Читать книгу Kuninganna Victoria - Andrew Norman Wilson - Страница 4

Ühel 1838. aasta tormisel aprillipäeval jalutas Thomas Carlyle Londonis Buckinghami palee lähedal Green Parkis, kui ta nägi noort kuningannat tõllas mööda sõitmas. See neljakümne kahe aastane šotlane oli elanud Inglismaa pealinnas pisut üle kolme aasta ja saavutanud hiljaaegu kirjandusliku kuulsuse. Eelmisel aastal – selsamal aastal, kui Victoria krooniti Inglismaa kuningannaks – oli avaldatud tema uurimus „Prantsuse revolutsioon” ning nendel kahel menukal sündmusel ei puudunud ühenduspunkt. Carlyle oli kirjeldanud tema esimese biograafi Froude’i sõnul „mõõtmatut fantasmagooriat”1, mis tipnes sellega, et prantsuse rahvas sai monarhiast lahti.

Inglise rahval ei olnud mingisugust organiseeritud huvi korrata oma maal sama asja, ent ometi oli Victoria trooniletõusu aeg vaevane. Monarhia ei olnud 19. sajandi esimestel kümnenditel sugugi armastatud. J. A. Froude märkis: „Näljased ja sandistatud miljonid tõusevad üles ning toovad oma süüdlastest juhid, kes on ainult pisut paremad kui need, keda nad maha suruvad, õigusemõistmise ette.”2

Suurbritannia oli neil päevil demokraatiast väga kaugel. Seda valitses aristokraatide oligarhia, mõisnike perekonnad. Riigi stabiilsus olenes õiguskorra toimimisest, kahe parlamendikoja tööst, armee ja laevastiku tõhususest ning tasakaalustatud kaubandusest. Parlament täitis esindus-, mitte demokraatlikku rolli. See tähendab, et alamkoda ei valinud rahvas, vaid väike hulk varakaid mehi. Victoria-eelsel ehk tema lelle William IV valitsemisajal oli 1832. aasta reformiseadusega õige pisut laiendatud valimisõigust ja kaotatud mõned kõige pentsikumad anomaaliad – „pehkinud kohakesed” ehk kuhtunud valimispiirkonnad, kuhu oli jäänud üksnes käputäis valijaid. Kuid alamkoja liikmeid sai ikkagi valida ainult tühine osa nendest, keda nad esindasid. Alamkoja otsuseid kontrollis ja kiitis heaks ülemkoda ehk lordide koda, paarsada rikast meest, kellele kuulus Suurbritannias suurem osa maad ja võimu.

Seni polnud säärast asjakorraldust ähvardanud Prantsuse stiilis revolutsioon. Briti valitsevate klasside mure ja huvi oli kindlustada, et niisugust revolutsiooni ei sünnikski. Eelmine kuningas, vana William IV, oli pärast aastaid liiderlikku elu ja kümne abieluvälise lapse sigitamist astunud seaduslikku abiellu ja leppinud enne surma Jumalaga ära, pomisedes: „Kirik, kirik.”

Kaksikinstitutsioonid – Inglise kirik ja monarhia – mängisid Briti konstitutsiooni õrnas tasakaaluseisundis kahtlemata eluliselt tähtsat rolli. Victoria ajastu inimesed armastasid rääkida, et monarh on pelgalt marionettjuht, keda hoiavad ametis viigidest mõisnikud, tegelane, kes annab allkirja riiklikele dokumentidele ja kiidab heaks lordide koja otsused. Kuid asi polnud nii. Monarhil oli Suurbritannias endiselt tegelik võim, ja keegi ei osanud ettegi kujutada, missugune anarhia oleks vallandunud, kui seda võimu oleks kasutatud järelemõtlematult või kui lihtrahvas oleks kuningavõimu vihanud. Valitseja sõltus kõrgaadlist, kes omakorda sõltus majandusõitsengust ja seda võimaldavast tärkavast ettevõtjate klassist. Kaubanduse, maaomandi, õiguskorralduse ja kiriku ühisvõim oli tihedasti, ehkki mitte alati ilmselgelt, põimitud selle noore naise saatusse, keda ajaloolane oli pargis silmanud. Tema tuleviku seisukohalt oli hädavajalik, et need teised institutsioonid jätkaksid tema toetamist, ja kõigile neile oli hädavajalik, et ta säilitaks status quo ega ebaõnnestuks.

Victoria vanaisa kuningas George III, poliitiliselt tegus valitseja, kes oli etendanud Briti poliitilise ajaloo kujundamisel pöördelist rolli, oli oma elu viimased kümme aastat pime ning pika valitsemisaja (1760–1820) viimase kahekümne aasta jooksul oli tal hooti esinenud jampsiva hulluse perioode. Briti valitsevas klassis tunti alati hirmu, et kuninglik hullumeelsus on pärilik, ning nõnda jälgisid noore kuninganna ministrid ärevusega iga tema tujutsemist, iga tema tunneteväljendust, iga tasakaalutu käitumise avaldust.

George III poeg George IV, kes juhtis regendina riiki isa pimeduse ja hullushoogude ajal, oli olnud äärmiselt ebapopulaarne, suuresti selle alatu ja õela käitumisviisi tõttu, millega ta oli lahutanud oma abielu kuningannaga, Braunschweigi Carolinega. Kui 1830. aastal sai tema järglaseks ta vend Clarence’i hertsog (William IV), tundus juba, et troonipärijate ring on kokku kuivanud. Oli puhas õnn, et Williami järglaseks ei saanud omakorda tema erakordselt ebapopulaarne vend, Cumberlandi hertsog Ernest. See arminäoline jõhkard olevat üldise uskumuse järgi mõrvanud oma toapoisi ja abiellunud naisega, kes oli tapnud oma kaks eelmist abikaasat, ning tema äärmusliku toorimeelsuse tõttu oli ta rahva seas vihatud.3 Kui poleks olnud noort Victoriat, oleks Ernestist võinud saada Inglismaa kuningas ja Suurbritannia oleks võinud kergesti otsustada teist korda, et ta tahab olla vabariik.

Carlyle, seesama ajaloolane, kes oli tol aprillipäeval näinud Victoriat tõllas sõitmas, ei olnud lihtsalt vabariiklane, vaid tundis tõepoolest väga sügavuti ka 17. sajandi vabariigi ajastut ja oli kirjutanud Oliver Cromwelli eluloo, milles kujutas toda suure kangelasena. Carlyle oli pilkehimuline ja lõbus mees, kelle silmapaistev omadus oli see, et ta ei lasknud ennast iialgi kellelgi peibutada – ei inglastel, kes jäid tema šoti hingele alati võõraks, ei ühiskonna ladvikul, keda ta pidas naeruväärseks, ega klassihierarhial, mille päris põhja lähedal ta oli sündinud. Tema kangelane oli saksa luuletaja Goethe ja Carlyle otsis toonase uueneva Inglismaa segastes oludes, mida iseloomustasid suur sotsiaalne õiglusetus, lokkav vaesus, haigustest kubisevad tööstuslinnad ja kitsarinnalisus, mingit moodust, kuidas saavutada selle saksa luuletaja abiga taas positiivne ellusuhtumine, „Igikestev Jah”. Sel iilisel aprillipäeval möödus Carlyle’ist tõld, milles kuninganna sõitis „raasukeseks Windsorisse”, nagu ta oma šotilikul moel mainis. „Olin näinud teda mõne päeva eest Hyde Park Corneril, kui ta tuli tagasi igapäevaselt sõidult. Kahtlemata on ta väike kena olevus: ta noorest näost vaatab vastu puhtus, avalus, graatsiline ujedus … Ta äratab paratamatult huvi, sest surelikud satuvad harva sellisesse olukorda.”4

Carlyle, kel oli parasjagu käsil üks maailma kirjandusloo kõige autoriteetsemaid biograafiaid – „Friedrich Suure elu” –, asus eripäraselt sobilikus olukorras, et näha Victoria olukorra kummalisust, kui too temast tõllas mööda pühkis. (Nad kohtusid alles palju aastaid hiljem, kui nad, mõlemad lesestunud ja vanad, vahetasid mõned laused Westminster Abbey dekaani juures.)

Victoria oli tõesti olukorras, kuhu surelikud satuvad harva. Seetõttu ongi tema lugu nii kõigiti köitev. Oli olnud vägagi võimalik, et ta isa ja ema ei saa üldse lapsi. Ja kui ta ometi oli sündinud, kujutas tema tihti üksildane lapsepõlv kõige kummalisemat ettevalmistust selleks, kelleks ta pidi saama: ta ei olnud lihtsalt üheksa lapse ema ja neljakümne kaheksa lapselapse vanaema, vaid kogu kuningliku Euroopa matriarh. Ta oli peagu kõikide Euroopa suurte dünastiate otsene esiema või vähemalt hõimlane, ja enam-vähem kõigi nende kroonitud või tiitlitega tegelastega oli seotud mõni poliitiline lugu. Nõnda oli tema saatus läbi põimitud miljonite inimestega – ja mitte üksnes Euroopas, vaid terves aina laienevas impeeriumis, milleks Suurbritannia 19. sajandi jooksul kujunes. Sel „väiksel kenal olevusel”, kellest sai ühel päeval ka India keisrinna, oli nägu, mis hakkas kaunistama postmarke, plakateid, ausambaid ja büste üle kogu maailma. Ja asjad läksid nõnda kahe iseäraliku teguri koostoime tõttu, mida germanofiil Thomas Carlyle pidi kõikidest paremini tähele panema: esiteks oli Victoria sündinud täpselt sel ajal, kui Briti poliitiline ja kaubanduslik võim hakkas ennast üle terve maailma laotama, ja teiseks oli ta pärit tollest (peagu läbinisti saksa) suguvõsade tüvest, mis hoolitses selle eest, et Napoleoni-järgse maailma monarhiatele jaguks kroonitud päid.

Hetk pargis, kui kaks Victoria-aegse taevavõlvi tähte teineteisest möödusid, on üks neid väikseid kokkusattumusi, mida suurtes linnades ikka ette tuleb. See oli ajastu, kui Suurbritannia tõusis mõne kümnendiga ülekaalukalt maailma võimsaimaks riigiks, rikkamaks ja mõjukamaks kõikidest Euroopa rivaalidest ja isegi Venemaast. Seejärel tekkis veel üks suurvõim, mis moodustus Saksa riikidest, kus arendati rasketööstust ning ehitati üles vägev armee ja merevägi. Carlyle ja kuninganna Victoria – nagu väga paljud teisedki, kes andsid uuele ja pulseerivale maailmale kuju – olid justkui eikusagilt ilmunud kõrvalseisjad. Üks asi, mis neid teistest eristas, oli erk arusaamine Saksamaast ja tema tähtsusest uues asjade seisus. George Elioti romaani „Middlemarch” kangelannaga abiellunud saamatu õpetlane mister Casaubon kirjutas mannetult just seetõttu, et ta ei olnud ennast kurssi viinud Saksa vaimuelu edenemisega, ja see oli ka ajajärk, kui üteldavasti oskas ainult kolm Oxfordi õppejõudu saksa keeles rääkida. (On väidetud, et kogu 19. sajandi usundilugu oleks teistsugune, kui tulevane kardinal Newman oleks osanud saksa keelt.) Nõnda paiknesid Saksamaa lugu ja Suurbritannia lugu ning nende traagiline teineteisemõistmatus täpselt keset 19. sajandi ajalugu, mis oli lõpuks määratud plahvatama Esimese maailmasõja lahinguväljadel.

Noores kuningannas oli veel midagi, mis oleks pannud Carlyle’i – ajaloolase, ajakirjaniku, biograafi – tema vastu suurematki huvi tundma, kui ta vaid oleks seda teadnud. Ükskõik, kas vastab tõele jutt, et romaanikirjanik ja peaminister Benjamin Disraeli määris oma kuningannale mett mokale, öeldes: „Meie oleme literaadid, madam”5, igal juhul poleks see olnud pelk meelitus. Disraeli sõnu on alati tsiteeritud nalja pähe, ent kuninganna oli tõepoolest literaat. Disraeli väidetav kompliment osutas kuninganna raamatule „Lehti meie mägismaaelu päevaraamatust”, mis ilmus trükist 1868. aastal. Kuid see väljaanne ühes järjega oli kõigest killuke tema kirjalikust südamepuistamisest. Kuna tema lapsepõlv oli tihti üksildane, oli talle olnud loomulik väljendada tundeid kirjutades. Sageli polnud tal rääkida kellegagi peale iseenda ja päevikut pidas ta lapseeast kõrge vanuseni. Ta oli üks 19. sajandi, selle epistolaarse aastasaja kõige viljakamaid kirjakirjutajaid ning tema komme oli panna oma tunded ja mõtted paberile, olgu siis tegu riigiasjade korraldamise, perekonnakriiside läbielamise, tervise pärast muretsemise või lõppeva seltskonnahooaja kirjeldamisega. Yvonne M. Ward on hiljutises uurimuses arvutanud, et Victoria kirjutas koguni 60 miljonit sõna.6 Giles St Aubyn märkis Victoria biograafias, et kui ta oleks olnud proosakirjanik, läheks vaja seitsesada köidet, et tema kirjapandud sõnad ära mahutada.7 Päevikupidajana oli ta sundmõtteline talletaja ning puhuti võis ta kirjutada päevikusse iga päev 2500 sõna.

Kui ta suri, jättis ta maha palju köiteid päevaraamatuid – ajaloolise salvestise täis poliitilisi sündmusi, vestlusi ja muljeid ning terve 19. sajandi avaliku elu tegelaste nimekirja. Vähe oli neid riigipäid, piiskoppe, aristokraate ning kuulsaid kirjanikke, heliloojaid ja maalikunstnikke, keda ta poleks kohanud või mingil moel kirjeldanud. Tema noorim tütar printsess Beatrice võttis endale voli otsustada, et päevikuid ei sobi anda avalikkusele uurida, nii et ta hävitas need peagu viimseni.

Printsess Beatrice ei olnud ainus, kes soovis ema kirjutised olematusse pühkida. Victoria vanim poeg kuningas Edward VII andis oma testamendis korralduse, et kogu Victoria erakirjavahetus, eriti abikaasa ja emaga vahetatud kirjad, tuleb hävitada. Samuti kogus ta kokku nii suure osa kuninganna Victoria ja Disraeli kirjavahetusest, kui tal õnnestus kätte saada, ja saatis selle kaduvikku.

Victoria laste kihk kõrvaldada tema kirjutised meie pilgu eest viib paratamatult mõtteni, et tal pidi olema midagi varjata. Inimene, kes satub lugema mõnd tänapäevast kuninganna Victoria biograafiat, loodab ikka vaistlikult, et lõpuks ometi saab avalikuks üht-teist nendest ebadiskreetsustest, mida printsess Beatrice nii püüdlikult varjata tahtis. Siinkohal tuleb pöörata tähelepanu ühele tõsiasjale. Kuninganna Victoria oli vaistlikult ebadiskreetne inimene. Ükskõik kuidas ta võiks vihata praegusaja kiimalisi kalduvusi ja ükskõik kui tõrjuvalt võiks ta suhtuda nüüdiskirjanikku, kes tuhnib tema eraelu üksikasjades – ometi tundis ta peagu sundvajadust jagada oma eraelu laiema lugejaskonnaga. Ja ehkki ta ei olnud literaat selles mõttes, mida Disraeli naljatamisi silmas pidas, oli ta märksa rohkem Dickensi ja Ruskini ja Prousti masti kui enamiku kuninglike tegelaste moodi, kes tundsid üsna lihtsat privaatsusvajadust. Victoria oli tublisti keerukam natuur. Ühest küljest pidas ta igasugust ajakirjanduse sekkumist kuningliku perekonna tegemistesse jälestusväärseks jultumuseks. Teisest küljest suutsid õukondlased ja lapsed ainult suure vaevaga takistada tal avaldamast oma tõlgendust tema ja ta mägismaapäevade teenri John Browni suhetest.

Meie päevil on hulk tegureid – muu hulgas mõne kuningapere liikme valmisolek jagada kõike või peagu kõike tele- ja kirjutava ajakirjandusega – rebinud kuninglike isikute elult diskreetsuse katte. Kahtlemata oleks niisugune käitumine olnud kuninganna Victoriale kujuteldamatu ja muidugi õudustäratav.

Näiteks 1890. aasta detsembris vihastas ta Timesi peale, kus oli avaldatud hiljem ekslikuks osutunud süütuvõitu looke Sparta hertsogi ja hertsoginna ehk Kreeka kroonprintsi Konstantinose ja tema abikaasa, Preisi printsessi Sophie Inglismaa-visiidi teemal.8 Ajaleht oli kirjutanud vaid seda, et Connaughti hertsog ja hertsoginna ei olnud läinud koos kuninganna ja õukonnaga Wighti saarele Osborne’i residentsi, vaid jäänud Londonisse ootama Sparta hertsogit ja hertsoginnat. Pahane Victoria käskis oma peaministril tõrelda lehetoimetajaga selle eest, et tolle „informeeritud korrespondendi lennukas kujutlusvõime sünnitab kuninganna ja kuningliku perekonna kohta avaldusi, mis on vastuolus selgete ja ilustamata „Õukonna teadaannetega””. Erasekretär kindral Henry Ponsonby rääkis kuningannale, et „ajalehed olid pannud kuningapere uudise sisse, sest nad arvasid, et see meeldib kuninglikule perekonnale, ja nad teadsid, et see meeldib lugejatele. Tema Majesteet vastas mõnevõrra karuselt, et need read olid kuningliku perekonna liikmetele, kes soovivad olla rahus ega ihka oma tegemiste väljakuulutamist, äärmiselt häirivad ja ärritavad, ning et avalikkusele, kes saab kõikidest vajalikest üksikasjadest teada „Õukonna teadaannete” rubriigi kaudu, ei meeldi, kui teda juhitakse valeväidetega eksiteele”.9

Niisiis pole kahtlust, et kuninganna pani pahaks pealetükkivat ajakirjandust ja tema järele nuhkivat ajaloouurimist. Ja ometi – sest huvitavate isiksuste juures on alati mõni „ja ometi”, ning kuninganna Victoria oli üks kõige põnevamaid ja vastuolulisemaid Inglise valitsejaid – ihkas ta kirjutada oma elust avalikkusele. Ta lapsed võisid nahast välja pugeda, aga tema kirjeldas kõhklusteta Šoti mägismaal korraldatud väljasõitude rõõme, maalimisretki ja üldse oma armastust mägismaa vastu. Loomulikult ei olnud ta avaldatud raamatud pihtimuslikud ega paljastavad tänapäevase ajakirjanduse mõttes, ent tema vaba väljenduslaad ja ettevaatlikkuse puudus olid nii-öelda moodsale käsitlusviisile lähemal kui tema laste arusaamad. Kui 1920. aastatel hakkas endise peaministri naine Margot Asquith avaldama oma julgeid mälestusi, oli see esimene samm tänapäevale tüüpilise eraeluseikade paljastamise poole. Kuninganna Victoria tütar printsess Louise (Argylli hertsoginna) oli hämmingus, et ka tema sõbranna leedi Battersea kavatses avaldada mõned täiesti süütud meenutused. „Olen päris jahmunud, sest su kirjast tuleb välja, et ehkki sa veensid mind, et asi pole nii, avaldad sa oma mälestused. Tunnistan, need on kaasahaaravad ja lõbusad, aga ainult sulle endale ja sõpradele, mitte avalikkusele. Selle Margo [sic] ümber käiva kära pärast on mul väga kahhju [sic]!”10 Teises kirjas samale sõbrannale teatas Louise: „See kiri peab pärast lugemist ära põletada [sic], kuna mulle ei meeldi üldse jätta neil päevil kirju alles, sa ju saad aru?”11

On kerge mõista, miks ei tahtnud kuningas Edward VII sugugi, et kõik tema eraelu üksikasjad talletatakse. Mitu korda oli ta napilt pääsenud andmast tunnistusi kohtuasjades, kus arutati teatavaid abielulahutusi, ja Edward Nautleja hüüdnime all tuntud kuningat peeti liiderliku käitumise näidiseks. Loomulikult oli labase avaliku tähelepanu peale tõre ka homoseksuaaliga paari pandud ja mitme mehega seostatud printsess Louise, kelle lesepõlv möödus meeleheitlikus üksilduses.12 Ent oleks viga näha tema suhtumise taga skandaalipelgu. Esimese maailmasõja eel – ja enamikus Inglise ringkondades järgmise ilmasõjani – eristati kaht tüüpi infot: kõikidele teada asjad, millest ometi kunagi ei kirjutatud, ja trükikõlblikud teemad. Asi ei olnud niivõrd selles, et laimuseadused oleks takistanud ajalehti lugusid avaldamast. Küsimus oli pigem selles, mis laadi sündmus oli või ei olnud „juhtunud”. Just tugevate kirjutamata seaduste tõttu anti 1936. aastal sellest, et kuningas plaanib tõsimeeli troonist loobuda, üldsusele teada alles paar päeva enne sündmust. Yvonne M. Ward näitab oma raamatus „Tsenseeritud kuninganna Victoria” veenvalt, et kuninganna avalikku mainet olid tubli pool sajandit kujundanud ja kujundasid pikalt pärast tema surma kirjad, mida toimetajad olid otsustanud trükki anda. Ülesanne toimetada esimesi avaldatud kirju usaldati kirjanik Arthur C. Bensonile ning poliitikule ja juristile William Brettile, vikont Esherile, kes mõlemad olid homoseksuaalid ning oma klassikuuluvuse ja ühiskondliku positsiooni tõttu üsnagi piiratud võimalustega mehed. Nad said hakkama suurepärase saavutusega, kuid nad eelistasid keskenduda Victoria avalikule elule, jättes tähelepanuta tuhanded kirjad, mida ta kirjutas tervise, laste, seksi ja abielu, tunnete ja „sisemise naise” teemal. Küllap tundus neile – ja teistele, kes hindasid kõrgelt viktoriaanlikku ajastut – kindlam lükata Victoria tundeväljendused pärast tema surma kalevi alla. Terav vastuoksus sünnib sellest, et ühel kõikide aegade kõige kirglikumal, väljendusrikkamal, humoorikamal ja ebakonventsionaalsemal naisel lasti välja paista väikese jäiga ja ülespuhutud isiksusena, tühise käilakujuna selles läbinisti mehelikus imperiaalses ettevõtmises.

Säherdune kuninglikku perekonda ümbritsev taktitunde õhustik on teinud kuninganna Victoriale karuteene. Hävitades peagu kõik tema päevaraamatud, on printsess Beatrice pannud meid kahtlustama, et ta püüdis varjata üksikasju, mis pakuksid rahuldust tiirastele silmadele. Tõepoolest, raske on taibata, miks pidanuks kuningas Edward VII tahtma nii innukalt osta väljapressijalt ema kirju, milles oli juttu kuninganna ja John Browni suhetest – „mõni nendest äärmiselt kompromiteeriv” –, kui ta poleks ise uskunud, et need võivad skandaali tekitada. Nendel teemadel tuleb juttu seal, kuhu need kronoloogiliselt sobivad. Siin visandatakse need ainult vajaduse tõttu juhtida lugeja tähelepanu tõsiasjale, et üht osa kuninganna loost on tema lapsed kavakindlalt tsenseerinud. Samal ajal on tähtis algusest peale mõista, et ainuüksi mõne kirja või päeviku põletamine ei anna alust arvata, nagu olnuks see kuidagi patune või ülepea huvitavgi. Vastupidi: nagu näitab printsess Louise’i reaktsioon ammuse sõbranna memuaaridele, ei pruugi tavapärasest diskreetsustajust johtuv soov põletada ka kõige süütumad kirjad tähendada püüdu varjata sündmatuid saladusi, mida kipub neile omistama hilisemate põlvkondade kujutlusvõime. Tänapäevane biograaf või tänapäevaste biograafiate lugeja võib nii väga kibelda leida mõnd peidetud või kadunud saladust kuninganna Victoria elus, et ei pane tähele seda päevselget põhjust, miks ta lapsed tahtsid hävitada tema arhiivist nii suure osa kui võimalik.

Kui otsustada allesjäänud kirjade põhjal, oli üks kuninganna Victoria omadusi, mis pidi ta perekonnale eriti valus taluda olema, see vaba ja ohjeldamatu viis, millega ta kritiseeris oma lapsi nii näost näkku kui ka seljataga. Nende väljanägemine, riietumisstiil, sigimisvõime ja sigimissagedus, lastele antud nimed, lastekasvatamise viisid – neid kõiki kommenteeriti pidevalt ja sageli vähimagi viisakuseta. Eriti sapised märkused hoidis ta Walesi printsist pojale ja sestap pole sugugi üllatav, et kui Bertiest sai kuningas Edward VII, hakkas ta asju korraldama oma lammutava käe järgi.

Nõnda ei tarvitse tõsiasja, et printsess Beatrice hävitas suure osa oma ema päevaraamatuid, tõlgendada ainult ühtmoodi – nimelt selleks, et skandaale varjata. Kuninganna väljendas ennast nii jõuliselt, nii vabalt ja nii tihti, et põhjus võibki olla nimelt selles, mitte aga mõnes erilises saladuses, mida printsess Beatrice otsekui olevat tahtnud ajalooraamatute eest varjata. Meie õnneks on alles jäänud küllaga kuninganna kirju, nagu ka teda tundnud inimeste meenutusi, päevikuid ja kirjavahetust. Ja kus vähegi võimalik, tuginevad just nendele esmastele allikatele ka järgmised leheküljed, kui me jälgime lugu tollest Carlyle’i silmatud „väiksest kenast olevusest” ja järgime Carlyle’i vaistlikku hinnangut: „Ta äratab paratamatult huvi.”