Читать книгу Isevärki kalmistu elukad - Андрей Иванов - Страница 6

Käisime monsieur Morgensterni vaatamas; midagi tõsist, nagu selgus, ei olnud juhtunud: tugev põrutus, võib-olla ajuvapustus – kerge –, iiveldab, kuid seda pigem eelmisel päeval joodu tõttu; kallaletungist mitte sõnagi. Oli teadvusel, rääkis seotult, nägi välja nõrk, hoidis Mariel käest kinni, kutsus teda Mariškaks.

„Pea käib natuke ringi, Mariška. Aga muidu on kõik korras.” Ja naeratas.

Ma ei arva, et ta aru sai, kes mina olen.

Ta oli olnud arst, pidas praksist kodus, tema uksel ripub seniajani silt: