Читать книгу Kuninganna Victoria - Andrew Norman Wilson - Страница 7

Kui sai selgeks, et George IV on suremas, kiirustas Anglesey markii – Waterloo lahingu veteran ja endine minister – Bushy Parki, kaasas mõned soojad soovitused Clarence’i hertsogile. Anglesey selgitas nõudlikult, et uus kuningas peab end alamatele näitama, ta peab hoidma alal „hiilgavat õukonda” ja esinema „kiiduväärselt heldete tegudega”, „ilma et ta seejuures rahva taskuid tuulutaks”.57

William IV, kelleks Clarence’i hertsog 1830. aasta 26. juunil sai, oli kuningas Briti poliitika erakordselt pulbitseval ajajärgul. Polnud tarvis ennustajavõimeid, et näha, milline oht paistab nälgiva lihtrahva ja isegi pidevalt kasvava, ent poliitilise hääleta keskklassi poolt. „Mul oli väga kurb meel mõista,” märkis Anglesey pärast Williamiga peetud vestlust, „et ta on äge reformivastane ja vihane vabakaubanduse vaenlane.”58 Esimestel valitsemisaastatel seisis ta niinimetatud suurele reformiseadusele vastu, aga seejärel leppis sellega. Suurbritannia oli teel tõeliselt parlamentaarse poliitilise korralduse poole, ehkki demokraatiani oli veel pikk maa minna. Nagu ütles hiljem Edward VII nõuandja ning kuninganna Victoria varaste kirjade ja päevikute toimetaja lord Esher, vahetas monarhia oma üldise mõjuvõimu konkreetsete mõjutuste vastu.59 Sel ajal kui käisid vaidlused reformide üle, nähti monarhi selgelt konservatismi tugimüürina, mis seisab alamate progressil ja vabadustel risti ees. Iseäranis tema esimestel võimuaastatel tuli ette inetuid stseene rahvahulkadega. Näiteks kui William ja tema vend, Cumberlandi hertsog prints George läksid 1831. aasta veebruaris teatrisse, loobiti neid solvangute ja kividega.60 Samamoodi visati rahvahulgast teda kividega 1832. aasta juunis Fernhilli võiduajamisel. Üks kivi tabas ta pead.61

Kaasaegsete silmis oli William IV pajats, kuigi mõnikord armastusväärne pajats. 1834. aastal pihtis Greville päevikule: „Välismaal on levinud kindel arusaam, et kuningas on peast põrunud, ja ma julgen öelda, et selles on annus tõtt. Vihasena muutub ta väga ägedaks ja ropuks.”62 Ent see ei rääkinud Meresõitjakuninga kohta kaugeltki kogu tõtt. Ta võttis lord Anglesey nõu kuulda ja tema valitsusaega iseloomustas tõesti suurejooneline heldus, mis muu hulgas pidi leevendama üldsuse vimma reformide venimise pärast. 1830. aastal korraldas ta Windsoris oma sünnipäeval kolmele tuhandele vaesele pidusöömingu, mida kajastati ohtrasti ka ajakirjanduses. 1833. aastal külastas kuningas, keda saatsid printsess Victoria, kuninganna Adelaide ja Kenti hertsoginna, nelja heategevuskontserti Westminster Abbeys. Nendega koguti tohutu summa: 7600 naela. Kogu riigis oli raske leida haiglat või misjoniseltsi, mis poleks kuningalt või kuninganna Adelaide’ilt abi saanud. William andis tuhat naela, et pakkuda peavarju puupaljastele iiri protestantlikele vaimulikele, ja kolm tuhat naela Kew’ kiriku ümberehitamiseks, sellal kui Adelaide asutas Penge’is mereväeohvitseride leskedele varjupaiga ning annetas lahkelt raha Austraaliasse Adelaide’i ja Maltale Valletta katedraali rajamiseks. On kokku arvutatud, et kuninganna Adelaide oli üks ajaloo kõige heldemaid kuninglikke heategijaid, andes sel otstarbel igal aastal umbes 40 000 naela oma 100 000 naela suurusest aastatulust.63 Tänuliku avalikkuse silmis heastas see küllaga tema väidetava abielurikkumise (ta armuke olevat olnud krahv Howe, kelle Amershami lähedal paiknenud maakodus Penn House’is veetis ta mõned oma hääbumisaastad). Kui 1835. aastal levis hiljem valeks osutunud kuulujutt tema rasedusest, soovitasid irvhambad laulda psalmirida „Kui suured on sinu teod, Issand!”.64

Kuninganna Adelaide’i ja ta kaasmaalanna Kenti hertsoginna suhted olid jahedavõitu, ehkki paistab, et Victoriale ta lihtne väike lellenaine meeldis. William IV kutsus kaks Victoriat – hertsoginna ja printsessi – kohe täitma õukonnakohustusi, mille seas üks esimesi oli 20. juulil toimunud Sukapaela ordu tseremoonia, kuhu printsess Victoria, kes ikka veel leinas raskelt lell George’i, ilmus kohale üleni musta riietatult ja maani ulatuva looriga. 24. veebruaril 1831, kuninganna Adelaide’i sünnipäeval, osales ta esimest korda kuninga hommikusel koosviibimisel. Kuningas kaebas, et printsess vaadanud teda selle sündmuse ajal „kalgilt”.

Kuninga nimel kutsus lord Howe Kenti hertsoginna ja printsess Victoria Westminster Abbeysse kroonimistseremooniale, küsides hertsoginnalt, kes peaks kandma tema aadlikrooni. Ta ei vastanud kirjale. Siis kirjutas kuningas isiklikult, pannes allkirjaks „Wm. R.”. See pälvis vastuse, ent mitte hertsoginnalt endalt, vaid Sir John Conroylt, kes vastas, et kui nad osalevad, peaks hertsoginna krooni kandma lord Morpeth.65 Lõpuks aga ei võtnud üritusest osa ei hertsoginna ega printsess Victoria. Kui Victoria kuulis ema otsusest, puhkes ta ohjeldamatult nutma. „Miski ei suutnud mind lohutada,” rääkis ta aastaid hiljem oma lastele, „isegi mitte mu nukud.”66

Kui 1831. aasta augustis võttis hertsoginna Victoria kaasa Wighti saarele Norrise kindlusse puhkama, tervitasid Portsmouthi sadamas olnud laevad neid kuningliku saluudiga. Kuningas, kellele sellest süütust truuduseväljendusest teada anti, nõudis hertsoginnalt ametlikult, et ta lükkaks niisugused auavaldused tulevikku.

Monarhia huvides püüdsid Kenti hertsoginna ja kuningas vastasseisu vaos hoida ja keskenduda sellele, et õpetada teismeeas Victoriat eesootavaks koormavaks eluks. Ehkki nad mõlemad andsid koolitamisse oma osa, ei suutnud nad teha seda koos. Ja kuigi peamiselt Conroy eestvõttel prooviti järgida üht lord Anglesey seatud kolmest nõudmisest moodsale valitsejale – olla alamatele nähtav –, ei tehtud suurt või üldse midagi, et selgitada printsessile seda poliitilist ja konstitutsioonilist rolli, mida ta pidi riigi ajaloos täitma hakkama. Lord Esher märkis ta noorpõlve päevikute sissejuhatuses: „Tema päevaraamatutes ega kusagil mujal ei näita miski, et ta oleks enne kaheksateistkümneseks saamist rääkinud tõsiselt ja vähegi pikemalt mõne laialdaste teadmistega inimesega. Alles siis, kui ta onu kuningas Leopold kuulis William IV haigusest, sai Stockmar korralduse kõnelda selle noore neiuga, kes pidi õige pea troonile tõusma, tähtsatest teemadest kohase põhjalikkusega.”67 Seda puudujääki, seda läbikukkumist Victoria ajalooliseks rolliks ettevalmistamisel pidi hiljem püüdma heastada peaminister lord Melbourne. Ta andis endast parima, aga oli juba hilja. Victorial endal kuningannana, kuid kindlasti tema peaministritel, eriti Peelil ja Gladstone’il, oleks olnud palju vähem muret, kui tema ema oleks lasknud anda noorele Victoriale poliitika alushariduse.

Isegi mõlema vanemaga ja muidu harmoonilises peres kutsub troonipärija väljaõpetamine esile pingeid ja probleeme. Kahtlemata oli asjalugu just niimoodi siis, kui Victorial endal olid lapsed ning tema ja ta imetletud abikaasa üritasid last-troonipärijat valitsejarolliks ette valmistada. Victoria puhul oli see aga kõvasti keerulisem. Ta ema oli üksik, ja mitte lihtsalt võõramaalane, vaid tõesti võõras, kes tuli inglise keeles kehvasti toime ega teadnud vähimatki Inglise elust. Kui veel ta vend sõitis ära Mandri-Euroopasse – esmalt kaalutlema Kreeka trooni pakkumise üle, et seejärel vastu võtta Belgia troon – ja nende ema 16. novembril 1831 suri, tundis Kenti hertsoginna end aina hüljatumana.