Читать книгу Kuninganna Victoria - Andrew Norman Wilson - Страница 6

Esimene mälestus oli kollane vaip. Ta roomas sellel, aga lärmi ei tohtinud teha. Kui ta kisas või oli ulakas, kuulis lell Sussex seda ja karistas teda. Kujuteldamatult vanast hertsogist, kes elas korrus allpool, sai tema silmis õuduse kehastus. Üks hirmutav asi oli tema parukas. Teisi veidraid vanamehi, kes kandsid parukat, nimetati piiskoppideks, ja needki tekitasid temas tülgastusesegust kabuhirmu – tunnet, mida ta tundis kogu elu, isegi veel siis, kui need päevad, mil piiskopid kandsid kohtunike kombel parukat, olid ammu möödas.

17. sajandi teisel poolel alanud ajastu, kui mehed hakkasid katma oma päris juukseid parukaga, oli lõppenud alles üsna hiljuti. Üks vana kooli kirikumees, kellel õnnestus tema hirmu leevendada, oli Salisbury piiskop, kes laskus neljakäpukile ja lubas tal mängida oma rinnamärgiga, Sukapaela ordu kantsleri ametitunnusega. See oli piiskop Fisher, kellele muutus käpuliolek kuninglike isikute ees harjumuspäraseks (tema vennatütar oli leedi Conroy, kelle lapsed olid kuningliku võsukese mängukaaslased ja alatised seltsilised).

1872. aastast pärineb kuninganna Victoria enda sulest üks väga elav lapsepõlvekirjeldus. Selles on ilukirjanduse väljenduslikkust, aga ka selle isevaldsust.

Claremont on jäänud mu muidu üsna kurvameelse lapsepõlve säravaimaks epohhiks, kus sai oldud minu armsa onu [Leopoldi] katuse all, kus sai pidulike õhtusöökide ajal kuulatud pisut muusikat ja kus sai veedetud aega vana kalli Louise’i juures – kunagine printsess Charlotte’i truu ja pühendunud riietaja –, keda armastasid ja austasid kõik, kes teda teadsid, ja kes jumaldas väikest printsessi, keda selles majas niigi ülearu jumaldati.36

Claremont oli ka koht, kus Victoria tegi oma esimesed sammud. Tema uhke ja arutult imetlev ema kirjutas sellest 1821. aasta 21. mail: „Heute Morgen ist meine geliebstes Kind Victoria allein gegangen” („Täna hommikul kõndis mu armsaim laps Victoria iseseisvalt”). Meenutades seda sündmust palju aastaid hiljem, ütles ikka veel ahviarmastuses ema oma kehvas inglise keeles: „See on üks samm iseseisvuse poole.”37 Iseseisev oli Victoria alati. Paistab, et isegi kui talle ei oleks olnud määratud kuninglikku hiilgust, oli Victoria üks neid perekonna ainsaid lapsi, kes paneb vanemad oma pilli järgi tantsima.

Lapsepõlve „kurvameelsus” oli kuninganna Victoria isikliku mütoloogia lahutamatu osa. Kui räägitakse õnnetust lapsepõlvest, peetakse silmas emba-kumba (või mõlemat): võib rääkida lapsepõlves valitsenud ja seda varjutanud oludest – vaesusest, haigusest, lapse eest vastutajate lahkusetusest – ning sellest, et lapsepõlvest on jäänud õnnetu mälestus. Kuninganna Victorial oli see teist tüüpi „õnnetu” lapsepõlv, kuid hoolimata tema peagu piiritust liialdamis- ja enesehaletsusvõimest ei saa vähemalt ta varast lapsepõlve pidada kuidagi õnnetuks. Ta oli korralikult toidetud ja kaetud, tal olid pühendunud hooldajad ja jumaldav ema. Tal oli ohtralt mänguasju ja meelelahutust. Ja toonast ajastut arvestades koheldi teda kõigiti leebelt. Tõsi küll, guvernant Fräulein Lehzen oli range naine, aga sellele ajale täiesti tavatul moel ei kasutanud ta kunagi ihunuhtlust, ja kuigi last võis hirmutada oht näha parukas vanamehi, oli ta tegelikult väga hellitatud – nii lähiringis kui ka kadunud isa sugulaste seas laiemalt.

Päris väiksena oli ta Drina, ent üha enam hakati teda kutsuma Victoriaks. Võib-olla tulenes asjaolust, et rohkesti targutajaid soovitas tungivalt asendada see nii-öelda mitteinglise nimi Elizabethiga, ka tema käre antipaatia kuninganna Elizabeth I vastu. Sidney Lee meenutuse kohaselt pani ta alati pahaks, kui teda selle ammuse monarhiga mingilgi moel seostati.38 Kui Victoria ja ta ema tundsid end võõramaalaste ja vaeste sugulastena, siis seepärast, et hertsoginna oligi võõramaalane ja kuningliku mõõdupuu järgi olidki nad vaesed sugulased. Pole vaja erilist psühhiaatrilist taipu mõistmaks, miks on monarhide ja nende järeltulijate suhe harilikult pingeline. Pelgalt juba pärija olemasolu, mis on süsteemi toimimiseks hädavajalik, tähendab parasjagu troonil olijale memento mori kehastust.

Victoria mälestustes on see asi aga hullemgi veel.

Mu … elu oli lapsepõlves väga õnnetu. Mul ei olnud kedagi, kellele väljendada oma tugevat kiindumust – mul ei olnud õdesid-vendi, kellega oleksin saanud koos olla, mul ei ole kunagi isa olnud. Sellise kahetsusväärse olukorra tõttu ei olnud mul sooja ega lähedast ega usalduslikku läbikäimist ka emaga – nii palju kui ma teda nüüd [juunis 1858] armastangi – ja ma ei teadnud, mida tähendab õnnelik perekonnaelu.39

Kõik tema varasest lapsepõlvest pärit kirjalikud materjalid räägivad seesugusele mälupildile vastu. Teravat kontrasti säherduse täiskasvanuea „mälestuse” ja talle lapsepõlves tegelikult osaks saanud emaarmastuse vahel mõistis ta alles siis, kui ema suri. Kui kuningannale meenus seejärel ema hellitav ja kirglik andumus, kutsus lein ja kahetsusvalu temas esile raske hingekriisi, mis lõppes kokkuvarisemisega. Esimeses koolitunnis oli väikest printsessi oodanud laual (ingliskeelne) kirjake: „Kallis tütreke, loodan, et õpid väga tähelepanelikult ja mõtled sellele, milline rõõm on emmel näha sinu edusamme lugemises ja käitumises. Õnnistagu sind Jumal, mu kullakallis laps. Sinu alati armastav ema Victoria.”40

1827. aasta viimasel päeval leidis seitsmeaastane printsess magama minnes padjalt väikse roosa ümbriku. Selles oli kiri: „Enne kui sulged oma armsad silmakesed, palveta ja täna Kõigeväelist Jumalat kõige hea eest, mida sa oled sel aastal läbi elanud.”41 Järgmisel vana-aastaõhtul ootas ees veelgi roosam ümbrik, milles jälle armastuskiri: „Enne kui sulged oma armsad silmakesed: mõne tunni pärast on see aasta läbi! … Usu mind, mu kõige kallim laps, et mitte keegi ei suuda selles maailmas armastada sind rohkem kui su ustav ja armastav ema. Jumal õnnistagu sind!!!”42

Vaevalt küll saab nende kirjade autorit pidada tundetuks inimeseks. See ei tähenda, et Victoria peresuhted oleks olnud lihtsad. Lapsena elas ta ema kaaskonna ja õukonna lepitamatu vaenu õhustikus. Samuti ei vasta tõele Victoria meenutus, et tal ei olnud õdesid-vendi, kellega koos olla. „David Copperfieldi” lugeja ei tule selle pealegi, et Charles Dickensil oli kaks õde ja vend, nagu ka „Kadunud aega otsimas” ei anna aimu, et Proustil oli vend. Samamoodi ei saa pahaks panna, et lugedes kuninganna Victoria meenutusi üksildasest lapsepõlvest, jäävad kahe silma vahele tema poolvend prints Karl ja poolõde printsess Feodora, Victoire’i ja Leiningeni vürsti Emich Carli lapsed.

Need 1804. ja 1807. aastal sündinud lapsed olid küllalt vanad, et mäletada Saksamaal puhkenud elevust pärast Napoleoni alistamist, ehkki Amorbachi uhke barokk-kiriku kellad, mis nüüd helisesid prantslaste üle saavutatud võidu auks, lõid peagi nende isa surma puhul. Nad mäletasid onu Leopoldi ja printsess Charlotte’i pulmapidustusi Coburgis ning nutikas kolmeteistaastane poiss ja kena kümneaastane tüdruk nägid ka oma ema abiellumas Kenti hertsogiga. (Paistab, et niipalju kui nad hertsogit üldse nägid, meeldis ta neile, nagu ka nemad talle.)

Claremontis ja Kensingtonis kasvades ei jaganud Victoria tihtipeale tuba üksnes ema, vaid ka poolõega. Feodora oli Victoriale esimesed üheksa aastat pidev seltsiline. Poolõed kuulusid lõpuni teineteise ellu.

Inglise sugulastega oli Victorial paratamatult kaugem suhe. Vana õuduäratav Sussexi hertsog ühes oma tohutu suure raamatukoguga elas Kensingtonis korrus allpool. Tema vend Yorki hertsog oli Victoria sündimise ajal viiskümmend kuus aastat vana. Kõigist neist „nurjatutest vendadest” oli ta riigis üldiselt võib-olla kõige populaarsem, vähemalt osaliselt tänu häälekale katoliiklusevastasusele. Ta kuulutas avalikult, et ripub pigem võllas, kui muudab selles asjas meelt. Lõppude lõpuks poleks Hannoveri dünastia pärilusliin olnud legitiimne, kui Stuartid oleksid ikka veel alles olnud ja katoliiklased oleks lastud võimu juurde – kuidas siis saanukski Hannoveri dünastia lubada katoliiklastel parlamenti või ülikooli pääseda. Briti üldsus jagas vana hertsogi seisukohta nii tugevasti, et oli valmis mööda vaatama tema märksa suurematest taktitutest tegudest, näiteks lordide kojas peetud viigimeelsetest kõnedest. Üldsus andis hertsogile andeks isegi selle, et too oli Briti armee ülemjuhatajana pigistanud silma kinni, kui tema armuke missis Clarke müüs avalikult sõjaväelisi auastmeid ja ametikohti. (Täispalgaga major – 2600 naela, kompaniiülem – 1500 naela, leitnant – 550 naela, lipnik – 400 naela.43) Tema väiksel vennatütrel polnud neist asjust aimugi.

Lastetule hertsogile oli vennatütreke tõeline valguskiir. Ta ostis talle eesli, et laps saaks ratsutada. Tüdruk käis tihti tema äsja valminud palees Stafford (nüüd Lancaster) House’is. Et lapsel ei hakkaks tema seltsis liiga igav, korraldas ta aias lõbusaid nukuetendusi, ja kui ta saadeti 1826. aastal Brightonisse tervist kosutama, kirjutas seitsmeaastane tüdruk talle:

MU KALLIS LELL

Ma soovin sulle su sünnipäeval südamest õnne, väga südamlikult ja suure armastusega, et sa oled minu vastu nii lahke olnud. Mulle on olnud suur rõõm, et olen tänavu saanud kirjutada oma lellele kuningale ja sulle.

Me loodame kuulda, et Brighton teeb sulle palju head …44

Ka tema lell kuningas George IV oli pontsakast sinisilmsest plikatirtsust sisse võetud. Kuningas võõrustas teda Carlton House’is koos tema nõbude George’i ja Augustaga, Cambridge’i hertsogi lastega, kes ei olnud küll nii lähedased kui ta õde-venda, ent needki kolm jäid siiski elu lõpuni tihedalt seotuks. Selsamal 1826. aastal, kui väike printsess kirjutas Yorki hertsogile Brightonisse võluva sünnipäevakirja, sõitis külla Victoria sõtse Württembergi kuninganna (Inglise kuninglik printsess) ning George IV kutsus Victoria, tema ema ja poolõe Feodora Windsorisse. „Ta oli olnud mu vaese isa surma ajal temaga tülis ning pani vaevalt tähelegi vaest leske ja väikest isata tüdrukut, kes olid tema (Kenti hertsogi) surma ajal nii vaesed, et nad poleks saanud ilma mu onu prints Leopoldi lahke abita isegi Kensingtoni tagasi sõita.”45

Ta meenutas, et läks esmalt sõtse Gloucesteri hertsoginna juurde ja sealt edasi Windsorisse kuningale külla. „Kuningas võttis mul käest kinni, üteldes: „Anna mulle oma väike käpp.” Ta oli suur ja kannatas luuvalu käes, aga ta oli ka võrratult väärikas ja sarmika käitumisega. Ta kandis parukat, nagu neil päevil kombeks oli.”46

See kohtumine toimus 1826. aasta augustis, kui Drina oli pisut üle seitsme aasta vana. Tõsiasi, et kuningas kutsus Kenti hertsoginna esimest korda – kuus aastat pärast tema abikaasa surma – ametlikult õukonda, ütleb hertsoginna eraldatuse kohta rohkem, kui seda suudaks mitu köidet. Kohal viibinud Wellingtoni hertsog arvas, et George IV rikub abielu Madame de Lieveniga (Vene suursaadiku abikaasaga), ent hertsog kippus nägema romantilisi suhteid seal, kus neid polnud, ja nii ei pannud ta tähele asja, mis ei jäänud märkamata George’i tegelikul maîtresse en titre’il leedi Conynghamil, keda hüüti Asekuningannaks.47 Kuningas oli väga sisse võetud printsess Feodorast. See, et Windsorisse oli kutsutud ka Feodora, oli Kenti hertsoginna endast välja viinud, ja nagu Victoria hiljem meenutas, „pööras kuningas rohkesti tähelepanu mu õele ning mõned kujutlesid, et ta võib ta naiseks võtta”.

Väga ilusa kaheksateistaastase neiu seisukohalt oli tegu päris võika väljavaatega: olla valitud kandma selle kuuekümne nelja aastase lihava, võitud ja parukat kandva tegelase last. Leedi Conyngham kandis hoolt, et tiivaripsutamine saaks sealsamas lõpu: ta saatis Kenti hertsoginna ja Feodora suures tõllas koju, saates neid koos kuningaga väiksemas. Kui Victoria vaatas nendele sündmustele pool sajandit hiljem tagasi, paistis külaskäik Windsorisse irooniapeeglis. Oleks kuningas otsustanud uuesti kaardilaua taha asuda, et pärijaga välja tulla, võinuks ta abielluda Feodoraga ja saada 1828. aastal lapse. Sel juhul oleks Victoria – selle asemel et tõusta üksteist aastat pärast toda kohtumist Inglise kuningannaks – jäänud kõigest ajaloo ääremärkuseks, ja ilmselt ainult Saksa ajaloo ääremärkuseks, sest kui Feodora oleks kuningaga abiellunud, tõmbunuks Kenti hertsoginna üsna kindlasti Coburgi haavu lakkuma ning Victoria oleks pandud paari mõne hertsogi või kuurvürstiga ja tema Inglismaal veedetud kuninglikku lapsepõlve jäänuksid meenutama üksnes valusad mälestuskillud.

*

Teades Victoria kiindumust Sir Walter Scotti romaanidesse ja tema kirglikku suhtumist kirjaniku isamaasse, on kohane meenutada suure kirjaniku ja üheksaaastase tüdruku kohtumist Kensingtoni palees.

Üks George IV suurimaid poliitilisi saavutusi oli Briti krooni ja senimaani justkui poolenisti eraldiseisva Šotimaa leppimine. Alates 1745. aasta ülestõusust, kui Šoti väeüksused olid toetanud Charles Edward Stuarti (Bonnie Prince Charlie) trooninõudlust, polnud ükski Hannoveri dünastia kuningas ületanud Inglismaa põhjapiiri. George IV tegi seda ja kuulsal külaskäigul Edinburghi lubas ta end riietada mägismaalaste rahvarõivaisse. (Ta oli nii paks, et ta vats lotendas kildivööst allpool.) Külaskäigu oli korraldanud seesama šotluse õhutaja Sir Walter Scott. Neli aastat pärast Edinburghi visiiti, kui Sir Walter oli Londonis, kutsus Kenti hertsoginna ta Kensingtoni paleesse külla. Kirjanikku saatis prints Leopold, kes tutvustas teda printsess Victoriale. „Seda väikest leedit õpetatakse suure hoolega,” märkis Sir Walter, „ja teda jälgitakse nii tähelepanelikult, et kõige toimekamgi ei leia mahti talle sosistada: „Te olete Inglismaa pärija.” Kahtlustan, et kui lõikaksime selle väikse südame lahti, siis avastaksime, et asjasse on segatud tuvi või mõni teine tiivuline. Ta on hurmav, nagu kuninglik perekond üldse – hertsoginna ise on väga meeldiv ja sõbraliku käitumisega.”48

Scott ei olnud ainus, kes väljendas lootust (ehkki ainult oma päevikule), et „nad muudaksid ta nime ära”. Kaks aastat hiljem nõudsid kaks parlamendiliiget – Sir Walteristki paadunumad toorid –, et printsess peaks kuningannana võtma nimeks Elizabeth II, ja kordasid vana kaebust, et nimi Victoria ei sobi kokku inglise rahva tunnetega.49

Scotti arvamus, et Victoriat „õpetatakse suure hoolega” oli üpris optimistlik. Kui hertsoginna tõi Saksamaalt kaasa oma kaheteistaastase tütre, võttis ta ühes ka guvernant Louise Lehzeni. See Victoriast kolmkümmend viis aastat vanem Hannoveri lähistelt Lagenhagenist pärit kirikuõpetaja tütar oli olnud von Marenholzi perekonna kolme tütre koduõpetaja.

Victoria varases eas oli ta hoidjaks missis Brock, Lehzeni roll oli lapsele lugeda. Kui Victoria sai viieseks, pandi tema eest vastutama Lehzen. „Selle kolmeteistkümne aasta jooksul, mis ta oli printsess Victoria guvernant, ei jätnud ta teda hetkekski üksi,” meenutas kuninganna. „Printsess oli tema ainus eesmärk ja ainus mõte. Ta oli väga karm ning printsess tundis tema vastu suurt austust ja isegi aukartust, aga seda suurima kiindumuse juures.”50

Lehzen ei olnud kuigi edukas õpetama last lugema – ta eelistas talle ise ette lugeda – ega ka kirjutama. „Mulle ei meeldinud väikse lapsena õppida ja seisin vastu kõikidele katsetele mulle tähti õpetada kuni viienda eluaastani, kui nõustusin neid õppima nii, et need kirjutati mulle ette.”51

Kaheksa-aastasena sai ta eraldi õpetaja. Selleks oli kõrgeauline George Davys, Cambridge’i Christ’s College’i kolleegiumi liige ja Leicestershire’i Willoughbyon-the-Woldsi vikaar. Kaks aastat pärast Kensingtoni ametikoha saamist anti Davysile Londoni Kõikide Pühakute kiriku vaimulikukoht, mida ta ei jätnud isegi 1831. aastal Chesteri praostiks saades – ta loobus sellest alles siis, kui tänulik õpilane tõstis ta piiskopiseisusse ja tegi temast 1839. aastal Peterborough’ piiskopi, kus ta püsis kaheksakümne neljanda eluaastani. Davysi esimene ülesanne oli kindlustada, et noor Victoria räägiks laitmatut inglise keelt, ja ta sai sellega hakkama. Victorial oli kaunis helisev hääl ja ta kõneles inglise keelt aktsendita, ehkki tal jäi alles komme punkteerida lauseid ja pause saksapäraselt ning tunderõhu korral hääldas so asemel zo. See oli tema ainus germanism. Ta ema inglise keel oli kehv, aga hertsoginna andis endast parima, et rääkida lapsega selles keeles.

Mister Davys ei vastutanud ta harimise eest üksi. Tal oli saksa õpetaja, luteri vaimulik Henry Barez, kirjaõpetaja Seward, kes õpetas ka aritmeetikat, milles ta oli oivaline, sellal kui Davys hoolitses tema ajaloo- ja geograafiaõpingute eest.

Tema religioossed vaated olid ta isiklik asi, ja nii jäi alatiseks. Victoriale mõteldes ei tohiks unustada Coburgi Mauritiuse kirikut, mille suurepärase altari juures võivad luterlikul teenistusel osalejad näha tema ja prints Alberti esivanemate põlvitavaid alabasterskulptuure: hertsog Johann Friedrich II ja tema naist Elisabethi – esimest põlvkonda, kes kaitses ja kindlustas reformatsiooni Saksamaal. Victorial oli protestantism veres. Ta ema oli innukalt jumalakartlik. Ühes neist kirjakestest, mida ta pani Victoria sünnipäeviti ta padjale, kirjutas ta:

23-s mail [sic]. Oo mu armastatud laps. Ära iialgi unusta hetkekski, et Tema annab kõik. Tema on vaadanud su järele need kaksteist aastat: võrdle oma saatust paljude teistega. Loomulik on oodata, et sa saad aastatega paremaks. Kui sa annaksid mulle tõelist kinnitust oma kiindumuse ja tänulikkuse kohta – saad seda näidata ainult nii, et alistad need puudused, mis kindlasti teeksid õnnetuks sind ennast ja neid, kes sind armastavad. Sa näed, et emme on alati valmis tegema sulle kogu rõõmu, mida ta vaid suudab ja mis kuulub sinu nooruse juurde. Aga ma ei saaks sind armastada ega täita oma kohustusi sinu ees, kui ma ei räägiks sulle tõtt ega hoiataks kõige selle eest, mis võib su hingele ja kehale haiget teha.52

Mister Davys kuulus Inglise kiriku evangeelsesse tiiba, kuid selle leebemas vormis: mitte ülearu tuld ja väävlit ega igavest karistust ega ka mitte kalvinistlikku ettemääratust. Victoria igatses kogu elu sallivat vaimulikkonda, nagu ta seda nimetas, mis enamasti kippus tähendama neid, kes jäid tema enda eklektiliste eelarvamustega nõusse. Lapsena ei teadnud ta veel midagi riigikiriku nääklustest „kõrge” ja „madala” teemadel, mida ta hiljem taunis. Ent mister Davys leidis eest võrdlemisi vaga väikse tüdruku, kes palvetas hoolsalt. Ta jäi seda alati tegema ja see oli tema elu osa.

Mõned inimesed muutuvad ja arenevad, ning see on nende tugevus. Teistele tähendab tugevus nende muutumisvõimetust. Victoria ei lakanud kunagi olemast see väike laps Kensingtoni palees ega lakanud ta kunagi ka ootamast oma kaaslastelt, et need oleksid sama ustavad ja sama kiindunud, kui oli olnud Lehzen. Seetõttu olid tema parimad sõbrad teenijad või need, kes olid valmis tema juuresolekul teenijana käituma. Niikaua kui ta abikaasa oli temaga suheldes ustav, näitas ta mõnikord üles samasugust „austust ja isegi aukartust”, mida ta oli väljendanud guvernandile. Teinekord aga võis ta olla sama kangekaelne, nagu ta oli olnud Lehzeniga. Ta lapsepõlves tuli ette meeletuid raevupurskeid, märksa hullemat turtsakust, kui Lehzen oli iial näinud. Guvernandil ei olnud Hannoveri dünastiaga kogemust. Ta ei olnud jälginud Victoria isa kasvamas ega tunnistanud tema peagu verejanulisi riide vendadega ega näinud, kuidas Kenti hertsog üritas sõjaväelasena Gibraltari väeüksusse distsipliini peksta, kutsus oma vihahoogude ja õelusega – näiteks keelates meestel juua – esile vastuhaku, käskis hukkamiskomandol neist kolm 25. detsembril 1802 „jõulupreemia” korras tappa ning lasi paljusid teisi vastuhakkajaid armutult piitsutada. (Tema vend Cumberlandi hertsog, kes oli – kui see üldse võimalik on – veelgi karmim distsipliininõudja, tekitas 15. tragunirügemendi kolonelina skandaali, pekstes kepiga mitte lihtsat reameest, vaid oma kaasohvitseri.) Oleks Lehzen tundnud Victoria Hannoveri geene paremini, üllatunuks ta võib-olla vähem, kui noor Victoria viskas teda kääridega. Victoriat armastada – mida paljud inimesed tegid – tähendas õppida elama üheskoos pöörase vahkvihase meelelaadiga.

Kui Victoria lapsepõlve armistas ema ja õukonna vaenulikkus, siis tema kasvades varjutas seda järjest enam ka Kensingtoni palees endas toimunud jagunemine. Nimelt ei olnud Lehzen ainus, kes lapse eest hoolt kandis.

Teine selle loo tegelaskuju, kes hakkas üha rohkem domineerima, oli John Conroy. Kui George IV uuris 1827. aastal, kas Lehzen on ikka sobiv inimene valmistama last monarhikohuste täitmiseks ette, soovitas Kenti hertsoginna Conroy ettepanekul anda talle Hannoveri parunessi tiitli, ja kui selle üle arutleti, ülendas Conroy iseennast Hannoveri ordu rüütelkomandöriks. Kumbki neist vaenlastest, kes Victoria eest vastutasid, ei kuulunud ühessegi Inglise ordusse, ning kahtlemata olid Lehzen ja Conroy vaenlased. Sedamööda, kuidas kasvas Lehzeni mõju oma noorele hoolealusele, tugevnes ka Conroy haare Kenti hertsoginna ümber. Ja just Conroy survel leppis hertsoginna nii ebamõistlikult tolle Kensingtoni süsteemiga, nagu mees seda nimetas.

Kõnealune asjakorraldus loodi selleks, et kasvatada printsessi Inglise õukonnast ja tema lelledest eemal ning hoida teda kõigiti Kenti hertsoginna ja Conroy lõa otsas. Peamiselt Conroy lõa otsas. Ühe erandi selles kuningliku perekonna tõrjumises tegi Conroy printsess Sophiale (1777–1848), Victoria vallalisele sõtsele, kel oli Kensingtoni palees oma elamine. Kenti hertsog ja Conroy sõid printsess Sophiaga kaks-kolm korda nädalas lõunat, Conroy juhtis ta rahaasju ning 1826. aastal ostis endale 18 000 naela – printsessi raha – eest Montgomeryshire’is mõisa.53

Kuna oli selge, et Conroy vooderdab endale pesakest printsess Sophia rahaga, ei puudunud nõndanimetatud Kensingtoni süsteemil oma väärtus. Tõepoolest, nii Claremontis elav prints Leopold kui ka tema ammune nõuandja doktor Stockmar olid nõus, et poleks arukas, kui hertsoginna ja Victoria puutuksid liiga palju kokku ükskõik kas Coburgi liiderliku ja rikutud perekonnaga või George IV prassiva elulaadiga, kuhu kuulusid võimukas leedi Conyngham ja tolle mari complaisant Henry, kes oli tehtud selle eest, et ta oli laenanud oma naise kuningale, peeriks ja lordkammerhärraks. Conroyl endal, kelle naine oli sünnitanud kuus last – neli poega ja kaks tütart – polnud üldse raha. Tema maania, et ta abikaasa on Victoria poolõde, ei õigusta tema riuklikkust ega ka külmaverelisust, millega ta meelitas printsess Sophialt välja 18 000 naela (praegu võrdub see ostujõudu arvestades 1,2 miljoni naelaga ja veel kümme korda suurema summaga, kui mõõta keskmise sissetuleku järgi54). Aga tema püsitu vaim uskus, et kuninglik perekond on talle võlgu.

Victoria üksildane lapsepõlv algas päriselt alles 18. veebruaril 1828, kui Feodora abiellus. Ta pandi paari Hohenlohe-Langenburgi vürsti Ernst Christian Karliga sessamas Kensingtoni palee Cupola saalis, kus kunagi ristiti Alexandrina Victoria. Sellele järgnes luterlik talitus, mida juhtis doktor Kuper kuninglikust Saksa kabelist. Victoria oli pruutneitsi, „imearmas väike tüdruk”, nagu meenutas 1843. aastal Feodora. „Ma pääsesin paarist vangistusaastast, mille sina, mu vaene õde, pidid pärast mu abiellumist läbi elama.”

Nendele aastatele tagasi vaadates lisas Feodora: „Jumalale tänu, et need on möödas!”55 Ta kirjutas seda ajal, kui tema enda sõnul „Kõigeväeline Jumal on nii armulikult muutnud meie mõlema saatust ja teinud meid meie kodus nii õnnelikuks”. Ent õigluse nimel olgu öeldud, et ta kirjutas seda Saksamaal, kaugel Suurbritanniast, mille valitsejaks oli määratud Victoria, ja ta sai seda kõike kirjutada ilma vähimagi vastutuseta.

Kenti hertsoginna võis ju oma arvamustes kõhelda ja Conroy võis olla mõneski mõttes kaabakas, kuid neil lasus raske vastutusekoorem. Riik oli ohtlikus seisus. Vaeste olukord ei olnud kümne aasta tagustest Peterloo tapatalgutest saati paranenud. Oweni püramiid ei paistnud sugugi kindel. Ja kui see oleks kokku varisenud, siis mis oleks juhtunud selle tipuga – monarhiaga?

Mandri-Euroopa tuletas meelde, et kuningaid saab teha ja kukutada üleöö. Monarhia taastanud Prantsusmaal tõrjuti konservatiivsed Bourbonid (Louis XVIII, valitses 1815–1824, ja Charles X, 1824–1830) võimult ja asemele pandi Louis-Philippe’i liberaalne juulimonarhia. Brüsselis tahtsid belglased, kes panid pahaks hollandlaste ülemvõimu, luua endale iseseisva kuningriigi ja kaalusid peamise riigipeakandidaadina Louis-Philippe’i poega Nemoursi hertsogit. Lõpuks anti see au Victoire’i vennale prints Leopoldile. Maikuus oli ta ära ütelnud talle pakutud Kreeka troonist, ent Belgias nägi ta võimalust viia ellu Stockmari ideed moodsast konstitutsioonilisest monarhiast. Ja ehkki ta oleks sunnitud maha jätma Claremonti ja Kensingtoni ning oma õe ja väikse Drina, oleks ta Londonile piisavalt lähedal, et nende üle mõju säilitada.

Nõnda sai Kensingtoni paleest peamiselt naiste majapidamine: hertsoginna Victoire, Drina, Lehzen, paruness Späth ja Feodora. Tõsi küll, lapsele käisid tunde andmas meesõpetajad. Kuid domineeris ainult üks tegelane, John Conroy. Ja domineerimine aiva kasvas. 12. jaanuaril saatis Clarence’i hertsoginna Adelaide, samuti sakslanna, Victoire’ile siira hoiatuskirja. Ta kirjutas, et „üldise soovi kohaselt” ei tohiks hertsoginna lubada Conroyle liiga palju mõju enda üle, vaid peaks „ta paika panema … Ta ei ole kunagi varem elanud õukonnas ega üldse kõrgseltskonnas, nii et loomulikult rikub ta mõnikord traditsioonilisi viise, sest ta ei tunne neid … Perekonnas on pandud tähele, et sa lükkad neid endast ja lapsest üha kaugemale … Selle taga näevad nad Conroyd – on see tõsi või mitte, ei saa mina otsustada”.56