Читать книгу Isevärki kalmistu elukad - Андрей Иванов - Страница 4

ennustada kinnisilmi

maailma eesriide taga

panna vihma lembeid noote kokku

sumedaks motiiviks

joonistada lõpuni peisaaži

sajandite uduloori all mis magab

oma saatust ristata

viirastuste saatustega

mis tulvasid su peale ulmaešelonidena

Miski nagu sipleb, krabistab. Mõnikord ärkad keset ööd, tundes, et toas on keegi, kahmad tikkude järele ning hetk hiljem, kui hirmud on rinna kokku pressinud, tunned kergendusega aknast sisse lennanud liblika tiibade sametist kahinat.

Alfred ajas liblika lehvikuga vabadusse. Vaatas mitu sekundit, kuidas too lendab laterna valguses: öö kardiogramm. Pani akna kinni, tõmbas kardina ette. Küünal Voltaire’i terrakotabüstil oli kustunud. Didrot’l ja Rousseaul nad veel vaevu-vaevu põlesid. Ta võttis kapist veel küünlaid. Ei salli elektrit. Kui tegi ukse lahti, tundus, nagu oleks teda vaadatud, justkui oleks ta avanud luugi, mille taga istus tanuga eideke.

Ma ajan kuupäevi segi, unustan nimesid, sündmusi, kuid minevik sellest ei muutu. Aga kes seda usaldusväärselt mäletab? Kõik mäletavad vaid seda, mida tahavad mäletada. Aastatega korrigeerin, tõmban maha, kirjutan juurde. Pole ajalugu, pole minevikku. Kui palju toimetajaid raamatu kallal ka vaeva ei näeks, on kõikidel sündmustel üksainus tõene tekstitõmmis. Selle võtmete vardjateks on viirastused, kellega me öösiti vestleme. Ja mis keel see on, milles me räägime? Varjude keel, lõpmata õhukese mateeria voltide šiffer.

Ta pani kapi kinni, läitis küünla, pani alustassile, läitis järgmise, soojendas küünla teise otsa pehmeks ja sättis Voltaire’i otsmikule.

Paneks õige raadio mängima.

Selles öös on mingisugune ähmane mälestus. See häirib õhulise puudutusega nagu nähtamatu näoloor. Rullub peale kujutiste laine. Niipea kui ma püüan neid tähelepanelikumalt vaadata, loor kaob, ma unustan nähtu. Üürikesed ulmad. See meenutab kiire vooluga jõge. Võib-olla see polnudki kiire vooluga, kui me kihutasime rongiga, lendas kübar ära, kostis kellegi naeru, ma tahtsin heita kurja pilgu sellele, kes naeris mu emme üle, kuid siis puhkes ka ema naerma ja isa ja kõik teised …

Ta pani raadio vaikselt mängima. Monteverdi „Orpheus”. Hästi. Les Enfers¹¹. Seda parem.

Ma olen väikesest peale suhtunud riietusse pedantselt, olnud kokkuhoidlik, hinnanud ilusaid asju, armastanud seista peegli ees.

Ta seisatub peegli ees, mille kõrval seisab tikksirgelt – peremehega ühte kasvu – Comtoise, vanaaegne Franche-Comtés valmistatud „rase” kappkell. See lakkas löömast 1958. aastal. Peegel hingab heitlikke küünlahelke, kellamehhanismi ühetasane samm lisab vaatlusprotseduurile dramaatilist pinget. Peegelpilt on enam kui viiekümne aastaga hägustunud, kattunud kriimustustega nagu praguline flaami portree ning hakanud äärtest kooruma, kuid ast on ikka sama, ikka sama samm.

Silmad vaatavad anuvalt, imelikult. Ma võiksin mängida kerjust, aga kui arvestada, et kurva maski taga peitub sageli alatus, siis küllap saaks nüüd minust hea Trussotski või Polonius. Ent kust on minusse tulnud kurbus? Ma olen alati tundnud end õnneliku inimesena ja ma olen seda hoolega varjanud.

Ta silmitseb end pikalt, kuni hakkab nägema oma nägu sellisena, nagu see oli kolmekümnendatel aastatel: suured sinised silmad, helepruunid juuksed, pehmed, hõredad, tuhkja varjundi ja hõbedaniitidega, kerge kahvatus, väikesed ja õhukesed pisut lapselikud huuled. Kahvatus ja silmad pole kunagi muutunud, isegi teda viimastel aastatel kiusava haiguse ajal. Tema näojoontes on alati hingitsenud pikkamööda tahkuv kannatus; igaüks, kes teda kohtas, arvas, et Alfred Morgenstern on üle elanud tragöödia, kaotanud lähedasi, vähesed teadsid, et selle kannatuseilmega, selle traagilise näoga oli ta sündinud. Talle on alati sobinud hall, valged kikilipsud, sinise helgiga kaelasidemed, lasuriidiga mansetinööbid või kuldne tillukeste smaragdidega lipsunõel. Alfred ei armastanud luksust, ei olnud kunagi liiga rikas, elas tagasihoidlikult, kuid hindas neid ehteid, need tuletasid talle vanemaid meelde; lähedasi mälus elustades ei püüdnud ta nende nägusid silme ette manada, talle piisas sellest, et tajuda nende kohalolekut, põgusat soojust, mis annab mõista: sa ei ole üksi; kohaloleku kindlus voogas vasaku õla tagant ja täitis rinna raskusega, pikki kohtumisi minevikuga ta ei talunud, jäi haigeks.

Eile oli südamega pahasti. See vähkres jälle pahuralt, nagu oleks tal rinnus kitsas. Mis päev see oli, millest see öö välja tuli? (Kui see on öö, luba mul olla üks tema siravatest tähtedest!) Milliste sündmuste külge ta kasvab? Millisest pookekohast immitseb su valu?

Öösiti ilmuvad viirastused. Toad muutuvad hauakambriteks. Tuuletõmbus täidab kardinad ammu lahkunute siluettidega.

Kuu niiske jälg. Minu rinnal. Higi hall teekond nagu sulanud lumi. Nii lähine unetus. Tuttavad tõrked. Jää, lumi, jää. Valgus, killustatud nagu katki löödud klaas, langeb mu rinnale kildudena ja kriibib hinge okstega, tilgub, külm, kuuvalge, päris põhja, kus voolab laiali nirekestena, soonekestena, üksildastena nagu mina.

Me elasime Ostoženkal suures üürimajas nr 7, kolmandal korrusel, ilma rõduta (ma unistasin kogu lapsepõlve rõdust, naabritel oli, aga meil seda miskipärast polnud). Teine elu, rütm, teised lõhnad, helid, isegi tolm oli teine … Nüüd paistab Venemaa mulle fantasmagooriana, mis kootud samast efemeersest kangast kui iga keskpärane jamps. Ma olen oma mälu ära kulutanud, see ei kõlba millekski. Seal oli hiiglasuur peegel, mahtusime sinna kolmekesi ja isegi bonne (nüüd nimetu) sai osaliselt peale; varsti vahetas teda välja guvernant Francine. „Le petit monsieur” – niiviisi kutsus ta mind. Vaeseke, kuidas ma teda kamandasin! Mulle meeldis peeglitega mängida, palusin teda hoida ümmargust lauapeeglit, et näeksin ennast ka selja tagant, palusin panna madalamale, et saaksin pilguga haarata kandu.

Kui ma sain kuueaastaseks, soetas isa üksnes minu tarbeks suure pruunist nahast kappkohvri, mida vöötasid kullatud sepised; hirmraske, mul oli kuni kolmeteistaastaseni keelatud seda nihutada; kaanel oli kaks suurt terasest sulust, nagu neid näeb tõldadel; imekohver käis kinni tabalukuga, ka selle võti oli üle kullatud.

Mööblit vahetati minu toas sedamööda, kuidas ma kasvasin. Asjadega hüvastijätmine on mulle alati raske olnud. Ma elan keset pesuehtsat prügimäge. Kauplus Pas de la Mule’il on muutunud hoidlaks. Peaks seal väheke korda looma … ja korraldama lõbusa väljamüügi? … Ei, mul ei jätku enam jõudu. Iga ese ühe frangi eest?! „See pole sinu stiil, Alf. Ära aja naerma. Tasahilju tassivad minema hindamatuid artikleid.” Jah, nõnda ütleb Serge ja tal on õigus: ei ole minu stiil. Viimasel ajal kipub mind valdama hirmutav ükskõiksus kõige vastu. Ma alistun pisitasa unustusele. Mul on ükskõik, mida inimesed minust arvavad, millisena ma esemetel peegeldun. Ma ei taha neid enda juures hoida. Vabastada haardest, lasta maailmal vaikusse minna. Harjumus asjadega rääkida. Mitte üksindusest. Ma ei ole kunagi olnud üksildane, olen alati tundnud kohalolekut – viirastuse, Jumala, kes lendab ööliblikana mu tuppa. Olen tundnud pilku. Minu eksistents on möödunud nähtamatute vaatajate pingsa jälgimise all, see on alati neist sõltunud. Vaat võtan kätte ja müün selle kirjutuskapi maha! Kaua võib! Varsti saab sellest pool sajandit, kui siin on kõik omal kohal. Ma ei muuda interjööris mitte midagi – elus on liiga palju ümberpaigutusi, meie maailm ei seisa mitte kõval pinnasel, vaid lõõmava laava jõel. Mõned Pariisi linnaosad on viimase kümne aastaga tundmatuseni muutunud.

Minu tänavat justkui tassitaks laiali. Võeti maha kastanipuu selle maja nurgal, kus mõnda aega elasid Brigovskied, päris kahekümnendate alguses, aga seejärel lammutati ka maja ise, tema järel läksid laternapostid, kadus hoovike koos lehtlaga. Allpool, Passy kandis, olid kunagi puuviljaaiad, farmid, tallid. Nende asemele ehitatakse midagi muud. Armastatud kohvikud, kus mind hellitati, neist pole jälgegi, isegi mitte koorunud värvi, mitte üht tähte klaasidel; on ilmunud teised, tänav on muutnud värvi, ümber korraldunud – see on kuskile üles kirjutatud, ma olen arvet pidanud. Kui me olime just äsja sisse kolinud, kükitas kondiitriäri lähedal vanas pooleldi puust majas pisike La Pyramide’i kohvik; juhtus nii, et mu Egiptuse-vaimustus langes kokku meie kolimisega ning kohvik kõigi oma nipsasjakeste ja piltidega, mida peremees olla Egiptusest toonud, oli kui rusikas silmaauku, me käisime seal nagu muuseumis, ma silmitsesin joovastusega jumalate kujukesi, joonistasin puutükikestelt, papüürustelt ja kividelt, mida kohvikuomanik esitas püramiidikildude pähe, hieroglüüfe maha; kõik see erutas mind, kõik paistis olevat autentne, ehkki isa rääkis, et oli korduvalt näinud kohvikupidajat kirbuturul Aafrika helmeid ostmas. La Pyramide’i külastajad näisid mulle isevärki inimestena, eriti õhtuti, kui me fiakris aeglaselt mööda sõitsime, kiikudes nagu lainetel, nägin läbi madalate aknakeste häguste klaaside: nad naersid, laulsid, tantsisid, daamide kübarad ujusid meduusidena, nende õlarätid lohisesid nagu vetikad, õlilampide enigmaatiline valgus muutis näod merekarpideks, kust vaatasid ebamaist sära heitvad silmad. Siis äkki pani kohvik uksed kinni, teeskles natuke aega kalatarvete kaupluseks olemist, oli veel midagi, galanteriipood pidas vist kuni sõjani vastu, seejärel jäi maja justkui haigeks ja suri rutakalt ära, ühel lämbel ja tolmusel 1918. aasta juulikuu päeval lükati ta kokku, tänaval haigutas veel tükk aega väljatõmmatud hamba auk, valus oli mööda kõndida. Nüüd seisab sel kohal ilmetu kontoreid täis hoone. Sealt tulevad välja võõrad inimesed. Neid on Passys üha rohkem ja rohkem, patseerivad börsitöötajate moega, mugivad või suitsetavad, särgiväel, vööni lipsudega, kühmakad ja häbematud, lokkis peaga, kiilakad, lohakad, võõramaiste kommete ja aktsendiga …

Rue de la Pompe sajandi algul: kõrged haralised kastanid, häbelikud puitmajakesed, lai mugav trotuaar. Kõigile jätkus ruumi: nii jalakäijatele, rattameestele kui ka kaubitsejatele oma kärudega. Esimese ilmasõja järel võeti puumajad maha, nende asemele ehitati aukartust äratavad kivist hooned – tänav muutus kitsamaks, kastanid madalamaks; majaakendest vaatasid uued inimesed; piima, puu- ja köögivilju, saiu vinnati üles nööri otsa seotud korviga, aknalaudadele sigines palju lilli, tänav oli otsekui pidurüüs ning naeratamine muutus harjumuseks. Kastanid … nüüd on nad külmunud invaliidid, kolm sõda üle elanud veteranid, mõnesse oksa on kruvitud tihvtid, tüved on trossidega toestatud, suurem osa oksi lühemaks saetud, nad kuivavad ja lehed ei kahise nii nagu varem, aga akaatsiate ja plaatanite varjud, mis kunagi olid tintmustad ja tihked, on nüüd pleekinud, muutunud läbipaistvaks ja kitsaks.

Kolm maja meist edasi oli bakaalkaupade äri küüraka vanamehega, ma nägin surnuvankrit, millega ta ära viidi, mulle jäi meelde, et inimesed meie tänaval peatusid ja paljastasid pea, ma nägin tema äri aknal silti „à vendre” ja oleksin tahtnud nutta.

Ma jumaldasin kahe vanaldase õe pagaritöökoda, ajapikku läksid nad oma toodete nägu; armastasin põigata jahitarvete poodi, silmitsesin ruttamata püsse, topiseid, nahku, kuulasin puujalaga kütivana luiskelugusid, ehkki ei saanud pooltest sõnadest aru, ta rääkis väga segaselt, mingis veidras dialektis, tal olid naljakalt tahumatud maneerid.

Rue Victor Hugol tegi ema sisseoste, rue Picot’l elas ilus vene preili, ta andis alati mulle mõne kompveki. Ma ei saanud aru, et ta on väga noor. Imelik, kuid ma ei mäleta ta nime. Ta oli Peterburist, pandud väga noorelt mehele prantslasest insenerile, temast palju vanemale kuivikule. Mees töötas sillakonstruktsioonide kallal, oli alailma sõidus, tõi maastikest tehtud ülesvõtteid, mida nad siis mu isaga piipu popsutades tõsisel ilmel arutasid. Nende kodus rippusid seintel tehasedetailid, ilusad, läikivaks poleeritud, me küsisime: „Miks nad siin ripuvad?” „Ilu pärast,” vastas insener. „Kas nad pole siis ilusad?” Me nõustusime temaga. Kord ilmus vanaaegsele tugevale pultlauale väike mootor (või osa mootorist), üleni õline, tsehhi-, bensiini- ja suitsulõhnane, insener tundis selle üle uhkust, rääkis, et see on tehnikarevolutsiooni alge. „Me oleme sisenemas uute kiiruste ajastusse,” rääkis ta. Inseneri kabinet oli täis jooniseid, mõnikord oli ta nii hõivatud, et ei tulnud meie juurde. „Abikaasa töötab,” rääkis tema naine nukra näoga ning kohemaid naeratas oma võluvat naeratust, „kuid sellest pole midagi, tulge sisse, tulge aga sisse, ma pakun teile kooke!” Ta rõõmustas alati meie üle, tal olid pikad punased juuksed (arvan, et ta meeldis isale väga). Ta tantsis minuga ja isaga; insener tuli oma kabinetist vaatama, pliiats kõrva taga, üleni sakris, palus vabandust, nõudis kohvi, mu isa küsis, ega me teda sega, tema vastas, et teda ei sega miski. „Aga grammofon?.. lärm?..” – „Ei,” ütles ta, „lärm ei sega mind kunagi.” Ning tõmbas ukse kinni.

Ranelagh’sse kavatsetakse vist teha tenniseväljak. Loodan, et ma ei ela selleni. Saabub päev, mil ma kaon, ning see tänav saab olema teistsugune.