Читать книгу Isevärki kalmistu elukad - Андрей Иванов - Страница 3

Me leidsime monsieur Morgensterni Luxembourgi aiast. Ta lamas, nii pikk kui lai, pingi peal, tema kohal õõtsusid laiavõralise kastani kurvad oksad. Loojang ja kivirik olid tema ajutise askeetliku aseme taha laotanud purpurse vaiba. Vähe maad eemal piilus lehestiku vahelt üks neid kujusid, mis mõjuvad õhtuhämaruses rusuvalt.

Marie¹ hüüatas vaikselt ja jooksis tema juurde.

„Alfred? Alfred, ärgake! Te ei tohi siin lamada …”

Marie püüdis teda üles raputada. Vanamehe pilk eksles. Ma mõtlesin, et küllap on ta väga purjus. Ta ei tundnud Maried üldse ära. Marie vandus pahameelest prantsuse keeles. Vanamees pobises midagi ja keeras näo ära. Mina seisin täiesti nõutult eemal, tundes, kuidas mu ümber kasvab ärevus. Oksad kahisesid, tolm siugles, vanad kuivanud lehed tantsisklesid. Midagi on toimumas, mõistsin ma, midagi salapärast. Tundsin kerget müksu selga. Mõtlesin, et keegi teeb nalja, tahtsin tagasi vaadata, kuid taipasin silmapilkselt, et sellel pole mingit mõtet. Soe õhulaine jooksis judinal üle selja, läbielamiste pundar, mida ma alles hakkan ridadeks ja niitideks harutama, tulvas verena kaela, lõi pähe ning lükkas selgroolülide kuuldava raginaga minus ammu hangunud osad paigast. Tollestsamast hetkest peale, mil me leidsime monsieur Morgensterni Luxembourgi aiast, mitte kaugel väljapääsust Saint-Micheli bulvarile, sain ma üheks Pariisi haaranud liikumisega, ma ärkasin ellu.

„Viktor, aidake ometi!” hüüdis Marie ja ma toibusin täielikult.

„Jah. Tulen!”

Linn on olnud rahutu eelmise aasta lõpust saati. Ma jälgisin agoonia sündi nagu laborant, kes uurib mingisugust hobusele poogitud viirust. Vaatasin kõike naeratusega: inimesed jooksevad, akendel on näod, ülesköetud, uudishimulikud, hirmunud. Ma olen lapsest peale jumaldanud kaost, armastan käia vaksalis, vaadata, kuidas reisijad rongile kiirustavad. Evakuatsiooni Tšistopoli 1941. aastal võtsin ma vastu entusiasmiga. Ema nuttis, isa oli valge kui lubi, ent minu rinnas mühises lõõm; kui me leidsime endid kesk kõnnumaad ja jäist tuult muldpõrandaga tares hirmpika sadamasilla lähedal, valdas neid õud, mina aga olin vaimustuses. Kui palju muljeid! Kui palju vabadust! Lõpuks ometi olin ma tolmusest Moskvast ära põgenenud. Ma polnud seda linna kunagi armastanud ega tahtnud kooli minna. Ma teadsin, millisesse mind pannakse, see kool oli ära kugistanud paljud mu tuttavad ning kõik nad vihkasid teda. Hoone meenutas kasarmut. Me kõndisime emaga sageli sealt mööda ning sammaste ja stukk-kaunistustega paraadsissekäiku vaadates võpatasin ma mõttest, et need hiiglaslikud uksed neelavad varsti ka minu. Katkistel astmetel karglesid kärehäälselt vandudes paadunud marakratid. Ma vaatasin neid ja kujutasin ette, kuidas nad hakkavad mulle tonkse, kuklavopse ja nipse jagama. Ema peatus ja näitas mulle õpetajat – aga see, mõtlesin mina, hakkab mulle kahtesid panema ja isa kooli kutsuma. Rutiinist päästis evakuatsioon. Tšistopolis oli hoopis teistsugune kool, kõik õppisid seal naljaviluks …

Hall kortsunud mantel, mustad püksid, nöörsaapad; ühe käega hoidis ta pingi seljatoest kinni, teine rippus elutult. Me kummardusime tema kohale. Ei, monsieur Morgenstern ei olnud purjus. Ta lalises midagi. Lehestik segas vahele, ei lasknud aru saada.

Me olime tol päeval vaadanud pooltühjas cinéma-club’is „Alphaville’i”. Sattusime juhuslikult. Marie nägi afišši, ütles, et tal on jalad väsinud, Clément olla soovitanud seda filmi vaadata.

„Tal on laitmatu maitse. Ma loen kõike, mis ta toob. Ma usaldan teda täielikult. Ta on natuke napakas, kuid mis sest. Ma teen teid kindlasti tuttavaks! Te hakkate teda armastama, küll näete! Kas lähme?”

Mul polnud raha, kuid hilja juba – me sisenesime klubisse, läksime kassa juurde, tema ostis piletid. Oli jube piinlik. Marie ei teinud mu vabandussõnu kuulmagi, sammus julgelt oma lemmikkoha poole otse keskel.

„Ma istun tavaliselt siin, igas cinéma’s!” Istus ja tegi kähku kinga lahti. „Minuga on sünnist peale mingi jama. Igavene segadus dokumentides! Ma sündisin Saksa okupatsiooni ajal, mu hullumeelne ema tahtis panna mulle nimeks Marie-Antoinette. Kujutate ette, kui tobe! Ma oleksin nüüd …” Teist kinga lahti tehes vaatas mulle otsa ja raputas juukseid, imekauneid juukseid. Ma ei jõudnud midagi vastata, isegi naeratada ei jõudnud. „Vanaisa tahtis panna nimeks Stalina, seda neljakümnendal aastal … Isalt ei küsitud, oldi arvamisel, et teda mul pole, kuid hiljem selgus kõik … Passi järgi olen ma Marie-Anne, kuid niimoodi ei kutsu mind keegi.”

Kodus on ta Marianna, lähimatele sõpradele Marie; Nanterre’is filoloogiateaduskonnas õppides oli ta töötanud pansionaadis, kus üks vene aristokraadiproua oli teda Nürziks kutsunud, ning iga kord, kui Marie pansionaati tuli, täitusid vanadaami silmad pisaratega: „Ja siin ongi mu armas Nürz!”, võttis Mariel käest kinni: „Istu minuga, kallis Nürz.” Ainsaks inimeseks, kes kutsus teda Marie-Anne’iks, oli olnud väikese ehituskontori direktor, tal olla hädasti olnud vaja inglise keelt oskavat stenografisti, kuid selle pea kahe kuu jooksul, mil Marie tema juures töötas, ei palunud ta kordagi millegi tõlkimist või stenografeerimist, see-eest andis viisakas kaabakas oma käppadele voli ning Marie lahkus.

„Isa ja tema sõbrad kutsuvad mind Mariškaks. Kas on ilus?”

„Väga.”

Marie oli sündinud Asnières’is, koerte kalmistul, mille vahiks oli tema vanaisa; sünnituse oli vastu võtnud vanaema …

Veel räägib Marie poola keelt.

„Aga kas teie räägite poola keelt?”

„Kahjuks mitte.”

Ma olin võlutud ega tahtnud seda varjata. Las näeb! Saalis klõpsis tasakesti liikuvate numbritega kell. Minus hakkas kobrutama iha. Minut minuti järel … Valgus kustus – „Vaadake sinna, pole vaja mind vaadata”. Ma kuulsin, kuidas kõlksatas tema kingakese lukk, ta libistas need jalast ära, numbrid kellal kukkusid pehme sahinaga. Äkki tõstis ta jalakesed minu kinga peale …

„Lubate?”

„Jaa.”

Ning aeg peatus.

Ma saabusin Pariisi 1967. aasta oktoobris; enne kui sain tuttavaks Mariega ja asusin elama rue d’Alesial, ei jõudnud ma Pariisi küllalt sisse ahmida, see linn varjutas mu mõtted, ma tundsin linna kohalolu isegi unes, mind erutas siin kõik, valgeid laike kaardil jäi järjest vähemaks, mõnesse kohta tekkisid augud, mõned korrad tabas ärev tunne, et kohe avaneb mulle miski, mingisugune suur saladus, õhk mu ümber elustus, hakkas voolama, pea kohal võbeles miski, tuulejoad paitasid mind, tõusis sahin, ma kiirustasin leidma vaikset tänavat ja sinna varjuma, et iseendaga üksi jäädes selles nähtuses selgust saada, kuid millegi suure kohaloleku vaimustav taju hülgas mind peagi, ma seisin pargis kui puunui või istusin pikalt pingil, äng vulises minus nagu ammu unustatud motiiv, ma kirjutasin midagi, kuid miski ei edenenud, läksin kaldapealsetele jalutama ning siis valdas mind teine veider tunne: ma oleksin justkui mässitud fantaasiate ja lugude tselluloidkilesse – kõigest sellest, mis ma olin selle linna kohta omale kokku mõelnud; heites üle õla pilgu Pariisi Jumalaema kiriku poole, nägin ma viivuks postkaarti, todasama kiriku kujutist postkaardil, mis oli rippunud mu voodi kohal Leningradis Gavanskaja tn 8A (seal oli ka teisi: kenotaaf Baudelaire’ile, Arc de Triomphe ja loomulikult Eiffeli torn); teinud mõned sammud, vaatan uuesti tagasi: kirik on alles, päris, hiiglaslik, ning ma ütlen endale: see ei ole film, see ei ole unenägu ega postkaart.

Toimetus asus Père-Lachaise’ist paari sammu kaugusel, ma sattusin sinna paratamatult iga päev, lonkisin kalmistu niisketel jalgradadel, vaatasin, kuidas ükskõikne päike noolib monumente, libiseb üle nekropoli küngaste, lükkab varjusid koomale, otsekui püüdes krüptidesse kiigata; helgatanud lõpetuseks salapäraselt iidvana hauamonumendi plaadile moodustunud hallis lombis, päike kadus ning alles siis hakkasin ma märkama mingeid detaile: suurt liblikat meenutavat lehte, jonnakat küünlaleeki, maha pudenenud münte, murenenud astmeid, mille alt vahtisid inetute reptiilidena väänduvad juured – puud toituvad siin tõesti surnutest ja muutuvad monstrumiteks! Pinkidel ja munakividel sulasid pikkamööda loojangu roosad jäljed; viimane rammetu kiir, mis oli endale välja valinud pika poeetilise epitaafi, roomas ühelt sõnalt teisele otsekui Braille kirja lugeva pimeda käsi. Mäletan, kuidas ma nägin Père-Lachaise’i väravaid esimest korda. Ma astusin sinna sisse ainult sellepärast, et oli veel vara randevuule minna. Helistasin toimetusse, ütlesin, et mul on soovituskiri, mu kõnet oodati, Vene Pariislase peatoimetaja Roza Arkadjevna tegi ettepaneku kokku saada, dikteeris aadressi. „Kas teate, kus see on?” Vastasin, et tean. „Siis on hea. Nii on lihtsam. Isegi kui ma ütleks teile, kuidas meid leida, siis vaevalt te leiaksite. Pariisis on aadressid petlikud. See ei ole mitte päris rue de la Roquette’il. Siin on kõik natuke kavalasti korraldatud. Tuleb keerata rue de la Folie-Regnault’le ja minna sinisest väravast sisse. Kuid kes selle teile lahti teeb? Pealegi on meil siin uksehoidja nii isepäine …” (See selgus natuke hiljem, ma sain vanamehega sõbraks.) Ning hakkasin bulvareid mööda astuma, kiikasin raamatutesse tänavalettidel, ampsatud read põimusid poeemiks, kõik näis olevat seotud, kõik erutas. Montmartre’il käis sagin. Kõht oli tühi, kuid raha jätkus ainult veinipokaaliks ühes väikeses kohvikus. Lärmakad külastajad tulid ja läksid, kelnerid ilmusid ja kadusid, igaüks ruttas lisama oma heli, justkui oleksid nad kokku džässbänd. Ma jõin ära ja läksin jalutama. Tuul-miim pillutas lehti. Eemal helises kirikukell, krooksusid autopasunad. Ma olin kebja, tahtsin tantsida. Mu hea tuju haihtus kohe, kui astusin kalmistuväravast sisse. Iidvana seedripuu sahistas mulle tervituseks, kergitas oksi ja langetas neid aeglase ohkega – vaikus ja tusk pugesid hinge; veeretasin mõtet: mu elu süütus on lõppenud (olin oma ligi kolmekümne kolme eluaasta kohta suhteliselt süütu). Jalad kandsid mind uinunud vikontessi monumendi juurde: ma seisin tükk aega, vaadates, kuidas ta lamab, varjud ja helgid panid marmorist surirüü voldid liikuma; tema näost õhkus rahu; mahe tuul sasis mu juukseid, ma tahtsin ära minna, kuid hoidsin miskipärast end tagasi, silmitsesin ta näojooni, temas oli midagi tuttavlikku, ma vaatasin ega saanud kuidagi aru, siis aga taipasin järsku: ta meenutas mulle ema! Ma oleksin tahtnud talle suud anda, kuid ümberringi olid inimesed, otsisid midagi, hõiklesid sündsusetult valjusti, ma läksin ära (sestpeale, kui palju ma pole seal ka uidanud, ei ole seda mälestussammast leidnud). Jalutuskäik oli kainestav, mulle tundus, nagu jälgiksid kadunukesed mind oma kivimajakeste akendest ja sosistaksid: hei, võõramaalane, mida sa siit otsid?

Esimestest päevadest peale on Pariis mind lollitanud ja oma maitse järgi küpsetanud, peale surunud oma pulsatsiooni, oma telegraafikoodi; linn ei jäta mind järelevalveta, saadab helidega, varjudega, lõhnadega. Videvikus satun ma segadusse, see vajub peale ootamatult nagu purjus möödakäija, kes paneb käe sulle õlale, ütleb mõne sõna ja tikub kallistama. Laternatuled nihutavad perspektiivi paigast ära, kõditavad silma – ma kõnnin aeglaselt, ettevaatlikult, kardan restil magavale hulgusele peale astuda, võpatan aknaluugi plaksatuse või vitriinivõre kriiksatuse peale. Ja kui salapäraselt lainetavad mõnikord purikatused tuule käes, otsekui tiivad! Mugandun nii öise kisaga kui ka häbematute hommikutega … linnulaulu, lärmi, tõuklemisega … Hääled, sihin-sahin, veoautode mürin, kettide kõlin – kõik evib iseloomu, pilkehimulist ja kõrki, iga heli kutsub korrale: võõras, mida sa otsid siit? Sa sisened varju ja saad aegapidi nägijaks, kuid siis riivatakse sind hooletult õlaga, sulle lendavad näkku lausekatked, mida püüad visalt kokku liimida, kuid vankri tüütu vigin, sulades kokku kerjuse häälega, ei lase sul mõtteid koguda. Sa ärritud, kõnnid, silmad päikesest kissis, aga õla tagant kerkib nuhkuri kuju. „See avenüü on lõputu,” ütleb keegi, mina ei kosta midagi, uskumata lõpuni, et pöördutakse minu poole. „Ma pole eilsest saadik midagi söönud,” jätkab võõras näljast klaaride silmadega – küllap on teda mu juurde saatnud linn. „Ma magasin lageda taeva all … Ei, ei, monsieur, ärge otsige raha, ma ei palu almust, mulle makstakse homme ära. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et Pariisis on palju tänavaid ja bulvareid ning on selliseid päevi, mil nad muutuvad pikemaks, ja on päevi, mil nad paistavad lühemad … Linn justkui tõmbub kokku ja sirutub välja nagu vedru.” „Linn hingab,” vastan mina, mu teekaaslane nõustub rõõmsalt.

Ma nägin, kuidas metroos püüti varas kinni; algul kuulsin läbilõikavat röögatust, venivat, uluks üle minevat, ning mulle meenus: niiviisi karjusid eeslid, meil olid Tšistopolis eeslid, mõnikord nad kisendasid täitsa nagu inimesed; varas oli vist kõige rohkem seitsmeteistaastane, poisike, kiitsakas, ilusate käharate juustega, kaks meest väänasid tal kohe käed selja taha, surusid tunneli kivipõrandale maha, ta nuttis ja palus end lahti lasta. Kitsastes rappuvates vagunites oli kõik läbi imbunud lähedusest, kättesaadavusest, neis ilmusid inimkehasse pugenud deemonid, rüütatud mantoodesse, mis kulunud nagu vana looma nahk, ja nägudega, mis täis kortse nagu ärakriibitud lakeering, ent samas kõrval olid peene, seninägematu idamaise iluga neidude ingellikud palged: paksud mustad kulmud, kergelt pruntis pilkavad huuled, tušist rasked ripsmed, viltused silmad ja pimestavalt valge jahe nahk. Sa istud pooleldi tukkudes ning järsku kargab sulle silma paljastatud õlg, dekoltee, põlv, must lokkis juus, püstine ninake – Tundmatu! Ta istus, jalg heidetud üle põlve, ja vaatas enda ette, ükskõikne kõige vastu: reisijate, müra, haiglaselt pilkuvate lambikeste; tema sügise kohta liiga kerge kleit liikus – rukkililled, kleidil olid rukkililled, kellukad; ma vaatasin kohmetult ringi, püüdes, et keegi ei märkaks, kuidas ma teda imetlen, vaatasin tema peegeldust tolmusel vaguniaknal (seal, hoogsalt läbi pimeduse lendavas perspektiivis paistis ta veel kaunimana ja veel kättesaamatumana): valge rind, peenikesed pahkluud, peened käed, haprad sõrmed, kleit paotas tema sääri; metroos oli õhk nii elav, nii osavõtlik, see kandis minuni tema parfüümi lõhna, naise hingust; ma imetlesin teda pikalt, mõtlesin temaga juttu teha, kuid tema pilgu liikumatus halvas mind ja nii ma siis ei tihanudki. Oli üks prostituut. Ta istus minu vastu, ma kuulsin tema hingamist, nimme häälekat, kutsuvat. Tal olid riivatud silmad ja kiskjalik suu, ripsmetušš ja huulepuna olid kergelt laiali läinud, kuid see ei teinud teda koledamaks, vastupidi, lisas sarmi. Selga nõgusaks ajades najatus ta tahapoole ja keerutas juukseid. Ei, ilus ta ei olnud, kuid mind erutasid tema kerge kitsas kleit ja suur rinnapartii (kindlasti oleksid need rinnad mul hiljem südame pahaks ajanud ja, nagu sageli juhtus, mul poleks midagi välja tulnud). Tema õlgadel lebas kortsunud araabia rätt. Ta tõmbas selle märkamatult maha ja sidus piha ümber; tugevasti kokku tõmmatuna, väljakutsuvalt võrgutavana mängis ta räti otstega, toksides nendega kordamööda põlve ja heites minu poole pilke; kleit kerkis aina kõrgemale ja kõrgemale, see justkui tõmbus kokku, paljastades tema rammusat ihu; naine oli nii kättesaadav … kuid raha polnud ja isegi kui oleks olnud, ma olin nälginud, mu käimisest vaevatud jalad undasid, rakud näpistasid kandu, ma olin tol päeval palju kõndinud, külastanud mitut inimest, kes olid nõustunud intervjuud andma, olin õhtu otsa tegelenud dešifreerimisega. Keerasin pea ära ja jõllitasin tunneli vilkuvat pimedust. Prostituut tajus, et ma olen plank, et mitte ainult mu taskutes ei ulu tuul, vaid väsimuskorrosioon on pannud nahka ka minu lihahimu; tema poos lakkas korrapealt olemast väljakutsuv, selg lõtvus, rind vajus rippu, ta tõmbas räti õlgade ümber ja istus teisale. Ma ei läinud kohe koju, lonkisin pikalt mööda hämarat Tolbiaci tänavat, põikasin Artistes’i tänavale, kõndisin sellega külgnevatel vaiksetel teedel, jalutasin rue de la Santél ning kui seadsin muljetest, tööst ja näljast kurnatuna sammud kodu poole, kuulsin, kuidas püha Anna kliinikus karjus hull naine; vajusin minutiks tardumusse, seejärel läksin kiiresti oma tuppa, et aknast vaadata, kuid ei näinudki midagi, oli pime, laternad heitsid nõrka valgust, karje räsis pimedust, kusagil seina taga töötas õmblusmasin, majaperenaine keeras televiisori valjemaks, kostis veel hääli (vahest sanitarid), uks paukus ning kõik lakkas. Roza Arkadjevna pani mind elama oma vana tuttava juurde, kes oli teda koos abikaasaga okupatsiooni ajal varjanud, mul vedas: minu aken oli psühhiaatriakliiniku aia poole ja ma kiikasin sinna ühtelugu; ma leidsin, et see pole juhus – Pariis andis mu saabumise esimestest päevadest peale mõista, et tunneb mind, teab mu minevikku. Ma vaatasin tumerohelisi väravaid, tungides kujutlusvõime abil lukustatud tubadesse, kus asusid patsiendid, ja nägin neid, kellega olin kunagi jaganud oma mittevabadust, haiglavoodites lebasid need, kellega ma olin teed joonud, kelle lugusid kuulanud, kelle eest silmi peitnud, kellele naeratanud; vaadates püha Anna kliiniku ookrikarva müüri, tundsin ma, et osa minust vaevleb veel luku ja riivi taga ega saa võib-olla kunagi vabaks, sest kord üle elatud õudus jääb pitsitama mu südant nagu ravimatu kramp; igatahes senikaua, kuni on olemas trellid, lukustatud uksed, mille taga piinlevad inimesed – kasvõi üks inimene! –, ma maha ei rahune. Nädalavahetustel vaatasin ma, kuidas nad jalutasid oma hoovis sussides või kalossides, kitlites ja naljakate mütsikestega. Seal oli ehtne park koos jalgteede ja kujudega, ilusti pügatud põõsaste ja klumpidega. Nad istusid pinkidel, suitsetasid, vestlesid. Ma nägin, kuidas mõnda keelitati õue tulema: sanitar seisis uksel ja kutsus, tehes teatraalseid žeste, koguni kummardades. Neil käisid külalised … Ühe osakonna (vanaaegne tillukeste akendega hallist kivist hoone) kivikatusele langes lehti, lehti aina langes, lehevaip läks järjest tihedamaks. Minu jaoks sai see katus omamoodi aastaaegade vaheldumise indikaatoriks. Ma jälgisin, kuidas talv lähemale tuleb. Vihm pesi lehed katuselt maha, need langesid uuesti, kaunistades katusekive, takerdusid vihmaveerennidesse, kleepusid karniiside külge. Ilusa ilmaga rebis tuul neid kaasa, kandis minema, kuid lehed kogunesid uuesti; kord katsid nad katuse tiheda kihina ja lebasid sedasi kevadeni.

Veebruarist peale on õhus pakitsenud midagi äikese-eelset, kõmin veereb üle Pariisi, naha alla poeb hääletu värin, kõik paistab natuke tõelisem, selgem, eredam; sedasi oli lapsepõlves mõne peo või vastutusrikka päeva eel: pea ragises erutusest nagu krudiseva pakasega. Einoh, torm olnuks pidu. Märtsis läks lahti: Nanterre. Tuli sõita, kaeda, rääkida, kirjutada … Ehkki võinuks arvata – mis on meil, venelastel, nende streikidega asja?

„Meie ajalehes peab olema kõik,” sähvas peatoimetaja. „Me elame siin. Me oleme selle maa osa. Teist meil ei ole.”

Ausalt öeldes olen ma temaga päri: milleks piirata ennast „emigrantliku eluga”? Sõitsin Nanterre’i innuga, sõitsin ja mõtlesin: Nõukogude Liidus ei lastud mind ajalehe ligigi ja polekski saadud lasta, vaimuhaigla patsient – rasvane rist, siin aga – esiküljelugu. Kahju, et sõita polnud kaugele. Enne seda olin ma käinud Strasbourgis kohtumas endiste Wehrmachti sõduritega Elsassist, kes aeti idarindele, kus nad alistusid tingimusteta Punaarmeele ning kupatati seejärel vangilaagritesse – kes Tambovi, kes Uljanovski lähistele. Leheneegrid piirasid naasnud sõdureid. Nad ei tahtnud kellegagi kohtuda. Räägitakse, et kõnelused olid aastaid kestnud, epopöa oli alanud ammu enne minu saabumist. Lõpuks murdusid, kohalik pastor oli neile augu pähe rääkinud. Minna oli lootnud Vazin, vana emigrant; kõõmaga üle puistatud kägiseja käis ringi mõnust vilistades, kuid sõitsin hoopis mina. Tigestunud Vazin ei rääkinud minuga mitu päeva, naksutas lõuapärasid; ta ei sallinud mind juba varemgi, enne kui ma talt Strasbourgi-sõidu ära napsasin, aga sestpeale pani iga väiksematki eksimust süüks. Ehkki minu otsest süüd selles polnud; les malgré-nous², kui said teada, et reporterite seas on NSVL-ist põgenenud noor mees, palusid ise, et tuleksin mina (tahtsid pärida, kuidas Nõukogude Liidus elatakse). Nad olid kenad ja veel tugevad, pisut üle neljakümne. Suurem osa neist oli võetud soldatiks seitsmeteistaastasena. Tõsi küll, sõda, vangistus, laager olid jätnud oma jälje. Selliseid silmi – sügavale maetud lootusega – olin ma näinud ainult neil vaimuhaigetel, keda on väga pikka aega kinni hoitud. Arsenalnajal oli üks vanamees, ajalooõpetaja, langes vangi Harkivi katlas, jäi Krõvõi Rigi all Stalagis nr 338 ellu, viidi sealt Saksamaale, sai pärast vabakslaskmist invaliidsuse, töötas koolis, mõni aasta hiljem vahistati, liikus ühest psühhiaatriakliinikust teise, ujudes nagu palk mööda jõge osakonnast osakonda: elektrišokk – aminasiin – ülekuulamine – röntgen – aminasiin ja nii edasi. Kui ma sattusin temaga sama koridori peale, oli ta veetnud hullarites juba seitse aastat ja nägi välja pesueht vanur, ometi oli ta vaevalt üle viiekümne; tema pilgus oli loomalik pelg, ta vaatas kõnelejale valvsalt otsa, isegi kui ei räägitud temaga, tema silmis miilas ootuse tuluke, ta vaatas inimest nagu koer, kes püüab ära aimata järgmist žesti, miimilist liigutust, signaali, millest sõltus tema saatus, selles pilgus oli sügav ootus, kraatrisuurune lootus. Elsassi vangide silmis täheldasin ma sarnast lootuse miilamist, mis polnud tollest ajast saadik kustunud (arvatavasti ootavad nad, et lõpuks neid mõistetakse). Ma nägin nende peresid. Kõigi kodus oli kuidagi eriliselt vaikne nagu pärast matuseid. Nad rääkisid, et nende lastel pole vähimatki ettekujutust sellest, mida on nemad pidanud läbi elama, nad ei räägi neile. Kuidas rääkida? Millest alustada? Millest ka ei alusta, kõikjalt vaatavad vastu häbi, hirm ja valu. Sellest hoolimata oli tunda, et siin on midagi teada, isegi lapsed aimavad midagi. Vana pastor tegi mulle linnas ja selle ümbruses ekskursiooni. Näitas, kus ja millised tänavad olid Saksa anneksiooni ajal ümber nimetatud. Ta hoidis alles vanu saksakeelseid tänavasilte ja plakateid, üks avaldas eriti muljet: suur luud pühib kaardil märgitud Elsaß-Lothringeni territooriumilt punast Gallia kukke minema. Ma pildistasin, panin intervjuusid kirja. Üks meestest oli vene keele nii hästi selgeks saanud, et õpetas seda ülikoolis; ta sõidutas mind autoga ringi, näitas samuti linna, misjärel viis Thanni kohtuma veel kahe Tambovi laagri asukaga. Me sõitsime pisut üle tunni aja. Vogeesid, väikesed kirikud, jõgi. Seisime künkal vaatega Engelburgi lossi varemetele, ta lasi mul imetleda, lõpuks küsis:

„Noh, kuidas on?”

„Ilus.”

„Venemaal on ka ilus … Oleksin Venemaale jäänudki. Mulle väga meeldis loodus. Pakaseline õhk. Lihtsad inimesed, suurepärased. Ainult et ülemused ei anna ju asu. Venemaal on iga inimese kohal ülemus. Tema kohal järgmine. Ja nii edasi. Tunned, et nad on olemas ja et neid on palju.”

„Aga kas siin pole siis nii?”

„Prantsusmaal? Ei. Siin on teistsugused inimesed. Kõik hoiavad üksteisel silma peal.”

Me naersime, vaikisime. Lumi langes tuuleklaasile. Jõgi voolas.

„Mõnus,” ütlesin mina. „Vaikne.”

„Jah.”

Naasen Pariisi – aga siin on soe, inimesed käivad, hõlmad lahti, reibastunud, piki bordüüre ojakesed, parkides maapinna kohal udulinik, taevas ripuvad pehmed pilved ja jalad nõtkuvad, kõnnin, naeratan – loll mis loll!

Minu kirjutisest visati pool – kui mitte rohkem – välja, see muutus umbes nagu praekõrvaseks: Nõukogude ja Prantsuse kodanike vastastikuse repatriatsiooni lepe, väljavõtted Prantsuse ja Nõukogude repatriatsioonidelegatsiooni liikmete kirjavahetusest, kindral Pierre Kelleri mälestused sellest, kuidas ta oli meeleheitlikult taotlenud audientsi Nõukogude delegatsiooni juhilt kindral Golikovilt, kellest kõneldi Kelleri sõnul kui jumalusest (sageli öeldi tema kohta lihtsalt Tema), ajalehtedes kirjutati, et kindral Golikovile anti aurahasid, Keller sai tema allkirjastatud kirju ja aruandeid, kus suure G tähe ümber oli tõmmatud vigurlik krõnks, temast räägiti raadios, meieni jõudsid kuuldused, nagu armastaks kindral Golikov käia vene hagijatega jänesejahil ja küttivat koguni metssigu, ta joovat viinaklaasi ühe sõõmuga tühjaks, misjärel vihub koos karudega kükktantsu; vaatamata kõigile neile veenvatele tõenditele Nõukogude delegatsiooni juhi olemasolust ei välistanud Pierre Keller, et Golikov oli samasugune müüt nagu aednik Putois ning välja mõeldud selleks, et venitada Prantsuse sõjavangide tagasisaatmisega võimalikult kaua; kõik see oli kahtlemata palju põnevam kui jutuajamised malgré-nous’de enestega.

Pole viga, ütlesin ma endale, mul on kõik alles hoitud. Tolsamal õhtul kirjeldasin üksikasjalikult (mitte ajalehe, vaid iseenda jaoks) nende nägusid, pilke, pinevat vaikust, mis täitis meie vestlusi ega lasknud mul uinuda.

Mind saadeti Nanterre’i. Sõit osutus jaburaks. Oli palju sahmimist ja tühja loba. Koletu teaduskond. Musttuhat inimest. Sumisevad nagu mesilastaru. Kulutasin kahe päevaga kaks linti ära, intervjueerisin kolmekümmet inimest: trotskiste, maoiste, igat masti anarhiste, äsja sündinud 22. Märtsi Liikumist³, luuletajaid, näitlejaid, kirjanikke, filosoofe, hulle – kõik tahtsid minuga rääkida, pruukis vaid öelda je suis journaliste russe⁴ ja minust ei mindud enam eemale, vaid vahiti suhu, puistati sõnadega üle. See oli pesueht laat! Üksjagu läks mul kõrvust mööda. Korjasin hulga lendlehti. Tagasiteel tsipakene vedas: sõitsin samas vagunis nooremõppejõudude, assistentide, kopeerijate, sekretäride ja ametiühingutegelastega ning kirju tudengikarjaga; õppejõud rääkisid nendega kui võrdsed, ei „liberaalitsenud” ega diskuteerinud, vaid arutasid üheskoos ühist olukorda – ja jõid veini! Kahjuks minu prantsuse keele oskusest korralikuks pealtkuulamiseks ei piisanud, kuid ma täheldasin põhilist: üliõpilaste ja õppejõudude (nende, kes sõidavad rongiga ja kannavad odavaid ülikondi) üksmeelt. Ma mõistsin: see ei olnud pelgalt „üliõpilaste streik”. Tagasi jõudes teatasin kõigile valjusti:

„Ärge arvake, et sellega lõpeb. Küll näete, kärgatab ka meil.”

„Oh jätke, noormees,” vaidles Vazin vastu, „meil on see võimatu. Ärge külvake ilmaaegu paanikat. Lõugavad väheke ja lähevad laiali. Pariis seisab kindlalt. Küll näete. Siin pole üldse sellised inimesed. See pole teile bidonville.”

„Te ei kujuta ette õhinat …”

„Ma kujutan kõike ette. Ei maksa üksikjuhtumit üles puhuda.”

„Aga ma ei …”

„Oo jaa! Ja veel kuidas!” Vazin võttis nõuks mind kõigi ees maadligi suruda. „Ma mõistan teid, mon jeune ami. Te ihkate sündmust. Ei viitsi enam kirjutada igasugu jamast: malgré-nous’st … emigrandist-memuaristist, kes jäi lifti kinni ja suri … linnakaardilt minema pühitud lastekodudest ja juudi varjupaikadest … Ihkate midagi kõmulist. Jah, jah, näen. Olin ise samasugune. Kuid häda on selles, et sündmused juhtuvad harva. Elu koosneb suuremalt jaolt argipäevast. Šedöövreid ei kirjutata igal aastal. Teatrites valitseb enamasti triviaalsus. Cinéma’st ma ei räägigi. Mis üle jääb? Kannatada. Ärge püüdke ette rutata sündmusest, mida pole ja kindlasti ei tulegi.”

Oleksin tahtnud jõuliselt vastata, kuid mõistlikum on mitte tülitseda. Kes ma selline olen? Kahtlase päritoluga pagulane, kogemusteta, sugulaste ja sõpradeta, mul on selja taga ainult nõukogude lollideinstituut, mis pealegi ei anna diplomeid välja.

Kirjutasin hästi, mind kiideti, aga ikkagi sai minu loost, tugevasti kärbitust, saatematerjal suurele intervjuule Pierre Grappiniga⁵, mille tegi telefonitsi see neetud Vazin; usutlus kukkus välja mahe, dekaan pööras kõik naljaks, kummutas peaaegu kõik, millest mina olin kirjutanud: üliõpilaste omavalitsusest, professorite nõupidamissaali hõivamisest; mingisugusest 22. Märtsi Liikumisest ei olnud ta mõistagi kuulnudki, ei olnud olemas mingeid trotskiste, lihtsalt poisid tahavad käia tüdrukute ühiselamus ja tüdrukud tahavad poiste juures käia, ongi kõik, rahutused? … aga rahutusi on igal pool, teaduskonda ehitatakse, näiteks dekaani tualettruumis ei ole seniajani valgust, elektrikutel pole mahti, kõige jaoks on oma aeg, trotskistid ei puutu siin asjasse, nojah, nad võivad ju olemas olla, lapsed mängivad igasuguseid mänge ja üldse on see kõik tühine, paneme elektri sisse, viime teaduskonna ehituse lõpule, mürgeldavad väheke ja rahunevad maha, kinnitas meile dekaan Grappin, kõik see on ajutine; Vazin oli sellega väga rahul, ta kiitis dekaan Grappinile takka, nõustus temaga, avaldas lootust, et kõik laheneb varsti – „oo, uskuge mind, väga varsti!” hüüatas too, Vazin laiutas käsi: „Nooh, noormees, teie kirjatükk ei kõlba kuskile … hirmul on suured silmad …”

Ma rippusin niidikese, peenikese juuksekarva otsas.

Olid ilusad piibelehised päevad, ma ei maganud peaaegu üldse, linnud ajasid üles enne kukke ja koitu, ma läksin välja ja kõndisin piki kliiniku müüri, Arago bulvaril pidasin aru, kuhu ma paneksin püsti giljotiini Vazinile, tühjendasin haisvas vespasienne’is põit, jõin püstijalu kohvi, kõndisin jalgsi Saint-Marceli metroojaamani. Ootasin pärast tööd République’i väljakul Maried, ta võttis mul käe alt kinni ja me jalutasime vasakkaldale … jätsime päevaveerul nägemiseni. Rongis lugesin ma raamatut või tuletasin luuletusi meelde, ei lasknud kurbust ligi; nimetul ristmikul, kus katkeb seitse tänavat (urbanistlik absurd, auk linnakaardil), ootasin päikese loojumist. Väga sobiv koht, elutu, siin ei ole pinki ega isegi mitte tulpa, millele tahaks nõjatuda, harva ja üürikeseks ajaks ilmus sigaretitulukesega auto. Loojak põles, uhtudes mult tusameele, soojendas end mu särgil, noolis kingi, liibus mu vastu, nired kandsid minema kommipabereid ja suitsukonisid, ma sosistasin värsse, need lendasid minust välja nagu tuulega ärarebitud toomingaõied … nad põlesid loojangukumas ära ning viimaks kustus kõik; ma kõndisin aeglaselt mööda rue d’Alesiat, sükomoorid hõbetasid, nende sahin tekitas mõnusat värinat … ja enam ei olnud need mitte puud, vaid … ma ei tea mis … ma tean täpselt: Marie, me võiksime siia päriseks jääda.

Kogu aprillikuu hullutav lõhnamöll, õietolm õhus. Ahmiks veel ja veel, pea käib ringi …

Ja äkki ilmus toimetusse ootamatult politseinik. Küsib mind.

Miks mind?

Ei selgita midagi, tahab vestelda tête-à-tête. Kuid ära ei vii, mõtlesin ma lootusrikkalt. Tuli üksi, järelikult ei ole kõik nii pahasti. Lähme peatoimetaja kabinetti, Roza Arkadjevna jääb paigale. Politseinik viskab kaabu lauale ja istub tema tugitooli. Ma sätin end sundimatult tema kõrvale, et mitte sattuda politseiniku vastu nagu uurimisalune. Roza Arkadjevna seisab, käed risti, seirab meid. No on alles stseen! Ma tunnen rahutust, kuid ei küsi midagi, ootan. Manan näole naeratuse, tõmban kulmu kergemeelselt üles. Mees ei kiirusta, vaatab ringi. Nii umbes viiekümnene, erariietes, ilmetu. Silub pealael hõredaid salke, silmitseb mind ja seletab ligipugevalt:

„Üliõpilased tegid Bouchonvière’i kiriku varemetes amatöörfilmi, hakkasid kivihunnikut laiali tõstma, aga seal – meesterahva laip. Hästi säilinud. Sisuliselt muumia. Veel ei ole tuvastada õnnestunud, eksperdid töötavad selle kallal.”

„Ja mis see minusse puutub? Mina ei ole ekspert ja ma pole sellest midagi kirjutanud.”

„Jah, teie ei ole ekspert.” Politseinik irvitab laia suuga, vaatab mind, oma küüsi, jälle mind. „Ja te ei ole sellest veel kirjutanud. Keegi ei ole sellest veel kirjutanud. Muumia pintsakutaskust leiti paberitükk inimeste nimedega. Kolm nime on hoolega maha kriipsutatud, me ei ole neid veel kindlaks teinud, kuid ekspertiisiosakond saab kindlasti hakkama. Seevastu üks on selgesti loetav.”

Ta võttis välja neljaks kokku murtud lehe. Ta käed olid kohmakad või teeskles ta kohmakust meelega, et neetud paberit aeglasemalt lahti teha. Sõrmi naksutades silus ta murdekohti peaaegu et hellasti. Lõpuks sai hakkama, tegi paberi siledaks ja lükkas seda niiviisi, et see langeks akuraat minu ette. Ma tõusin ja kummardusin laua kohale, sedasi kummargil võisin ma lugeda kribuliste tähtedega kirjutatud nime.

„On see teie nimi?”

Ma taipasin kergendusega, milles asi on.

„Ei,” muigan, „minu mitte.”

„Olete kindel?”

„Jah, olen kindel, olen! See ei ole minu nimi. See on minu pseudonüüm! Minu nimi on siin.” Tõin pintsaku sisetaskust lagedale oma Ameerika passi, tegin mõned siluvad liigutused, lõin lahti, silusin uuesti ja alles siis ulatasin politseinikule. Uskumatu nauding. „Ma ei ole Pariisis kuigi kaua olnud. Alla aasta. Olen kindel, et see on arusaamatus.”

„Jaa, jaa,” venitas too, uurides mu dokumenti. „Pass on täitsa uus. Tegite hiljuti?”

„Jah, hiljaaegu. Aga huvitav, kes teile ütles, et ma selle nime all kirjutan?”

„Aga sõidame õige minu juurde jaoskonda! Seal siis uurimegi …”

Oh, olen mina neid vestlusi tunda saanud!…

Toimetaja märkas, et ma läksin kaameks, kohe-kohe plahvatan ja rikun kõik ära (eks tal oli meeles, kuidas ma teatris vaheajal endast välja läksin), kallas mulle vett, pani käe õlale ja ütles kindlalt:

„Siin pole midagi uurida. Pseudonüüm oli meie toimetuses kasutusel ammu enne, kui USA-st saabus noor kaastööline, keda meile soovitas muide New Yorgi vanim emigrantlik ajakiri. Me väärtustame oma inimesi selleks liiga palju, et neid sellistel päevadel tühja-tähja pärast ära lasta. Saage aru, see pseudonüüm ei tähenda midagi. Vaata et igaüks meist on kasvõi kordki selle pseudonüümi all kirjutanud. Tavaline asi.”

Rääkida põhjustest, miks ma ei tahtnud omaenda nime all kirjutada, ei saanud, oleks pidanud lahti rullima kogu loo, sõitma jaoskonda. Ma olin nördinud: pseudonüüm oli ju mulle ette söödetud, aga osutus kantuks! Ja ma sain sellest alles nüüd teada. Olge te tänatud, oli see vast sõbrateene, pole midagi öelda. Ma jõin vett ja silmitsesin politseiniku kingi, sokke, pükse, heitsin harvu pilke tema tusasele kahvatule füsiognoomiale. Ta vaatas meid pilukil silmi sapiselt, liigutas ninavolte.

„Miks te nii ärritunud olete, monsieur ajakirjanik?”

„Aga kas see laip on seal kaua olnud?” esitasin ma vastuküsimuse (oleksin tahtnud klaasi puruks visata). „Kui kaua? Mida eksperdid räägivad?”

„Oh, ajakirjanikud, ajakirjanikud,” porises ta mulle passi tagastades.

„Kui ei usu, võite meie arhiive vaadata, aga palun!” hüüatas toimetaja ja tõmbas lahti kapi, mis oli maast laeni kaustu täis.

Mees rehmas mõlema käega, võttis kaabu, palus luba kõigile toimetuses fotot näidata. Pilt osutus jubedaks.

„See pole ju inimene!”

„Mida siin vaadata?”

„Mingi peletis.”

„Kuidas saab niisugust asja inimestele näidata?”

Sumiseti vene keeles, politseinik ei saanud aru ja ärritus. Peitis foto ära, lahkus sama targalt kui oli tulnud, rahulolematuna.

Ma palusin kaks vaba päeva. Tahtsin joosta Marie juurde, istuda tema juures juuksuritöökojas kohvitassi ja ajuvaba ajakirjaga, lapata mõttetult, suitsetada ja vaadata, kuidas ta juukseid lõikab … Politseinikulugu tundus olevat suurepärane ettekääne.

„See on tühiasi, Viktor,” rahustas mind toimetaja. „See kõik on eksitus. Tehke tööd! Mul on teid vaja. Mul on praegu kõiki vaja. Millised päevad on kätte jõudnud! Rahutud.”

„Ma saan aru, kuid ikkagi, Roza Arkadjevna, vaadake mu käsi.” Need värisesid päriselt. „Närvid on täitsa läbi.”

Lasi mul minna. Põikasin lähimasse kohvikusse, aga seal istus see neetud Vazin:

„Teate, noormees, Pariis on sihuke linn, mis kuulub nii elavatele kui surnutele. Mõnedele surnutele kuulub see isegi rohkem kui elavatele. Sa pead alles tõestama, et sul on õigus temas elada.”

Ning jutustab mingisuguse hambaarsti kullast.

„See oli tõeline draama. Kõik pandi kinni. Nii süüdlased kui ka süütud. Mine tea, võib-olla polnud üldse keegi süüdi. Noh, mees surnud. Aga vana oli. Noh, kuld kadunud. Aga võib-olla seda polnudki. Mis sest, et ostis kokku. Mõtleks vaid! Mis vahet? Kuid politsei hakkas igaüht luubiga uurima. Kuidas muidu, kuld ju! Kui tal oli kulda, järelikult tapeti. Ning lõpptulemusena pandi kinni kõik, kes olid toda hambaarsti vähegi tundnud. Pitsitati isegi juhupatsiente tema märkmikust. Kui hakkad kaevama, leiad raudselt igaühe kohta midagi. Vaat mida mõnikord teevad surnud elavatele. Vaat selline on politsei Prantsusmaal.”

Ah sa vana kurat!

Järgmisel päeval helistab toimetaja mulle koju:

„No nii, oli teil vaja kraaksuda.”

„Millest te räägite?”

„Pange raadio mängima. Puhkesid rahutused. Nagu te ennustasitegi.”

Ma surusin alla kerge auahnuse torke – näete, tegin ära vanale peerukotile, ütlesin ju, et kärgatab –, talitsesin end ja vastasin rahulikult:

„No mis te nüüd, Roza Arkadjevna. Kuidas mina siia puutun?”

Tema kostis, et vaist ei olnud mind alt vedanud, ma sain Nanterre’is hakkama ning ta tahab, et ma jälle kampaksin tudengitega, oleksin sündmuste epitsentris, andis mõned nimed.

„Minge Ladina kvartalisse. Rääkige nendega, nad viivad teid kokku üliõpilasliikumise juhtidega. Võtke intervjuusid ja tooge materjali!”

Pääsu pole, ma teen oma töö ära, kuid see kõik on kõlkad, elu pisiasjad, päevade vaht. Oh, mis on mu hinges nüüd, milline rahu ja kristalne selgus seal valitseb! Selle nädalaga on minus nii mõndagi muutunud. Milliste imeliste inimestega ma olen kokku sattunud! Ja mis ülim – ma olen armunud. Esimest korda! Tõeliselt! Tunnen end õnneliku tobuna. Kohtingud, jalutuskäigud, luule … Öösiti teen ma kramplikult oma sissekandeid, ei taha midagi vahele jätta, siin on iga hetk täidetud tundmatute lõhnadega, salapäraste helidega ja täiesti uskumatu valgusega, see justkui tuleb läbi mingi nähtamatu vitraaži, jaguneb kiirteks, nõrgub läbi mosaiigi. Mõnikord sugeneb kahtlus: unustan kõik ära … lasen käest … Siit ka minu kinnismõte – panna kirja!

Me väljusime kinoklubist ja läksime Luxembourgi aeda. Alleed olid vaiksed ja inimtühjad, üksnes tuul kiigutas oksi, eemal silises purskkaev. Jõime kirjanduskohvikus kumbki klaasi veini, jälle maksis Marie, jälle piinlikkustunne – snoobid uurisid meid norivalt, kõõrdsilmne härra lühikestes pükstes vahtis Marie jalakesi, ajas alumist huult ette, kohendas prille ja vahtis jälle Maried, mind … tema kingapaelad olid sõlmi täis seotud, määrdunud kingal ilutses rasvane linnusitalärakas … Me läksime ära. Noor lehestik heitis marmorkujudele elavaid varje, päike oli loojumas. Me liikusime Saint-Micheli bulvari suunas, möödusime Hugo maskiga kõhnukese poisi kujust; ma rääkisin duellist politseinikuga, Marie naeris ning järsku nägi monsieur Morgensterni. Vaat siis nihkuski kõik paigast. Ma ei saanud veel aru, mis toimub, ma ei teadnud, kes see vanamees on ja miks Marie tema juurde jooksis, miks ta näost ära läks … Mehel oli kuklas suur haav, mis meenutas punast vahtralehte, ma tahtsin selle ära võtta taipamata, et see oli tardunud veri ja kokkukleepunud juuksed; mitme sekundi vältel uskusin ma, et puudutan sügisest vahtralehte. Monsieur Morgenstern hakkas oigama. Ma põrnitsesin oma kätt. Mariel hakkas vere nägemisest halb. Ma kartsin, et ta minestab. Kuskil lähedal hakkas mängima orkester. Marie andis mulle räti, käskis selle haava peale panna ja jooksis taksot püüdma. Ma hoidsin ettevaatlikult vanamehe pead, vaatasin tema sinihallidesse silmadesse; ma nägin neis udu, jõge, terashalli külma taevast … Tema naeratus tekitas minus judinaid. Ta ütles midagi. Ma ei saanud aru ja viisin pilgu teisale. Marss tuli lähemale. Puud, aiavarvad, punased mundrid, pillide läige, aiavarvad, puud …

Äkitselt hakkas monsieur Morgenstern tasakesti laulma:

Monsieur Marlbrough est mort

mironton mironton mirontaine

Taksojuht sõitis täitsa väravate juurde kõnniteele, kuid kui nägi mind kaelakuti lõtvunud vanamehega, tahtis tagasikäiku anda. Marie jooksis autoakna juurde ja klammerdus taksojuhi käe külge, too karjus, et me kutsuks kiirabi.

„Laissez-moi, mademoiselle!”6

Marie ei lasknud temast lahti.

„Aidez-nous, je vous en prie!”7

Oh, sitt! Paksmagu hüppas välja ja aitas mind, kuid oli pahur: siin ei tohi seista, ma saan trahvi! Orkester keeras ringi ja tuli otse meie poole. Ma taipasin järsku, et nad mängivad sama viit, mida vanamees oli laulnud. Sellal kui sõitsime haiglasse, kasvas Panteon mu kujutluses, laienes; monsieur Morgenstern sonis, langes kummalisse seisundisse, rääkis kolmes keeles läbisegi – tundus, et erinevate inimestega –, kuid pöördus kogu aeg minu poole: pidades mind kellekski, rääkis ta sellest, et on juhtunud elementaarne arusaamatus, mõistate, mu sõber, mind aeti kellegagi segi … quiproquo⁸, peeti rahameheks … ta naeris hääletult, oigas, tema silmad vajusid minestuspilve … Marie kohkus: Alfred, teile tungiti kallale! … Monsieur kannatanu heitis meile minestusest pilgu, muigas, kuid väga loiult: tungiti kallale? … no jah, natukene … piinatud naeratus … rahakott võeti ära … Teid rööviti, nördis Marie … tühiasi, mul ei olnud mitte midagi, medaljon … ah, la roupie de sansonnet⁹ … Ning jälle tõmbusid silmad uduseks, vanamees pomises seosetult, esitades mulle küsimusi, millele ma ei osanud vastata, ega seda vist eeldatudki, et keegi nendele küsimustele vastaks, neid võinuks vabalt sfinks esitada, niivõrd mõttetud olid need … Marie vaatas esiistmelt taha, ma vaatasin teda nõutult, ta vastas ehmunud naeratusega, sirutas käe, ma suudlesin seda meeleheitlikult. Oli teisigi puudutusi, arusaamatuid, salapäraseid, otsekui nimme korraldatud, näiteks: kui aitasime üheskoos monsieur Morgensternil autosse ronida, osutus mu käsi tihedalt vanamehe ribide (küll on kõhn!) ja Marie rinna vahele litsutuks. Seejärel põrkasime me kokku, kuid mitte laupapidi, ma surusin näo vastu tema kaela ja ta puhkes naerma, tähendades, et ma torgin. Juba sees olles ulatas ta mulle salvräti ja tabas sõrmega silma: „Oi, anna andeks, kallis!”, see kõlas nii, nagu toimuks kõik kusagil tulevikus, kui me oleme teab mitmendat aastat abielus. Ja veel mõned põgusad puudutused, mu haavatud sensuaalsust lappivad unustamatud paigad. Ühesõnaga, taksost välja ronides olin ma inimlikust lähedusest täiesti paistes. Õhtul leidsin jakilt kaks suurt vereplekki, kuid ei lasknud oma tujul langeda. „Näed, kui hästi! Nagu pärast mõrva,” ning puhkesin naerma, üksildase inimese loll harjumus.

Taksojuht viis meid Pitié-Salpêtrière’i. Vanamees andis end mõnuga meditsiiniõdede meelevalda. Ta pandi kanderaamile, hakati mööda koridori veeretama. Vanamehe käsi lendles, žestikuleeris jõuetult, õde tüdis lõpuks, püüdis ta käpa kinni ja hoidis vagusi, sedasi nad minema ujusidki. Me seisime jupp aega telefonisabas. Marie helistas kellelegi, selgus, et see polnud esimene kord, kuid et niiviisi, ma poleks osanud kujutledagi …

Ma rahustasin Maried, ta rääkis mulle, kui tähtis on monsieur Morgenstern tema jaoks … ma hoidsin tema käsi, silitasin õlga …

Inimesed telefoni juures olid närvilised ja turris.

Siis juhtus midagi tavatut. Kalpsas kohale naljakas mehike – turske, lühikest kasvu, umbes seitsmekümnene, hall juuksepahmakas, kohevad vuntsid, paksud kulmud, punnis kõht ruudulises vestis uuriga keti otsas, seljas oli tal valge ülikond ja erepunane särk, peas samasugune valge laiaääreline kaabu, kaelas valge kikilips. Suisa filmist pärit eksemplar! Läheduse hetk, imeline hetk purunes, kukkudes võtmete kõlinal välja hajameelse isanda taskust, kui ta tiris lagedale rätikut, et püüda sinna oma aevastust, võtmed jäid rätiku külge kinni, ta purtsatas nii naljakalt ja võtmed kiljatasid, Marie puhkes naerma põrmugi häbenemata vanameest kohmetuks teha, too ei kohmetunudki; ma tõstsin võtmed üles, ta vaatas mind üle ümmarguste prilliklaaside ja tänas väga tähendusrikkalt:

„Olen teile väga tänulik, noormees. Šeršnjov,” tutvustas ta end ning mind oleks tabanud otsekui elektrilöök: ei või olla!. „Serge Šeršnjov.”

Ma surusin hämmingus ta kätt: „Ei või olla! Toosama Šeršnjov! Mis lummutis!”

Monsieur Šeršnjov ütles, et on hommikust peale jalul:

„Raugematu hommik, voldiline päev, üleni ruuduline – vihm, päike, tuubil sildu täis, ja mina jooksen mööda neid sildu, justkui teeks Pariisil mingeid trukke lahti, kogu aeg Alfi otsinguil.”

Hommikul oli Serge’i üles ajanud pani Szymánska, monsieur Morgensterni „majordoomus”, kes oli helistanud ja karjunud: „Pan Alfred on kadunud, läks eile poega otsima ja kadus ära, on öö otsa kadunud olnud! Jarek otsis teda, otsis, ei leidnud! Monsieur Šeršnjov, aidake!”

Ta andis artistlikult edasi poola aktsenti, mis kukkus välja peaaegu nagu Tšukovski luuletuses. Marie naeratas, kordas aina: ah, pani Szymánska, pani Szymánska …

„No mis sa ära teed, Mariška. Kui vaja, tuleb aidata.” Ta oli vaata et terve Celle-Saint-Cloud’ läbi jooksnud. „Alfil on kombeks sinna sõita, noh, te teate.” Marie noogutas arusaavalt (nagu laps). „Näh, kes oleks võinud arvata, Luxembourgi aed, kui lihtne.” Ja vaatas mind imelikult.

Ma tutvustasin end hilinemisega, ütlesin, et töötan Vene Pariislases, alustasin mõni aeg tagasi … ja pahvatasin:

„Ma tahaksin teist portreeloo teha. Mida kostate, Sergei Ivanovitš?”

Ta vehkis minu poole taskurätiga:

„Serge! Kutsuge mind Serge’iks! Ei mingeid Ivanovitše! Portreeloo, ütlete? Ohoo! Kohe nii äkki?”

„Ma olen teist ammu kuulnud. Juba Valentin Jakovlevitš Parnahhilt. Ta oli meil ühiselamunaaber Tšistopolis. Ta jutustas palju elust Pariisis, dadaistidest, Caméléoni kõrtsist …”

„Oh là là! Ja millal ta jõudis sellest teile rääkida?”

„Neljakümne esimesel, neljakümne teisel …”

Šeršnjov ohkas, lõi pilgu maha, võttis kaabu peast ja hakkas sellega endale tuult tegema, pomisedes „mon dieux”, „on vast lugu”, „uskumatu”. Püüdes talle muljet avaldada, tuletasin ma rutakalt meelde, mida olin Parnahhilt kuulnud: Šeršnjov on osalenud dadaistlikes etendustes, teinud näitusi, trükkinud lendlehti, teadis Tzarad ja teisi. Kukkus välja kuidagi liiga otse.

Šeršnjov tõmbus kergelt tusaseks, ütles peaaegu sosinal:

„Tšistopol, ütlete. Einoh, mõelda vaid! Kuidas võib juhtuda …” Seisime viivu ja järsku hakkas ta hüvasti jätma: „Hüva, meie sõber on leitud, ülejäänu jutustate hiljem. Ei hakka teid segama.” Saluteeris kaabuga, kallutanud pea elegantselt viltu, ja – samm tagasi, samm tagasi – keeras ringi ning tegi liibates minekut. Mulle tundus, et tema õlgadele langes vari.

„Poleks vist pidanud,” pomisesin ma talle järele vaadates ja kõvasti kahetsedes. „Äh, ajasin vanahärra kimbatusse.”

„Aga kus see Tšistopol asub?”

Oo, Tšistopol … mulle meeldis seal väga; vedas nii õpetajate kui ka kasvatajatega. Muidugi oli hirmu, kurbust, nälga, mustust, palju võõraid, vaimult teistsuguseid inimesi, nad vaatasid teistmoodi, me kaklesime sageli kohalikega (nad passisid meid koolilähedasel skvääril), oli haigusi, enesetappe, mõned läksid hulluks, kõik ootasid midagi, keegi kibeles rindele, keegi Taškenti, pärapõrgusse, seal olid täid, malaaria, läbipääsmatu pori … ja seal juhtus kõige hirmsam – suri ema, ja nii kui ta suri, algas minu jaoks lakkamatu internaat, mis sarnanes, nüüd ma tean, vaksaliöömajaga, lapsed vahetusid nii sageli, et ei jõudnud sõbruneda; ma loobusin toona koolis käimast, keegi ei sundinud, just noil päevil värahtas minus miski, mingisugune eneseteadvuse närv võpatas ja vibreerib tänase päevani; tolsamal ajal tekkisid mulle esimesed sõbrad, kõik nad olid minust vanemad, me semmisime kohalikega, korjasime seeni, tegime küünlaid, tattninalampe, püüdsime kala, küpsetasime sütes kartuleid, viskasime nuge, lasime vibuga tuvisid, seal kuulsin ma esimest korda prantsuse keelt, sain tuttavaks suurepäraste inimestega, käisin kirjanike loengutel, õppisin iseseisvalt mõtlema – kuulasin teraselt sõnu ja silmitsesin kujutisi, mis ärkasid mu peas ellu, käisin üksinda jalutamas, kujutledes end esmaavastajana kesk lõputuid valgeid välju, mis ümbritsesid meie linnakest viis või ka kuus kuud aastas, nõndaviisi omandasin ma vabaduse tunnetuse, sain aru, mis maitse sel on.

Pitié-Salpêtrière, paljusilmne ja sünge, kõrgus meie kohal (ma mõtlesin, et see pole mitte hospidal, vaid ehtne loss). Pargis ei olnud peaaegu kedagi. Me tiirutasime jalgradadel, pärast nii paljusid puudutusi ei olnud sugugi lihtne lahku minna, vanaaegne haiglahoone näis siduvat meid tugevate tunnetega, mis hakkavad, kartsin ma, hääbuma sedamööda, kuidas me temast eemaldume.

Lamarcki esplanaad.

Õhk auras kergelt, valgus oli muutunud sinkjashalliks ja elavaks. Varjud kasvasid suureks. Ma rääkisin, rääkisin … Sõnad kõlasid tähendusrikkalt ning harjumuspärane vastutustundetuse tunne jättis mind maha (minu arvamust oli nii kaua eiratud, et pahatihti ma ei talitsenud ennast, võisin partsata midagi kohatut, mida hiljem pikalt kahetsesin, see juhtus vaid ühel põhjusel: ma arvasin, et kuna kõik mind eiravad, siis küllap mu sõnad ei tähenda midagi, ja seetõttu ma laususin – ja ka kirjutasin – neid karistamatuse tundega, lubamatu ja isegi kuritegeliku kergusega, just nagu nad haihtuksid kohemaid).

Ma ei taha paista imelikuna, pelutada, eemale tõugata, seetõttu räägin lünklikult, aga õhtuti nopin mahavaikitu kokku ja paiskan paberile. Ma ei karda kirjutada mitte seda, see on loomulik. (Kui ajamasin saab kunagi leiutatud, siis sellega rändamist hakkab saatma enneolematu ekstaas, ilma milleta on vabadus mõeldamatu, aga ilma vabaduseta ei saa kuidagi: iga inimene on paraku mineviku ja tuleviku pantvang, ta on omand, mida himustavad esivanemad ja millele pretendeerivad järeltulijad: esimesed teavad alati paremini, võtavad iga sõnaga vahele, aga viimased on valmis sinu kalmu maatasa tegema; isegi kui sul ei ole mitte midagi, sa ei kujuta endast mitte midagi, siis niipea, kui sa kummardud pliiatsiga paberilehe kohale – kõik, sa oled kadunud, sa kuulud kõigile, seepärast: nõua vabadust, vabadust iga hinna eest!) Ma ei karda lüüasaamisi – kui palju on mul neid olnud ja mida kõike ei ole ma uste taga kohanud! Minus on nii palju nimesid, nägusid, sündmusi – kõik nad on ilmunud mu juurde pärast mu jaburaid eksimusi otsekui lohutuseks; unenägude asemel kuulen ma öösiti hääli ega oska täpselt öelda, kas need hääled kostavad minevikust või kusagilt veel … Ma ei tea, millest alustada, milline kujutis peab saama esimeseks klaasikilluks selles mosaiigis, ees seisab pikk teekond – ma mõistan seda ega karda, olen kindel, et meloodia veab välja, pealegi saab alati ära parandada, aga vaat, hakata kõnelema sellel prospektil, kus taevas on allapoole kummardunud, varjud laiali laotanud ja kuulab pealt … Marie, sa said kuidagi kohe mulle kalliks ja lähedaseks! (Habras side, tema viirastus sulab minu omaga ühte ning seda hindamatut tunnet on nii kerge kaotada.) Ma ei karda mõttelõnga kaotada, ei karda teha prohmakat kirjas, leheloos, oma südaöises silmade kirbujooksus ühelt paberitükilt teisele, puistates kamalutena tähti, mudin ma pliiatsit, küünal raugeb (lämmatav hommikune tunnete somnambulism) … Marie, kui sa vaid teaksid, kuidas ma kardan sind kaotada!

Tema näole tekkis õrn naeratus, justkui meenutaks ta midagi endale väga kallist, ning ta jutustas anekdootliku loo sellest, kuidas monsieur Morgenstern oli pärast seda, kui oli mingist vanaaegsest muusikariistast oksjonil lahti saanud, andnud metroos kerjusele tuhat franki; selle loo järel ujus välja teine, seejärel kolmas … Marie oli tahtnud minna Pariisi ülikooli, aga sai Nanterre’i, 1964. aastal, just teaduskonna avamise ajaks: ümberringi ehitus, tolmupilved, koridorides haamrite kopsimine ja sae vingumine, talvel külmetati, kuid oldi õnnelikud: labrakad, lust … Marie käed välkusid, silmad särasid. (Homme, kas me homme kohtume?) Õppis kaks aastat, jättis pooleli, ei julgenud vanematele öelda, elas kolm kuud Alfredi juures …

„Elaksin seniajani, kui poleks emale metroos vahele jäänud. Ma ei oska valetada, tunnistasin kohe üles. Ema läks marru, kukkus kõiges teda süüdistama. Aga mis tema siia puutub? Ei puutugi muidugi.”

Monsieur Morgenstern – mida ma toona temast teadsin?

Ma olin muidugi näinud teda vanadel rohmakalt värvitud postkaartidel, toimetuses rippus kalender: millegi Nikola Tesla torni laadse taustal ilmub ta suitsust ja välgust dändilikus helehallis ülikonnas (tema suurte silmadega sobivat värvi), viimse hõbenööbini suletud vestis, kaelas tumesinine siidist kaelaside, peas kõvakübar, ühes käes hoiab ta jalutuskeppi, teise peopesal äsja koorunud tibupoega (Paris, Novembre 1923). Ma küsisin Roza Arkadjevnalt, miks ripub seinal vana kalender. Võiks ju uue panna? Ta naeratas häbelikult, sõnas heatahtlikult: „Mis te nüüd, noormees, Alfred on asendamatu.”

Ema poolt venelane, emigrant, luuletaja-dadaist või sürrealist (ma ei ole veel sotti saanud), küllaltki tuntud pianist, mängis kinoteatrites, restoranides ja džässbändides, teatri- ja tummfilminäitleja, vanavarakoguja, okupatsiooni ajal osales vastupanuliikumises, kuid kuulsaks sai ta ennekõike l’Homme Incroyable’i pildiseeriaga, see ilmus kahekümnendatest viiekümnendateni ja oli väga populaarne, postkaart Uskumatu Mehe kujutisega, keda Alfred Morgenstern etendas (ma ei saa päris hästi aru, kes see tegelane oli: võlur või mustkunstnik, leiutaja või seikleja) oli olemas peaaegu et igas kodus, kuid pärast sõda vahetas Alfredi mingil põhjusel (võib-olla vanus) välja temaga väga sarnane mees ning sari hääbus. Ma ei teagi nii vähe! Kuid see kõik on kuidagi pinnapealne. Faktid, andmed … Peeglid, kus inimene peegeldub, võttes sihikult poosi, valetavad peaaegu alati. Sa võid olla ajaloos kes iganes.

On inimesi, kes oma noorust teistest intensiivsemalt läbi elades imavad endasse aja essentsi, hoiavad seda oma kuvandis kinni, muutudes rändavaks päevapildiks.

Aga võib-olla on see pelgalt kuvand? Une image ja ei midagi enamat? Keerad seda – aga edasi tuleb tühi lehekülg …

Hiiliva sahinaga tuhises mööda jalgrattur, kuuesaba lehvis, näidates traksiklõpatseid. Tegime pingi peal suitsu ja hakkasime mööda bulvarit minema. Tulesid välgutades kihutasid mörinal autod. Mõnikord küünitusid noored neist välja ja karjusid miskit.

Ma pajatasin Tšistopolist, meie istjate poolest kuulsast ühiselamust, ema ja isa töötasid kirjandusfondi puhveti köögis, Parnahh seisis uksel … Aga muud tööd seal polnud! Mõni tegi jalanartse, õmbles vormipluuse. Vilets aeg oli. Me elasime seal otsekui saarel. Ma jäin mõttesse …

„Oleksin justkui alles sündinud.”

Jah, niimoodi ma ütlesin (kurk kuivas, miski oli seal kokku kleepunud, mulle näis, et sõnad tungisid välja mu hinge liidetest; mu hing, see on nagu märter hullusärgis).

Marie naeratas vaikselt, siis aga võttis mul käe alt kinni.

„Küll harjute. Uskuge, see tüütab teid peagi ära.”

„Viimane aasta Leningradis – mihuke lörts ja äng!”

„Jutustage. Kuidas seal on? Ma ei ole ju Venemaal kunagi käinud.”

„Labasus, künism, materialism, ropendamine ja pätid igal sammul.”

„Oo, seda on ka meil küllaga.”

„Ei ole veel näinud. Olen näinud haritud ja hämmastavaid inimesi.”

„Mulle tundub, et te idealiseerite siinset elu. Kõik vaimustab teid, isegi lihtsad prantsuse sõnad.”

„Aga kuidas saab prantsuse keelest mitte vaimustuda? Selles on nii palju võlu!”

„Ei tea. Nähtavasti sellepärast, et ma oskan seda sünnist saati, nagu ka vene keelt. Need on lihtsalt keeled. Nagu lauanõud või mingisugused … fer à boucler¹⁰,” ning puhkes naerma, ma naeratasin samuti. „Aga vaat inglise keel meeldib mulle. See on mu meelest nii ülev, nii sile, ümar ja – kuidas seda öeldagi – just nagu igaks elujuhtumiks. Katsun igal võimalusel seda keelt rääkida, ja loen.” Ma olen näinud raamatuid juuksuritöökojas ja üks oli tal ka käekotis („The Bell Jar”). „Kahju, et õpingud pooleli jäid.” Muutus kurvaks, jäi vait (arvatavasti juhtus midagi, parem mitte küsida).

„Ja veel, ma ei ole kunagi lennukiga lennanud.”

„Oo, te ei ole millestki ilma jäänud. Väga ebameeldiv asi.”

„Tõesti?”

„Kinnitan teile.”

Kui ma lendasin Ameerikasse, kartsin magama jääda, lend oli väga raske; võib-olla sellepärast, et see tuli ootamatult. Inglise eriteenistuse agendid küsitlesid mind väga pikalt, nad tahtsid teada kõike: üksikasjalikult elulugu, kõike mu vanematest, sõpradest, kõiki aadresse, kus ma olen elanud, koole, tehnikumi, töökohti, aga kui jõudsime hullariteni, siis ei huvitanud neid mitte ainult ravimid ja protseduurid, vaid iga tühisemgi pisiasi, isegi sanitaride ja patsientide nimed, palusid neid kirjeldada, kõike-kõike, ja mitte üks kord. See kestis ligi kaks kuud, siis aga saadeti mind ootamatult Ühendriikidesse, tuldi hilja õhtul ja öeldi, et lendame; ma ehmusin, kogu lennu aja kippus uni hirmsasti peale, ma jäin tukkuma, võpatasin ja ärkasin üles nagu piinamise ajal, pähe tükkis erakordne jamps, näiteks kartsin ma une pealt lennukist välja lennata, nagu rongis kukutakse ülemiselt riiulilt maha. Sellest ma mõistagi ei rääkinud. Milleks Mariele minu hirmud?

„Kardan, et pettute peagi.”

„Mispärast?”

„Harjute kõigega ära – nii prantsuse keele kui ka Pariisiga. Ei tahaks teid sellisel päeval näha, kui mõistate ühtäkki, et meie ja nõukogude inimeste vahel polegi suurt vahet. Igal pool on elu, igal pool on kõigest inimesed.”

Ning ma mõtlesin, et inimesi tunneb ja tajub ta nähtavasti minust paremini.

Pimenes. Üksteise järel süttisid tuled. Vidu neelas postid, valgustid sirutusid udust nagu hiiglaslikud muinasjutuseened. Me kõndisime pikkamisi Austerlitzi sillal. Iga sammuga muutus vesi tumedamaks, tumenes üha ja tuli lähemale.

Ma olen lapsest peale uskunud, et inimene on suuteline rohkemaks, kui talle määratud. Ma usun, et kuskil on inglid, kes ootavad neid, kellel on õnnestunud end avada. Üle kõige maailmas kardan ma seda usku kaotada (religioon ei puutu siin asjasse). See valgustab mu teed, annab tähenduse sellele jamale, millega tuleb tegelda. See avanes mulle, kui ma kolisin Vassili saare linnaosa serva Gavanskaja tn 8A kahekorruselise igeriku maja keldrituppa. Seal oli külm ja rõske. Kiilasjää, somp, solk, joomingud. Ma töötasin maaler-krohvijana, maksti armetult vähe, jätkus vaid sööklasupiks, tatrapudruks, kartuliks ja leivaks, ilma oma Tuula vanaisata oleksin ma nälginud. Ta saatis mulle pikki kirju, ka tema oli kohutavalt üksildane, vanaema oli surnud juba sõja ajal („meie naised ei elanud sõda üle”, kirjutas ta). Ta oli õppinud Peterburi ülikoolis, nainud lihtsa, peaaegu kirjaoskamatu neiu ja jätnud õpingud katki; nad olid elanud üksmeeles, vanaema oli teadnud peast hulgaliselt luuletusi ja laule, vanaisa rääkis, et ta oli vanaema lõõrituste järgi ära arvanud, millises tujus too oli. Oleksin ma tema kirjad alles hoidnud … Mu vanaisa sündis 1882. aastal Viiburis, seejärel tuli Peterburi, naasnud naisemehena kodulinna, asus ta tööle rajoonihaiglasse, kirjutas, et nad pääsesid 1918. aasta aprillis mahalaskmiste ajal vaid ime läbi, pagesid sõprade juurde Schlüsselburgi, kus ta töötas kuni sõja puhkemiseni sanitarina, sealt toimetati ta koos vanaemaga praamil Tšuvaššiasse, aastake Kislovodskis, veel mingid rännakud kuni Uurali tehasteni välja, vanaema süda ei pidanud pikkadele vahetustele tööpingi taga vastu, jäi seisma; tehti mürske katjuušadele: vahetuse lõpus oli laastuhunnik tööpingi juures inimesest kolm korda kõrgem, pajukid olid pisikesed; vanaisa jäi üksi, pärast sõda ei olnud tal muud kui Tuula. Arstiks õppida tal ei õnnestunudki, kuid ta oli kohusetruu meditsiinivend. Tema saadetud pakid olid mulle suureks abiks. Ta tahtis Peterburi tulla, kuid ikka tuli midagi vahele; minul aga ei olnud selleks, et talle Tuulasse külla sõita, raha – ja veel midagi. Ma sain temaga kokku alles vahetult enne põgenemist. Pisike, kõhetu, kitsa lahke näoga, tšehhovliku habemega ja hämmastavalt läbitungivate, kuid mitte puurivate silmadega. Napsu ta ei võtnud ja propageeris tervislikku eluviisi, laitis mu suitsetamist. Tema eluase oli puhas, asju vähe, seintel portreed ja vermitud reljeefid, medalid lebasid lahtistes karpides pidulikult peeglilaual klaasi all kõrvuti vanaema prosside, juuksenõelte, nööpidega (lihtsad nööbid – lõikas vanaema pluusilt ära), doonoripäevik ja veel mingid dokumendid. Ma veetsin seal kaks päeva ja sõitsin tagasi, kiirustasin; kartsin, et minu äraolekul otsitakse mu toauberik läbi, leitakse ülestähendused, põletatakse ära või viiakse KGB-sse, ma olin kindel, et naabrid nuhkisid mu järel. Just Gavanskajal juhtusid mul olema sügavad värvilised unenäod, avarad nagu aiad või kujuteldamatud fortifikatsioonid; ma rändasin nendes unenägudes palju, külastasin tundmatuid linnu kentsakalt keerduvate tänavatega, mille rikutud perspektiivis oli midagi sihilikku, kellegi tahe, kellegi pilk, suuteline ületama mis tahes seadusi; ma kohtasin neil tänavatel veidraid olendeid, kes olid inimeste sarnased, kuid teemantsilmadega; seal olid majad ilma akendeta, uste asemel uuristatud aukudega; selles kummalises nägemuses avanes otsekui kaevu põhjas luuk teise olemisse ja enam see ei sulgu; ma tean, jalutan mööda Pariisi ja tean: sügaval minu sees kasvab ja keerleb otsekui teokarbis unenägu – maskeraadilt hullumajja lennanud serpentiinilint. Minu päevad olid klaasjad, ma kõndisin neist läbi nagu projektorikiir … mul olid neidudega erilised suhted – ei, sellest pigem ei tasu … valged ööd piinasid mind küll ja veelgi, sa ei tea, mis see on, kui unetu valge öö (ei piiskagi und kummaski silmas) läheb üle pimestavalt läbipaistvaks hommikuks, minu keldriakna taga kõnnivad jalad, sõidavad autod, mootorrattad, pläriseb naabri motoroller, mis peab enne ärasõitu miskipärast võristama meie auklikku tänavat mööda sinna ja tagasi ja uuesti sinna, lõuna paiku tuleb naaber tagasi, et soojendada hapukapsasuppi ja käia häälekalt ühiskemmergus … minu ärasuitsetatud valged ööd on nagu augutäited viletsas luuletuses, plangust välja löödud lauad; hommikuti kuulsin ma, kuidas alkohoolikud hiilivad piki hõõguvaid seinu õlleka poole, kompavad pragunenud varjudena teed, kusevad mu akna all, kusevad ja vannuvad. Mu hing sarnaneb tuhatoosiga, röstsaiaga, tudengisöökla mõru tõrukohvijoogiga, plekilise kandilise klaasiga … sinul pole tarvis seda teada, sest kõikse viimane kuivanud võileib Pariisi kõige räpasemas kohvikus on ilusam kui kogu mu sealne elu.

Ma kõndisin ime kõrval – ei, ta on isegi enam kui ime. Marie tahtis, et ma räägiksin Ameerikast … Ma ei teadnud, millest alustada; ma olin Hermesi kinos vaadanud hulgaliselt filme – alati pooltühi kino, mis asus Brooklyni tagahoovis mitte kaugel tollest kohast, kuhu mulle leiti ajutine elupaik. Hermes ei pääsenud Hudožestvennõile Arbatil ega Gigantile Kondratjevskil ligilähedalegi. Inetu räämas hoone, ilma afiššide ja klaasvitriinideta, ei mingeid pikki astmeid, kõrgeid uksi, vasknuppudega linke – mitte miski ei andnud teada, et see on kino, või kui, siis vaid varikatusel põlevad tähed H E R M E S. See meenutas pigem väikest provintsiklubi, see-eest kassas oli alati pileteid saada ja näidati selliseid asju, mida Nõukogude Liidus ei näe ilma pealgi; seal jooksid peaaegu alati vanad ja mitte kõige populaarsemad filmid, kuid minu jaoks olid nad taevamanna, ma käisin seal iga päev, hommikul ja õhtul, ja kui und ei tulnud, läksin öisele seansile; ma veetsin tolles prahises umbses kinosaalis peaaegu sama palju tunde kui Brooklyni tänavatel. Aega oli mul lahedalt käes, seda polnud kuhugi panna! Ma elasin väikesest abirahast, mida nimetasin irooniliselt toetuseks kodumaa reetmise eest. Mõned heasoovlikud tundlikud emigrandid palusid mul selliseid sõnu mitte kasutada. Neile ei meeldinud mu käitumises nii mõndagi. Nad leidsid minu seisukorra olevat kuidagi kahtlase, kahtlustasid mus jumal teab keda – uut Juudast vist! –, nad hoidsid minust eemale ja ega mina ligi tikkunudki: Ameerika venelased ei paistnud mulle huvitavana. Ameerika uhtis mind oma külmusega üle, ma mõistsin ühte-teist selle riigi kohta. Järjekordse filmi vaatamise ajal mõtlesin ma, et mulle piisab Ameerikast Hollywoodi filmide kujul, ma suudan rahulduda Ameerikaga distantsilt, elades mõnes teises riigis, näiteks Prantsusmaal. Brooklyn mulle meeldis, ma elasin heas kohas: Park Slope’i suures punastest tellistest majas, mille kulunud valge malmtrepp kolises mu jalge all nagu trapp (ma pole laevaga kunagi sõitnud, kuid koju kolmandale korrusele ronides panin silmad kinni ja kujutasin ette, et olen laevas); mul oli õdus tuba kahtlaselt kõrge põrandaliistuga, see tuba oli isegi suurem kui mu tuba d’Alesial, kuid mul polnud tahtmist seal viibida. Ma teadsin, mille eest pagesin, kuid ei teadvustanud kuigivõrd, mille poole püüdlesin. Kulutasin püksitagumikku kinos ja raamatukogudes, tolgendasin muuseumides ja shopping mall’ides, sõitsin läbi kõik New Yorgi subway liinid ühest otsast teise, kõndisin Atlantic avenüü lõppu välja ja tagasi, sigaretid põlesid kiiresti, ent prospektid olid lõputud, kioskid, vanakraamipoekesed, külmetavate bukinistide letid – nad rüüpasid skvääridel tuule käes oma plaskudest kärakat, ma peatusin igaühe juures, ostsin tingimata midagi, mulle anti lonksata kohvi ja viskit, mõned mitte midagi tähendavad laused – ja ma kõndisin edasi, hulkusin niiviisi pimedani, lugesin bussides ja rongides lehti, õhtuti lehitsesin raamatuid: loen lehekülje ja panen kõrvale … võtan teise, teen lahti ja loen, vaevalt aru saades … tuhlasin sõnaraamatus, kirjutasin sõnu välja … ei lugenud ühtegi lõpuni … tõin kaasa kohvritäie läbi-lugemata raamatuid. Nad lõhnavad Brooklyni järele, lehtede sahinas elavad bukinistide häälte kaja ja juhuslike möödakäijate lausejupid … ma loen ja ei loe ka, näen sõnade asemel pikakasvulisi teksastes ja lühikestes jakkides neidusid, nad naeratavad mulle, mina naeratan vastu, nad naeravad, maa jalge all hakkab liikuma, mu kohal rullub lahti kõrge sügistaevas, vasakul ja paremal sirutuvad prospektid, kus tuhisevad autod, tõttavad jalakäijad, libisevad pilvede varjud, jooksevad lapsed; ma kuulen tänavamuusikute mängu, politseiniku vilet, mu hinges tekib tuuletõmbus; panen raamatu kinni, sulen kindlalt kohvri, see on tuubil täis mu ähmast süütunnet, kohvritäis reetmist, millega tuli tasuda vabaduse eest.

Ma vaatasin Maried ning minu südames tärkas meloodia, tärkas ja kustus, nagu teinuks süda salto mortale, peas läks kõik sassi, mõtteräbalad lohisesid mulle vähe maad eemal järele. Ma rääkisin midagi, kõvasti maha vaikides, hoidsin kõik muu sulgudes. Peterburi? Jah, hämmastav linn, seal tuleb osata elada, kuid vähestel tuleb välja, kui palju sante ja psühhopaate … Minul ei tulnud midagi välja, ma kartsin elu, häbenesin enda juurde tüdrukuid kutsuda (tunnetasin algusest peale oma soovide täitumatust). Lugesin palju. Õppisin keeli, võtsin inglise ja prantsuse keele tunde vanalt poetessilt, ta elas Moika kaldapealsel suures kommunaalkorteris, tema trepikoda polnud lihtne leida, ma ekslesin ja eksisin läbikäiguhoovides, pimedates käikudes ära, alati vale uks, vale koridor … et naabrid ei hakkaks kahtlustama, esinesin ma tema lapselapsena, tasusin talle raamatutega, neid oli mu toas tohutult, nad olid seal sõjaeelsest ajast peale tukkunud, üht-teist päris antiikset, poetess võttis kolme tunni eest ühe Solovjovi ning ühe tunni eest kaks räsitud Gumiljovi kogumikku (ma juurdlesin selle üle tükk aega: kas ta võttis kaalu või väljanägemise järgi või ei ole Gumiljov nii hea? küsida loomulikult ei söandanud). Katsin toas akna kuni õhuaknani kinni eelmise elaniku joonistusmappidega (kunstnik suri blokaadis, joonistas söega, kogu tuba oli söepurune, sõjast saadik koristamata). Neiud tülitsesid minuga. Sõbrad pöördusid minust ruttu ära. Mind peeti veidrikuks. Seda pärast esimest hullarisse sattumist. Varem või hiljem saavad kõik sellistest asjadest teada. Me elame majades, mis kubisevad avaustest. Mina ei rääkinud kellelegi midagi. Isa pistis mind hullarisse. Mida siin rääkida? Sai lahti. Kuid see on meie asi. Ta lõi kartma. Ma kirjutasin igasugust värki, lugesin rõdult luuletusi, kõik kuulsid, loopisin neid laiali – terve õu oli valge, kojamees sõimles. Ma rääkisin sellest, millest pidi vaikima, norisin isa sõprade kallal, esitasin küsimusi, lugesin imelikke raamatuid, tegin joogat, istusin aknalaual lootoseasendis ja hingasin päikest sisse, jahusin reinkarnatsioonidest, teosoofiast, esoteerikast … Isa helistas hullumajja – mind pandi kaheksaks kuuks luku taha. Ei olnud mingit uurimist. Isa kirjutas avalduse, et ma ajanud ihualasti trepikojas ahjuroobiga taga kedagi, keda ei näinud mitte keegi, naabrist joomakaaslane kinnitas kõike, tema naine kirjutas ka alla. Kõik käis kähku: väga lihtne on sattuda Serbski instituuti, kaduda igaveseks mingi kliiniku koridoride vahele. (Palju aega hiljem, kui ma sattusin Arsenalnajale, ütles Mihhail Aleksandrovitš Naritsa mulle, et isa päästis mu: „Ta nägi, et te võite jubeda jama kokku keerata, ja päästis teid ära. Te muutusite organite jaoks lollakaks enne, kui hakkasite teisitimõtlejaks. Olge isale selle eest tänulik, ärge kandke tema peale vimma.” Kuid ma ei suutnud isegi pärast neid sõnu isa juurde tagasi minna.)

Ma jutustasin muust, muust … sellest, kui mõnus on ikkagi Leningradis kevadisel ajal, kuidas kuplid sädelevad, kui lahe on kaldapealsetel, ja sillad, jah, ma olen alati sildu armastanud – neis on midagi muinasjutulist: kõnnid ühest maailmast teise … ja muuseumid, neis tunned, kuivõrd on meie maailm ikkagi välja mõeldud; muuseumikirg vedas lõppude lõpuks alt … Nii, ega ma midagi liigset rääkinud? kas ta homme tuleb? kas homme üldse tuleb? See sild, ärgu see otsa lõppegu, sulagu jõega kokku ning me läheme veealusesse varjuderiiki!