea välimuse ja ka oskuse võtta oludest maksimum. Nii-öelda zooloogilisest vaatevinklist oli Saksi-Coburgi ja Gotha dünastia Briti kuninglikule perekonnale vägagi mõistlik valik, muu hulgas olid nad õiget usku, ja pealegi oli Vene keisri õde suurvürstinna Jekaterina sündmusi veel takka õhutanud. Romanovid uskusid, et Briti kuningapere liikmega abiellunud Coburgid oleksid venelastele kasulikud liitlased.19 Nii peetigi pulmad. Charlotte oli õnnest joobunud, sest pääses eemale oma vihatud isast ja sundabielust mõne tõeliselt jõleda kosilasega, näiteks Oranje printsiga. Kõik paistis täiuslikult klappivat, ja peagi oli ta käima peal.

Kaks korda katkes printsess Charlotte’i rasedus, kuid 1817. aastal tundus, et asi jõuab sünnitamiseni. Nii tõepoolest läkski. Varasema ebaõnne kartuses sunniti ta voodisse juba hulk nädalaid enne accouchement’i. Sellest pidi saama tähtis riiklik sündmus: Charlotte oli kuningas George III eeldatav troonipärija ning nagu alati, kui sünd oli seotud pärimisõigusega, pidid tunnistajatena kohal olema tähtsad riigiametnikud. Leopoldi majja Surreysse Esheri lähedale Claremonti saabusid nii Canterbury peapiiskop kui ka lordkantsler. Samuti ilmusid sõjaminister ja siseminister.

5. novembri õhtul kell üheksa tuli ilmale elutu poiss. Printsess näis suhtuvat teatesse, et ta laps on surnud, rahulikult. Ta toibus pisut ja sõi natuke. Ent kui õhtust sai öö, selgus, et kõik pole sugugi korras. Charlotte kaebas, et kõrvus vilistab, ta süda peksles ja kõht valutas ägedalt. Tal oli väga külm ning ohjeldamatu vappumise vastu ei aidanud ka rohked tekid ja soojaveepudelid. Kuna tal oli sisemine verejooks, oli keha soojendamine kõige hukatuslikum asi, mida sai teha. Printsess Charlotte suri 1817. aasta 6. novembri öösel kell pool kolm.

Juhtunu kutsus esile sügava rahvusliku šokiseisundi. George III oli veel elus, aga pärilusküsimusest ei pääsenud nüüd üle ega ümber. Polnud ohtu, et järglusliin katkeks lähitulevikus. Tema viieteistkümnest lapsest oli kaksteist elus, ent neist noorim, printsess Sophia oli neljakümnene, nii et ainus lootus järeltulijaid saada lasus poegadel. Printsregendil, keda ootas 1820. aastal ees troonipärimine, oli aeg otsa saamas, liiati oli ta oma naisest, Braunschweigi Carolinest ammu võõrdunud. Yorki hertsogil prints Frederickil, kelle sakslannast naine oli saadetud igaveseks ära maale, polnud lootustki saada seaduslikku last. Ta oli viiskümmend neli aastat vana ja sügavalt kiindunud oma keskealisse armukesse. Järgmisel pojal, Clarence’i hertsogil prints Williamil ei olnud lastetegemisega vähimatki muret. Neid oli tal kümme tükki, kõik kuulsa komöödianäitleja Dorothea Jordaniga, ent ükski polnud seaduslik. Viiekümneaastane Kenti hertsog prints Edward oli elanud kakskümmend neli aastat armastavas poolabielulises suhtes Kanada prantslannast armukese Julie de Saint-Laurentiga, aga isegi kui nad oleks korrakohaselt paari pandud, oli naine liiga vana, et lapsi saada. Sussexi hertsog prints Augustus Frederick oli kaks korda trotsinud kuninglike abielude seadust ja võtnud naise isa nõusolekuta. Ei Cumberlandi hertsogil prints Ernest Augustusel ega Cambridge’i hertsogil prints Adolphusel olnud Charlotte’i surma ajal seaduslikke järeltulijaid.

Nõnda sai printsessi surmaga alguse võidujooks, milles George III ülekaalulised keskealised pojad asusid otsima seaduslikku abikaasat, kellest saaks järgmine Inglise kuninganna ja tulevaste monarhide ema. Clarence’i hertsog heitis missis Jordani kõrvale ja kosis mitu korda miss Tilney Longi, üht Ramsgate’i pärijat. Saanud ikka korvi, üritas ta Brightonist pärit miss Wykehamiga ning kui toogi talle ära ütles, võttis ta ette traditsioonilise kuningliku tee ja läks otsima pruuti protestantliku Saksamaa kuninglikest tõuloomakasvandustest. Ta valis välja kahekümne kuue aastase lihtsa ja siira Saksi-Meiningeni printsessi Adelheidi (Adelaide). Võidujooksuga ühines Cambridge’i hertsog, neljakümne kolme aastane prints Adolphus, kes nais Hessen-Kasseli printsessi Auguste, ilusa kahekümne kahe aastase neiu, Inglise kuninga George II lapselapselapse.

Printsess Charlotte’i muserdatud lesk Leopold ei olnud kaotanud üksnes oma armastatud noort abikaasat, vaid ka koha kuninglikul mänguväljal. Olnud äsja peagu tulevane kuningas, oli ta ühtäkki kuninglik eikeegi. „Ja nüüd seisab mu vaene poeg üksikuna võõras riigis keset oma kildudeks purunenud õnne riismeid,” kirjutas ta ema. Pärast printsess Charlotte’i rusuvat matusetalitust kiskus Leopoldi kohe koju. Ent tema tark nõuandja, Coburgist pärit arst Stockmar soovitas muud. Leopold peaks ringi vaatama ja jälgima, mis toimuma hakkab. Ja nagu edaspidi väga tihti, osutus seegi Stockmari soovitus järgimisväärseks.

*

Esitledes 1876. aastal Ballateris oma isa vana väeosa, kuningliku Šoti rügemendi uusi tunnusmärke, ütles kuninganna Victoria: „Ta oli oma elukutse üle uhke ja rääkis mulle alati, et ma peaksin ennast sõduri lapseks.”20

Kenti hertsog prints Edward kasvas üles Kew’s. Vana palee, kus elasid kuningas George III ja kuninganna Charlotte, oli liiga väike, et mahutada nende ohtrat järglaskonda, mistõttu anti Edward ja William (tulevane William IV) mõisavalitseja hoolde ja nende üsnagi muretu lapsepõlv möödus palee lähedal asuvas majas. Kui William oli saadetud merd sõitma, otsustati, et Edwardist peab saama sõjaväelane, Saksa sõjaväelane, ja ta saadeti Hannoverisse õppima. Ta oli juba hilises poisipõlves omandanud taltsutamatu pillamiskombe ja keegi ei õpetanudki talle kunagi raha väärtust.

Ta saabus Hannoverisse 1785. aastal. Saksa riikide sõjaväe karistamisel põhinev karm distsipliin – millele oli aluse pannud Preisi kuningas Friedrich Suur, ikka veel elus edukas militaargeenius – rabas Inglise printsi rängalt, aga tal ei jäänud üle muud kui sellele alluda. 1790. aastal anti talle juhtida Gibraltarile paigutatud 7. jalaväerügement ehk füsiljeed, kes olid oodanud kaljuneemel kerget teenistust. Hertsogi meetodid mõjusid šokeerivalt, sest nagu on põhjusega öeldud, „Saksamaa oli teinud temast hea sõjaväelase, kuid see oli teinud temast Saksa sõjaväelase, täiesti ebainimliku ja brutaalselt karmi”.21 Drill ja ülevaatused olid väga sagedased.

Pisimgi korrarikkumine tähendas armutut piitsutamist. Mehed viibisid tundide kaupa harjutusväljakul. Nad jälestasid hertsogit. Aasta lõpul otsustati Londonis tema ülemate kindralleitnant Sir Robert Boydi ja kindralmajor Charles O’Hara osalusel, et parim viis vältida vastuhakku on saata hertsog Kanadasse.

Ta jõudis Québeci 1791. aastal. Siin oli ta meestega sama julm kui Gibraltaril. Kasarmuplats kaikus Edwardi käsul piitsutatavate meeste karjetest. Ta jälitas isiklikult üht desertööri, Prantsuse sõdurit La Rose’i, otsides teda mägedes ja metsades, enne kui sai ta Pointe-aux-Trembles’i võõrastemajas kätte. „Teil on õnne, sire, et ma olen relvastamata,” ütles La Rose, „sest jumala eest, kui mul oleks püstol, laseksin teid siinsamas maha.” La Rose viidi tagasi Québeci ja Kent nõudis talle vastuhakuseaduse alusel maksimumkaristust: 999 piitsahoopi. Ta seisis kõrval, kui karistust täide viidi. La Rose ei teinud piiksugi, astus pärast seda hertsogi juurde ja andis talle kõrvakiilu: „Sellega on nüüd ühel pool. Kuul on see, mis karistab, mu härra. Ükski piitsahoop ei hirmuta Prantsuse sõdurit.”22

Hertsogi kahestunud isiksus avaldus tema kirglikus armumises kaunisse prantslannasse Julie de Saint-Laurenti, kes jäi veerand sajandiks talle ustavaks kaaslaseks. Nende suhe oli saanud alguse juba Gibraltaril. Naisel oli enne Kenti hertsogit olnud tõenäoliselt vähemalt kaks Prantsuse aristokraadist armukest, aga mitte lapsi. Kui hertsogi isa, järeleandmatu kuningas poleks nõudnud 1772. aasta kuninglike abielude seaduse järgimist, mille kohaselt ei tohtinud ükski kuningapere liige abielluda isa loata, ei oleks pärast printsess Charlotte’i surma olnud pärijatest vähimatki puudust.

Nüüd aga pidid pojad valima: kas abielluda isa tahet trotsides – nagu tegi Sussexi hertsog prints Augustus Frederick – ja jätta ennast pärimisliinist kõrvale või elada valitud kaasaga abiellumata edasi. Nõnda saigi Clarence’i hertsog prints Williamoma kümme last ja üksiti kiindumust täis aastad näitlejanna missis Jordaniga. Kenti hertsogil oli tema armastatud Julie. Õige nimega Alphonsine-Thérèse-Bernardine-Julie de Montgenêt de Saint-Laurent oli Prantsusmaal Besançonis tegutseva lugupeetud tee-ehitusinseneri tütar. Kenti hertsog toonitas alati, et naine polnud kunagi olnud näitleja, ja sestap on tänini mõistatus, miks võttis ta endale säherduse teatraalse nime ja lasi ennast kutsuda Madame de Saint-Laurentiks.23 On igati põhjust arvata, et kui printsess Charlotte ei oleks 1817. aastal Claremontis surnud ja temast oleks pärast isa surma 1820. aastal saanud Inglise kuninganna, oleks Kenti hertsog Edward elanud Madame de Saint-Laurentiga õnnelikult elupäevade lõpuni.

*

Sellal kui väärikad Clarence’i ja Cambridge’i hertsog andsid oma osa Inglise monarhia kestmisse sel moel, et jätsid maha armukesed ja asusid otsima viljakas eas mõrsjaid, ei saanud ka nende Kenti hertsogist vend kõrvale jääda. Satiirikud püüdsid kõigest väest olukorda naljaks pöörata, ent see oli üks neid rohkeid juhtumeid Inglise ajaloos, kus päris sündmused on grotesksemad, kui satiir suudab iial edasi anda.

kihistas keegi „Peter Pindaros”. Veel naljakam (tahtmatult) oli „Inimesele ja Rahvastele antud Juhtnööri” autor, kes kuulutas:

Printsess Charlotte’i surma ajal oli Kenti hertsog koos Julie de Saint-Laurentiga Belgias. Nad olid hiljuti kolinud vanasse majja, mida nad nüüd mõnuga sisustasid, tapetseerisid ja võõpasid,25 nagu rääkis hertsog oma venna vanale armukesele missis Fitzherbertile.

Sel hommikul, kui Brüsselisse jõudis teade printsess Charlotte’i surma kohta, sattus linnas olema keelepeksja ning päevikupidaja Thomas Creevey. Ta ruttas hertsogi majja, kus leidis eest erutunud mehe. „Meie maa vaatab nüüd minu poole, härra Creevey, et annaksin neile toonipärija,” ütles ta.

Pommuudis oli tabanud hertsogit hommikusöögilauas. Julie oli avanud iganädalase Inglismaalt saabunud kirjade paki ja tõmmanud sealt välja Morning Chronicle’i. Kui ta oli lugenud „Claremontis toimunud kohutavast õnnetusest”, tõi vaene madam de Saint-Laurent kuuldavale kiljatuse ja langes minestanult põrandale. Ta taipas silmapilk, et tema ja hertsogi õnnelik suhe, mis oli alanud 1791. aastal, saab nüüd lõpu. Nagu hertsog härra Creeveyle taktitundetult teatas, oli talle kohe pähe turgatanud kaks pruuti: Badeni printsess ja Saksi-Coburgi printsess.

Tema valik oli viimatinimetatu. Varustatud printsessi venna, leinava prints Leopoldi soovituskirjadega, asus Kenti hertsog teele Amorbachi lossi poole.

Marie Luise Viktoria ehk Victoire, nagu teda üldiselt teati, oli väsimatu kosjasobitaja hertsoginna Auguste laps ja leskprints Leopoldi õde. Ta oli sündinud 17. augustil 1786, samal päeval, kui oli surnud tema vanaonu Friedrich Suur. Kõigest seitsmeteistkümnesena oli ta 1803. aasta 21. detsembril pandud paari Leiningeni vürsti Emich Carliga, mehega, kes võinuks ea poolest olla ta isa. Ilmselt polnud Alam-Frangimaal paiknev vaene Amorbachi piirkond näinud pärast Kolmekümneaastast sõda hullemaid näguripäevi kui nüüd. Napoleoni vägi jättis selle maha laastatuna. 1806. aastal, samal aastal, kui Victoire’i äi oli surnud ja temast endast oli saanud Leiningeni vürstinna, oli Napoleon teinud Saksa-Rooma riigile ametlikult lõpu. Ükskõik milline tulevik ootas Alam-Frangimaad ees – kas Austria või Preisimaa vasallriik või Saksa liitriigi osa –, sealne rahvas nälgis, kui Victoire’ist sai nende valitsejanna. Ta abikaasa sissetulek oli tilluke. Neil sündis kaks last: 1804. aastal Karl ja 1807. aastal Feodora, kellest sai hiljem kuninganna Victoria truu kaaslane. Abielu ei olnud õnnelik, 1814. aastal aga jäi Victoire puruvaeseks leseks.

Kuninganna Victoria ema oli õppinud tundma dünastilistel mänguväljadel peituvaid ohte ja selle kogemuse tõttu jäi teda kogu elu saatma ebakindlustunne – tunne, mille talt päris ka kuninganna Victoria, kes elas samuti sellega surmani. Erinevalt jõukatest aristokraatidest ja kaupmeestest, kelle üle ta valitses, kuulus Victoria sellesse Euroopa monarhide klassi, kes võis lihtsa saatuse kapriisi tõttu viletsusse langeda või surra. Ta tundis alati tugevat poolehoidu nende vastu, kes olid samasuguses positsioonis nagu ta ise – poolehoidu ja pisut hirmu ning jumala arm kulub ära igale valitsejale. Isegi need, kes ei olnud Euroopa tõuloomakasvanduse lähikondsed, äratasid Victorias innukat kaastunnet, kui nad troonilt tõugati, olgu siis tegu Bonaparte’ide või India maharadžadega.

Tema prullakas ja punapõskne ema, kes tavatses riietuda kiiskavasse siidi ja satiini, oli 1818. aastal Kenti hertsogit kohates enam-vähem varatu. Abielu oli tema ainus väljapääs. Ta oli kolmekümne kahe aastane.

Võidujooks kuningas George IV pärija kohale jätkus. Clarence’i hertsog üritas ikka veel nõusse saada rikast pärijannat miss Wykehamit. Cumberlandi hertsogi Ernest Augustuse abikaasa, kelle esimene laps oli 1817. aastal sünnitusel surnud, oli jälle rase. Cambridge’i hertsog Adolphus oli lähedal abiellumisele Hessen-Kasseli maakrahvi tütre printsess Augustega. Nõnda ei saanud Kenti hertsog enam viivitada. Mais rääkis lord Castlereagh alamkojale, et printsregent on andnud Kenti hertsogile loa abielluda kadunud Leiningeni vürsti lesega. Parlament otsustas suurendada tema sissetulekut kuue tuhande naela võrra. Uskumatult priiskava mehena oli Edward Kent lootnud saada 25 000 naela, sest just nii palju oli parlament eraldanud ta vennale Yorki hertsogile. Ent ajad olid rasked ja liiati keeldus prints Leopold, kes elas endiselt Claremontis ning sai feldmarssali ja ratsaväerügemendi koloneli sissetulekut, loobumast talle kui printsess Charlotte’i abikaasale määratud hiiglaslikust 50 000 naela suurusest elatisrahast.

Niisiis abiellus Victoire Inglise kuningakoja normide mõttes kehvikuga. Alam-Frangimaa normide mõttes suples ta rahas.

Paar lahkus Amorbachist ja sõitis kodusesse Coburgi, et seal abielluda. Tseremoonia toimus suurepärases Ehrenbergi barokklossis, mida Victoire’i vend hertsog Ernst I oli lasknud alles hiljuti remontida. Nad laulatati luterlikul teenistusel Hiiglaste saalis, mis oli kaunistatud tohutu suurte valgete kipskujudega.

Kent viis mõrsja Inglismaale ja 11. juulil peeti uus laulatus, sedapuhku Inglise kiriku rituaalide järgi. Samal tseremoonial abiellus tema vend William, Clarence’i hertsog, Saksi-Meiningeni Adelheidiga (Adelaide). Teenistusleht oli trükitud saksa ja inglise keeles ning kuna Victoire tundis ennast viimati nimetatus väga ebakindlalt, sai ta oma tänukõne teksti häälduspärases foneetilises kirjas.26

Peagi pärast pulmi sõitsid nad Saksamaale ja naasid Amorbachi, kus naise viieteistaastane poeg Karl juhtis vaesunud vürstiriiki. Kirglik sisekujundaja Kenti hertsog, kel oli maniakaalne komme kulutada raha, mis ei kuulunud talle, laenas 10 000 naela ja asus lossi kaunistama: ta lasi tuua kohale Inglise töömehi ahjusid laduma, uusi talle ehitama ja aedu rajama. Värskel abielupaaril külas käinud vürst Metternich meenutas: „Hertsog rääkis mulle lakkamatult oma tallidest, sellest erilisest naudingust, mida uus kodu talle pakub.”27

Keegi polnud teeselnudki, et see abielu võiks tähendada midagi muud peale sobivate asjaolude mõjul sündinud kokkuleppe. Aga nüüd näis kõik osutavat sellele, et paar kiindus teineteisesse kiiresti ja tugevalt.

1818. aasta novembris sai hertsog uudise siit ilmast lahkumise ja siia ilma tuleku kohta. 17. kuupäeval kuulis ta oma vana ema, kuninganna Charlotte’i surmast. Ja ta sai teada, et tema naine on lapseootel. Nad otsustasid veeta talve vaikselt Amorbachis, ent sõita sünnitama Inglismaale.

*

Kui tegu on sellise dünastilise ajalooga nagu siin vaadeldav, ei pääse zooloogia küsimusest kuidagi mööda. Selgub, et kuninganna Victoria geneetilises koodis on peidus üks väga põnev zooloogiline mõistatus. Ta sai üheksa last, kelle kaudu andis ta järeltulijatele edasi veritsustõbe. Selle käes kannatas kolm ta üheksast lapsest. Kaks hemofiiliahaiget tütart andsid selle edasi osale poegadele, kes seda põdesid, ja osale tütardele, kes andsid selle omakorda edasi. Kuninganna Victoria ainus hemofiilikust poeg oli prints Leopold, kelle poeg selle käes ei kannatanud, tütar aga oli haigusekandja.

Enne Victoriat ei olnud Briti kuningaperekonnas esinenud ühtki hemofiiliajuhtumit. Me ei suudaks „kuninganna Victoria geeni” saladust lahendada, kui poleks olnud kuningannast kolm aastat hiljem sündinud Gregor Mendelit. Just tema teedrajav töö hernetaimedega oli see, mis pani aluse moodsale geneetikale ja aitas sajand hiljem Francis Crickil ja James Watsonil avastada DNA ehituse. Kuninganna Victoria ema geneetiline ajalugu on hästi dokumenteeritud. 1911. aastal avaldasid Londoni eugeenikaühingu töötajad William Bullock ja Paul Fildes artikli, milles kirjeldasid Kenti hertsoginna perekonna sugupuud kaheksa põlvkonna jooksul. Londonis kuninglikus meditsiiniraamatukogus säilitatavas genealoogilises tabelis, mis hõlmab üle viiesaja nime, on eraldi ära märgitud hemofiiliahaiguse pärinud.28

Ei Victoria poolõde ega – vend kandnud seda geeni. Veel üks meditsiiniraamatukogu kirjarull näitab Victoria esivanemaid seitsmeteistkümne põlve taha ja seal pole ühtki märki, et suguvõsas oleks esinenud veritsustõbe. Statistikud on välja arvutanud, et inimene, kelle ema on hemofiilik, haigestub viiekümneprotsendilise tõenäosusega ka ise sellesse tõppe. Võimalus, et haigus tekib ema munasarjas toimuva mutatsiooni tulemusena, on väiksem kui üks 25 000-st. Nõnda tundub tõenäoline, et selline mutatsioon ei oleks ilmnenud hertsoginnal, vaid Kenti hertsogil.

1995. aastal avaldatud põnevas raamatus „Kuninganna Victoria geen” laotavad D. M. Potts ja T. W. Potts – vastavalt rahvastiku ja pereplaneerimise ning bioloogiaprofessor – tõsiasjad meie silme ette. Nad lähtuvad tõigast, et Kenti hertsogil ja madam de Saint-Laurentil ei olnud järglasi. Nad tuletavad meile meelde, et nende mõlema puhul on rakumutatsioon äärmiselt ebatõenäoline. Ja nad osutavad tohutule kasule, mida hertsoginna pidi käima peale jäädes saama. „Kui Victoire – väga varmas tegema last, kellel olnuks head väljavaated saada Briti troonipärijaks – oleks kahelnud abikaasa viljakuses, oleks ta võinud üritada parandada oma võimalusi mõne teise mehega.”29„Oleks” lubab siin paljutki juurde mõelda.

Seesugune teooria paistab tugev, kuni ei arvestata kolme asja.30 Esiteks tugineb kogu argumentatsioon eitusele: Kentil ja madam de Saint-Laurentil ei olnud sündinud ühtki last, kunagi varem ei olnud ükski kuningapere liige hemofiiliat põdenud jne. Eitus ei ole tõestus. Teiseks näitab tõendusmaterjal, et ehkki nad olid abielludes peagu võõrad, olid hertsog ja hertsoginna kõikide märkide järgi õige varsti teineteisesse sügavalt kiindunud. Ja lõpuks: ilmale tulnud laps meenutas välimuselt erakordselt palju kuningas George III. Edasi püüavad Pottsid toetada oma seisukohta väitega, et kuninganna Victoria järglaste seas pole esinenud porfüüriat, mida oli põdenud George III. See ei vasta tõele. Näiteks diagnoosisid Cambridge’i Addenbrooke’i haigla arstid ja hiljem Tokyo professor Ishihara porfüüria kuningas George V pojapojal, Gloucesteri hertsogil prints Williamil, kellel see avaldus küll kergemal kujul – tema sümptomid olid palavikuhood ja villiline lööve. Ent samal ajal kui Pottsid oma raamatut kirjutasid, heitis professor Timothy Peters raske kahtlusevarju ka George III porfüüriahaigusele. Juba see lükkaks pool Pottside „juhtumist” ümber. Aga ükskõik, kas George III-l olid haigusnähud või mitte, pani Pottside kinnitus, et tema järeltulijate seas porfüüriat ei esinenud, mind nende raamatut esimest korda lugedes uskuma, et kaalukad asjaolud sunnivad kahtlema, kas Kenti hertsog sai olla Victoria isa. Kuid kuna nad olid teinud sellise vea, hakkasin kõhklema. Lõpuks pühkisid paljud George III portreed mu kahtlused minema, sest nägin seal samu looritatud pungis silmi, sama linnunina, mis olid nii silmatorkavad küpse Victoria näos. Kui kuninganna ministrid kartsid, et ta hakkab oma vanaisa kombel hulluks minema, oli neil kahtlemata põhjust näha temas tolle järeltulijat. (Ta meenutas kuningat muugi poolest, näiteks olid mõlemal üksikasjalikud teadmised nii noobli kui ka lihtsa rahva kohta ja nad olid ühtmoodi lahked.)

Niisiis, ehkki olin esiti pidanud Pottside juttu väga veenvaks, muutus mu seisukoht aegamisi. Siinne raamat on kirjutatud kindlas usus, et Victoria oli tõepoolest Kenti hertsogi Edwardi ja tema naise Victoire’i tütar.

Kuigi nad olid seadnud eesmärgiks, et laps peab sündima Inglismaal, lahkusid nad Saksamaalt närveerimapanevalt hilja. Nad asusid Inglismaa poole teele 28. märtsil, kui hertsoginna oli last kandnud juba peagu kaheksa kuud. Teekond asfaltteedeta Euroopas oli ligi seitsesada kilomeetrit pikk. Sellest ajast, kui Laurence Sterne kirjutas oma „Sentimentaalse reisi” (1768), polnud Euroopa maanteede olukord kuigivõrd muutunud ja kahtlemata oleks too pirtsakas kirjamees kujutanud mõnuga nende Amorbachist lahkumise stseeni. Hertsog ohjas faetonit ise – rahaga oli jälle kitsas käes ja ta ei leidnud seda küllalt, et maksta kutsarile. Ent samal ajal tundis ta ka õrna hoolitsemisvajadust ja tahtis naisele toeks olla. Nende järel tuli vanker, kus olid Victoire’i armsad puurilinnud ja kassid-koerad. Veel olid reisiseltskonnas inglise teenijannad, kaks kokka, erru läinud mereväekirurg doktor Wilson ja tähelepanuväärne akušöör Frau Charlotte Siebold. See naine oli ühtaegu väljaõppinud arst ja osav ämmaemand. (Kui arvestada, missugust võtmerolli mängis ta tulevase Inglise kuninganna sündimises ja kui asjatundlikult ta juhendas õige pisut hiljem prints Alberti ilmaletoomist, siis on imekspandav, et kuninganna Victoria seisis nii ägedasti vastu naiste arstiks koolitamisele.) Nad ei võtnud oma kaaskonda ainult teenijannasid ja toapoissi, vaid ka ustava paruness Späthi, kes oli olnud Victoire’i õuedaam juba tolle esimese abielu ajal. Kenti hertsogi isiklik adjutant, kes neid reisil saatis, oli vägagi hea välimusega iirlane, ratsakahurväe staabiohvitser John Conroy. Tema naine Elizabeth aga oli hertsogi adjutandi kindralmajor George Fisheri tütar. Conroyle oli määratud etendada kuninganna Victoria lapsepõlvemütoloogias pahareti või pantomiimi lurjuse rolli. See lugu hargneb lahti siis, kui vaatleme kuninganna lapseiga ja noorust. Hakatuseks tuleb siiski selgitada mõnd asja, mis olid enam-vähem kindlasti teadmata nendele tegelastele, kes osalesid sessamas melodraamas, kus Conroy mängis närukaela. Keelepeksjate jutu järgi oli ta neil aastail, kui ta oli kuningakojas tähtsal kohal, Kenti hertsoginna Victoire’i armuke. Mõni uskus koguni, et ta oli kuninganna Victoria isa. Selle kohta pole mingit tõendusmaterjali ja mida enam asjaolusid uurida, seda vähem saab neid väiteid uskuda.

Conroy paharetistaatus on jäänud muutumatuks, suuresti seetõttu, et temast ei ole välja tehtud. Näiteks läksid Conroyst mööda ka alates 1917. aastast ilmunud paljuköitelise „Rahvusbiograafia leksikoni” toimetajad Sir Leslie Stephen ja Sir Sidney Lee. Viimati nimetatu oli suurepärane Victoria ning Edward VII biograaf ja kuningapere sõber. Ta uskus, et kui Conroy maha vaikida, ei tunne järelpõlved tolle vastu eriti huvi. Tegelikult läks asi just vastupidi ja kerkis küsimus, mida kuningliku pühamu vardjad õieti varjata tahtsid.

Paljude aastate vältel jäi Conroy sundmõtteline suhe kuningliku perekonnaga mõistatuseks, ehkki algusest peale oli selge, et ta ise nägi end sootuks teistsuguses rollis kui pelga truualamliku teenrina. Tema Oxfordi õppejõust lapselaps jättis perekonnaarhiivi vanaisa kolledžile ning kaks kannatlikku teadlast, Ballioli kolledži arhivaar John Jones ja Katherine Hudson, kataloogisid selle. 1994. aastal avaldas Hudson tunnustatud biograafia – „Kuninglik konflikt” – ja lõi selles selguse küsimuses, mis oli vaevanud Conroyd juba enne Victoria sündi. Conroy uskus, et ta naine Elizabeth, kellega ta oli abiellunud 1808. aastal, oli Kenti hertsogi tütar. Conroy lapselapsele kuulunud tumepunaste nahkkaantega päevikus, mida säilitatakse Balliolis, on šifreeritult kirjas: „Leedi Conroy oli kindral Fisheri ainus laps … Leedi Conroy isa olevat juttude järgi Kenti hertsog, kes oli saadetud Kanadasse, et teda pahandustest eemal hoida.”

Uskumused ei vaja vohamiseks raasukestki tõendusmaterjali. Tegelikult ei saanud Elizabeth Fisher mingilgi moel olla Kenti hertsogi laps. Ta ristiti 28. novembril 1790 Québecis, kui Kenti hertsog, üks kõige põlatumaid Briti armee ohvitsere, teenis veel Gibraltaril ja määras oma sõduritele hirmsaid karistusi. Fisherid ja Kent olid tihedalt seotud. Kindral Fisher oli tema adjutant. Kindrali vend oli olnud noore hertsogi õpetaja. Elizabethi päritolu asjus liikus mõnevõrra kuulujutte, mille kohaselt oli kõige tõenäolisem isakandidaat Somerseti hertsog ja Hertfordi krahv Algernon Seymour. Pole teada, mille alusel Conroy oma kinnismõtte kujundas, ega seegi, kas Elizabeth Fisher, kes sünnitas talle kuus last, loost üldse midagi teadis. Asja iva on selles, et kui lapsed olid sündinud, ei suutnud Conroy hoiduda mõttest, et nad on kuningliku liini nõod, ning nagu ikka, kui asi puudutab kuninglikke sohilapsi, olgu tegu fantaasiaga või mitte, võttis tema peas kuju mõte, et kui asjalood oleks pisutki teistmoodi ja kui sugulist vahekorda oleks täiendanud abielutunnistus, siis oleks üks oletatav kuninglik sohilaps võinud kanda krooni. Kui missis Fisher oleks olnud Kenti hertsogi Edwardi tütar (mida ta ei olnud) ja kui hertsog oleks abiellunud missis Fisheri emaga (mida too ei teinud), oleks John Conroy olnud ühel päeval kuninglik abikaasa, Inglise kuninganna mees.

Tänu Ballioli arhiiviuurijate usinusele on meil olemas selle mosaiikmõistatuse eluliselt tähtis puuduv osa. Nii naeruväärne kui Conroy eksiarvamus oligi, selgitab see – ehkki küll ei õigusta – mõnevõrra tema hilisemat käitumist.

*

Kui veider karavan jõudis Frankfurti, läksid hertsogi mõtted endisele armukesele. Ta kirjutas parun de Mallet’le mureliku kirja, milles küsis Julie tervise järele: „Sest ma kardan, et see, mida ta on hiljuti ajalehtedest lugenud, on avaldanud tema närvidele tuntavat mõju, mida ma järeldan ta viimasest kirjast, mis on kirjutatud küll tavapärase kiindumusega, kuid päevselgelt tugevas ärritusseisundis.”31

Ta igatses Julie järele, ent tema kohus oli nüüd olla koos Victoire’iga, ning järgmisel päeval kolistas seltskond üle Maini-äärse Frankfurdi munakivide, möödus majast, kus oli sündinud Goethe, ja jätkas teed Prantsusmaa poole. 18. aprillil jõudsid nad Calais’sse, aga maruilma tõttu oli mõeldamatu, et viimast järku lapseootel naine võiks üle väina sõita. Ka pärast nädalast ootamist oli meri ikka veel rahutu, nii et kolmetunnine reis möödus kõhedalt. Niipea kui võimalik sõitsid nad Kensingtoni, mis oli toona alles Westminsteri-lähedane külake keset imelises Inglise kevades voogavaid põlde ja väljasid. Londoni põhjaservas asunud sama rohetavas Hampsteadi külas kirjutas John Keats parasjagu oma „Oodi ööbikule”.

Kentidele oli lubatud anda Walesi printsessist Braunschweigi Carolinest vabaks jäänud ruumid. Naise vastu viha kandev printsregent oli kättemaksutuhinas lasknud omal ajal tubadest kogu mööbli ära viia ning nüüd olid need Kentide saabumise ajal õhutamata ja kütmata. Sahver oli kasutuskõlbmatu, sest selle laest tilkus lakkamatult vett. Kuid Kentil oli renoveerimismaania. Kuskilt laenati kaks tuhat naela ja järgmistel nädalatel toad värviti ja tapetseeriti üle, osteti mööbel, hertsogi raamatukogutuba vääristasid riiulid ja kirjutuslaud ning hertsoginna magamistuba kaunistati valgete kardinate, voodi aga valge batistiga. Ja kui 23. mail kell pool üksteist õhtul algasid Kenti hertsoginnal tuhud, oli uuel vaibal ootamas ka mahagonhäll. See oli tema kolmas laps ja kergelt kulgenud sünnitus lõppes kuue tunni pärast. 1819. aasta 24. mai hommikul kell veerand viis sündis „kena väike printsess, prullakas kui põldpüü”, nagu värske ema teda kirjeldas. Kui lapse vanaema Auguste Coburgis uudist kuulis, ütles ta: „Veel üks Charlotte! Inglased armastavad kuningannasid ning alati armastatud ja leinatava Charlotte’i lelletütar saab neile väga armsaks.”32

*

Ristimine toimus kuu aega hiljem, 24. juunil Kensingtoni palee Cupola saalis. Kullast ristimiskarikas toodi Towerist ja purpursed drapeeringud St Jamesi palee kabelist. Polnud kahtlustki, et tegu on kuningliku ristimisega. Esialgu valiti nimeks Georgiana. See oli 18. sajandi päritolu inglise nimi, mis ühendas kuninganna Anne’i ja George’ide nime. Algupäraselt oli seda hääldatud „George-Anna” ja kuulsaim selle nime kandja oli Devonshire’i hertsoginna (1757–1806), viienda hertsogi radikaalne abikaasa ja viigist riigimehe Charles James Foxi sõber. Seejärel kerkis võimalus nimetada laps Vene keisri järgi ja võtta ristiisaks tsaar Aleksander. Tulevane George IV nõudis, et kui jäädakse selle otsuse juurde – ja valitakse nimeks Alexandrina –, siis ei tohi Georgianasse kokku võetud Briti kuninglikud nimed olla vene nime järel teisel kohal. Kui lapsest saab Alexandrina, ei tohi tal olla ühtki teist nime. George jäi sellele kindlaks päris ristimiseni, mida toimetasid Canterbury peapiiskop Manners-Sutton ja tema abistajana Londoni piiskop William Howley. Alles viimasel hetkel anti lapsele ka ema nimi Victoria. Kaks teist ristivanemat olid Württembergi leskkuninganna (George III vanim tütar ja Inglise kuninglik printsess) ja emapoolne vanaema, Saksi-Coburgi-Saalfeldi hertsoginna. Ühtki ristivanemat ei viibinud kohal, neid esindasid lapse lell Yorki hertsog ning tolle õed printsess Augusta ja Gloucesteri hertsoginna.

Kui Drina, nagu last lühemalt hüüti, sai kuu aega vanaks, asusid ta ema-isa elama prints Leopoldi Claremonti residentsi. Augustis sai printsess esimese kuningliku isikuna rõugevastase vaktsiini. Kuu lõpus jõudis printsessi Saksa vanaema kaudu Claremonti uudis, et perekonda on õnnistatud veel ühe sünniga. Missis Siebold, Saksa accoucheuse ja arst, kes oli aidanud Drinal ilmale tulla, oli sõitnud tagasi Saksamaale. Coburgist nelja miili kaugusel Rosenau suvelossis oli Saksi-Coburgi-Saalfeldi hertsoginna Luise sünnitanud poja, kes sai nimeks Albert.

Inglismaal olid lood kehvad. Aasta pärast vana kuninga surma kirjutas Byron poeemis „Kohtunägemus“ [paroodia õukonnaluuletaja Robert Southey kuningas George III taevasseminekut ülistava poeemi aineil – tlk]: „Tervena me põllujüri ei kastemärjal murul rühkinud / haigena me valitseja ei valdust jätnud laokile.“

Kui Victoria hakkas saama kolmekuuseks, raputasid Põhja-Inglismaad töölisrahutused. Vahepeal streikis korraga koguni 20 000 Manchesteri vabrikutöölist. 16. augustil kogunes suur hulk töölisi koos naiste-lastega Manchesteri St Peteri platsile kuulama radikaalse aktivisti Henry Hunti kõnet. Kogunemine polnud sugugi äge, pigem valitses karnevaliõhustik ja inimesed hoidsid pea kohal loosungeid „Ühtsus ja jõud” ning „Vabadus ja vendlus”. Ent mässu kartev linnavõim ajas kokku maakaitseväe ja kui Hunt kohale jõudis, tormas neljakümnemeheline ratsaüksus paljastatud saablitega rahva sekka. Tuhanded inimesed üritasid põgeneda, kuid üle neljasaja sai vigastada ja üksteist surma. Sündmus sai tuntuks Peterloo veresauna nime all.

Töötavad klassid ja riigi ladvik olid nüüd sõjajalal. Mässati Macclesfieldis ja mujalgi põhjas. Üle kogu maa korraldati miitinguid.

Lugeja, kes teab Kenti erakordselt jõhkra ohvitserina, võiks arvata, et ta toetas veresauna toimepanijaid. Ent üks Kenti huvitavaid omadusi oli see, et teda huvitasid uued ideed. 1815. aastal oli talle saadetud brošüür pealkirjaga „Uus ühiskonnavaade”, mille autor oli radikaalne Lanarkshire’i vabrikant Robert Owen. Owen oli sotsialist, kes uskus, et ta peab oma vabrikut töölistega jagama. Kent ja ta Sussexi hertsogist vend käisid Londonis kuulamas Oweni loengut, kus too kirjeldas klassisüsteemi püramiidikujundi abil. Püramiidi tipp on monarh, toekas alus aga töötav klass. Keegi aadlimees mainis toona Kentile, et tema arvates on sotsialismi võrdsustamispüüd ohtlik. Kent vastas: „Ma kujutan tagajärgi ette. Ma tean, et tulevikus on inimsoo seas palju rohkem võrdsust, ja sellist võrdsust, mis annab kõikidele palju rohkem kindlust ja õnne kui praegune süsteem. Seetõttu ma sellega nii väga nõustungi ja toetan seda.”

Kaks aastat hiljem, 1817. aastal, pöördudes Püha Patricku seltsi poole, ütles ta: „Minu poliitika ei ole saladus ja ma ka ei häbene seda avalikult tunnistada. Olles teinud oma praegusi ülesandeid täites nii mõndagi, ei ole mul sugugi puudu tunnistajatest, kellele osutada – olgu käesoleval või mis tahes teisel heategevusüritusel, alati olen ma esitanud ühe mõttetera oma poliitilise püüdluse kohta … Tõeline heategevus ei ole kellegi eraasi, vaid see on kõikide ühisasi.”33

Võttes 26. juunil 1819. aastal, kuu aega pärast Victoria sündi, vabamüürlaste peakorteris toimunud kohtumisel sõna, kutsus ta üles moodustama komisjoni, mis uuriks Oweni plaani kanda vaeste eest hoolt ja parandada töötava klassi eluolu. Hertsog rääkis „kõrvalekaldelisest olukorrast riigis, kus seistakse silmitsi tootva töö puudusega nende seas, kes on ilma selleta määratud olema vaesed, mida põhjustab manufaktuuride hiljutine ülemäärane laienemine rohke tootmisseadmete lisandumise tõttu”.34

Kent plaanis minna sügisel, aga võib-olla ka pärast jõule Owenile Lanarkshire’i külla, et näha praktilist sotsialismi päriselus. Ent saatusel olid teised plaanid.

Kent oli selle lühikese aja jooksul, mis ta oli jälle Inglismaal veetnud, võtnud ohtrasti võlgu ning nüüd otsustati talvituda Devonis mere ääres, elades vähenõudlikult ja seltskonda vältides. Oktoobri lõpul käis hertsog vaatamas Sidmouthis asuvat Woolbrooki-nimelist maamaja ja otsustas, et see sobib nende eesmärkidega. Detsembri algul asusid nad teele, tehes vahepeatuse Salisburys, mille piiskop Fisher polnud keegi muu kui hertsogi vana õpetaja ning John Conroy abikaasa lell. Nad jõudsid Woolbrooki jõululaupäeval.

„Mul on rõõm teatada, et mu väike tüdruk õitseb Devonshire’i kliima mõjul ning on tugev ja hea tervise juures,” leidis ta mahti kirjutada sõpradele pärast pühi. Ta kirjutas päevad läbi Robert Owenile, kel oli õnnestunud saavutada kurikuulus maine. Otsekui oleks šokeerivast ettepanekust parandada töörahva elu veel vähe olnud, oli ta hoolimatult pahvatanud, et sotsialismi ei õnnestu juurutada, kuni pole vabanetud kõigist kristluse „usulistest eksiarvamusest”. „Me peame tegutsema arukalt ja ettenägelikult,” hoiatas hertsog Owenit, kinnitades samal ajal, et on ta „põhimõtetega täiesti nõus”.35

Polnud vähimatki ohtu, et Kenti hertsog võiks sotsialistliku revolutsiooni korral varast ilma jääda. Õigupoolest oli asi otse vastupidi: kui Kentil oli raha otsa saanud, võttis ta Owenilt võlgu. Elu maamajas kulges keset filosoofilisi mõtisklusi vaikselt, kõige dramaatilisem sündmus juhtus siis, kui kohalik poisike viskas kividega ettevaatamatult linde ja üks kivi lendas Drina magamistuppa. Purunenud aknaklaas kukkus põrandale ja mõned killud lapse pea peale.

Häiriv vahejuhtum toimus ka siis, kui Kent kohtas Sidmouthis ennustajat, kes ütles talle: „See aasta sureb kaks kuningliku perekonna liiget.”

Kent oli Salisburys Fisherite juures peatudes külma saanud ja jõulujärgsetel nädalatel muutus asi halvemaks. Kohale sõitis noor Coburgi arst Stockmar, kes ei pääsenud tugeva lumesaju tõttu enam Esherisse tagasi. Kent ja Conroy tegid kaljudel pika jalutuskäigu, mille käigus sai hertsog märjaks. Stockmar ei näinud põhjust muretseda. See oli 15. jaanuaril.

Ent järgmisel päeval, kui Sir David Dundas külastas Windsoris hertsogi õde printsess Augustat, mainis ta Kenti hertsoginna kirja, milles too oli muretsenud abikaasa tervise pärast. 18. jaanuariks oli hertsogi seisund halvenenud ja 20. jaanuaril jäi ta voodisse, kus teda ravisid doktorid Wilson ja Stockmar. Palavik tõusis ja ta kaotas teadvuse. Pruugiti kõiki toonaseid tulutuid ja jubedaid ravivõtteid – kupud, kaanid, aadrilask –, aga neil polnud mingit mõju. Hertsoginna istus pikki tunde ta kõrval. 22. jaanuaril tuli hertsog teadvusele ja taipas, et on suremas. Stockmar soovitas tal testamendi teha, ja nii ta rutakalt tegigi, määrates kindlaks, et tema laps Drina tuleb jätta ema hoole alla. Õhtul kogunesid voodi ümber kuninganna Charlotte’i ihuarst doktor Maton, doktor Wilson, Esherist saabunud prints Leopold, Stockmar, staabiadjutandid kindralid Moore ja Wetherall ning John Conroy.

Hertsog tõstis pilgu ja ütles kõigile: „Kaitsku kõigevägevam mu naist ja last ning andku andeks kõik patud, mida ma olen toime pannud.” Siis pöördus ta abikaasa poole, sõnades: „Ära unusta mind”, ja kaotas jälle teadvuse. Pühapäeva, 23. jaanuari hommikul, kui naine oli veetnud tema kõrval viis unetut tundi, loobus Kenti hertsog Edward võitlemast.

Muserdatud hertsoginna sõitis koos lapse ja oma venna prints Leopoldiga tagasi Kensingtoni. Ei olnud kulunud kuudki, kui Sidmouthi ennustaja sõnad olid täppi läinud. Jõulupühade ajal oli vana pimedat kuningat tabanud järjekordne hullushoog ja ta oli kõnelnud vahetpidamata viiskümmend kaheksa tundi järjest. 29. jaanuaril, kuus päeva pärast poega, tegi ta oma viimase hingetõmbe.

Kuningas maeti Windsori kuninglikku hauakambrisse. Tema isata pojatütar oli kaotanud (mõneks ajaks) võimaluse tõusta ühel päeval Inglise kuningannaks, sest Clarence’i hertsoginnal oli õnnestunud saada teine laps – tütar –, kes oli temast pärilusjärjekorras eespool. Laps sai nimeks printsess Elizabeth. Ta elas ainult kolm kuud. Seejärel paistis Victoria positsioon võimaliku troonipärijana aastaaastalt kindlam.

„Ma olin sõpradeta ja üksi,” rääkis Kenti hertsoginna, kui ta sellele kohutavale ajale tagasi vaatas. Aga ta ei mäletanud päris täpselt. Ehkki ta oli kaotanud abikaasa, oli tal ikka veel ta vend prints Leopold. Kenti testamendiga oli kindral Wetherall määratud üheks selle täitjaks ning Victoire’i kaitsjaks ja nõuandjaks. Samuti olid tal ta saksa sõbrad: paruness Späth, Feodora guvernant Louise Lehzen ja tark doktor Stockmar. Ning nüüdsest peale võttis nii hertsoginna kui ka väikse Drina elus möödapääsmatu koha sisse üks ustav iiri ohvitser, kes endamisi uskus, et tema abikaasa on Kenti hertsogi tütar. See mees oli John Conroy.